31.03.19

Kus on hea elada?

"Ma ei soovi teiste rahvaste hulgas elada, ma ei tunne ennast võõraste seas hästi. Ja see ei tõmba mind üldse, pärast laevareisi ammu enam mitte. Enne seda oli veel põnev. Aga ma nägin, et inimeste elu on planeedil Maa igal pool ühesugune. Muidugi, igal kandil on väikesed eripärasused, aga need mind ei huvita. Mind huvitavad ainult suured eripärasused. Kõigil inimestel maailmas on laias laastus samasugused mured, tahtmised, emotsioonid. Ma olen üsna kodukeskne mehike." Ka Eesti ilma kohta pole tal kübetki kobisemist, isegi kui käia välja meie kõige pimedam ja süngem kuu november. "Kõige rohkem ma armastangi novembrit! Aasta kõige pimedam, limasem ja tatisem aeg on mulle just ülisobiv. Mulle ei meeldigi ere päike ega kuumus." 

Nõnda rääkis Marko Matvere ühele ajakirjale. Aga täpselt sama, või umbes sama, kõneles ta mõni aasta tagasi Torontos käies (pilt on siit, autoriks Taavo Tamtik, isegi Toomas on pildile jäänud). Just seda, kui palju ta tegelikult hindab, mis Eestis olemas on, kui hea seal tegelikult elada on, võrreldes lugematute teiste riikidega (alati ei pea võrdlema end paremal järjel maadega - mida maailmas tegelikult päris vähe - ja kellel on palju rohkem aega olnud oma majandust ja eluolu üles ehitada; küll me ka sinna ühel päeval jõuame). Ja ma nõustun. Igas punktis. Isegi selles, et november võib ilus olla. Jah, ma pole iidamast-aadamast enam talvel Eestis elanud. Mõned hirmutavad mind, kuidas ma kohe otsa ümber keeraks ja päikest otsima läheks. Aga nad ei tunne mind. Mulle ei meeldi päike. Mulle ei meeldi kuumus. Pole mitte kunagi meeldinud. Ma eelistan iga kell pigem ühte vihmast päeva, kui et peaks nägema seda eredat valgust. Aastatega on see tunne pigem tugevamaks läinud. Natuke aitab kaasa vast see, et ere valgus on minu jaoks liiga tugev ja liiga suurtes doosides võib kergelt hoopis migreeni tekitada... Kui mõtlen oma elule, siis helgemad mälestused on mul näiteks seenevihmaga seenele minekutest, või kuumal maal just õhtused ajad, kui kuu on välja tulnud ja kuumus natuke järele andnud. Ma ei igatse neid päikeselisi hetki, kui ma mere ääres soojal liival vedelen või higistades kusagil rändan. 

 Nii et tegelikult sobiks mulle näiteks Island suurepäraselt. Või äkki Gröönimaa. Või mõni muu põhjapoolne paik. Aga... sündisin ma Eestis ja nüüdseks olen juba pool elu elanud hoopis mujal. Ma ikka vahel mõtlen, et ei minus ega Toomases pole ainest maailmaränduriks. Kuigi elanud oleme nüüd kolmel maal. Suure tõenäosusega istuks me praegugi kenasti Eestis. Ja ma olen päris kindel, et töötaks ka seal. Ma teen selle järelduse peamiselt oma Eesti sõpru ja tuttavaid vaadates. Kes oma olemuselt üsna sarnased meile (miks muidu nad sõbrad on ;-) Ja peale kolmel maal elamist, oleme me väga hästi aru saanud, nii nagu esimeses lõigus kirjas, et inimestel on põhimõtteliselt igal pool üsna saransed mured ja lootused. Või nagu ütles 90ndate keskpaigast alates Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson: «Minu meelest on elu Eestis täiuslik. Ja see, mis mulle Eestis ei meeldi, ei meeldi mulle ka Ameerikas. Meie ühiskonnad on väga sarnased, kui relvade omamisega seonduv välja arvata. Probleemid on samad: väikesed palgad ja kõrged hinnad. Viimased aina tõusevad. Sama jama igal pool.» 

Tavaline küsimus on ka meile, et miks me siis pole tagasi läinud. Jah... hea küsimus... Ma vist küsiks täpselt samamoodi :-) Me lahkusime umbes-täpselt kaks aastat enne Eesti taasiseseisvumist. 1991.aasta jaanuari lõpus olime aga juba Kanadas. Ja kui siis suvel Eesti vabaks sai, oli eufooria päris suur. Kust ei puudunud ka natukest ettevaatlikkust. Kas ikka tõesti ongi nii... Mul on sama aasta sügisest nii selgelt meeles üks pisike kõne, mis peeti Korp!Rotalia majas Torontos. Kuidas üks härra tõstis klaasi ja küsis väikese irooniaga, kes siis nüüd Eesti poole hakkab minema. Just nii nagu läbi aastate olevat inimesed siin kaugel võõral maal endale ja teistele lubanud. Mitte keegi ei hõisanud rõõmsalt, et nad juba pakivadki kohvreid. Sest elu on keerulisem, kui lihtsalt tormata "uutesse seiklustesse". Sest sul on kõik käe-jala juures, su elu on kuidagi paika pandud ja jookseb nii nagu see sulle tuttav ning omane on. Ega ma tol ajal ei osanud selle peale mõelda. Olime ikkagi noored, just teinud läbi lahkumise Eestist, siis põgeniku elu Rootsis ja viimaks maandunud Kanada elamisloaga Torontos, mis tähendas, et tegelik elu oma igavate igapäevamuredega polnud jõudnud ju veel õieti alatagi. 

Muidugi mõtlesime tagasimineku peale... Isegi peaaegu oleme läinudki nii umbes kümme aastat tagasi. Mis jäi siiski katki. Kas mul on kahju sellest? Jah ja ei... tol hetkel tundus mulle tähtsam mu laste tulevik. Eriti Kirke puhul, kes oleks kindlasti kõige valusamalt seda minekut läbi elanud. Üks asi on niisama külla tulla, aga teine koolis käia ja seal end tõestada (eriti kui väike õpiprobleem vaevab). Teisalt on mul hoopis kahju, et me 94ndal aastal Eestisse ei jäänud. Siis kui ma tundsin viimase kui rakukesega, et ma olen tüdinenud võõral maal võõraste seas võõras keelekeskonnas olemisest. Muidugi aitas sellele kaasa ka raseduse katkemine ja siis teise lapse kaotus. Aga siis jäid mõned otsad ikka veel siin lahti. Ja siis tundus, et me saame oma pisikese sissetuleku kõrvalt rohkem koduseid Eestis aidata. Ja siis jäin juba taas last ootama. Ning sündis Mari. Ja elu läks muudkui oma rada edasi. Kuni ühel päeval imestasid, kuhu aeg läinud on ning oli selge, et mul on kasulikum siin vähemalt 55nda eluaastani töötada, sest sellega kindlustan endale tööpoolse pensioni (mina olen veel üks nendest, kes sai eneselegi teadmata hüpata reele, mis väga kiiresti silmapiiri taha oli kadumas, sest sellist pensioni pakuti siis, kui majandus õitses eriti uhkelt, nüüd vist ainult riigitöötajatele, kelleks on muuhulgas nii Kanada posti juures töötajad, ja õpetajad). Ega see väga suur pole, kui ma päris üksi elaksin, siis on selge, et peale esmaste kulude äramaksmist, ei jääks mul raha toidu jaoks. Rääkimata muudest rõõmudest. Samas on kõik suhteline, mida õieti esmaseks pidada ;-) 

Ja ongi nii, et kui ma nüüd möödunule pilku peale viskan, siis üha rohkem saan aru, kui imelikult see inimene on loodud. Nooremana on selline tunne, et lõputu elu ootab ees. Mäletan aega, kui lapsed olid väikesed ning mure suur, kuidas nad ära hoitud saavad. Lõin palganumbreid kokku ja võimalikke lasteaiakulusid ning minu jaoks terendas tulevikus igavene selliste kulude maksmine. Muidugi tuli päev, kui nad kooli said minna ja need mured kadusid (mis ei tähenda, et lapsega seotud kulud kangesti väiksemaks läksid), aga iseenesest see igavikuna tunduv aeg on nii selgelt meeles. Ma arvan, et alles millalgi 40ndate lõpupoole hakkas selgeks saama, kui üürike me elu siin maa peal on. Me unistasime "suurelt", sest elu tundus lõputult pikk, mille jooksul võib kõik need unistused täita. Aga lõpuks saad aru, et mõte tagasi oma kallis Eestis olemisest, ongi praeguseks vaid mõtteks jäänud. Õieti mitte päris, sest lootus on "päris" pensionipõlves ikka sinna kolida. Kuigi siis tekib küsimus, kas tahame oma lastest eemal olla... Kaalun siis nii ja naa, kas olla osaliselt siin ja osaliselt seal. Aga kui kaua sellistki reisimist saab endale lubada. Mitte ainult finantsi poolelt, ka tervise poolelt. Ning samas ei taha ma üldsegi vanurina olla võõras keelekeskkonnas. Ma mõtlen tõepoolest aegajalt nendele küsimustele. Ja mul pole vastust. Sellepärast võtan hetkel iga päeva ja otsust nii nagu nad tasapisi tulevad. Ja ei pea liiga suuri plaane.

Kus siis on tegelikult hea elada? Kindlasti oma rahva hulgas. On hea käia ringi ja vaadata, mis mujal toimub. Koguda kogemusi. Näha suuremat pilti. Ma olen märganud, et need eestlased, kellega olen kokku puutunud ja kes on palju ringi reisinud, on kuidagi avatumad ja mõistvamad kui need, kes on ainult oma "nelja seina vahel istunud". Täpselt nii nagu ülal Matvere on nimetanud. Või see ameeriklane: sama jama igal pool. Nii leian minagi, et kuigi elan võõrsil, siis miski ei kaalu üles elu oma lähedaste hulgas, oma kultuurikeskonnas. Ning kui siis tõesti oledki jäänud mujale elama, siis usun, et paljudel on sees mingi omamoodi rahutus, igatsus tagasi. Ja kui siis isegi minna tagasi, peab arvestama, et see võõras riik võib olla ka su naha alla pugenud, ning lõpuks jäädki omamoodi kahepaikseks... ikka endiselt rahutuks hingeks...

16 kommentaari:

  1. Nii huvitav, aitäh! Mu elu üks ärevamaid hetki ja suuremaid otsuseid oli Jaapanist tagasi kolimine. See oli nii suur ja raske samm. Nüüd on mu kaasa paraku "välismaal". Nokk lahti, saba kinni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma imetlen kõiki, kes selle sammu ette võtavad. Saan aru, et neid Eestisse tagasitulijaid on praegusel ajal üsna palju. Ka oma võõramaalastest abikaasadega. Kui omal ajal oleks näiteks olnud selline tugigrupp nagu FBs praegu neile, kes tulevad või tulnud või kes mõtlevad sellele, siis vast oleks ka lõpuks meiegi otsus palju kindlama pinna saanud. Aga sinu abikaasa on tubli. Ma olen siin tänu karatele siia tulnud jaapanlastest aru saanud, et nad omamoodi rahul "rongist maha astusmisega". Sest Jaapanis oli töö neile esikohal. Siin saab natukenegi puhata. Euroopas muidugi veelgi rohkem.

      Kustuta
  2. Minu meelest on küll suured erinevused. Näiteks mulle väga meeldib Itaalia-Hispaania kliima (seal kandis käies on alati paari päevaga mu krooniline nohu mõneks ajaks kadunud), aga ma ei suudaks lihtsalt elada kohas, kus igapäevaelu on nii lärmakas ja pealetükkiv. Kanada on selles mõttes Eestile kultuuriliselt hulga lähemal, jahedama kandi inimesed kuidagi ei karga nii palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei mõtlegi nii palju, milline kliima, kus on, pigem ikka inimsuhteid, igapäevast elu. Inimeste igapäevane elu, unistused, soovid on igal pool üsna sarnased. Inimeste põhiolemuski on sarnane. Ja kui eemalt võib tunduda, et kusagil on parem, siis varsti avastad, kuidas king hoopis mõnest teisest kohast pigistama hakkab...

      Kustuta
  3. Väga mõtlema panev postitus. Olen ise ka sellega maadelnud, et kus siis ikkagi elada. Väga pikalt tundus, et käin küll siin ja seal aga lõpuks maandun ikka Eestis. Siis aga leidsin ameeriklasest abikaasa ja uue karjääri. Ja kui abikaasa veel koliks Eestisse, siis tööd ei saaks me ikka Eestis teha, sest nuta või naera - Eestis ei ole mägesid!

    Ühelt poolt tahaks püsivalt Eestis olla aga teiselt poolt ei ole see realistlikult mõeldes võimalik.
    Nii et nüüd ongi plaan, et mõned aastad USAs, laste sündimise ajaks ja esimeseks paariks aastaks Eestisse (siis ma nagunii töötada ei saaks) ja siis tagasi USAsse.

    VastaKustuta
  4. Mulle on kodumaaks ikkagi Eesti, tee mis tahad, Kanadas olen külaline. Isegi Rootsi, kus sai vaid poolteist aastat viibida, tundub takkajärge lähedasem, kultuuriliselt oli kodusem. Laste koha pealt tänapäeva maailmas passide ja erialadega, mis neil on, ei hakka üldse pead vaevama. Momendil elavad kodus aga teoreetiliselt iga hetk võimelised lendama just sellesse maailma nurka, mis meeldib. Ei saa neil kogu elu käest kinni hoida, ehkki tahaks ju küll :) Aga nii meile kui neile on alati kaks kohta eri mandritel turvalistes riikides kuhu iga kell saad soovi või vajaduse korral maanduda.

    Täna vaatasime Roosmaade "Aafrika lugu", mis rõhutas jällegi kahte momenti. Oleme õnnega koos, elades ükskõik millises arenenud riigis. Aga esimene mõte, mis pähe tuli: Inimesi on pikalt liiga palju sellel planeedil. Hästi see ei lõpe, ehkki minu silmad ilmselt veel jubedat lõppmängu ei näe. Teine pensionisammas on köömes nende probleemide kõrval, mis enamust maailma mõnekümne aasta pärast ees ootavad :P

    VastaKustuta
  5. Ma olen akati mõelnud, et eestlane on üks kummaline olend. Esiteks sulandume me uude kultuuriruumi väga hästi sisse - ei saa arugi tihti, et tegu on eestlasega, aga eks aasta(kümned) teevad oma töö. Teisalt aga.... me oleme rahvus, kes võib eestlasteks lugeda ca... äkki 2,5 miljonit inimest maailmas? Kolm miljonit? Kui võtta sisse ka kõik need, kes on mujal sündinud ja kellel on eesti juured ja kes on “eestlased” (mõni neist ainult vabariigi aastapäeval, küll, aga vähemalt peavad nad seda siiski oluliseks mainida - kuigi eks nt Ameerikamaal vast olegi see tavapärasem, et natukene eksootilisem on olla ameerilane X juurtega ning eestlane olla on kindlasti eksootilisem kui olla nt itaalia või iiri juurtega), siis on meid siiski maailma mastaabis käputäis. Me oleme kübeke tolmu hiiglaste nagu hiinlased ja indialased, aga ka sajamiljoniliste rahvuste kõrval - ühe Hiina küla või mõne väiksema Aasia linnaga sama mõõtu.

    Ometi oleme me... maailmas rikkuselt üks rikkamaid riike. Jah, teiste sabas, jah probleemidega, aga me oleme “klubis” nimega kõrgelt arenenud riigid. Meil on veel üsna arvestatav haridus ja muljetavaldav kultuuripärand. Meie keel võiks olla paremas seisus (nt akadeemilises mõttes), aga seda positsiooni annab ehk veel muuta ja me loome selles keeles uut kultuuri - muusika, teater, kino, proosa. Jah, me sõltume palju teistest ja kapitalismist, aga me siiski toodame veel mingeid asju, vajadusel saaks vast ka iseenda toiduga kaetud kui vaja. Meil on väike armee, aga me oleme end sisse töötanud organisatsioonidesse, mis praegu veel loevad - mis tulevikus saama hakkab, eks seda ole näha.

    Kõike kokku võttes ja meie minevikku arvestades oleme me väga väga heas positsioonis. Me saaks seda ka paremaks teha. Aga inimesed on mingil põhjusel arvamusel, et pigem vastupidi - meie positsioon on aastatega justkui ainult halvenenud, kõik on halb. Jah, olen nõus, et meil on suuri probleeme, aga kui on rahvusi - suuri rahvusi - kellel polegi oma riiki, siis on meil ikkagi hästi läinud, et oma 700 aastat oma riikluse ära suutsime oodata.

    VastaKustuta
  6. Väga m6tlemapanev kirjutis.
    Mul sai just 14 aastat täis Soomes elades. Ma ei igatse Eestit, isegi iga aasta ei käi seal. Nii palju on kysitud, millal tagasi tuled?
    Minu vastus on slati olnud, et ei kunagi. 2 last siin syndinud, siin on meie kodu.
    Ja ma tunnen ennast siin riigis ja nende inimeste seas hästi. Alati, kui Eestis käin, tunnen, et tahan koju. Eesti inimesed tunduvad nii kurjad ja kibestunud.
    Siin ma eriti eestlastega ei käi läbi, m6ne yksikuga. Ma lihtsalt ei taha, ma olen muutunud. Kelleks, seda ma aga ei tea...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kujutan ette, et nii lähedal elamine annab vähemalt tundegi, et oled peaaegu seal. Meil on Eestisse tulek alati paras suur ettevõtmine. Samas tean neid, kes on täiesti veendunud, et nende kodu ongi mujal, ja vähemalt väljapoole jätavad mulje, et ei igatse tagasi.
      Huvitav, et pead eestlasi kurjaks. Ma olen vist ennegi öeldud, et minu jaoks on soomlased kurjad ja mornid ja ei naerata jne. Ma näen seda Kanada taustaga võrreldes :-) Nii mõnigi siin, kes on Soomes ka käinud, on mulle sama öelnud. Üks ütles, et pidi peaaegu müüjalt vastu näppe saama, kui midagi puudutas 🙂

      Kustuta
  7. opinioni5ta01.04.19 11:03

    Väga huvitav mõtisklus! Olen ise pea 15a välismaal elanud ja plaanin just sel aastal naasta. Lõpuks küpses valmis selline tunne, et välismaa elu peatüki võib nüüd sulgeda ja avada uue. Eestisse kolimine pole ju enam sugugi tagasiminemine..pigem on see edasiminek uude, aga juba tuttavasse keskkonda. Sellise tundega on hästi hea minna ja praegu olen üsna entusiastlik :) Otsus sündis eelkõige kooliealise lapse tõttu, kelle eestluse ja juurte küsimus tekkis päevakorda.
    Olen kogu selle aja jooksul väga tihedalt Eestiga seotud olnud, külas käinud, sõpradega sidet pidanud, teleprogramme jälginud. Selles mõttes pole hirmu tundmatuse ees ja pole ka ebarealistlikke ettekujutusi Eesti elu suhtes. Küll aga on mul üha enam tekkinud tunne, et ma olen Eestis ka expat! Kuna ma olen nii kaua seda erinevates kohtades olnud, siis on see ehk mu enda automaatrežiim, millele lülitun kui uude kohta kolin? Igatahes mul on suur huvi Eestis elavate expatide suhtes, et kuidas nende elu võõramaalasena Eestis on? Kui suur on üldse expatide kogukond? Mis neid seal hoiab? See kõik tundub väga põnev :)

    Mainisid naasnud eestlaste FB gruppe..kas keegi oskab täpsemalt jagada? Nende kogemusi oleks ka huvitav kuulata.

    Minu meelest on 15a jooksul Eesti drastiliselt muutunud! Inimesed, eelkõige noored, on palju avatumad ja üha nooremas eas palju rohkem maailmast informeeritud kui nende vanemad. Jah, negatiivsust ja nägelemist jääb palju kõrva, kuid kus seda poleks? Üldine maailma tonaalsus ongi rohkem negatiivne, sellest räägitakse rohkem lihtsalt.

    Usun, et see "what if" mõte on kuklas igal väliseestlasel varem või hiljem :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on täpselt sama tunne, et nooremad eestlased on kuidagi hoopis teistsugused kui nende vanemad, kes vahel sama vanad kui mina ;-) Tunnen, et nendega on palju lihtsam suhelda. Eks meil oli ka esialgu päris kindel mõte just laste pärast Eestisse minna, et me tulevik rohkem selle riigiga siduda. Tean mitmeid, kes seda teinud, ja pole kahetsenud.

      Otsi FBs Tagasi Eestis gruppi.

      Kustuta
  8. Mina ei saa isiklikult sellega nõustuda, et 'sama jama igal pool' . Jah inimesed kui inimolendid on oma loomult ja vajadustelt sarnased, aga inimesi ja nende käitumist mõjutab palju ka keskkond kus nad elavad ja sealse keskkonna tavad ning kombed.

    Sa esitad küsimuse 'Kus siis on tegelikult hea elada?' ja vastad, et kindlasti oma rahva hulgas. See on sinu vastus ja sa põhjendad oma vastuse oma postitusega ilusti ära, aga minu vastus sellele samale küsimusele oleks hoopis, et inimesel on hea elada seal, kus tal on hea elada.

    Ma olen juba nii pikalt elanud multikultuurses ühiskonnas ja oma kogemuste põhjal julgen öelda, et see mis rahvusest keegi on, ei oma mulle eriti mingit tähtsust. See kas keegi on eestlane või itaallane või hiinlane, et tee temast pelgalt rahvuse pärast kuidagi paremat inimest. Omi inimesi ei vali ma rahvuse, vaid pigem ikka selle järgi, millised inimesed nad on ja seega ei saa ma öelda, et just vaid eestlased need 'minu' inimesed või rahvus oleks kelle hulgas ma end koduselt ja hästi tunneksin.
    Ma olen samuti oma elu jooksul kolmes erinevas riigis elanud, Inglismaal viimased 25 aastat ja mina julgen öelda, et mina ei igatse Eestisse tagasi. Loomulikult on igal maal omad plussid ja miinused, aga minu jaoks on Inglismaa plussidekauss ikka kohe palju, palju raskem kui Eesti oma ja väga suur osa sellest just tänu inimeste tolerantsusele, vastastikusele hoolivusele ja viisakusele ning see erinevus paistab Eesti ja Inglismaa vahel kahjuks üsnagi tihti teravalt silma.
    Ning Eesti kooli ei paneks ma oma last ka siis, kui keegi peale maksaks :-)

    Mina ei tunne ennast siin võõrana või külalisena ja mul ei ole ka hinges mingit rahutust või kripeldust Eesti suhtes. Tunnen et mul on väga vedanud, et mul on vabadus ja võimalus nii minna kui tulla kahe mulle omal viisil armsa riigi vahet ja omada nii Eesti kui Inglismaa sõpru ja sugulasi.

    Aga erinvalt sulle ei ela ma ka maakera teisel poolel, ehk siis nii kaugel Eestist. Mul on siin palju kohalikke sõpru, tuttavaid, kolleege, sugulasi ja mu mees ei ole eestlane ning arvatavasti on meie põhjused miks me Eestist kõigepealt üldse lahkusime samuti erinevad. Ehk siis meil kõigil on erinevad põhjused miks me oleme just sellised nagu me olema või miks elame just seal kus me elame. Kahju aga et nii mõnigi eestlane teiste eestlaste vaba valikut justkui riigi reetmist võtab, või eestlaseks sündimisega sulle igasugu reegleid ja kohustusi kaela proovib siduda :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti ongi see kõigil väga individuaalne. Jah, need on minu tunded ja mõtted. Kuigi olen sarnaseid mõtteid kogenud nii siinsete eestlaste (ka vanemate) hulgas kui ka teisest rahvusest inimeste seas. See sama jama ongi pigem selline üldine, et elu sees hoidmise põhimured on ikka igal pool sarnased. Kindlasti poleks ma ehk nii nostalgiline, kui elaksin Eestile lähemal. Ma käin ikka seal palju harvemini, kui keskmine eestlane, kes Euroopas elab. Ilmselt. Ja mina näen eestlasi kenade ja sõbralikena. Eriti peale seda, kui ma otsustasin enda jaoks, et nad on ju sellised. Isegi kui nad vahel natuke trossis on, siis proovin ise positiivne olla. Ja, oh imet, nad sulavadki väga kiiresti :-)

      Kustuta
  9. Minu vanaisa vend k2is Ameerikast 90ndate keskle Eestis. Enne s6da elasid nad Narvas, mille venelased paraku sodiks pommitasid. Nii et Eestisse tulles ei olnudki tal eriti tuttavaid kohti. Need kohad, mida teadsid olid v2ga muutunud ja polnud enam neid s6pru ega midagi, mis oleks teda sidunud ja ta oleks ennast ysna yksi tundnud, kuigi sel ajal veel olid ta 6de ja yks vendadest Eestis elus, ja ta v2ga igatses Eesti j2rgi Ameerikas olles. Paraku tema lastel ja lastelastel elu Ameerikas. Ei ole tagasiminek kellegil lihtne.

    VastaKustuta
  10. Oi, ma olen reelt maas, avastasin su postituse alles nüüd. Nii hea lugemine! Ka kommentaare oli huvitav lapata - erinevad inimesed, erinevad ellusuhtumised. Ma ise olen suures plaanis Alice’ga ühes paadis – ei plaani Eestisse naasta, ei tunne koduigatsust, sest mu kodu asub nüüd teisel mandril. Küsimusele, kus on hea elada, vastaksin mina, et heade inimeste keskel on hea elada, rahvus ja sünnikoht pole oluline. Kahjuks pean nõustuma ka Alice tähelepanekuga, et eestlaseks sündimine paneb justkui reeglid ja kohustused kaela, julgeksin isegi öelda, et piirab vabadust. Kuid loomulikult on igal Eestist eemal elajal erinevad tunded ja kogemused - ole sa tuhandeks tänatud enda omi jagamast!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh =)
      Muidugi on head inimesed ümberringi väga tähtis. Aga ma arvan, et teatud olukorras, teatud ajal - eriti vananedes - võib tekkida olukord, mil tahad "oma" inimesi ümber. Ma olen näinud vanureid, kes on unustanud inglise keele. Neil on raske suhelda hooldajatega või isegi lastega. Seda kardan vast kõige rohkem. Aga me oleme lõpuks ikka ise oma saatuse kujundajad.

      Kustuta