Suusatamas

Lõpuks ometi tuli sel talvel küllalt palju lund maha, et meie saime suusatma minna. Sõitsime umbes 140 km põhja poole, mis võttis umbes kaks tundi (mööda suuri maanteid kuluks sama aeg, kuid tee oleks pikem). Väga kehvade olude puhul pannakse küll osaliselt neid väikeste linnakeste vahelisi maanteid kinni, kuid praegu ei saa just lumega kiidelda.

Blue Mountain on Georgian Bay ääres, väike linnake, mis iga aastaga järjest suuremaks kasvab. Ehitamine käib igal pool! Toomasele meeldiks VÄGA seal elada, kui ainult tööd oleks kergem leida. Nii saaks ta terve talve igal õhtul suusatamas käia.

Nädala sees on kena välja tulla. Inimesi oli vähe! Ilm ei olnud väga külm, isegi päike piilus pilvede tagant välja. Tegin alguses mitu korda mäe keskel peatuse, et natuke seda talvepäikest imetleda.

Mina otustasin asja rahulikult võtta ning veetsin pea terve päeva laugel mäenõlval, eriti peale esimest allasõitu, kus ma tundsin, nagu poleks ma varem kunagi suuski alla saanud. Olin liiga ettevaatlik. Toomasel oli minust vist kahju ja ta lubas mind õpetama tulla, kui tüdrukud hiljem omaette sõidaksid. Nii nad läksid järsematele radadele. Paar tundi hiljem tulid nad minu juurde. Lastel olid kõhud tühjaks läinud ja külm oli pisut liiga hakanud tegema - Mari mure, sest Kirke pole nii kärme kui tema. Sõitsime alla ning Toomas imestas, kus ma nii hästi sõitma olen õppinud... Ta on tubli töö mind õpetades teinud. Samas ei kipu ma järskudele nõlvadele, naudin lihtsalt niisama rahulikku sõitu. Millegipärast ei suuda ma enam nautida liigset kiirust.

Hiljem õhtul tuli Kirke minuga mäele. Sõitsime kahekesi päris hästi koos. Ta kaotas viimase sõidu ajal oms suusakepi üles sõites, kuid saime selle kätte. Minu kõige põnevam hetk oli, kui üks hull noor poiss suusalaual mul jalad pidi äärepealt alt viima. Ta läks suure kiirusega minust mööda, tundsin, et ta puudutas mu keppi. Alles all märkasin, et minu suusakepist oli saanud kõver kiirsuusataja kepp .

Hullud noored, kes ei kontrolli oma sõitu ning õhtu poole ilmus neid liiga palju välja. Üks teine kihutas Kirkest ohtlikult lähedalt mööda. Kõige hullemad on suusalaual sõitjad, sest nad ei suuda küllalt kiiresti pidurdada ning on palju kohmakamad kui suusatajad. Olen alati nii pahane nende peale. Päeva alguses sõitis üks mulle samuti selja tagant peaaegu otsa, kaotasin ainult korraks tasakaalu ning proovisin ära, kuidas lumel istumine on, aga midagi hullemat ei juhtunud. Nii me siis otsustasime oma vara kokku korjata.

Toomas ja Mari olid samuti lõpetamas, nii jõudsime juba enne 11 õhtul koju. Üllatavalt kena päev oli!!!