Sõstra-leedripuusiirupi tort

Ma pean nüüd kiiresti üles kirjutama, kuidas ma hiljuti torti tegin, et järgmine kord ehk tuleb samamoodi välja :-) Andsin torditüki Mari poolakast sõbrale koju kaasa. Kus ema imestas, kui hea kook ja kas saaks retsepti. Kui see pole saladus. Mis peale ma tahaks valjusti naerda. Sest saladus see nüüd kindlasti pole, aga ma lihtsalt ei mäleta, mida ma täpselt iga kord teen :D Õnneks jagasin tordipilti näoraamatus, kus seletasin pisut tegemist. Küll on hea, et seda tegin, sest… pea on nagu prügikast aegajalt...

Kogu koogitegemise lugu sai alguse sellest, et Mari soovis sõpra külla kutsuda ja arvas, me võiks kooki teha. Mina arvasin ka, hea mõte, sest mul oli üks idee salves. Kuna koogi jaoks oli vaja tordipõhja, siis otsustasin seekord proovida “päris” koogipõhja teha. Muidu olen teinud lihtsalt õhukesed plaadid (millest muul ajal kerge ka rullbiskviiti rullida). Kuna olen Youtube’is avastanud mitmeid huvitavaid kokandusalaseid kanaleid, ja just venelaste ning sakslaste omasid, siis otsustasin pisut uurimistööd teha. Ma pole ju väljaõppinud kondiiter (kuigi mul peale keskkooli lõpetamist ühe variandina see täiesti kaalumisel oli). Õppisin küll toidutehnoloogia eriklassis, praeguses Tallinna Ühisgümnaasiumis (20.keskkool) kus “targemad” keeleeriala tudeerisid. Mis ei tähendanud, et ma lõpuks ülikoolis ka keeleeriala ette ei saanud võtta, küll ainult võõrfiloloogina. 

Aga tuleme nüüd ikka koogi juurde tagasi (ma ütlen, mind ei saa kirjutama lasta ;-) … 

 Niisiis, kõigepealt venelase video, kust näppasin mõned näpunäited. Minu tavaline viis on munavalged ja munakollased (koos suhkruga) eraldi vahustada, ning munakollasele supilusikakaupa jahu lisada ning lõpuks ettevaatlikult kõik kokku segada. Aga nüüd olen näinud muuhulgas soovitus, et masinaga võid vabalt munad suhkruga ilma eraldamata vahustada. Mis tundub hea mõte ja mida olen isegi proovinud. Seekord aga otsustasin kõigepealt ette võtta munavalged, millele olin näpuotsaga soola juurde pannud ja lõpupoole vahustamise ajal suhkru. Munakollased lõin kergelt lahti ning lisasin aeglaselt vahustamise ajal munavalgetele (videos paneb ta need sisse ükshaaval). Kõige lõpuks ettevaatlikult segades jahu, kuhu segasin ka natuke tärklist ja küpsetuspulbrit, ning õieti asendasin poole jahust mandlijahuga ;-) 

Tordivormi põhjale sai küpsetuspaber pandud ja ääred jäid nagu olid. Sest siit tuleb veel midagi, mis on hea kõrva taha panna. Kui sa jätad ääred paberita või võitamata, siis on koogil kusagilt kinni haarata, mis tähendab, et ahjust välja võttes ei lange ta nii kergelt kokku! Siis 170C ahju umbes 40 minutiks, kuigi hoidsin ikka silma peal. Valmis koogi jätsin veel natukeseks ahju, ainult ahjuuks oli praokil. Lasin jahtuda vormis ja siis kallutasin välja. Pidin ikka noaga servad lahti lõikama. Häid nõuandeid saab ka siit lehelt, kus virk vispel lausa katsetas kolme erineva viisiga, kuidas põhja küpsetada. Mina lähtusin tema kolmandast variandist. 

Kokkuvõttes sai kook tõesti selline, millisega ma pole kunagi veel hakkama saanud. Ma ausalt ei uskunud oma silmi, et ta nii ühtlaselt tasane jäi. Vahepeal olin teinud koogivormist väiksemas suuruses valmis punasesõstra tarretise kihi (oma aia marjadest) ja veel tarretise leedripuusiirupist ning skyrist (mis minu meelest meenutab kõige rohkem eestlaste kohupiimapastat, kui seda ikka veel müügil on). Kuna värv jäi üsna lahja, siis lisasin pisut kollast toiduvärvi. Mitte liiga palju ;-) 

Niisutasin biskviiti piimaga, sest ei mu tütar ega ta sõber ei armasta alkoholi. Muidu kasutan ohtralt konjakit :-) Huvitav on muidugi see, et mina pole ka suurt alkoholiga sina peal, aga küpsetistes on ta hea. Vahele ja ümber sai määritud vahukoort, kuhu olin pisut zelatiini lisanud. Nii igaks juhuks. Et ei vajuks ära. 

Lõpptulemus oli selline, et üllatasin iseennastki. Ma ei arva, et oleksin kunagi niiiii head koogiga hakkama saanud. Aga kõik on muidugi maitseasi. Mulle meeldivad koogid, mis on hapukamad ja pole liiga rasked ehk “koogised” :-)

Pank Torontos

Kes teab, kes ei tea, aga mul saab sel aastal 30 aastat, kui hakkasin Toronto eestalste pangas tööle :-) Ma läksin sinna mõttega, et olen vast paar aastat ja siis liigun kusagile suuremasse panka... aga seda ei juhtunud kunagi. Õieti peaaegu et oleks juhtunud, kui olin 10 aastat töötanud. Ja ma südame põhjani vihastasin ühe ebaõiglase käitumise peale, ning peale vihastamist reageerisin kuulutsele, mis meie kohalikus lehes justkui minu jaoks oli ilmunud. Igal juhul juhtus nii, et ma siiski ei võtnud nende pakkuimist vastu. Mis oli muide parema koha peale, mis nad reklaamisid. Otsustasin juba siis, et ma ei tohi kunagi kahetseda. Ja kuigi vahel olen mõelnud, kui... siis kõik on just nii hästi kui saab olla. Eriti meie praeguse juhi käe all. Aga see vihastamine pole esimene kord, kui keegi tööst loobub. Hiljuti sain teada, et Mari hea sõber tegi just seda, sest terve tiimiga sõideti kuhugi koos, ja tema oli ainuke, kes otsustati panna turistiklassi. Mille alusel küll selliseid otsuseid tehakse... Nüüd on tal hoopis parem töö soolas Ameerikamaal kusagil seal Silikoonioru kandis :-) Pank on loomulikult endiselt Toronto Eesti Majas, mis pildil kõrge rohelise puu varjus. Millalgi järgmisel aastal peaksime küll välja kolima, kui uus KESKUS valmis.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Hoopis vaadake, millise toreda video meie pangast on meie noored kokku pannud :D Toimetajatööd tegi muide Eesti teles kätt proovinud meie kõige uuem kaastöötaja.

Kids Corner: Behind the Scenes at NBCU from Northern Birch Credit Union on Vimeo.

Kanada päeva varjus...

Heinakuu ongi alanud... Kanadas lausa suure ilutulestikuga. Sest tähistatakse Kanada päeva. Kuigi sel aastal on kogu asi varjutatud märgistamata põlisrahvaste laste haudade avastamistega. Mis paiknevad nende kunagiste koolide juures. Praeguseks on leitud pea 1000 elu kaotanud last. Kogu asi on tegelikult palju keerulisem. Mina sain esimest korda aimu, et asjad polnud just nii kenad, nagu oleks võinud arvata, kui 2008. aastal riik ametlikult vabandas põlisrahvaste ees (ma isegi kirjutasin sellest siin). Kirikud vabandasid tegelikult juba paarkümmend aastat varem. Sest kuigi koolid olid riiklikult rahastatud, siis enamuses neist olid asjaajajateks katoliku kiriku esindajad. Ja me juba teame neid teisi lugusid, mis kirikutega seotud on :-/ Samas, kui mõelda tolleaegsele koolisüsteemile (ja miks mitte ka kaasaegsele), siis "vallutajatel" inglastel olid internaatkoolid tavalised ka oma lastele. Nii et selles osas nad lihtsalt kopeerisid vanu tavasid uues riigis. Kiusamine ja muu käis sealgi ilmselt samamoodi käsikäes, ükskõik, kes siis piitsa viibutas. Ainult et vähemalt õpiti omas keeles ja ei sunnitud unustama oma traditsioone (äkki ainult seda, kuidas noa ja kahvliga süüa). Ja ma ei arva, et ükski kool elu kaotanud lapse lihtsalt vaikselt kuhugi künka taha sokutas.

Ma olen ausalt öeldes üllatunud, kui mitmed (isegi minuvanused) kohalikud elanikud on üllatunud, et sellised koolid Kanadas olemas olid. Kas tõesti ei jälgi nad üldse uudiseid. Ja kuna nüüd viiruse ajal jääb aega kõigega rohkem kursis olla (ükskõik millise ühismeedia kaudu), siis nüüd alles jõuab see kohale. Veel rohkem olen üllatunud, kui samasugust imestust avaldavad ameeriklased, ning ei jõua ära uskuda, et kena Kanada nii inetult käitus oma põlisrahvaga. Ja miks ma imestan... ikka sellepärast, et USA ei saa sugugi siin midagi näpuga näidata. Samasugused koolid olid olemas ka neil. Kusjuures neist umbes paar tosinat tegutseb edasi. Kanada tegi lõpu peale nendele koolidele aastal 1996! Ma küll tahaks uskuda, et viimastel kümnenditel olid elamistingimused siiski paremad ja lapsed ei kaotanud ribu-rada elu selle või haiguste pärast. Ja ma loodan ka, et kedagi ei sunnitud enam oma pere juurest lahkuma. Kuigi... kui sa tahad kooliharidust ja külas kooli pole, siis on asjadega natuke kehvad lood.

Aga... mitmed kohad otsustasid mitte tähistada Kanada päeva, vaid hoopis teha midagi, mis näitab, et me hoolime. Mõni usin arvas, et hoolimise näitamine tähendab ka näiteks kuningannade Victoria ja Elizabeth II kujude pikali sikutamist. Ja mõne kiriku süütamist. Igal juhul pole ei üks ega teine asi kena. Ja kui kutsutakse üles, midagi tegema, siis mida ma lihtsa elanikuna saan teha? Ma tean, et ma hoolin. Ma tean, et ma ei näita näpuga ega halvusta neid. Ma olen pigem uhke, et ma elan sellise rahvaga kõrvuti. Peaaegu et võiks ju öelda, nad on "maarahvas", nii nagu me tahame endidki ette kujutada. Ma mõtlesin ka tegelikult selle peale, et kas ei peaks Kanada valitsuse juures olema kohustuslikus korras teatud arv kohti määratud põlisrahvastele. Ma pole ausalt öeldes seda täpsemalt uurinud ja kunagi kodakondsuseksamiks õpitu on ka meelest läinud. Neil võivad olla soovid rohkem autonoomsemad olla. Aga nad on siiski samas üsna laiali pillutatud. Keeruline see lugu... mitte ainult Kanadas, aga seal on ju meie lõunanaabrid, ja veelgi kaugemad lõunanaabrid... Seal on Austraalia, Uus-Meremaa, mitmed teised suuremad ja väiksemad riigid, kus rahvusgrupid suure riigi all olemas. Eestlasena tahaks ju näha, et kõigil oleks oma riik ja vabadus. Aga kas see alati ka päriselt teostatav on, see on juba omaette küsimus.

Siia lõppu veel ühe noore kanadalase Jordan Hart lühike laulujupp sellest, mida paljud praegu Kanadas tunnevad. See tähendab need, kel natukenegi südant sees...