07.06.20

Imelikud ajad...

Juba juunikuu... Mis tundub kuidagi nii lõpmatult arusaamatu, sest alles olime märtsis. Siis kui elu justkui seisma jäi. Ja hetkel ei paista ikka veel eredat valgust tunneli lõpus. Ontario pikendas kriisiolukorda juuni lõpuni. See tähendab, et riiklikul tasemel kontrollitakse, mis ja kuidas kõik toimib. Toronto hõikas ka välja, et varasem lootus kuu keskel vabamalt hingata on nüüd nädal hilisema peale lükatud. Samas on viimaks hambaarstid lahti. Kuigi see ei tähenda, et Kirke kohe-kohe tööle tagasi saab. Tööandja  on küll juba ühendust võtnud, ning kinnitanud, et ta saab alustada lühendatud tundidega. Ta on ikkagi üks õnnelike seast, kellel töö olemas. Mis sest et veel mitte samal kujul nagu varem. Mari jätkab endiselt kodust, kuigi teab, et vähemalt kord nädalas peab hakkama kohal käima.

Mina töötan ikka nagu auruvedur. Vahel mõtlen sellele ajale, kui töö- ja koduaeg olid paremini paigas. Nüüd on tunne, et tööaeg on kogu aeg. Ma olen teadlikult end sundinud arvuti kodus kinni panema või kontorist tulles mitte seda avama, või vähemalt ma proovin.  Ning nädalavahetustel püüan töö peale mitte mõelda. Mõni küsib, kas sellises olukorras ei peaks abijõudu leidma. Hea mõte, aga... kui me peame siis kedagi välja õpetama, tõstab see veelgi stressi ja röövib aega. Ja kui jõuame "normaalsesse" aega, siis on küsimus, kas meil on kõike seda abijõudu enam vaja... Lihtsalt tuleb raskem aeg üle elada. Õieti ma ei tohiks üldse kurta, sest seoses praeguse olukorraga viirusemaailmas on päris hea, kui aeg kiiremini jookseb. Ma mäletan, kuidas jaanuaris kujutasin end juba sama aasta jõuluaega. Sest teadsin, et tuleb kiire ja väljakutseterohke aasta. Nüüd muidugi on see kergendusest ohke periood järgmisesse kevadesse lükkunud.

Praegune olukord lõunanaabrite juures on ka jõudnud otsaga meie juurde. Väga kõnekas oli meie peaministri 21 sekundi pikkune vaikusehetk (hmmm... kas keegi võttis stopperiga aega), kui talt küsiti, mis ta arvab presidendi otsuse kohta sõjavägi kohale kutsuda meeleavaldusi laiali ajama. Mõned on väga kriitilised, kuidas ta küll võis, ta oleks pidanud ausalt välja ütlema, et naaberriigi juht on täielik jobu. Aga... loomulikult ei saa sa riigijuhina oma heanaaberlike suhete hoidmise nimel nii otsekohene olla (nagu Trump siiani olnud). Pead leidma õiged sõnad, kuidas seda teha. Pealegi on minu jaoks need 21 sekundit väga-väga kõnekad, sest polnud ilmselt ühtegi inimest, kes poleks aru saanud, mida ta hea meelega oleks öelnud! Me võisime kõik kaasa mõelda... Ma juba hõikasin välja, et meie peaminister hakkab mulle üha rohkem meeldima, ning pean järjekordselt seda kinnitama. Hiljutisel rahumeelsel meeleavaldusel Ottawas, ikka sama teema üle, kuidas rassism pole kadunud, laskus ta solidaarsusest ühele põlvele ning oli seal sama pikalt, kui hiljuti oma elu kaotanud mees pidi politsei põlve all lamama.

Ma tean, et olen südames uhke olnud, kui palju parem Kanadas olukord võrreldes USAga on. Lihtsalt siin puudub sama sügavalt juurdunud eelarvamus teisest rassist inimeste vastu. Kas kõik on ideaalne. Tuleb välja, et mitte. Samas paneb kulmu kergitama ühe kanadalasest mustanahalise hiljutine postitus, kus ta on väga tänulik, et ta ei sattunud elama USAsse, kuigi see oli olnud nii tema kui ka ta lähedaste unistuste maa. Ja siis... mõni päev hiljem ta justkui kahetseb, et ta nii avameelne oli, ning hakkab otsima vigu Kanadas. Nagu ütlesin, et neid on. Kindlasti on. Kuid ma olen väga õnnega koos, et minu lähedaste ringis ei tea ma ühtegi, kes oleks kunagi mingeid alavääristavaid kommentaare aafrika-ameeriklaste suunas teele saatnud (välja arvatud mõned vanemad eestlased, aga neid parandab ilmselt ainult haud). Ja ma oleks esimene, kes nende kaitseks välja astuks. Sest seda olen pidanud tegema geide vastu suunatud märkuste puhul. Millegipärast on gei-teema suurem punane lipp eriti mu tutvusringkonna meeste hulgas kui mingi rassiküsimus...

Sellepärast häirivad mind mingid suurejoonelised väljaastumised, mis püüavad näidata, kui suured anti-rassistid kõik on, või musta kasti postitused sotsiaalmeedias. Sest nende puhul on vahel tunne, et... ok... "tegin oma "heateo" ära, võin natuke uhkelt rinnale taguda ja nüüd elan elu edasi nagu vanasti". Ma tean, kui raske on inimeste arvamust muuta. Kui see otseselt inimest ennast ei puuduta. Nagu ühe neiu lugu sellest, kuidas ta oma ema proovis "koolitada", sest emal jätkus ainult negatiivset jagada mustanahaliste osas. Kuni ema nägi teleris oma poega demonstrantide hulgas, kus noormees sai kummikuuliga pihta. Järgmisel meeleavaldusel ütles ta tütrele, et peaks neile seal väljas vett viima. Nad on ehk janused. 

Ma arvan, et võime kõik lõpmatuseni vaidlema jääda, kes on suurem anti-rassist. Aga meil pole vaja seda vaidlust. Sest vaidluse käigus muutub mustanahaline justkui selleks kõige suuremaks kannatajaks. Aga seal on nii palju teisi, kes vajavad samamoodi kaitset. Mõtlen, kas osades inimestes on tõesti sisemine kiusaja nii tugevalt sisse kodeeritud, mis paneb nõrgemat või endast teistsugust inimest maha tegema...

Kõige imelikumad on rünnakud nende suunas, kes ütlevad, et nad ei näe inimese värvi või rassi, nad näevad lihtsalt inimest. Nad näevad lihtsalt seda, kas ta on hea või halb, kas temaga on hea koos olla, kas temaga saab mõnusalt juttu ajada, kas ta võiks olla sinu sõber. Meie esimene kogemus Toomasega selles osas  oli Rootsis põgenikelaagris 89-90. Seal oli rahvast üsna erinevatelt maadelt. Peame ütlema, et saime kõige paremini läbi iraanlastega ja Aafrikast tulnud mustanahalistega. Lähis-Idast pärit inimestest proovisime suure kaarega mööda minna. See pole muidugi mingi näitaja, et ühed olid paremad või halvemad sellepärast, et nad olid sellest või teisest rahvusest. Võib olla me lihtsalt sattusime nende kõige halvemate või paremate esindajate otsa (oma kogemusest on mul ju tagataskust võtta ühe rumeenlase viha kõigi eestlaste vastu, sest nad on kõige halvem rahvas terves maailmas... sest üks inimene võib mõjutada, mida me tervest rahvusest või riigist mõtleme). Olen ka Somaalia naistega võrdselt arutanud Kanada haridussüsteemi üle ning leidnud väga palju positiivseid paralleele, kuidas õppetöö Eestis või Somaalias käis. Kas ma vaatasin kuidagi halvemini nende peale. Ei, pigem olin rõõmsalt üllatunud, kui palju sarnasust meil oli, hoolimata sellest et pärit maailma erinevatest nurkadest.

Mul on ka eriliselt hea meel, et töö Invictuse sportlastega viis mind kokku ühe imelise naisega. Kes on kaunilt šokolaadikarva, mis täiesti kõrvaline ja mille toon välja, sest meil ju selline teema käsil. Me tegutsesime võrdne võrdsega (välja arvatud, et ta oli muidugi mu nn ülemus, aga meie eesmärk oli ühine, pakkuda võimalikult probleemidevaba võistlusi vigastatud sõduritele). Mul on lihtsalt lõpmatult hea meel, et ta arvas mind küllalt heaks enda kõrvale töötama. Kui ma tema juurde intervjuule läksin, ei tekitanud minus mingit üllatust tema päritolu. Ta oli lihtsalt üks noor naine, kellel oli kogemusi sarnaste võistlustega ja kellega meil tekkis väga hea klapp. See ongi see, mis ma mõtlen, kui ma ei näe inimese värvi, ja näen ainult inimest. 

Teisalt... üks asi häirib mind kohe väga-väga. Siis kui teatud olukordades tõmmatakse välja rassismikaart, ükskõik kui palju siis nähtavalt värvilised ollakse. Mul on seda mitu korda juhtunud seoses minu tööga. Kui kohalik eestlaste pank kuulus rahvusel põhinevate ühispankade hulka (kus muust rahvusest liikmeid võis alla 3% olla). Ma võisin lõpmatuseni seletada ja vabandada, et ühispankade põhiseadustes on lihtsalt teatud reeglid. Et sinu nahavärv ei mängi mingit rolli, täpselt sama ütleme ka valgenahalistele, oluline on hoopis see, et oled eestlane, või kuidagi nendega seotud. Et meil on mitmeid mustanahalisi liikmeid, kelle ema või isa või vanavanemad on eestlased. See viimane "rahustas" neid vähemalt natukegi. Ja mõni küsis, kus ta saaks eestlastega tuttavaks 😉 Aga lihtsalt nii uskumatu, kui kergelt see kaart välja käidi, silmanurgas kuri säde. Nüüd meil enam seda piirangut pole, juba paarkümmend aastat, kuigi mõned ühispangad hoiavad ikka sellest kinni. See ei tähenda, et aasta tagasi üks tõmmu naisterahvas sama asjaga välja ei tulnud, kui ta ei saanud teenindust, mida ootas. Ning nõudis ülemusega rääkimist. Ma tegelesin siis temaga, mispeale ta teatas, et oh, kui hea, et mina vahele tulin, et olen väga kena ja abivalmis. Samas ütlen, et olin kena küll, kuid lõpuks ei võetud teda liikmeks, sest tema krediidiajalugu oli üsna punane. Ja kogu ta jutt, miks ta pidi mitukümmend kilomeetrit sõitma, et just meie pangas kontot avada, oli väga-väga imelik. Sulide jaoks oleme justkui "kerge saak", sest oleme nii väikesed. Ja nad loodavad, et me pole liiga ranged. Nii et hea näide... kuigi ma teadsin, et suure tõenäosusega see naine valetab, siis käitusin temaga nagu võrdsega. Sest sama teen ka kõigi teistega, ükskõik kust nad ka pärit on. Isegi kui nad venelased on 😉

Sest ausalt... rassism või viha teise rahvuse vastu saab ju alguse lasteaiast ehk kodust. Minu kodus ei olnud otseselt venelaste vastast propagandat, see tuli välja kuidagi vihjetena. Me ju jagasime korterit vene perega, kellega saime küll hästi läbi. Ma tean, et emal oli veel kaua aega mingi kontakt nendega. Muide mu vene keele oskus pärineb ju sealt. Ma läksin kooli ja oskasin vene keelt, mis avaldas väga suurt muljet meie vene keele õpetajatele, aga muutis meid pisut lohedeks, liiga kergelt tuli kõik 😊 Kuid kogu selle praeguse asja kõrval jäin mõtlema, et kuigi mul pole enam viha või vastumeelsust ühegi rahva suhtes, siis olukorras, kus kaks võrdselt head ja kena inimest vajaksid mu abi, ning ma saan ainult ühte aidata, siis valiks ükskõik kelle teise venelase asemel. See on siis minu rassism või ehk natsionalism... Mis on pärit lapsepõlvest ja mis süvenes selliste venelastest jobudega, kes näiteks võisid mõnes avalikus kohas räusata ja mõnitada eestlasi, kuidas me pole midagi väärt ja kuidas venelased tulid ja "päästsid" meid. Ma olen küllalt vana, et mäletada neid kordi. Esimest korda olin nooruke tüdruk bussis, kui üks vanaätt oma arvamust avaldas. Olin natuke ehmunud ja natuke segaduses...

Mis on aga lahenduseks, et riigis, mis orjapidamise abil maailmas nii olulise koha saavutas, sellised suhtumised muutuksid. Jah, me peame omavahel rääkima sellest. Loomulikult peaks palju rohkem ebaõiglust avalikult välja tooma. Aga tahaks ka näha, et kõik, üskkõik, mis rahvusest ka ollakse, suudaksid rohkem enda üle uhkust tunda. Selja sirgu ajada, nii nagu Rosa Parks kunagi. Ei saa lõpmatuseni nutma jääda, kui ebaõiglased kõik on nende vastu olnud. Nii nagu olen kuulnud siinsete eestlaste käest, kes on koolis ajalootunnis rääkinud, kuidas eestlased on aastasadu olnud orjad omal maal. Ning saanud kurja vastukaja mustanahalistelt klassikaaslastelt, et see ei saa tõsi olla, valge inimene ei või ori olla, ainult nemad on orjad, ja et parem mitte valetada selliste asjade kohta...

Kuidas me küll eestlastena suutsime oma keele alles hoida? Oma kultuuri? Isegi kui üks vene keisritest, kel Aleksandr nimeks, aga numbrit ei mäleta, ütles, et üle terve Venamaa peaksid tema korraldustel kõik emad oma lastele vene keeles unelaulu laulma hakkama, st toimus tugev venestamine. Mida me tegime teistmoodi? Isegi kui meid on võrreldud iirlastega, siis nemad ju räägivad inglise keeles ja õpivad oma keelt koolis eriainena. Mis on pannud meid eestlasi väljarändjatena oma lastele ja lastelastele ja lastelastelastele eesti keelt õpetama? Mis imelik "sisu" meis on? Kui keegi suudaks selle eraldada, siis annaks hea meelega tükikese kõigile nendele, kes tunnevad end alandatuna.

Ja saigi mu jutt otsa, kes jõudsid nii kaugele muidugi 😊 Järgmisel korral jälle koroonateemadel.

8 kommentaari:

  1. Oli nüüd vaja avalikustada, et ma polegi ultraparempoolne rassist, kel haakrist otsa ette tätoveeritud. Rikud veel ära mu suure vaevaga üles ehitatud imago :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ju tean, et sa pole 😉 Viimases postituses oli ebaõnnestunud pilt juures. Ning kirjutise mõte, et politsei on täies koosseisus pandud justkui süüpinki, jäi märkamata. Mul on näiteks imelik kiiks, et ma usaldan šokolaadipruuni politseinikku palju rohkem. Ma pole selle peale varem mõelnud, aga nii on. Ja kust see tuleb, pole aimugi. Meeldis ka ühe musta politseiniku postitus, mis tuletas meelde, et nad on olemas, et meid kaitsta. Ja et see teeb talle haiget, kuidas kõik politseinikud on võrdsustatud üksikute halbadega.

      Kustuta
  2. See on praegu nii õrn teema, eks. Ja mistahes arvamust, mida saadakse mõista teisiti kui sina seda oma peas mõtlesid - mõistetaksegi teisiti. Nii et tuleb olla... sada korda delikaatsem kui muidu. Mis teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen juba märganud, kui tundlikud paljud on, süvenemata, mis täpselt öeldi. Lihtsalt haaratakse sõnast, lausejupist... Ja äkitselt oledki mõne jaoks kõige hullem inimene maamuna peal. Ning tõestamaks, kui palju "parem" ise ollakse, võidakse sinu küsimus suurema kella külge panna, kui asi väärt. Ja nõnda saavadki alguse tülid, vaenuvedamised, konfliktid...

      Kustuta
    2. Sul on õigus. Aga teiselt poolt - see on reaalsus ja sellega tuleb ette arvestada.

      Kustuta
    3. Lisan Kauri kommentaarile, et äreval ajal tasub sellega, kuidas võidakse mõista, arvestada ka n.ö pooldajate koha pealt - et milliseid fänne keegi saada tahab. See on see, mida ma dogwhistle'i kommentaariga ja küsimusega "kas see on propaganda, mida sa tahad teha" silmas pidasin: inimene võib riputada midagi üles oma arust irooniliselt või lihtsalt trollimissooviga, aga tuleb keegi, vaatab, et ohoo, püha tõde, TÄPSELT nii ju ongi - saab sellest tõsist inspiratsiooni ja paneb mõnele kirikule või rahvamajale või pagulaskeskusele pommi.

      Siinsetele kohalikele skandaalidele mõeldes tuleb pronksiöö järgsest ajast meelde poleemika kunstniku vastutuse üle, kui Kristina Norman oma kuldsõduri püsti pani. Aga ega see ei ole ainult "ametliku" kunstniku või meediategelase vastutuse teema. Tänapäeval on iga kirjutaja mõnes mõttes ajakirjanik, ükskõik, kelle postitus võib kiiresti kulutulena levida.

      Kustuta
    4. irooniast ja ühismeediast ärevatel aegadel: käisin just FB-d piilumas ja Tarmo Jüristo jagas seinal kuvatõmmist Varro Vooglaiu seinalt. Vooglaid jagas videot, kus oli irooniline plakat "Soros, kus mu palk on?" (juhuks, kui siia keegi tõsine vandenõuteoreetik lugema satub, siis idee selles, et ei, plakatihoidja EI ole tema palgal) kui tõendit Sorose vandenõust, inimesed tema seinal kiitsid siis siiralt takka (seda, kas Vooglaid ise seda siiralt usub, on raske öelda, osa pakub, et alguses võis ta vandenõudteooriaid küüniliselt jagada, aga praeguseks on ise uskuma jäänud).

      Kustuta
  3. aga sellist konkreetset kogemust, et eestlased klapivad Sahara-taguste aafriklastega paremini kui Vahemere-rahvastega, olen ma teisteltki kuulnud (see on räme üldistus muidugi, Sahara taga on megaerinevaid kultuure). mitte isegi tingimata väärtustepõhiselt, vaid suhtlusstiil sobib paremini.

    mu enda anecdotal evidence on Itaaliast, kus ma hängisin õhtul linna peal, istusin trepil ja vaatasin inimesi ja üks Kameruni tudeng tuli juttu puhuma, sest sai üldise haabituse järgi aru, et ma olen ka välismaalane. Ta oli seal kuu aja peale esimene mees (kui ma poemüüjaid jne ei arvesta), kes suhtles minuga kuidagi teisiti kui külgelöövas maneeris, suhtles nagu inimesega ikka.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.