Kiisu

Siin on pilt meie pisikesest Liisust. Ta peidab ennast pangasaali tooli alla, et keegi teda üles ei leiaks. Pisut üle kolme aasta tagasi sai Mari endale kassi. Kassisaamise lugu algas aga hoopis varem, kui Mari viiene oli ning nurus endale kodulooma. Toomas oli nii tüdinenud sellest, et lubas tüdrukule, kui ta 8 saab, kingime kassi. Muidugi oli taoline lubadus antud kindlas väikese lapse lühikese mälu usus. Aga võta näpust. Mari tuletas seda juba varakult enne oma tähtpäeva meelde. Ja nii me siis kaalusime seda kassi võtmist ning otsustasime, oleme valmis, sest hoolimata uhkest Kiisu lepingust, mille Mari kokku pani (isa abiga), teadsime, mis see tavaline käik on - eks see kassipidamine rohkem meie õlgadele jää.

Eesti Majas kindlustusbüroos töötab üks kena proua, kelle vend peab talu ning kellel aegajalt neid pisikesi kiisupojakesi tekib. Nii ta siis ühel päeval seadiski sammud Toronto poole, spordikotis neli piskest olevust, kellele vaja kodu leida. Kiisukesed lasti pangapõrandale laiali ning ma püüdsin kiiret valikut teha, milline nendest kõige sobivam võiks olla. Välimuse järgi meeldis üks hallikarvaline, aga kui selgus, et see isane on, siis ei saa ju Mikule Liisut nimeks panna. Nimelt oli see juba ammu maha pandud. Kõige rohkem meeldis üks natuke vaiksema loomusega triibuline kassike, kes minu meelest just Mari oma võiks olla.

Püüdsime siis oma klientidele kassikesi pakkuda, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu. Ajasime peale ühele töökaaslasele, kes lõpuks võttiski pisikese karvakera, kellele sai nimeks Nuustik. Hallikarvaline isane läks teisele töökaaslasele, kellel kodus küll juba kaks kassi oli ja neljanda sai Eesti Maja töötaja. Mõtle kui kena, kõigile kodud olemas!!!

Mina pidin teisipäeva õhtu veetma kiisuke jalge juures. Kui aeg oli minna alla lastele kooli järele (Eesti kooli õhtu), siis palusin Ingridit, et ta oleks filmikaamerga juures. Tõin Liisu Mari klassiruumi ning muidugi olid lapsed ninapidi juures, kes paitamas kes imetlussõnu pomisemas. Nägin, kui ärevil Mari oli. Küsisin, kas nad teavad, kelle kiisu see on. Kui Mari siis oma üllatusest aru sai, lõi ta nägu rõõmust särama! Ja nii see Liisu tema kiisu ongi.

Alati, kui tuju paha, on koht, kelle juurde minna. Nina suruda tema karvadesse ning lasta sellel väikesel nurrumasinal end rahustada. Ja Liisu on olnud imeliselt hea kass. Ta ei ole kunagi meie mööblit kraapinud. Ehk aitas Toomase ehitatud post, mis ulatub laeni ja on vaibaga kaetud. Ta sööb meil ainult kuiva toitu ja KURKI! Just nimelt värsket kurki. Kord poest tulles pahandas Toomas, miks Kirke kurgi on ära närinud ja siis tuli välja, et süüdlane on keegi teine. Nii me siis pakumegi kurki talle iga päev. Õieti olen mina see, kes tavaliselt seda teeb. Kui on vaja kass kusagilt kätte saada, siis tarvitseb vaid heleda häälega hõigata: Kurk-kurk! ja juba ongi ta su jalgade ümber maiust nurumas.

Tegelikult tahtsin kirjutada tänasest Mari ja Kirke kõhuprobleemist, kuid millegipärast sai lugu hoopis kassist. Eks ma tee seda homme või ülehomme või mõni järgmine päev.

VIDEO: Mari saab endale kiisu (2003 sügis)

Kagami Biraki

Siin on pilt magusast 'sushi'st. Valmistasin selle õhitud riisist (kas see on õige tõlge 'Rice Krispies' jaoks?) ja vahukommidest. Keskele sai maasikalagrits ning ümber 'Fruit Roll-up', mis kujutab endast õhukest hapukat kuivatatud puuviljapüreed. Lastele maitseb see väga-väga!

Sushi tegin paar nädalat tagasi laste karate peo jaoks, mis kannab jaapanikeelset nime Kagami Biraki. Otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Peetakse dojo pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse.

Tavaliselt toimub meie dojos päeval ühine treening ning õhtul toovad kõik midagi söödavat kaasa. Koos tehakse erinevaid jaapani toite, pakutakse saket (mis maitseb kohutav, aga viin on minu jaoks samuti kohutav, kui see just ei ole suure hulga mahlaga segatud, nii et ma ei ole õige inimene taolisteks hinnanguteks).

Kaks aastat tagasi, kui olime esimest korda sellel peol, sain oma kätt proovida sushi tegemisel. Sensei Mark tõi välja oma eriliselt terava noa ning usaldas selle minu kätte, hoiatussõnadega, et ma endale liiga ei tee, kui sushit lõikan. Tol korral olin teinud kohupiimaplaadikoogi, mis väikesteks tükkideks lõigatud. Iga koogi peale kirjutasin jaapani tähemärgi, mille peale meie dojo shihan (kõige kõrgem õpetaja) küsis, kas ma olen õppinud jaapani keelt. Eelmine aasta tegin sama asja, aga siis olin valmistanud trühvleid. Muidugi pole mul jaapani keelest aimu, aga internet on suur abiline, kust kiiresti vajalikku tarkust ammutada. Olin rohkem mures, et kõrvuti ei satu tähed, millest võib midagi kummalist või ebasünnist kokku lugeda.

Seekord pakkusin magusat sushit, mis oli kadunud väga kiiresti laste kõhtudesse (tulin alles hiljem kohale ning nägin ainult tühja kandikut). Praeguseks on nii mõnigi uurinud, kuidas ma neid tegin ja kiitnud, milline tore mõte. Minu meelest samuti tore, aga sugugi mitte minu enda oma. Paar kuud tagasi vaatasime Kirkega ühte kokasaadet ning sellest ajast me seda ideed seedisime.

Mul oli võimalus Toomasega koos rääkida ühe 'päris' jaapanlasega, kes on töö pärast siin pikemat aega. Ta jutustas sellest, kui palju nad Jaapanis peavad tööd tegema. Puhukust on umbes kolm nädalat, aga enamus sellest võetakse haiguspäevadena välja. Ta naeris, et küll on tüütu eurooplastega äri ajada, kes aina puhkavad. Samas naudib ta oma olekut siin. Meie mõtlesime alati, et ameeriklased on hullud töörügajad, aga nüüd tuleb välja, on teisi hullemaid.

Hiljuti kõnelesin ühe karateka emaga, kes on India päritolu õpetaja. Arutlesime, kui vähe pööratakse siin tähelepanu lastele, koolist tuleb välja aasta aasta järel võileibade peal üles kasvanud lapsed, sest koolides ei pakuta sooja toitu. Ta ütles, mõni ime. Siia ookeani taha tulevad inimesed, kes tahavad oma eluolu parandada, teenida palju, anda oma lastele parem tulevik. Muidugi ei ole aega mõelda selliste tühiste asjade peale, kuidas muuta paremaks laste kasvatamist, ja muidugi pole kellelgi soovi liiga palju aega puhkuste peale kulutada.

Teiselt poolt olin alati skeptiline siinse koolisüsteemi suhtes. Nüüd, kus mu lapsed koolis, ei jõua ma ära imetleda, kui kannatlikud lastega ollakse ja kui lapsekeskne on õpetamine. Ei tohi viriseda, sest kust on võimalik saada just seda kõige ideaalsemat... Alati jääb kusagil midagi vajaka.

Blogijate vanusest

Siin on pilt minu tüdrukutest Blue Mountain'i tipul. All paistab suusaküla ning eemal on vaade Georgian Bay'le (Lake Huron).

Lugesin täna lehest ühest 91 aastasest mehest, kes veel pool aastat tagasi oma blogi kirjutas. Nii et mingi vanus ei ole vana seda "noorte" asja tegema!

Selle artikli juurde tagasi tulles: perekonnale oli see üsna ootamatu üllatus, sest seal olevat päris avalikult nii mõndagi lähedast inimest kritiseeritud. Ilmselt ei tarvitse enam tähendada suures vanuses, mida teised sinust mõtlevad. Samas hoiatati ühes teises artiklis, ole ettevaatlik, mida ja kuidas kirjutad, eriti kui ees on töökoha vahetus, sest tulevane tööandja võib juba varakult sinust oma pildi luua, mis tähendab, et pead kümnete uste taga käima enne kui ametisse saad.

Suusatamas

Lõpuks ometi tuli sel talvel küllalt palju lund maha, et meie saime suusatma minna. Sõitsime umbes 140 km põhja poole, mis võttis umbes kaks tundi (mööda suuri maanteid kuluks sama aeg, kuid tee oleks pikem). Väga kehvade olude puhul pannakse küll osaliselt neid väikeste linnakeste vahelisi maanteid kinni, kuid praegu ei saa just lumega kiidelda.

Blue Mountain on Georgian Bay ääres, väike linnake, mis iga aastaga järjest suuremaks kasvab. Ehitamine käib igal pool! Toomasele meeldiks VÄGA seal elada, kui ainult tööd oleks kergem leida. Nii saaks ta terve talve igal õhtul suusatamas käia.

Nädala sees on kena välja tulla. Inimesi oli vähe! Ilm ei olnud väga külm, isegi päike piilus pilvede tagant välja. Tegin alguses mitu korda mäe keskel peatuse, et natuke seda talvepäikest imetleda.

Mina otustasin asja rahulikult võtta ning veetsin pea terve päeva laugel mäenõlval, eriti peale esimest allasõitu, kus ma tundsin, nagu poleks ma varem kunagi suuski alla saanud. Olin liiga ettevaatlik. Toomasel oli minust vist kahju ja ta lubas mind õpetama tulla, kui tüdrukud hiljem omaette sõidaksid. Nii nad läksid järsematele radadele. Paar tundi hiljem tulid nad minu juurde. Lastel olid kõhud tühjaks läinud ja külm oli pisut liiga hakanud tegema - Mari mure, sest Kirke pole nii kärme kui tema. Sõitsime alla ning Toomas imestas, kus ma nii hästi sõitma olen õppinud... Ta on tubli töö mind õpetades teinud. Samas ei kipu ma järskudele nõlvadele, naudin lihtsalt niisama rahulikku sõitu. Millegipärast ei suuda ma enam nautida liigset kiirust.

Hiljem õhtul tuli Kirke minuga mäele. Sõitsime kahekesi päris hästi koos. Ta kaotas viimase sõidu ajal oms suusakepi üles sõites, kuid saime selle kätte. Minu kõige põnevam hetk oli, kui üks hull noor poiss suusalaual mul jalad pidi äärepealt alt viima. Ta läks suure kiirusega minust mööda, tundsin, et ta puudutas mu keppi. Alles all märkasin, et minu suusakepist oli saanud kõver kiirsuusataja kepp .

Hullud noored, kes ei kontrolli oma sõitu ning õhtu poole ilmus neid liiga palju välja. Üks teine kihutas Kirkest ohtlikult lähedalt mööda. Kõige hullemad on suusalaual sõitjad, sest nad ei suuda küllalt kiiresti pidurdada ning on palju kohmakamad kui suusatajad. Olen alati nii pahane nende peale. Päeva alguses sõitis üks mulle samuti selja tagant peaaegu otsa, kaotasin ainult korraks tasakaalu ning proovisin ära, kuidas lumel istumine on, aga midagi hullemat ei juhtunud. Nii me siis otsustasime oma vara kokku korjata.

Toomas ja Mari olid samuti lõpetamas, nii jõudsime juba enne 11 õhtul koju. Üllatavalt kena päev oli!!!

Pisibeebi

Käisime Kersti juures uut ilmakodanikku piilumas, kes eelmise aasta kadripäeval (25.november) Toronto eestlaste ridu täiendas. Pisike Elise oskab praegu ainult palju kisa teha, süüa ja magada nagu see ikka selles vanuses kombeks on. Sain tüdruku korraks sülle, kus ta isegi natuke aega ilma pahandamata vastu pidas, aga siis teatas: võõras tädi, tahan emme juurde!!! Pean tunnistama, et sain aru vanaemadest/-isadest, kes vaikselt tunnistavad, lapselastega on pisut kergem, laps nutab - anna aga emme kätte ja mure läinud. Muidugi on tore mõelda, et kodus võiks jälle pisiske kasvada, kuid mõistus sosistab kiiresti kõrva, kas ma tõesti tahan läbi elada neid lõputuid magamata öid ja mähkmetevahetamist. Parem ootan, kuni vanaema staatusesse jõuan...
Igal juhul palju õnne Kerstile ja Ristole!!!

Vaheaeg

Siin on minu tüdrukud oma sõbranna Hannaga. Nii nad vahel on meil madratsite peal suures toas, vahel all keldritoas voodis risti. Viimast ei saa enam varsti teha, sest Mari kasvab aina pikemaks!

Täna käisime kõik koos kinos "Eragon'i" vaatamas. Mari luges raamatud sügisel läbi ja mina loen praegu teist osa. Tore muinasjutt, mille järgi tehtud film on minu meelest hea, kuigi olen kuulnud palju kriitikat selle kohta. Arvestades, et filmides kipub ikka palju raamatust välja jääma, siis peamised punktid olid sees ning kompuutrite abiga oli imeliselt tõepärane draakon välja tulnud. Kirke on nii armas, kui me kinno läheme. Ta istub NII põnevil toolile ja teatab, tal on liblikad kõhus. Käime suhteliselt harva kinos filme vaatamas, sellepärast on see alati elamuseks. Tegelikult on ikka vahe suurel ekraanil tegevust jälgida, eriti kui see ei koosne ainult kahkekõnest. Me ei osta kunagi paukmaisi, mida ameeriklased teevad. Olime rõõmsad, kui avastasime, et Tim Horton's on oma poe kinos avanud ning ostsime igale ühe muffini.

Peale filmi sõitsime dollaripoodi, kus lubasin igale $3 eest osta mis aga neile meeldib. Kõik valisid ühe väikese pehme loomakese ning muidugi kommi... Ja siis IKEAsse lihapalle sööma.

Olin täna töölt kodus, homme on Toomas lastega siin. Hannal lubati veel üks öö meie pool olla, mis muidugi pani tüdrukud vaimustusest hüppama. Vähemalt saavad nad pisut koos olla ja loodetavasti eesti keelt praktiseerida (see on ainult minu unistus ).

Homme ja laupäeval jälle tööle. Millal küll tuleb aeg, kui ei pea enam seda teed jalge alla igal hommikul võtma või vähemalt teeks seda, mis südamele lähemal. Samas meeldib mulle, kui saan aidata meie liikmeid - panga kliente. Olin üsna üllatunud, kui palju ma seda nautisin, kui pidin üle tüki aja ühel laupäeval kassas olema. Kontoris, "eesliinilt" eemal olles, olen peamiselt telefoni otsas ning vähem inimestega silmast silma. Tegelikult pole see ju sugugi halb koht, kui ainult vähem ilmaaegu hõõrumisi ei oleks. Aga ilmselt on raske seda vältida, kui oled päevast päeva samade inimestega, vaata et rohkem aega koos kui oma perega. Ma tahaks näha ühte peret, kes absoluutselt kunagi ei nägeleks või oleks lahkarvamusteta!

Lootsime järgmisel nädalal paariks päevaks suusatama minna, aga muidugi pole lumest jälgegi. Ootame lund!

Uus aasta

Nii nägid välja täidetud seened minu vana-aasta õhtu peolaual. Lisaks olin teinud singirulle, mis mulle alati väga maitsenud, kuid siiani pole õieti kunagi vaevaks võtnud valmistada. Toomase rõõmuks rosoljet, singipirukaid; Eve toodud kartulisalatit, Pauli enda poolt püütud ja suitsutatud kala, Kai imemaitsvat saladuse loori all kokku segatud krõpsudega söödavat kastet. Magusast oli kahte sorti korvikesi, millest ühed on minu meelesti eriti maitsvad, tehtud laimist ja jõhvikatest ja valgest šokolaadist; mandli-vahukoore tort šokolaaditükikeste ja kiwiga, Hille toodud kakaotort, Kai imlised rummipallid (ta ei hoia kunagi rummiga kokku!). Ja muidugi minu küpsetatud leiba ning saia.

Lastega on alati natuke keerulisem. Nad ei ole õieti keegi harjunud meie toredate eesti toitudega (näiteks kartulisalat) ja nii said nad külmutatud peast ostetud kanakotlette ja lihapalle, millest esimesed kogu täiega ära söödi. Peale seda natuke tarretist ja mahla ning juba olid neil kõhud täis ja joosti oma mänge edasi mängima.

Kuigi meid oli päris palju selles pisikeses majakeses (kaksteist täiskasvanut ja seitse last), läks kõik väga tsiviliseeritult, palju rahulikumalt ja lihtsamalt kui oleks võinud oodata. Kasutan tavaliselt ühekordseid taldrikuid ja kahvleid-lusikaid. Laste joogiklaasid on samuti plastikust, mille peale kirjutan iga lapse nime. Nii ei teki lõpmatult palju topse, mille omanikku väga raske tuvastada. Peale pidu on nõudepesu väga lihtne. Õnneks ei ole meie sõprade hulgas nii peeneid isikuid, kellele kõlbab ainult portselan ja kristall.

Peo muusika tuli raadiost Elmar, nagu ikka otsime ainult eestikeelset muusikat, isegi kui originaal on mõnes teises keeles. Nii see emigrandi elu on kaugel kodust. Päeval kuulasin samuti raadiot ning juhtusin peale, kui saatejuht kurtis, mitte ühtegi tervitust pole veel saabunud. Lippasin siis arvuti juurde ning saatsin mõned tervitused teele raadiole ja kõigile sugulastele, sõpradele ja tuttavatele. Saime kohe häid soove tagasi siia kaugele maale. Väga armas oli, kuigi olen kindel, et enamus nendest, kellele meiepoolsed sõnad teele läksid, ei kuula 'vanainimeste' jaama. Huvitav on see, et niipea, kui mõni sellise tõrjuva suhtumisega isik satub pikemaks ajaks eemale Eestist, muutub Elmar väga kiiresti omaseks, hoolimata vanusest. Oleme seda ise mitmel korral näinud-kogenud.

Pidu käis meil kella kolmeni ja põhku pugesime alles nelja ajal. Hommikul olime juba kella üheksa ajal üleval! Kuigi, pean tunnistama, oleme natuke tukkunud veel peale seda. Toitu on nii palju järgi, et võiks veel ühe peo korraldada. Samas peame olema homme juba tööl ning ehk on parem siiski täna rahulikumalt võtta. Lastel on veel nädal koolivaheaga.

Lisasin siia mõned uued pildid: Pildid

HEAD UUT AASTAT!