Puuluup Torontos

 

Mis ma ikka oskan öelda - pensionäri asi, et saan minna keset päeva kontserdile, või peaaegu kontserdil. Kanadas oli taas kord külas Puuluup, mis on minu meelest üks omanäolisemaid muusikagruppe Eestist. Nad esinesid ka päev varem ühes väiksemas kohas. Mis kindlasti oli palju ägedam, sest kogemus väga vahetu, aga ei olnud ka midagi viga sellel muuseumis väljaastumisel. Suures ruumis läks heli ehk natuke kaduma, eriti siis kui mõni lastegrupp ringi tolgendas, vabandust, muuseumi külastas. Vaatajatega ei saanud ka väga kiidelda, kuigi mõned teised pensionärid olid ka kohal :-) Ja mõned, kes said aega näpistada. Nüüd pole muud, kui oodata, millal nad jälle siiapoole tee ette võtavad.

Tiktok - hea või paha?

Ilmselt on sellel teemal juba sada ja tuhat korda sõna võetud, kuid millegipärast kipuvad jääma pinnale need negatiivsed arvamised. Või äkki ma lihtsalt ei näe positiivseid :-) Igal juhul sattusin ma Tiktoki võrku umbes siis kui enamus maailmast. See tähendab, kui pandeemia hakkas meil siin ilma peal laiutama. Esialgu ei tasunud väga igaühega jagada, et üks viisakas vanuses vanaproua sama asjaga tegeleb, mis "mõeldud peamiselt" ainult lastele ja väga noortele (nagu mitmed tiktoklased on postitanud, siis 20pluss oli mõne jaoks ka juba natuke liiga vana). 

Nüüd, mil mul on üle kahe aasta see asjandus telefonis olemas ja ma isegi neli postitust olen suutnud sinna üles panna (lihtsalt tahtsin proovida, mitte, et ma kangesti suunamudijaks kipuksin), siis võin öelda, et minu meelest pole ta halvem ega parem teistest sotsiaalmeedia platvormidest. Kindlasti pole ma sama negatiivne, nagu nii mõnigi suurelt kuulutab. Põhipõhjuseks on muidugi erinevus, mida mina vaatan ja mida üks laps vaatab. Või õieti, mis Tiktoki algorütmid on sinu jaoks välja peilinud. Mis tähendab, et minu ajajoonele ei jookse peaaegu üldse näiteks tantsu- ega meikimisevideosid. Pandeemia alguses jälgisin üsna mitut teadlast ja arsti, kes lükkasid kannatlikult ümber igasuguste uhhuude teooriaid. Meelelahutuseks leidsin inimesi, kes oskavad lugu pidada peenest huumorist ja satiirist. Kuna olen ka usin lugeja, siis leidsin neid, kes rääkisid raamatutest. Või neid, kellele keeled ja ajalugu huvi pakuvad. Ukraina sõjaga seoses olen hakanud jälgima hulgaliselt ukrainlasi, osa neid, kes postitavad niisama Ukraina teemal, aga osa neid, kes ka tõsiselt sõna võtavad (pildil mõned nendest). Ja siis veel neid, kes on Kanadas varjupaiga leidnud. Kõigis neis on nii palju ausat ja vahetut kogemuste jagamist. Tänapäeva sõda on tänu internetile hoopis midagi muud. Selle kõik küljed võivad kergesti sinuni jõuda, kui pilku ära ei pööra...

Kindlasti on Tiktoki plussiks ka see, et ta võib sulle meelelahutust pakkuda (kellele ei meeldiks kassivideod), aga samas hoiab su tähelepanu tõsistel teemadel (kui seda soovid). Mõned kurdavad, kuidas nad justkui mitu tundi hiljem "ärkavad" ning avastavad, et on kogu aja ainult Tiktokile pühendunud. Aga sama võib olla FBga, Instagramiga jne. Kõik oleneb, kui "distsiplineeritud" oled. Ma üldiselt ei peagi eriti distsiplineeritud olema, sest tavaliselt vaatasin Tiktoki videosid enne magama jäämist. Ja kuna olin õhtuks nii väsinud, siis enamasti kippus telefon juba peale 10 minutit nina peale kukkuma. Aegajalt liikusid ka näpud pooluniselt omapäi ning ma jagasin mingeid imelikke asju oma mõne sõbraga :-) Tegelikult jagame me siiani Kirkega videosid, mille puhul arvame, et see puudutab kuidagi meid või võiks ehk meeldida teisele.

Negatiivse poole pealt on muidugi see osa, kus lapsed (aga miks ka mitte vanemad inimesed) satuvad kiusamise alla või lasevad end liigselt mõjutada suunamudijatest või põhimõtteliselt pettusel põhinevatel videotel. Aga eks see käi jälle iga sotsmeedia platvormi kohta.

Küsimus on, kas tasub kõike julmalt keelata, ma mõtlen just lapsevanemaid, sest lapsed leiavad keeldudest hoolimata tee sinna, mis keelatud. Sest nad on lapsed ja nad arenevad ja nad on julged ja lõpuks, nõnda liigubki maailm edasi. Sest on ju vaja katsetada ja proovida jne. Ma jällegi toetun nüüd täiesti oma kogemusele oma lastega, aga ma tean, et olen alati saanud küllalt hästi nendega läbi, et kõike arutada. Ning asjade puhul, mis tunduvad natuke kahtlased, koos neid vaadata ja uurida ja puurida. Õieti pean tänasel päeval tunnistama, et oleme oma tüdrukud isegi kohati liiga kriitiliseks kasvatanud ;) 

Igal juhul soovitan ikkagi vähemalt see asi ära proovida. Eriti nendel, kes on arvanud, et seal leidub ainult tantsu ja muusikat ;) Vanematele prouadele, kes oskavad inglise keelt soovitan näiteks alustuseks sellist kanalit: officerarsenault
Oi, vabandust, tegelikult mõtlesin hoopis seda lõbusat vanaprouat - justagram, kuigi kanadalasest rõõmsameelne politseiohvitser on ka vaatamist väärt. Minu meelest ei ole miski asi liiga halb, kui seda osata hästi kasutada, kas pole?!

Hällipäev

Pisike neiu pole enam nii pisike. Lausa veerand sajandit siin ilma peal ringi käinud. Pildil on ta kaks aastat vanema õega oma sünniaastal. Millalgi sügisel, kui olime uude kohta kolinud. Mis tähendab, et meil saab sügisel siin majas ka veerand sajandit täis. Mari ei mäletagi enam seda eelmist maja, kuhu me ta haiglast tõime ja kus ta kaks esimest aastat veetis.

Aga selles meie majas on nad oma Eestist tulnud toredate lapsehoidjatega kasvanud ja suuresti just tänu nendele eesti keele korralikult ära õppinud. Olen selles osas nii lõpmatult tänulik nendele. Maril on keel kindlasti tugevamalt selge, kirjutaminegi läheb pea ilma vigadeta. Kirkel on viimasega vahel ikka raskusi. Mis ei tähenda, et ta mulle ikka eesti keeles tekste ei saadaks :-) Mis on eriliselt armas. Kahes koolis on nad käinud, mõlemad elukohajärgsed. Ei olnud siin vaja mingit "paremat" kooli taga ajama minna. Põhikoolis kümme aastat ja gümnaasiumis neli. Ülikooli ja kolledži jaoks ei pidanud ka kodust ära kolima. Mis tähendab, et tööellu sai ilma suure õppelaenuta astuda. Mari oma mehaanikainseneri haridusega töötab küll arvutiinsenerina ja nüüd on tal mingi "tähtsam" tiitel nime taga. Õnneks tähendab see ka natuke suuremat palka. Ma ei arva, et ma isegi järgmise kümne aastaga nii kõrgele oleks roninud ;-) Kirke on aga end hambatehnikuna oma laboris väga hästi sisse söönud. Nagu olen aru saanud, siis ega temalgi pole halvasti läinud. Kuna ta on nii hinnatud, siis ega tööandjad rumalad pole. On temagi palka kergitanud. Arvas, et oma kursusekaaslastega võrreldes on seal paremini tasustatute hulgas.

Me vahel mõtleme, et kuidas ja mis me oleme õigesti teinud, sest tegelikult pole ju nendega mingeid eriliselt suuri pahandusi olnud. Pole ka olnud aega, kus nad tunneks "piina", et on ema-isaga koos. Eks muidugi võivad nad vahel mingi asja vastu protestida, aga see on loomulik. Uksepiidad on siiski terveks jäänud, sest kellelgi pole olnud soovi uksi paugutada :D Kirke on nüüd küll omaette, temas oli ehk suurem vajadus kodust ära saada omaette elama. Ja õnneks lahendasime sellegi üsna hästi ära. Eriti selles osas, et ta vähem kui kilomeetri kaugusel elab. Mõlemad lapsed maksavad meile üüri. Mis ei tarvitse tegelikult siin ühiskonnas ka just nii tavaline olla. Aga ega me mingid miljonärid ole... ok, maja väärtuse järgi vist, jah, sest Toronto majahinnad on nii laes kui annab olla, aga see ei tähenda, et meil pangaarvel see raha oleks ;-) Nii et nende üür maksab kinni laenukulud. Ja lubab mul ka rahulikuma südamega pensionär olla. Õieti ongi imelik, kuidas nad pigem muretsesid minu pärast, et ma ikka töölt ära tuleks, kui sellepärast, et nad mammonat saaks koguda...

Igal juhul palju õnne Kirke ja muidugi Mari ka, kes pidas oma sünnipäeva kümme päeva tagasi Eestis.

Telejuttu ehk kas teleajastu lõpu algus

Vaatasin just, et meil saab 11 aastat ilma telekata. Õieti küll ilma teleteenuseta ehk kaablita, nagu siin tihtipeale öeldakse. Naljakas oli ainult olukord, et hetkel, kui me olime kaabli "katki lõiganud", ostsime nutiteleka. Mis tol ajal muidugi ei olnud üldsegi võrreldav tänapäevaste toodetega. Mitte et see vana meil ikka ei töötaks, aga pakub palju vähem, sest mingeid uuendusi sellele ei tehta. Eelmisel aastal ostsime lõpuks ühe hästi suure uue nutiteleka, mille küljes on siiski ka eraldi arvuti, mis lubab natuke rohkem vaadata asju, mis meeldib. Nagu näiteks VPN kaudu Rootsi televisiooni ;-) Sest tahan ikka keeleoskust alles hoida. Ja muidugi on tähtsad ka erinevad eestlaste kanalid. 

Võrreldes vanaga on uus täpselt sama suur kui see neljane IKEA kapp. Ma siin aegajalt avaldasin arvamist, et pilt peaks ikka minuni tulema mitte mina pildi juurde. Mis on muidugi arvestades ei tea mis aegasid väga ärahellitatud lääne inimese jutt. Kunagi vaatasime ju imepisikest ekraani ja sedagi must-valgena. Ajas asja ka ära. Meil kodus oli selline omapärane nõukaaja toode, millel raadio ja teler ühes. Kuigi ma ei mäleta, et me eriti palju selle kaudu raadiot oleks kuulanud. Mingil hetkel läks ka see parempoolne plastiknupp katki, nii et meil olid näpitsad kõrval, millega sai kanalit vahetada. Oh, milline mugavus, kui lõpuks puldid ilmusid :-D Taga oli ka nupp, millega sai vahetada süsteemi, et Soome saateid vaadata. Isa ehitas ikka päris uhke antenni selle jaoks katusele. Teistelegi tegi. Ega me palju seda nuppu ei liigutanud, sest peamiselt vaatasime ainult Soome TVd. Sealt tuli ka soome keele oskus. Kooli minnes oli mul põhimõtteliselt kolm keelt olemas, vene keele omandamist ma ei isegi ei mäleta. See lihtsalt oli olemas. Nii noorelt sai ära õpitud tänu samas korteris teises toas elavale vene perele (kus ka väike laps kasvamas).

Igal juhul on nüüd meil uhke uus nutikas, millelt saab otse mitmeid asju vaadata (ei pea arvutit sisse lülitama). Nimekirjas on Netflix, mille klient olen üsna algusest peale olnud, ainult teenuse hind on tõusnud... Enamasti vaatan küll mingeid filme, mis on muudest maadest kui USA, juba viskabki ette peamiselt selliseid soovitusi. Viimati oli mul kavas poolakate krimisarja Ultraviolet. Ma pean ütlema, et ma olen poolakate kui rahva osas üsna neutraalne olnud, või ehk siis pisut miinustesse kalduva arvamisega (mis sest et mu tüdrukute poisid poolakad on). Aga nüüd, mil riik on Ukraina ühed suurimad toetajad, siis olen küll kannapöörde teinud. Ja võin nende filme vaadata küll.

Amazon Prime video tuleb tänu Marile, kes maksab kiirema pakkide kohaletoimetamise eest ning saab siis videoteenuse kaasa. Väga meeldis nende seeria Devil and Angel. Ja praegu vaatan Why Women Kill. Esimene hooaeg oli hästi huvitavalt üles ehitatud, kus tegevus toimus kolmel erineval kümnendil. Ega rohkem ei tulegi sealt midagi meelde.

Youtube on olemas, ja kuna oleme hakanud mitmeid kanaleid sealt Ukrainas toimuva sõja pärast jälgima, siis võtsin kolmeks kuuks tasuta Premium teenuse, mis tähendab, et iga natuke aja tagant ei pea reklaamidega silmitsi istuma. Tundub, et jätame teenuse natuke kauemaks, sest sõja lõpp vist isegi ei kuma silmapiiril (kuigi loodame väga). 

Ma olen ka aastaid vaadanud MHZ Choice kaudu muude riikide krimi- ja draamaseeriaid. Selliseid, mida kergelt Netflixist ei näe ja millel subtiitrid all (mis tekitab keskmises põhjaameeriklases paanikahoogusid). Isegi eestlaste Pank on seal nimekirjas. Teenus on vist siiski ainult USA ja Kanada vaatajatele. Nendele, kes paanikasse ei satu, kui peavad tõlget lugema.

Oh, ja Toomasele kinkisin Curiosity / Nebula ligipääsu, kus on peamiselt teadusalased saated. Disney Plus oli meil ka aasta aega, aga kokkuvõttes vist vaatasime ainult mõne korra, tuli lihtsalt internetiühendusega tasuta kaasa. Minu pisikene kasulapselaps sai natuke rohkem kasu ;) Lisaks on veel paar riiklikku telekanalit, millel oma rakendus olemas. Sealt saab vahel uudiseid vaadatud, aga tegelikult on nii palju teisi kohti, kus seda teha, nii et ega seegi palju kasutust ei leia.

Nii palju kui olen aru saanud, siis noorem põlvkond on kasvamas üles samamoodi, et teleteenus pole nii oluline. Meie oleme ilmsesti erandid oma põlvkonnas. Ei teagi kedagi teist sõprade-tuttavate hulgast, kes oleks kaablist loobunud (kuigi ega me tänu pandeemiale pole ka palju suhelnud). Harjumus on ikka liiga suur, meiegi otsus tuli peale mõneaastast seedimist. Minu jaoks on samas need viimased 10+ aastat olnud justkui vabanemine teleorjusest. Isegi selliste variantide puhul, kus saad saateid hiljem vaadata jne. Kui ma tahan midagi näha, siis leian ikka viisi ja aja, nii nagu mulle sobib. Ja pigem vaatan ühes jutis, kui ootan järgmist osa. 

Kõik see tähendab, et ma pole eriti kursis uute üllitistega või isegi näitlejate maailmaga. Tähendab ka seda, et ma pole ühtegi osa Game of Thrones seeriast vaadanud või (vähemalt siinpool ookeani kõigile teada) Kardashianide seiklusi jälginud. Need tulevad meelde, kui proovin justkui "ajaga kaasas käia".

Huvitav, kuidas Eestis on? Kas "telekava järgi elamine" ongi enam nii tähtis...

Kaks nädalat pensionipõlve

Nüüdseks kaks nädalat täielikku üksindust. Välja arvatud üks pooletunnine koosolek endise tööga pangavormide küsimuses. Sest ma olen neid aastaid ise kokku pannud ning nüüd on vaja need uue süsteemiga liita. Kõige naljakam oli minus tekkinud tunne: ega ometi jälle üks uus koosolek :-) Panga poolt hiljuti palgatud abiline oli igal juhul väga tänulik, et ma ühinesin, ning arvas, et see on üsna ebatavaline. Mu töökaaslane, kes oli ka "kohal", ütles, et ma olen liiga kena :D

Peale selle on mul muidugi mu koerad ja iga kolmas päev kasside külastus, sest pererahvas on Eestis. Kassid on sellised parajad vanaprouad, kelle puhul ei tea ka enam, kui kaua vastu peavad. Mu pisipreilile, kellele olen asendusvanaemaks, meeldib eriti siiami kass. Kes laseb end päris korralikult väntsutada, nagu näiteks nukuvankrisse teki alla panemine ja siis ringi kärutamine. Ma olin laupäeval juhtumisi just seal, kui perenaine saatis küsimuse, kuidas nende Toronto kodus on. Ning ütles, et laps igatseb juba oma siiamit. Noorem triibuline kass on aga üsna kartlik. Ega ta mindki alguses kergesti ligi ei lasknud. Aga nüüdseks on võtnud omaks. Pisipreili natukeseks pahameeleks, sest kuidas mina ja mitte tema ;-) Aga sellele kassile mingi väntsutamine ei sobi. Kevadel õpetasin tüdrukule, et ta peab hästi rahulik olema ja kannatlikult ootama, et kass tuleks tema juurde. Ja me juba hakkasime edusamme tegema. Eks me jätka siis sügisel ;-)

Ühelt poolt on kena olnud vaikuses olla. Teisalt tunnen, et pere võiks juba tagasi tulla. Mingil hetkel otsustasin, et kodus teen ainult minimaalselt vajalikku. Küll ma pärast jõuan rahmeldama hakata. Arvan, et on olnud õige otsus. Eriti veel selle taustal, et ma ei ole 100% terve. Peaaegu iga päev olen keset päeva tukkunud. Mul on juba nüüdseks vähemalt kolm nädalat kurk valus olnud. Ei teagi päriselt millest. Selle nädala alguses rääkisin videokõne kaudu arstiga. Kes kirjutas antibiootikume. Täna on viimane päev, kui pean seda võtma. Aga ma ütleks, et kurk on ikka punane. Õhtuks läheb halvemaks. Kui nüüd järgmisel nädalal ikka see edasi kestab, siis pean päriselt arsti juurest läbi astuma. Samas ütles ta, et mingi mitu nädalat kestev kurguhaigus pidi ringi käima. Või on see hoopis Covidi variant. Kes teab... Kiirtestid andsid negatiivse tulemuse. Aga ega neid ka ei saa uskuda. Ma pole väga usin maski kandja olnud, peale seda kui meile linnas vabad käed anti. Eriti metroos, kus ikka suvel kuumaga oli seda raske teha. Nad soovitavad tungivalt, et me kannaks maski hoolimata linna poolt antud rohelisest tulest. Alguses inimesed ikka tegid ka rohkem, aga niipea kui ilmad väga soojaks keerasid, siis näed neid palju vähem maskiga. Samas tegime seda kaks eelmist suve... Reovee analüüs näitab aga Covidi levimise tõusu. Nii et kes teab...

Täna siis veel omapäi kodus ja homme õhtul lähen juba tüdrukutele lennujaama vastu. Ma tean, et neile on väga meeldinud üle tüki aja jälle Eestis olla. Nad on ka palju asju omapäi ette võtnud. Mis Toomasele ehk alati pole meeldinud. Aga mis teha, kui lapsed on suureks kasvanud :D Igal juhul tervitab neid homme väga-väga soe Toronto. Soojakraadid kisuvad üle 30ne ja niiskusindeksiga üle 40. Täna ma väga õue ei kipu jälle. Ainult koertega aeda. Kus nad mõne minutiga juba kuumarabanduse äärel. Või vähemalt hingeldavad raskelt.

Mul on endiselt tegemist, et näpistada ennast ja öelda endale, kuidas mitte miski ei põle ning ma võin rahulikult igal hommikul silmad avada. Ja ei, ma ei hakka oma pensioninädalaid lugema. Või kui, siis ehk natuke aega :D

Lõpetage selline jama!

Vladas Radvilaviciuse FB lehel on päris toredaid tähelepanekuid ja jutukesi. Hiljutine tore postitus oli pahameel plätude üle, mis söögilauale pandud. Mis aga ilmselt paljudel lugejatel lugemata jäi, sest teadagi... mille üle arvamust hakati kohe avaldama.

LÕPETAGE SELLINE JAMA! Oma kodus palun väga, kui sind keegi ei näe aga selline asi ei sobi kohe kindlasti restorani! Mõne arust on see normaalne aga minu arust on see üks halb komme käituda niimoodi avalikus kohas. Plätusid lihtsalt ei panda laua peale kus teised inimesed söövad!

Ma oskan ainult öelda: APPI! Ma tõesti arvasin, et ühiskond on ikka edasi liikunud, ning ei kergitata isegi kulmu, kui näeb naisi oma lapsi rinnaga toitmas, ükskõik kus see ka siis ei juhtuks. Ma tean, et selleks ajaks, kui minu lapsed väikesed, olid Kanada naised kõvasti vaeva näinud, ning võidelnud välja õiguse rinnaga igal pool ja igal ajal oma last toita. Loomulikult ei lasknud ma endale seda kaks korda öelda. Mitte et ma pidevalt väljas olin ja laps rinna otsas istus, aga kui vaja oli, siis leidsin ka koha, kuhu maha istuda ning talle süüa anda. Sest kumb siis parem on, kas karjuv või rahulik laps ;-) 

Ma tean ka, et mitte kõik mu eakaaslased ei mõelnud samamoodi. Ning isegi meie koosolemistel läksid lapsega näiteks kõrvaltuppa (mis tundus minu meelest nii lõpmatult väga kurb). See õigus ise otsustada, mida ja kuidas soovid talitada, peab olema iga naise enda teha. Näiteks see pilt üleval. Kes ütleb, et tal näiteks kaks tatikat sealsamas laua taga ei ole. Kas ta peaks siis need üksi jätma? Et kusagil tualetis beebile süüa anda. Või nagu üks tark arvas, kui lutipudelit kaasa ei võta ja ei saa lutist anda (nagu Kirke puhul juhtus, sest ta keeldus isegi lutist ja läks kohe tassi peale üle), siis istu aga kasvõi kaks aastat kodus oma imetava lapsega. Mis tähendab, et ka tema teised lapsed peavad seal emmega koos "vangis" olema. Sama nagu keegi mulle ütles, et lastega ei TOHI lennata enne, kui nad pole viiesed. Siis kui nad oskavad ennast korralikult üleval pidada. Sest muidu nad segavad teda ja teisi!!!

Ma imestan alati selle üle, kuidas naised ise on need kõige suuremad kära tekitajad ning näpuga viibutajad asjades, kus me peaks kokku hoidma! Ma ei saa aru, miks me ei võiks üksteisele pigem toeks olla. Samas ma ei tohi üldistada, sest tahan ikka uskuda, et enamus siiski toetavad avalikus kohas rinnaga toitmist (ning lastega lendamist). Ja sellele, kes arvas, et restoranis peab kõik väga eetiline olema, siis kas kirikus peaks ka kõik pildid maha võtma, kus jeesuselaps emme rinna otsas on? Väga ebaeetiline ju. Kuna ma hiljuti nägin ühte naist, kelle nägu oli kaetud suurte ümmarguste moodustistega, mis ausalt ei näinud üldse väga kena välja (põhjus geneetiline, mis lõi alles 20ndates välja), siis kas temasugused peavadki elu lõpuni istuma kodus, sest mingite isendite jaoks on see ebaeetiline. Mis iganes nad siis selle all mõtlevad.

Ma ei saanud jätta juurde lisamata pilti ammusest ajast, kui ma veel pensionär ei olnud ;) Kahjuks avalikus kohas imetamisest mul pilte pole. On ainuke, kus laps mu kõrval voodis magas ja sai tissi just siis, kui tal kõht tühjaks läks :D

Ma ei oskagi kohe mõelda-öelda, mis tüüpi inimene peaks olema, et sellistest asjadest numbrit teha? Kuidas üldse sinna jõutakse? Kas see on kasvatus? Mingid imelikud põhimõtted? Kas tõesti ajab selline pilt öökima? Või tekib mingi imelik "õigluse jaluleseadmise" mõte peas? Nagu Pu praegu mingit oma õiglust jalule seab. Teise rahva arvel...