29.04.15

Pulmakellad


Täna jõudsime oma abieluteel 28-nda verstapostini. Tänapäeval soovitatakse kinkida sel puhul orhidee, eks näe, kas mu kollektsioon kasvab :) Paari aasta pärast peaks siis pärlid saama :P  Fotol on mu üks kahest sõrmusest, mida iga päev kannan (teine on abielusõrmus). Selle sain Toomase käest 24.sünnipäevaks. Aga samas võiks öelda, et on natuke ka kui kihlasõrmus, kuigi abiellumise otsuse tegime kevadel :)  Madu, mis sõrmust valvab on Mari kätetöö.

Viimaks video, mille võtsin nädalavahetusel. Jalutasin ilusal laupäeval koju, kui kuulsin kirikukella häält. Vist täistund mõtlesin. Aga kellad ei jäänudki vait. Kuni lähemale kõndides tuli välja, et suur pulmaseltskond oli kogunendud kirku ette :) Filmisin ja kuulsin üht vanadaami mu kõrval seletamas: Too young! Too young! (liiga noored). Eks nad tundusid noorukesed küll, aga väga õnnelikud.  Helin aga saatis mind veel pikalt koduteel ja tegi tuju eriliselt rõõmsaks :) Aga ka mõtlikuks... miks mõnede jaoks kooselu lühikeseks jääb, miks mõned teineteise kõrval surmatunnini :)  Üks sõber kirjutas, et oleme jätnud talle mulje, et meie pereelu ongi idülliline ja lihtne. Samas on meilgi ju oma tõusud ja mõõnad, täpselt nii nagu meie kõigi elus seda juhtub. Peaasi on nendest teineteise toel üle saada. Ma imesta, kui abielu võrreldakse laeva teekonnaga, mille jooksul koged nii rahu kui tormi ;)



28.04.15

Iludus...


Kevad paneb kõigil vere vemmeldama :)  See uhke pardihärra ei tahtnud pardipreilisid sugugi rahule jätta ja muudkui kiusas neid väikese jõekese ääres.

27.04.15

Tasapisi ikka saabub


Vahelduva eduga jõuab kevad ka meie juurde. Nädalavahetus oli jälle kena, kuigi jahe. Päike on seevastu päris soe. Ja nõnda siis loodus ärkab taas ellu :)


25.04.15

Teatrielamus - Rakvere teatri Leegionärid Torontos


Sel nädalal oli fantastiline võimalus minna Eesti teatrit Torontosse vaatama! Kahjuks olen alati suvel Eestis käinud, mis tähendab, et teatrirepertuaar pole just väga lai. Ning vahel lihtsalt ei jää ka selleks aega, isegi kui teoreetiliselt saaks külaskäigu ette võtta. Nii et seda suurem rõõm, kui teater peaaegu koju jõuab :)  Eriliselt suur tänud (ma ei oskagi seda sõnadesse panna) läheb kogu teatritrupile, lavastajale Madis Kalmetile ja kirjanikule Tiit Aleksejevile, kes peale etenduse lõppu hästi toreda ettepaneku tegid korraks veel maha istuda, niipea kui neil riided vahetatud, ning lihtsalt juttu vesta. Aitäh-aitäh-aitäh!!! Imetore õhtu sai sellest! Isegi kui see südaööni venis :)  Loodetavasti polnud nad järgmise päeva etenduseks liiga väsinud!

Ma olin alguses natuke mures, kas etendus ehk liiga tõsine ei saa, kuid ilmaaegu mõlgutasin neid mõtteid (kuigi tunnistan, ikka poetasin paar pisarat ka). Kolme leegionäri vaimu omavaheline "vestlus", mis siiski peamiselt monoloogi vormi võttis, oli vürtistatud mõnusate võrdluste ning tähelepanekutega. Nii nagu hiljem juttu ajades lavastaja ja kirjanik ise rääkisid, olevat sõdurite omavahelised naljad ja ütlemised üsna tavalised olnud. Kui keegi näiteks oma sõbra soolikaid kõhtu tagasi ajas ning hiljem võrdles, kui head verivorsti sellest saanuks. See aitas neil jääda terve mõistuse juurde. Sest kui meil on eemalt vaadates raske rahulikuks jääda, siis mida pidid nemad tundma kõike seda läbi elades...

Laenan "Eesti Elus" toodud kirjeldust, mis võtab kogu näidendi kenasti kokku: Lavastus on tundlik teekond leppimiseni iseenda ja oma saatusega. Saksa mundrit kandnud Eesti mehed - meie isad, vanaisad, onud ja vennad - osalesid 1944. aasta suvel ja sügisel Eesti pinnal toimunud tõrjelahingutes. Mehed, kelle kehad jäid lahinguväljale ja kelle hinged ei leia rahu ning mehed, kes jõudsid küll koju, kuid kelle mõtted jäid lahinguväljale. Paralleelselt kolme saksa mundrit kandnud leegionäri saatuselooga, keda mängivad näitlejad Margus Grosnõi, Erni Kask ja Mihkel Kabel, jutustavad oma loo ka kaks ülejäänud tegelast. Esmalt ühe leegionäri ema, Maia Karu, keda kehastab näitlejanna Terje Pennie. Samuti meie kaasaegne, Suur-Einar, ühe leegionäri vend Tarvo Sõmeri kehastuses.  

Mõeldes kogu loo ülesehitusele pean ütlema, et mulle väga meeldis. Just see monoloogide vahetumine. Leegionärid, ema ja venna lood vaheldusid liikudes ajastus ikka õiget ajarada pidi tänapäeva. Ja neid lugusid kokku lappides vormuski täielik pilt. See ei ole lavastus, kus võiks vahepeal silma kinni lasta või mingi igava tegevuse ajal omi mõtteid mõlgutada. Vastupidi, lugu haarab sind endasse ning paneb kaasa elama. Ma tean, et vaheajal teistega rääkides, nimetas mõni, et selline ülesehitus ei istunud sugugi. Millest ma eriti aru ei saanud :) Aga eks me ole kõik erinevalt siia ilma loodud :)

Nautisin ka väga näitlejate tööd. Lihtsalt fantastiline on kuulata eestikeelset juttu "elusast peast". Muidugi on hea, et tänapäeval saab ükskõik, kus maailmanurgas Eesti telesaateid vaadata, aga selle kaudu ei saa osa erilisest õhkkonnast, mis kaasneb "päris" etendusega. Eriti kui see on veel nii väikses saalis, kus peaaegu et silmside näitlejatega.


Natuke veel vestlusest, mis järgnes. Tiit Aleksejev kõneles pisut näidendi taustaloost. Suur-Einari kuju põhineb paljus tema isal, kes suutis isegi nõukogude ajal jääda enda jaoks ausaks ja ei mänginud alati kaasa seda mängu, mis üsna tavaline (riigi tagant varastamine, salgamine jne). Minusse jäid ka kõlama näidendi lõpupoole väljaöeldud mõtted. Kui oled oma pika elu ära elanud, kas sel on üldse tähtsust... Mis vahe sel tegelikult on olnud. Need, kes surid lahinguväljal või need, kes edasi elasid...  Ma tean, et nooremana poleks ma nii mõelnud, kuid mida vanemaks saan, seda enam (ok aegajalt :) mõtisklen, mis hetkel on selge, et nüüd on elu elatud. Hiljuti rääkisin mõne sõna 96-aastase hästi noorusliku häälega vanaprouaga. Ja ta nimetas: Näed, taevaisa ei taha mind ära võtta, aga oleks juba aeg. Tean ühte teist, kes kurvastusega igal hommikul silmad avas ja mõtles, miks ta ikka siin on. Elu on ikka imelik...

Natuke positiivsema poole pealt tahaks korrata lavastaja Madis Kalmeti sõnu, kes nimetas, et Eesti ju tegelikult võitis sõja! See võttis küll natuke kauem aega, aga me oleme ju viimaks vabad! Ja selle mõtte taustal võiksime käituda kui võitjad ning unustada ära kõik need vahed, kes sa oma minevikus olid, kas olid kommunist või keegi teine, kelle poole peal sa võitlesid (aga pooli ei olnudki ju alati valida, kui sund peal oli), kas käisid Siberis ära või mitte... Ta kutsus üles inimesi olema leplikumad üksteisega. Nüüd võiks mõelda näiteks internetis jäetud kommentaaridele, mis tihtipeale õelusest lausa pakatavad. Ei tasu muidugi rääkida Kremli palgal olevast "trolliarmeest", kes viha ja vaenu ja suure naaberriigi ülistamist töötähe all levitavad. 

Ta tänas eestlasi, kes kunagi Eestist põgenesid ja siis ise või nende järeltulijad Eestis hakkasid käima. Hea, et paljud Eestis ei tea, kuidas neid käijaid mõnedes väliseesti ringkondades siis musta nimekirja pandi (ikka see teadmine, et Eestis elavad ainult sugulased, ülejäänud on kommunistid). Ei oska inimene ikka olla ühe mütsi alla. Ja kindlasti ei ütle ma seda ainutl eestlaste kohta. Olen küllalt siin multikulti riigis näinud samasugust käitumist teiste rahvaste hulgas.

Näitlejadki võtsid sõna. Jutustasid, kuidas ettevalmistuse ajal sai räägitud mõne kunagise leegionärigagi. Mis oli huvitav, oli nende tähelepanek, et Toronto publik oli palju elavam kui millega nad Eestis harjunud on. Naerdi kaasa kohtades, mis Eestis jättis rahva vaikseks. Ja mitte et see naljakas poleks olnud. Lihtsalt ilmselt Eestis on inimesed ettevaatlikumad ja kaalutlevamad, kas ikka on sobilik nii tõsise teema juures välja näidata, et midagi lõbus on. Eestis vast kantakse raskemini minevikku taaka.

Ise mõtlesin aegajalt, kui palju tegelikult siinne kohalik rahvas kõigest aru sai, mis puudutas just nõukaaega. Kindlasti oli asju, millest ehk teati, kuid mis päriselt sügavamat arusaama ei tekitanud. 

Ei puudunud ka küsimus selle kohta, kuidas näitlejatöö teles ja teatris kokku sobituvad, ega need ei hakka teineteist segama. Minu peres "Kättemaksukontorist" tuttav Tarvo Sõmer vastas, et mis seals ikka, kui see leiva lauale toob :)  Õnneks siiski on teletöö midagi, mis tehakse juba pikalt ette, nii saab ka teatris esineda. 

Kui ma öösel koju tulles (ikka veel üleval olevale) Kirkele Tiit Marveliga kohtumist mainisin, ütles ta, et kahetseb nüüd natuke, et ei tulnud vaatama :D Kahjuks ei saanud ta ka järgmisel päeval toimuvale etendusele, sest pidi sõbra sünnipäevale minema. Ta küsis, kas ma ei võtnud Tarvo Sõmera käest autogrammi :) Ei võtnud. Aga kuna Tarvo vestluse käigus nimetas, et ega need Eesti seriaalid nüüd ka nii hirmus populaarsed pole, siis pidin hiljem juurde astuma, kätt suruma ning nimetama, et vähemalt siin kaugel Torontos on neil oma jälgijaskond. Ja mis emmesid eriti rõõmsaks teeb, on see, et lapsed vaatavad eestikeelset saadet :D
Fotod on laenuks võetud Eesti Elu ja Vemu lehekülgedelt (keskmisel fotol on paremat kätt tõeline leegionär Mihkel Salusoo, kes on Torontos tuntud oma eesti mustrites vööde kudumisega!)

22.04.15

Toronto Kanada peaaegu kõige õnnetum linn


No-nii... nüüd siis selge! Toronto Kanada linnadest altpoolt teisel kohal õnnelikkuse skaalas. Kõige tipus seisab Ontario kaevanduslinn Sudbury, kus me oleme isegi korra ära käinud. Tundus kuidagi hale linnake :) Ja milline linn haarab kõige õnnetuma linna tiitli? Vancouver!  Arvasin alati, et seal on inimesed paksult rahul oma eluga. Ja mis nüüd välja tuleb!!! Kes on numbritest väga huvitatud võivad minna Statistikaameti leheküljele ;) Neile, kes kuivast statistikast lugu ei pea, võin öelda, et põhiküsimus oli, kui väga oled oma asupaigas eluga rahul. Huvitav, et Toronto on aasta alguses maailmamastaabis Economisti küsituluse põhjal ära märgitud kui parim linn, kus elada. Kas see tähendab, et eemalt paistab kõik roosiline ja kui siia tuled, on asjalood hoopis teised. Kuidas nüüd küll kehitamise märki siia panna ;)

Ja mis mina ise arvan. Ütleks, et olen üsna rahul, nii palju kui linnas seda saab olla. Ma pole just "linnainimene", eelistaksin kindlasti väiksemat kohta, kuid siin on jälle kergem tööd leida... Õnneks pean ütlema, et olen töö osas kõik nukid maha hõõrunud ja päris rahul oma kohaga :D  Sõit sinna on ju pisut pikk, aga jälle ei saa kurta, sest sellel ajal loen raamatut. Pean ainult tähelepanelik olema, et õigest peatusest mööda ei põruta, eriti kui veel hästi huvitav raamat käsil on :P

19.04.15

Natuke ärevust pühapäeva õhtusse

Nõnda nägi meie tänav välja pühapäeva õhtul. Politseiauto pani ühelt poolt tee kinni. Teisel pool oli tuletõrje. Keskel gaasimeeste auto. Naabri juures käib lõhkenud veetorude parandamine. Kuidagi oskasid töömehed aga hoopis gaasitoru lõhkuda, nii et sealt gaas hakkas välja vusisema. Igaks juhuks lasid nad kiiresti jalga, sest kes teab, äkki lendavad veel õhku... Või oli probleem selles, et nad kartsid tööloa mitteolemasolu pärast vahele jääda :)  Meie väga armas vanem naabriproua tuli ukse taha hoiatama, et me igaks juhuks autot ei käivitaks. No seda meil plaanis polnud, aga Toomas põletas aias kuivanud vaarikaoksi :D  Õnneks oli meil küll hästi tuuline, nii et oht vast väga suur polnud. Pealegi said nad ju kiiresti jaole. Lihtsalt pisut põnevust meie tänavale. Hetkel jälle kõik rahulik, vaatame hoopis "Meie aasta Hiinas!"

18.04.15

Kevad Torontos...

Jõudsime kevade ikka ära oodata, kuigi ootus oli sel aastal päris pikk! Nüüdseks oleme saanud juba mõned päevad sellist mõnusat eestilikku ilma, kuigi tänasel pühapäeval hoolimata säravast päikesest on taas vahelduseks pisut jahedam! Siin mõned fotod hommikuselt jalutuskäigult koeraga.






Kui ma seda viimast fotot tegin möödus minust Aasia päritolu maja omanik (olin tema aia taga tee ääres). Ütles, et tule umbes nädala pärast uuesti, siis on väikesed mummud lilleõite asemel. Ka väga ilus! Ja ma võivat neid siis enda aeda kaasa korjata :D Nõnda siis siinmail, ei aetagi kurjalt minema ;)

14.04.15

Ettevalmistused kevadiseks istutamishooajaks


Ma julgen tunnistada, et minus pole siiani tärganud mingit suurt aiandusehuvi, kuigi aegajalt tekib soov midagi seal ära teha. Näiteks istutada lilli. Kuna Toomas oma suures usinuses rohis välja saialilled tomatite vahelt, siis olin sunnitud midagi välja mõtlema, kuidas neid tagasi saada (ja üldse mitte sellepärast, et saialilled tomatite vahel pidid väga kasulikud olema, st tomatitele). Seemneid pole veel poes näinud, aga mõnel tänavaäärsel naabril lillepeenras küll. Eks siis sai sügisel koeraga sealt hästi lähedalt mööda jalutatud ning mõne seemne tasku poetatud :)  Nüüd siis loodetavasti lähevad mul kasvama. Igaks juhuks proovin juba toas taimed kasvama saada. Ma ei tea, kas küll raatsin neid pärast tomatipeenrasse panna, äkki jään jälle ilma :P Siin näha, kuidas seemned kasvama läksid.

Siin skeem, kuidas ajalehest karbikesi teha. Kui istutamiseks läheb, võib need kogu täiega mulda pista! Muide, kas panite tähele, kui väga rahvuslik ma olen, isegi karpe tehes ;) Tegelikult tekkis lipuvärvides karbike küll kogemata :D



Ja kui asi ikka veel segane, siis tasub minna siia leheküljele, millelt leiad lausa ainimatsiooni, kuidas karpi teha.

13.04.15

Mõista mõista, mis see on ;)


Hetkel pole aega pikemalt kirjutada, seniks eilse meisterdamise tulemus - või noh, peaaegu ;)  Aga vaata siia ja lõplik tulemus on siin.

12.04.15

Kevad!


Lõpuks ometi võib öelda, et Torontosse on ka kevad kätte jõudnud! Maja ees olevad tulbid on nina välja ajanud. Sooja oli mõnusad 17 kraadi, terve eelmine nädal oli üsna niru, just siis kui ma kodus puhkust pidasin :(  Mõtlesin, et nädal korraga puhkust on ka üsna niru, kui just kusagile ekstra ei reisi - nagu suusatama või soojale maale. Kodus olles jõuad parasjagu aja maha võtta, et nädala lõpuks oled valmis midagi asjalikku tegema, aga siis algab jälle töönädal. Tegelikult ma ei kurda. Tundsin, et oli viimane aeg natuke hinge tõmmata, õieti pidin ära kasutama viimased puhkusepäevad eelmisest aastast. Kokol oli kindlasti minu kodus olemisest kõige toredam meel, kuigi kehvad ilmad ja vihm ei lubanud väga temaga pikki jalutuskäiki ette võtta. Ega ma lase end vihmast palju häirida. Juba peale paaritunnist isegi ainult tänavatel kõndimist, on koer nagu mudamopp. Ja vannis enam ei riski tema pesemist peale seda ette võtta. Ükskord juba lõhkusime liiva pärast ühe veetoru ära.

11.04.15

Mari uus blogi

 Mari alustas taas kord oma blogiga, nüüd Bloggeri keskkonnas Mariberry kasutajanime all. Uuris veel, kas peaks eesti keeles tegema. Aga eks tal kuku inglise keeles see natuke paremini välja :)
Kahjuks oli mariberry aadressina ära võetud, nii et sai uus, millel üks R - maribery (Wordpressis on tal küll mariberry olemas, kuid talle meeldib samuti võimalus bloggeris tasuta HTMLga mängida! Hetkel küll selleks palju aega pole, sest teeb järgmised kaks nädalat eksameid). Mariberry Creations - http://maribery.blogspot.ca/

08.04.15

Aprilliõhtused mõtisklused


Lubasin justkui endale mõni kuu tagasi, et proovin natuke usinam kirjutaja olla, aga siis juhtus midagi... Avastasin enda jaoks Facebooki! - !?!? - Just nimelt! Õieti küll on mul konto nendega olnud juba aastast 2008, aga kui ma kunagi algusaastatel sattusin lehti sirvima vast mõni kord aastas ja eelmise aasta lõpuks mõni kord nädalas (hommikul, kui uni ära läks ja polnud veel aeg end üles ajada), siis nüüd, oh häda! külastan neid mitu korda päevas! Mis ei tähenda, et ma kangesti oma jutuveergu loeksin, vaid torman otse "Olen eestlane välismaal" grupi postitusi lugema ning oma arvamust avaldama :)  Toomas juba kirjutas sellest "needusest" siin.

Jaanuari lõpupoole pani Illimar Lepik von Wiren sellele grupile aluse, kutsudes ühinema kõiki neid eestlasi, kes elavad väljaspool Eestit. Esimesed postitused olid sellised tagasihoidlikud enda tutvustused, kuni mingil hetkel hakati esitama küsimusi erinevatel teemadel, alates eesti keele õppimisest või fotodest oma kodu aknast välja kuni lemmiktoitude või ilmajuttudeni välja. Kõige rohkem üllatab üleüldine lahe suhtlemine. Isegi kui asjad natuke teravamaks lähevad, suudetakse jääda viisakaks ning ei hakata pilduma inetuid märkusi. On olnud paar postitust, milles autor millegipärast kogu gruppi väga negatiivsena nägi, kuid peale suurt heatahtlikku vastustetulva, milles pöörati tähelepanu grupi positiivsusele, kustutati need kiiresti :D On ette tulnud ka virisevaid tegelasi, kuid needki on kenasti suudetud maha rahustada või siis palutud grupist lahkuda. 

Kahjuks olen märganud, et tihtipeale - aga kindlasti mitte alati! - on need virisejad olnud need, kes õieti seal grupis olema ei peaks, sest elukoht hoopis Eestis. Ausalt öeldes ei saa ma eriti sellest aru, miks trügida seltskonda, mis loodud hoopis eesmärgil näha, kui palju siis neid eestlasi õieti igal pool mujal elab :) Mina ei taha olla osaline näiteks "Eestlased, kes lähevad Marsile elama" grupis. Või kui ma oleks, siis hoiaksin oma suu kinni, ning oleksin hästi vagur vaatleja, ning ei kuulutaks oma seiskohta, kuidas teil eestlastel seal Marsi peal on loomulikult palju etem, kui minul õnnetukesel siin galaktika kõige koledama ja halvema mutihunniku otsas - seda tüüpi inimesed ei oleks vist küll ka lõpuks Marsilgi rahul, sest uues kohas mutihunniku otsa sattudes, peab äkki end ka liigutama hakkama :P ("Olen eestlane välismaal" grupi vestlusi saab ilma ühinematagi lugeda, sest see on avalik). 

Pean endale seljale patsutama, et õnneks on kõik need sõbrad ja tuttavad, kes mul Eestis elavad hoopis teisest puust kui need, keda nüüd aegajalt seal FB leheküljel kohtan (midagi Delfi kommentaatorite sarnast). Muidugi saab sellised virisejad tegelased FBs ära blokeerida, kui enne välja ei visata, nõnda ei pea ma nende negatiivsusest oma head tuju rikkuma ja saan osa võtta toredatest vestlustest teiste positiivsete eestlastega (sest negatiivset jätkub niisamagi igapäevasesse ellu! ei tähenda, kus "imemaal" siis elada). Sain nüüd ühe hingetõmbega selle südamelt ära öelda :D  Ja samal ajal tekkis mõte, kas ei peaks looma mingi grupi kõigile rõõmsameelsetele eestlastele ;) Sest hinges närib mure, et ega ma siin midagi nüüd ära ei sõnunud :D

Viimaks väljavõte Illimar Lepiku postitusest:

Elagu eestlased, elagu Eesti! :)
Tänu teile kõigile on mul tõesti hea meel, et mitmed siinsed inimesed on selle grupi kohta ütelnud järgnevat:

  •  “Lahe kamp “
  •  “Pole midagi parata, pean tõdema, et ka mina käin FB-s nüüd iga päev just selle grupi pärast. Enne külastasin FB paar korda nädalas. Sõltuvus on ilmne.”
  •  “Mul juba üks tuttav ütles, et miks ma enam ta pilte ei "laigi" ja siis ma seletasin, et see uus grupp FB-s ja pole enam aega kõiki postitusi iga päev lugeda…"
  • “Ega see enam normaalne ole jah. Kell on 5.15 hommikul ja ma juba vaatan mis siin öösel toimunud on. Õnneks peab nüüd tööle minema”
  •  “Mul on tunne, et varsti on vaja mingi võõrutusgrupp luua, vähemalt minu jaoks küll, mu teismeline laps ei jõua silmi ära pööritada emme-issi sõltuvuse üle.”
  •  “Ma ei saa õppidagi, pidevalt käib siin nii huvitav jutt."
  •  "ainukene eestlastest koosnev " kamp " kus teineteisest yle ei söideta ja ollakse solidaarne ka nendega kellel pole ehk samad vaated mis enamusel ....Kui terve eesti suudaks selline olla, siis koliks kyll kohe tagasi :)
  •  Eestlane on yks imelik inimene Kui Eestimaal me yksteisest eriti välja ei tee ja pealtnäha ei hooli, siis kaugused lähendavad meid sedavörd, et nyydseks on meil köigil pea igas ilma otsas keegi tundmatu söber...... Ja siin suheldes on tunne, et me oleme maailma köige möistlikum ja kokkuhoidvam rahavas! Ja see on pagana mönus tunne
  • Minu jaoks on olnud meeldiv todeda, et eestlases on selle sarkastilise pealispinna all tegelikult olemas positiivne ja toetav loomus. Vaike keskonna vahetus on enamusele meist vaga ilusti mojunud. Ja vaga motiveeriv on lugeda mida agarad, tookad, jarjekindlad ja andekad eestlased jouavad nii kodus kui maailmarindel korda saata:)
  •  Lisaks....Eestis elasin ma suhteliselt nn mulli sees - ymbritsetud inimestega kellega olid samad huvid, sama taust jne. Seega oli mul kujunenud oma arusaam nn "eestlasest". See grupp on minu silmaringi laiendanud ja arusaam eestlasest on palju laiem. Meie rahva muster on palju kirjum vaadates valjaspoolt siise kui seest valja. Elamine nn mullist eemal on ka andnud isikliku kogemuse proovida, avastada ja katsetade erinevaid elamisviise/filosoofiaid ja motteviise. Eestis elades tundus et oled natuke piiratud sellest mis sinu pere/ keskkond sinust eeldab. Kuid nyyd tagasi vaadates on tegelikult Eestis koik samad voimalused enese piiride/motteviisiga eksperimenteerimiseks, kui me ainult natuke avatumad nn "teistmoodi" elu- ja motteviisidele oleksime. Seega koigile kes veel Eesti pinnal elavad ja arvavad, et nende elu onn peitub kuskil teiselpool Eesti piiri - ole avatum ymbritseva suhes ja see voib avada sinu jaoks sealsamas kodus hoopis uue maailma:)
  •  Võõrutusgruppi oleks jah vaja Aga tegelikult olen väga tänulik. Ma tõesti ei uskunud, et selline grupp kaua kesta võiks, stiilis teemad ammenduvad. Aga ei. Main stream meediast ei saa ju lugeda, kuidas keegi elab ja või mida tunneb. Kõigiga sõber olla ka ei jõua, hallata oleks raske. Minu jaoks ideaalne varjant, tänan asutajat !!!! Ja veel meeldib,et virisejaid ja torkijaid on ikka väga vähe. Tundub, et täitsa mõnus on olla eestlane !
  •  Lahe kamp tõepoolest, mõni ime sest mölakad visatakse kiiresti välja Aga üks suur ajaröövel on küll, tööl veel akspteeritav netis istuda aga kodus aja kulutamine on lausa kurjast On tekkinud sihuke huvitav ühtsuse tunne, mida ei sega ka eriarvamused erinevate teemade puhul.
  •  Ma ei ole ka vist kunagi nii palju eesti keeles kirjutanud ja FBs aega viitnud/veetnud, kui nyyd tanu sellele grupile siin. Toesti palju tublisid, toredaid ja huvitavaid eestlasi koos. Tasapisi olen mone tegelase puhul peaaegu et hingesugulustki tundma hakanud 
  • Teate, minu jaoks olid need pühad seekord täielik horror, sest mu laps kukkus ja oli esimest korda haiglas. Tänu siinsetele eestlastele ja põnevatele teemadele pidasin kindlasti paremini vastu ja mõtlesin vahepeal ka muule, kui ainult hädale ja haletsusele. Aitäh teile selle eest! Laps on ka jälle kodus ja terve!
  •  Tösi, töesti mönus seltskond siin koos! 

07.04.15

Aprillikuu täiskuu


Millise oksa küljest see nopitud :)  

04.04.15

Munadepühadeks


Traditsiooniliselt sai munad sibulakoortega värvitud. Seekord olin aasta jooksul neid tasapisi kõrvale pannud, see tähendab et sibulakoori ikka. Mune veel jätkub, kui ainult viitsib poodi minna :)