) ja vahukommidest. Keskele sai maasikalagrits ning ümber 'Fruit Roll-up', mis kujutab endast õhukest hapukat kuivatatud puuviljapüreed. Lastele maitseb see väga-väga!Sushi tegin paar nädalat tagasi laste karate peo jaoks, mis kannab jaapanikeelset nime Kagami Biraki. Otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Peetakse dojo pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse.
Tavaliselt toimub meie dojos päeval ühine treening ning õhtul toovad kõik midagi söödavat kaasa. Koos tehakse erinevaid jaapani toite, pakutakse saket (mis maitseb kohutav, aga viin on minu jaoks samuti kohutav, kui see just ei ole suure hulga mahlaga segatud, nii et ma ei ole õige inimene taolisteks hinnanguteks).
Kaks aastat tagasi, kui olime esimest korda sellel peol, sain oma kätt proovida sushi tegemisel. Sensei Mark tõi välja oma eriliselt terava noa ning usaldas selle minu kätte, hoiatussõnadega, et ma endale liiga ei tee, kui sushit lõikan. Tol korral olin teinud kohupiimaplaadikoogi, mis väikesteks tükkideks lõigatud. Iga koogi peale kirjutasin jaapani tähemärgi, mille peale meie dojo shihan (kõige kõrgem õpetaja) küsis, kas ma olen õppinud jaapani keelt. Eelmine aasta tegin sama asja, aga siis olin valmistanud trühvleid. Muidugi pole mul jaapani keelest aimu, aga internet on suur abiline, kust kiiresti vajalikku tarkust ammutada. Olin rohkem mures, et kõrvuti ei satu tähed, millest võib midagi kummalist või ebasünnist kokku lugeda.
Seekord pakkusin magusat sushit, mis oli kadunud väga kiiresti laste kõhtudesse (tulin alles hiljem kohale ning nägin ainult tühja kandikut). Praeguseks on nii mõnigi uurinud, kuidas ma neid tegin ja kiitnud, milline tore mõte. Minu meelest samuti tore, aga sugugi mitte minu enda oma. Paar kuud tagasi vaatasime Kirkega ühte kokasaadet ning sellest ajast me seda ideed seedisime.
Mul oli võimalus Toomasega koos rääkida ühe 'päris' jaapanlasega, kes on töö pärast siin pikemat aega. Ta jutustas sellest, kui palju nad Jaapanis peavad tööd tegema. Puhukust on umbes kolm nädalat, aga enamus sellest võetakse haiguspäevadena välja. Ta naeris, et küll on tüütu eurooplastega äri ajada, kes aina puhkavad. Samas naudib ta oma olekut siin. Meie mõtlesime alati, et ameeriklased on hullud töörügajad, aga nüüd tuleb välja, on teisi hullemaid.
Hiljuti kõnelesin ühe karateka emaga, kes on India päritolu õpetaja. Arutlesime, kui vähe pööratakse siin tähelepanu lastele, koolist tuleb välja aasta aasta järel võileibade peal üles kasvanud lapsed, sest koolides ei pakuta sooja toitu. Ta ütles, mõni ime. Siia ookeani taha tulevad inimesed, kes tahavad oma eluolu parandada, teenida palju, anda oma lastele parem tulevik. Muidugi ei ole aega mõelda selliste tühiste asjade peale, kuidas muuta paremaks laste kasvatamist, ja muidugi pole kellelgi soovi liiga palju aega puhkuste peale kulutada.
Teiselt poolt olin alati skeptiline siinse koolisüsteemi suhtes. Nüüd, kus mu lapsed koolis, ei jõua ma ära imetleda, kui kannatlikud lastega ollakse ja kui lapsekeskne on õpetamine. Ei tohi viriseda, sest kust on võimalik saada just seda kõige ideaalsemat... Alati jääb kusagil midagi vajaka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)