Kuninglik Botaanikaaed

Kuna meil on asjad pisut-pisut lahtisemaks minemas, siis võtsime Toomase ja Mari ja tema hea sõbraga ette sõidu lääne poole. Ainult kolmveerand tunni kaugusel Burlingtoni linnas asub üsna suur botaanikaaed. Mis loomulikult kannab kuninglikku. Kanadas peavad ju siiani (vähemalt teoreetiliselt) Briti monarhid korda, või mis iganes nad seal siis ka teevad. See tähendab suurt mitte midagi. Nende esindajal on siiski rohkem sümboolne tähendus. Vaevalt et riigiga midagi juhtuks, kui ühel päeval hõigatakse välja, et aitab jamast. Valitseme oma riiki ise nii nagu oskame. 

Igaljuhul, Toomas oli töölt tulles raadiost kuulnud, et nimetatud botaanikaaias on väga suur sireliaed ning hetkel pidi õhk ainult sirelilõhna täis olema. Sirelite lõhn on mind kindlasti alati võlunud. Ma näiteks valin siiani oma töö- ja koduteed kevadeti selle järgi, kus sirelid õitsevad 😄 Ma võin ka rahumeeli kellegi maja ees seisma jääda ning nina sireliõitesse torgata ning endale "kiirlõhnateraapiat" teha.

Võtsime ka koerad kaasa, sest ega nad kunagi ära ei ütle, kui meil mõni metsa minek ees ootab. Pigem ei suuda nad erutusest pissigi kinni hoida 🤣 Tegelikult ikka jõuavad, aga söömise unustavad küll ära. Suures hirmus, et äkki jätame nad maha. Ei tea, mis seitsmes või kaheksas või ei tea mitmes koerameel ütleb, et täna on minek.

Ma ei tea, kuidas me siiani sellest aiast suurt midagi ei teadnud. Ilmselt sellepärast, et oleme alati tõesti sihi metsa võtnud. Mitte liigselt ärahoolitsetud paikadesse. Aga... neil on 2400 aakrit maad kasutuses, kus 27km pikkuses radasid. Nii et ega naljalt seda ühe päevaga läbi ei kõnni ning ära ei näe. Seda enam, et tegelikult on neil mitu erinevat osa, kuhu minna. Hetkel ongi ainult see sireliõitsemise koht lahti. Prooviks. Kuidas inimesed käituvad, ning selle alusel otsustatakse, kas ja millal nad avavad ka muud osad. 

Sireleid oli tõesti palju, iga põõsas peaaegu et ise sorti. Üks kurb seik tegi meie käigu oodatust vähe kehvemaks, sest ilm oli tuuline... Kui nüüd oleks olnud natuke soojem ja tuulevaiksem, siis oleks olnud terve õhk sirelite lõhna täis. Nüüd pidime hästi ligi minema, et seda tunda.

Kui me olime sirelid ära näinud, siis peilisime välja matkaraja, mis viis alla järve äärde. Inimesi oli seal omajagu, kuigi mitte liiga palju. Imelik, kui erinev see rajal käimine nüüd on. Seisatame ja tõmbame natuke kõrvale, kui näeme eemalt teisi lähenemas. Ei mingit tavapärast tervitamist ja jutustamist, mis matkadega ikka kaasas käib. Väga ettevaatlikult võisime naeratada, noogutada ning mokaotsast tere öelda. Mul tuli ka mingil hetkel köhahoog peale... No tore... Ei teagi, mis seal kurgus valesti läks. Ja loomulikult on kohe selline "appi-hüüdmise" tunne, et saa juba otsa. Muidu vaadatakse veel sellise pilguga, et näed nüüd, haige on välja roninud. Õnneks sain ikka köhahoost lahti ning võisin nagu õige mees kunagi edasi liikuda. Ainult natukene piinlikkusest punastades 😂

Hästi tore on seal pargis, et kui oled matkarajal, siis mitmete puude juurde on pandud sildid, mis puuga tegemist. Nii et nagu natuke õpperada ka. Mõtlesin, kui tore ikka, et sellised pargid on olemas. Mis ei ole liiga kaugel inimestest. Muidu vist läheme päris lolliks kivimüüride vahel istudes... Samas... kipume ikka kõige rohkem valget inimest metsast leidmas. Kas tõesti oleme me ainukesed nii seiklushimulised? Kas see ajas ka valge mehe maailma avastama? Meie tuttav mustanahaline karatekas nimetas just, et ega tema matkamisest ei hooli, mis sest et ta punapäine valgenahaline naine (ka karatekas) hea meelega loodusesse läheb. Aga mitte ainult mustanahalised. Väga vähe on ka Aasia juurtega rahvast. Ühelt poolt ju tore, ega kõik ju metsa ei mahugi, teisalt ikkagi kurb ka, et nad millestki nii kenast ilma jäävad. Kui see nende jaoks muidugi ikka kena on...

Ma rohkem ei piina siin piltidega, kuigi neid sai palju rohkem tehtud. Eks ma torka neid tulevikus teksti vahele. Ja nagu juba aru saada oli, siis võtsin oma klaaskuuli kaasa. Millega natuke ühte näppu kõrvetasin. Kui päike pilve tagant välja tuli. Mingil hetkel pidin ka pilditegemise huvides korraks puu alla pikali heitma, et objektiiv taevasse sihtida. Mis peale Toomas arvas, et teda minu sellised veidrused enam ammu ei üllata 😄