Siin on pilt meie pisikesest Liisust. Ta peidab ennast pangasaali tooli alla, et keegi teda üles ei leiaks. Pisut üle kolme aasta tagasi sai Mari endale kassi. Kassisaamise lugu algas aga hoopis varem, kui Mari viiene oli ning nurus endale kodulooma. Toomas oli nii tüdinenud sellest, et lubas tüdrukule, kui ta 8 saab, kingime kassi. Muidugi oli taoline lubadus antud kindlas väikese lapse lühikese mälu usus. Aga võta näpust. Mari tuletas seda juba varakult enne oma tähtpäeva meelde. Ja nii me siis kaalusime seda kassi võtmist ning otsustasime, oleme valmis, sest hoolimata uhkest Kiisu lepingust, mille Mari kokku pani (isa abiga), teadsime, mis see tavaline käik on - eks see kassipidamine rohkem meie õlgadele jää. Eesti Majas kindlustusbüroos töötab üks kena proua, kelle vend peab talu ning kellel aegajalt neid pisikesi kiisupojakesi tekib. Nii ta siis ühel päeval seadiski sammud Toronto poole, spordikotis neli piskest olevust, kellele vaja kodu leida. Kiisukesed lasti pangapõrandale laiali ning ma püüdsin kiiret valikut teha, milline nendest kõige sobivam võiks olla. Välimuse järgi meeldis üks hallikarvaline, aga kui selgus, et see isane on, siis ei saa ju Mikule Liisut nimeks panna. Nimelt oli see juba ammu maha pandud. Kõige rohkem meeldis üks natuke vaiksema loomusega triibuline kassike, kes minu meelest just Mari oma võiks olla.
Püüdsime siis oma klientidele kassikesi pakkuda, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu. Ajasime peale ühele töökaaslasele, kes lõpuks võttiski pisikese karvakera, kellele sai nimeks Nuustik. Hallikarvaline isane läks teisele töökaaslasele, kellel kodus küll juba kaks kassi oli ja neljanda sai Eesti Maja töötaja. Mõtle kui kena, kõigile kodud olemas!!!
Mina pidin teisipäeva õhtu veetma kiisuke jalge juures. Kui aeg oli minna alla lastele kooli järele (Eesti kooli õhtu), siis palusin Ingridit, et ta oleks filmikaamerga juures. Tõin Liisu Mari klassiruumi ning muidugi olid lapsed ninapidi juures, kes paitamas kes imetlussõnu pomisemas. Nägin, kui ärevil Mari oli. Küsisin, kas nad teavad, kelle kiisu see on. Kui Mari siis oma üllatusest aru sai, lõi ta nägu rõõmust särama! Ja nii see Liisu tema kiisu ongi.
Alati, kui tuju paha, on koht, kelle juurde minna. Nina suruda tema karvadesse ning lasta sellel väikesel nurrumasinal end rahustada. Ja Liisu on olnud imeliselt hea kass. Ta ei ole kunagi meie mööblit kraapinud. Ehk aitas Toomase ehitatud post, mis ulatub laeni ja on vaibaga kaetud. Ta sööb meil ainult kuiva toitu ja KURKI! Just nimelt värsket kurki. Kord poest tulles pahandas Toomas, miks Kirke kurgi on ära närinud ja siis tuli välja, et süüdlane on keegi teine. Nii me siis pakumegi kurki talle iga päev. Õieti olen mina see, kes tavaliselt seda teeb. Kui on vaja kass kusagilt kätte saada, siis tarvitseb vaid heleda häälega hõigata: Kurk-kurk! ja juba ongi ta su jalgade ümber maiust nurumas.
Tegelikult tahtsin kirjutada tänasest Mari ja Kirke kõhuprobleemist, kuid millegipärast sai lugu hoopis kassist. Eks ma tee seda homme või ülehomme või mõni järgmine päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)