Fotojaht - armastus

Sel nädalavahetusel pole armastuse otsimine sugugi lihtne, sest peateemaks on hoopis Halloween! Nõnda pöördusin suve juurde, kust leidsin seeria armastuse ja hoolega loodud armastuse sümbolist.
 

Vaatasin pisut meie piltide kogu, kas leian midagi sealt, mis teemale kohane.

Teised armastuse jahil

 

Koeraomaniku heietused

Tom kirjutas juba meie Koko lõikusest. Olime tegelikult sellega tavapärasest liiga hilja peale jäänud. Enamasti lõigatakse emastel kõik suguorganid välja, kui nad on poole aasta piiri ületanud. Me olime ka valmis seda tegema, kuid kuidagi juhtus nii, et magasime maha õige päeva ning andsime talle hommikul süüa, kui ta oleks pidanud ilma söögita opile minema. Nii ta siis lippas siin ringi ja otsis aga isaseid :D Tegelikult juhtus aga, et isegi peale opi kipub ta meie isasele Pumale väga kahtlases positsioonis selga!

Praeguseks on Koko päris kenasti toibunud ning sikutab lausa mitmekordse jõuga mind kaasa, et peaks ikka kiiremini käima! Opi käigus sai kutsa endale ka kiibi sisse. Kui me kunagi Eestisse kolime, siis oleme valmis :) Hea, et loomaarst nimetas, et Euroopas on see paljudes riikides kohustuslik ning parem on asi ära teha, kui kutsa niikunii magab. Kinnitasime info ka tema kaelarihma külge, kuid selle asemel et panna mingi asi talle kaela rippuma, muretsesin väikese taskukese rihma külge. Ta juba kaotas linna registreerimisjublaka ära.


Kõige armsam oli, et arst ega ta abiline ei oska sõnagi eesti keelt (nii nagu lapsed tahtsid ja nõudsid), aga see ei heidutanud neil kiiresti ära õppimast, kuidas koerale "tubli!" öelda :)  Nad kuulsid, kui ma Kokole seda kordasin ning kui pidin vahepeal välja minema, sest nad kartsid vist, et ma minestan, kui nad talt verd võtavad, siis olevat nad seda usinalt korranud. Alles pärast uurisid, mida see täpselt tähendab :D


Üldiselt pean ütlema, et ega siin Torontos eriti hulkuvaid koeri ei näe! Tegelikult olen ainult ühte näinudki kõigi nende aastate jooksul! Kasse on rohkem ringi kolamas, kuid enamasti on need ikkagi kodukassid. Kuna enamasti lõigatakse nii koerad kui kassid "kesksoolisteks", siis pole ka muret, et jalga laskmise korral neid linna liialt ei sigineks. 

Lõikus näiteks alandab linna registreerimismaksu ($65 asemel $25). Ja siin ollakse selles suhtes päris usinad kontrollima. Lausa ukse taha tullakse koputama, et sul on vist üks koer või kass kodus! Võid $240 trahvi saada või kui veel kohtusse kaevatakse, siis käi kuni $5000 välja. Nii et pole siin mingit naljategemist! Lisaks on reguleeritud, mitu kodulooma sul kodus võib olla (kõik käib Toronto kohta) - kuus (kusjuures nendest ei tohi olla üle kolme koera korraga). Sellised karmid seadused siis siin linnas! Meil on kokku kolm kodulooma, kui jätta välja mõned hiirekesed, kes vahel talvel arvavad, et neile sobiks meie majas elamine ka väga hästi. Õnneks küll teevad kassid neile kiiresti selgeks, kes majas peremehed on, st nemad :D

Arktiline kiwi

Korjasin täna ära viimased kiwid (hiina tikrid). Eks linnud ole juba oma osa saanud, kuigi olen alati töölt koju tulles ise nende kallal maiustamas käinud. Pilt on mul küll mõne aasta tagune, hea võrdlus õuna ja banaani kõrval, kui suured või väikesed need kiwid on. Nagu minibanaanide puhul, on mini-kiwidesse mitmekordselt hea maitse kogunenud! Ja mis kõige parem, neil pole karvast "nahka". Lisaks veel paar tänast pilti. Sooja kisub kusagile 19 kraadi ligi! Aga seda on vaid paariks päevaks.

Kiwitaimed kasvavad meie aias pea esimesest aastast peale, kui siia kolisime. On sellised külmakindlad, kasvaksid ehk isegi Eestis, Siber olevat muuseas nende koduks (inglise keeles ka hardy kiwi, kasvatamisõpetusi siin). Proovisin neid ka seemnest paljundada, kuigi võiks pookida ja oksast paljundada (ma pole siiani kindlaks teinud, millised taimedest on isased millised emased, seemnetest kasvatatuna peab lihtsalt õnne peale minema). Esimese aasta kevadel vaimustusin, et taimed tulid seemnest üles, kuid suve lõpuni virelesid nad kuidagi ära! Suuremaks ei läinudki. Viskasin siis aianurka, kust Tom sel aastal avastas, et taimed on äkki hoo sisse võtnud. Istutasime siis viinamarjade vahele. Loodetavasti saame viinamarjad madalaks lõigata ning kiwi ronitaimena lehtlat moodustama. Eks näe, kuidas tuleval kevadel nad ellu ärkavad.

Fotojaht - tekst ja pilt

♪ ♫ Ema pani supi sooja, supi sooja,

lapsed laulsid "halleluuja! halleluuja", 

klimbid sees, klimbid sees... ♫ ♪

Teised fotojahil

Võhiku õllejutud

“I find American beer a bit like having sex in a canoe. It's fucking close to water.” ~ Oscar Wilde on American Beer

Kõigepeal seletuseks, et mina pole kunagi õppinud õlu jooma. Nii et mul pole õieti aimugi, milline see kõige halvem või kõige parem võiks olla. Nüüd aga on laineid löömas USAs toodetud kangem kraam, mille kangus lausa 27 kraadini ulatub. Ja Kanadas peaks mõned pudelid järgmisel kuul müügile tulema - $115 dollarit tükk. Arvestades, et kanadalased ameeriklaste õlu üle kõvasti nalja viskavad ning seda veega võrdlevad (või nahkhiire pissiga), siis Samuel Adams'i Utopiaga (tootjaks Boston Beer Company) on nüüd küll lõunanaabrid meid löönud, rääkimata vist Euroopast :D

Tegelikult pani kogu see asi uurima, miks ikkagi ameeriklaste õlul nii kehv kuulsus on. Leidsin toreda seletuse Wikipediast, mida ma tervenisti ümber ei hakka tõlkima, ainult osaliselt. Kõigepealt jääb arusaamatuks, kuidas kõik need Belgia, Saksa ja Tshehhi õllepruulijatest immigrandid sama traditsiooni ei jätkanud Ameerikas. Seletuseks tuuakse tüüpilist ameeriklikku suurusehullustust, kui õlu hakati tootma laiadele massidele, kuid ilmselt oli korraliku õlu toomine kaupluste kaudu tavainimese koju liiga kallis ja nõnda hakkas kõik allamäge minema, kui prooviti hästi vähese kuluga hästi rikkaks saada.

Mulle meeldib ka seletus, kuidas Ameerika õlu valmistatakse. Põhiliseks komponendiks on Kanada õlu. Kanada õlu juuakse sisse pesapalli mängijate poolt ning see filtreeritakse läbi keha neerudesse, kust see eraldatakse urineerimise teel desinfiktsiooni kambrisse. Sealt edasi villitakse jook pudelitesse ning jahutatakse joomise otstarbeks. Tulemuseks on õlu, mis maitseb hea, kuigi kangus on sealt välja võetud, sest alkohol on pesapallimängijate kehasse jäänud. Viimasel ajal on siiski see protsess kriitika osaliseks saanud, sest suurenenud on illegaalsete kemikaalide osakaal ameerika õlus. Ning inimõiguste eest võitlejad nõuavad, et pesapallimängijate asemel peaks kasutama liberaale või hullu lehma tõvega loomi. Kui kõik see eelnev tundub väga asjaliku jutuna, siis järelikult oled purjus :D Ehk oled proovinud seda 27 kraadist õlut ;)

Neli kuud pimedust

 

Kus asub maailma kõige põhjapoolsem linn, milles elanikke üle tuhande? Vastuseks on Norra ja linnaks Longyearbyen, kus inimesi isegi lausa paar tuhat (vaata pilte). Linnake ise on ühes saarestikus, mis pole just väga Norra külje all. See on koht, kus päike ei näita eriti oma nägu umbes neli kuud (aprillist augustini on aga päike kogu aeg taevas). Peamine tegevusala on olnud söekaevandamine, aga samas avati 1993. aastal ülikooli keskus, kus õpingukeeleks inglise keel ning pooled tudengid laiast ilmast. Õppetasusid pole, nii et ma ei imesta, miks nii mõnedki sinna teadmisi hankima lähevad.

Huvitav on ka fakt, et vanad ja haiged viiakse enne viimasele teekonnale minemist mandrile, sest nii kõrgel põhjas ei saa neid õieti matta. Siiani on päris hästi säilinud pea sajand vanad surnukehad...

Sel aastal promob Philips end pisut ning on lubanud päiksevalgust polaaröösse. Kuidas tema lambike muudab elanike enesetunnet ja kas tõesti aitab neil "normaalsematena" end tunda, võib jälgida kodulehelt või Facebooki kaudu.

Jalgpallitort

Nädalavahetusel olime heade sõprade poja sünnipäeval. Eks nii kaua, kui meie noored veel taluvad vanemate poolt korraldatud sünnipäevi :) Kuigi, arvestades, kui hästi me omavahel läbi saame, siis on hea leida põhjuseid, miks kokku tulla, kasvõi suureks saanud laste sünnipäevi tähistama. Valmistasin seekord tordi, mis võttis jalgpalli kuju. Mõtlesin, kas teha jalgpalliväljak või pall kuidagi. Tuhnisin siis internetis ja sain sealt inspiratsiooni. Olen ammu tahtnud proovida suhkrust katet koogile teha (sugarpaste) ja seekord sain siis asjaga hakkama. Pidin ekstra glükoosi ja glütseriini ostma. Lisaks musta toiduvärvi. Zhelatiini kodus oli ja tuhksuhkrut ka.
 

Tavaliselt valmistan ma biskviittaigna, kuid seekord kasutasin siinset retsepti tordipõhjaks. Ei vajunud ära ega midagi. Lisasin juurde kakaopulbrit ja spinatipüreed (just nimelt spinatit!). Viimane kaob kenasti taigna sisse ära ning maitses pole mingit vahet! Immutasin vanilli-piimaseguga, määrisin peale moosi ja vahukoort. Pisut konjakit ka! Mis sest et Tom pidevalt pahandab, et ma tema konjaki kallal käin :D Kook tuleb ju nii imehea! Lastele meeldis muidugi suhkrumassiga jännata ning seda ka pisut näksida. Mul oli kavas vormida ka jalgpallimängija (Kirke midagi meisterdas :), kuid ise ei jõudnuki nii kaugele. Kirkest oli mul abi koogile viimase lihvi andmisel, st värvimisel. (Alumisel vasakul pildil on näha, kuidas ma hambaniidiga kooki "lõikan". Peaksin siiski peenikese traadi selleks muretsema. Oleks palju lihtsam.)
 

Muidugi äratas jalgpallitort tähelepanu. Eriti poisile, kes seda ala on juba mitu aastat harrastanud. Magusat oli päris palju laual, lisaks veel pähkline tort venelaste kondiitriärist ja jäätisekook, mille vastu isegi jalgpallitort ei saa :) Meie eestikeelse seltskonna laste vanus kõigub 8-15 vahel, kuid kõik saavad väga hästi omavahel läbi!

Kanada talverõõmud

Soe sügisene päev ei takista osa saamast iidsest kanadalaste maiustamisest - lumele valatakse soendatud vahtrasiiurpit, mis siis pulga otsa keeratakse. Lund ei ole hetkel muidugi kusagilt võtta, kuid jääkristalle saab vabalt isegi kõrvetava päikese all laiali laotada! Meie lastele on see tuttav suusaretkedelt Quebeci, kuid Hanna proovib sellist maiust esimest korda! Kõigile maitses!!!

Fotojaht - käed

Eelmisel suvel Georgian Bay ääres suvemõnusid nautides, avastasid tüdrukud savise liiva. Ja nõnda sündis seeria kätest, ilma et ma oleks osanud arvatagi, kus mul neid pilte vaja läheks :)

Teised kätejahil

Lõikustänupühad...

... on juba tegelikult möödas. Käisime matkamas ja Tom proovis lastega kanuu ära. Tavaliselt küpsetatakse perega kalkunit ning oodatakse tervet suguvõsa külla (Kokoga jalutades piilusin nii mõnestki valgustatud aknast sisse, kus pidulikult laua taga istuti). Eks oleme meiegi kalkunit küpsetanud, kuid seekord jäi see tegemata. Ja suguvõsa on natuke raske meil kokku kutsuda :) Minu kõige lähem toit kalkunitoidule oli Kalle kaaviariga munaleib :) Sobib tänupühaks vist küll :D (Siin on huvitav artikkel tänupühadest Kanadas ja miks seda peetakse varem kui USAs. Tuleb välja, et komme on palju vanem kui lõunanaabritel ning põhjuseid tähistamiseks ka laias laastus).
 

Tom ja lapsed käisid tüdrukute eestlasest sõbra sünnipäeval, kuhu minekuks küpsetasin suhteliselt tervisliku tordi. Biskviitpõhi kakao ja spinatiga, vahele õuna-sidrunikreem toorjuustuga. Tahtsin tordist jalgpalli teha, kuid aur sai mul kuidagi poole tegemise peal otsa ning nõnda kaunistasin seda oma äranägemise järgi.
 

Samal ajal veetsin ma aega  kodumessil (Home Show), kus müügil pea kõik vajalik kodu ehitamiseks ja sisustamiseks. Tegelikult lootsin sealt leida head juurviljakoorijat (kunagi 15 aastat tagasi ostsin ja töötab ikka kenasti, kuid tahtsin veel ühe muretseda, et Tom saaks ka appi tulla ;) tegelikult kuluks üks selline Eesti koju ära). Ei leidnud, tulin hoopis ühe põrandapesuharjaga koju tagasi (kodus juba üks natuke kulunud on, kuid uuel oli lisaks juures muid vidinaid, on tõesti hea!!!). Eks ma pese siis hoolsamalt põrandaid ja koorin vähem kartuleid :D

33 kaevurit

13.10.10, kuupäev, mille summa annab kokku 33 - just nii palju, kui mitu kaevurit on olnud Tshiili kaevanduses 69 päeva maa all. Mäletan, kui suvel uudis meieni jõudis, oletused, mis neist võis olla saanud ning 17 päeva hiljem kinnitus, et nad on elus. Olen nüüd päästetööd jälginud selle algusest, kui keskööl esimene kaevuritest maapinnale toodi. Oleks vist öösel edasi üleval olnud, kuid tööpäev ootas ees. Tegelikult ei tulnud tööle minekust midagi välja. Olen koolist koju jäänud Kirkega kodus. Ja nõnda mängib teler taustaks, kust CNNi ja Kanada kanali pealt ülekandeid saab vaadata. BBC News internetis annab samuti võimaluse asja jälgida. 

Nii lihtne on õnnetused meelest kustutada, surnute numbrid on enamasti kauged ja ainult statistika. Kui aga suudetakse midagi ära teha, päästa inimesed, kes üksikult lähedastele kõige olulisemad maailmas, siis täidab see hinge ainult rõõmuga. Ühise rahvusvahelise jõupingutusega on suudetud teha midagi head! Midagi suurt ja positiivset kõik koos! (Isegi NASA on oma nõuannetega kohal ning nagu üks reporter nimetas, on kaevurid olnud heal NASA toidul :) Ja nõnda ei suuda ma päriselt sellest eemale tõmbuda, tahan näha, et viimanegi kaevur näeb taas päikest! Kusjuures lugesin kusagilt, kuidas kaevurid omavahel jagelesid, kes viimaseks jääb, nii mõnigi oli valmis just selle positsiooni võtma! Muide päästetee on pikem kui Toronto CN-torn, mis maailmas kõrgeim. Kapsli ümbermõõt on 90cm. Ekstra dieedile polnud vist neil vaja minna, et sinna sisse ära mahtuda. (Huvitav on võrdlus ameeriklastega, kus naiste keskmine pihaümbermõõt on 94 cm ja meestel 101cm).

Iga mehe taaskohtumine lähedastega on südantliigutav, tahtmatult on silmad iga kord pisaraid täis. Nii hea on näha midagi, mis ei ole seotud sõdade ja tapmistega ja õnnetustega, uudistega, mis nii tavalised teleriekraanil ja ajalehtedes. Kujutan ette, kuidas päästetud kaevuritest veel palju räägitakse (ajakirjanikke on hetkel tuhande ringis kohal). Mõni spekuleerib lausa filmi tegemisega. Üks maa all kinni olnud meestest hakkas lausa luuletusi kirjutama. Samas olevat kaevurid teinud pakti, et nad ei räägi kunagi, mis juhtus esimese 17 päeva jooksul... Söögitagavarasid oli vaid kaheks päevaks ja mehi palju... Vaatame, kui hästi nad oma paktist kinni hoiavad või laseb mõni end suure raha eest ära osta.

Foto siit

Pikk nädalavahetus

Tom jõudis juba pika loo kirjutada meie tegemistest sel pikal nädalavahetusel, mil Kanada lõikustänupüha tähistas. Meie tee viis laupäeval põhja, umbes 2 tunni tee kaugusele Blue Mountain'i juurde, kus kõige suuremaks tõmbenumbriks kindlasti suusavarustuste müük ja vahetus. Meie kohalejõudmine venis tavapärasest kauemaks, kuid sellest hoolimata leidsime peale mõningate ostude sooritamist, lühikeseks matkaks kena koha, kus parasjagu ronimist. Park on osa pikast Bruce Trailist.

Alumised pildid on Blue Mountain'i mäekülje alt, kus tüdrukud said maiustada koprasabade kallal. Matkal leidsime mitmeid vanu õunapuid, kust isegi päris söödavaid õunu saime. Tom toppis neid endale seljakotti. Eile küpsetasin neist siis kooki. Koko muidugi oskas end täielikult ära mäkerdada, nagu väike laps... Muudkui leidis kõige otsemad teed läbi porilompide ja muda!

Inimene on päris pisike nende pikkade puude vahel...

Viimase osa tagasituleku teest kõmpisime üle suurte põldude, kus rohi põlvini ja kuhu Koko kippus ära kaduma. Ainult taimede ägedam kõikumine andis tunnistust, kus ta täpselt oli. Õnneks jõudsime siiski enne pimedat auto juurde, aga üsna napilt, sest vaevalt veerand tundi hiljem, oli ilm juba päris hämar. Metsa all oleks üsna raske siis teed leida olnud, kuna mingit valgustust ju kaasas polnud.

Mõnus laupäev koos lastega! Tänu meie hilisele stardile sai kaasa tulla tüdrukute Toomakooli klassiõde :) Ainult jala oskasin kergelt välja väänata, sest polnud korralikke jalatseid varba otsa torganud. Õnneks olid mul kepid kaasas, mis pisut tuge andsid.

Fotojaht - etno

Mõned fotod möödunud aegadest, etno Toronto Eesti Majas, ikka kõvasti Eesti juurtest kinni hoides!
  

Multikultuurses Kanadas tuleb etno lausa koju kätte, kui tahad seda poest kaasa osta :)
 

Eht-etno lapsed :)

Teised fotojahil

Kollane...

Kellelegi meeldib vist väga üks kindel värv :)

Liigume aeglaselt...

Traffic Calming Zone - please drive slowly - ja näitlikult ratas juures :D

Cornelius Krieghoff

Kunstiteema jätkuks otsustasin pisut uurida, kes see Cornelius Krieghoff õieti oli. Sündinud 1915. aastal Amsterdamis, saabus ta New Yorki 21 aastasena. Alguses töötas armee kunstnikuna, kui ta aga 1940.aastal abiellus kanadalanna Emiliega, asusid nad koos elama Quebeci, Montreali. Alguses ei olnud Krieghoffil eriti õnne oma tööde müügiga, sest kohalikele ei istunud väga tema stiil. Ta teenis lisaraha tuntud kunstnike tööde reprodega ning ka õpetades maalimist. Hiljem tõusis ta kuulsus ning ta reisis ja elas Euroopas. Viimaks jõudis ta Chicagosse, kus suri aastal 1872.  Teda peetakse 19. sajandi kõige kuulsamaks Kanada kunstnikuks. Kuigi samal ajal oli populaarne ka Paul Kane, kelle tööde hulgas on hulgaliselt pilte indiaanlastest.

Krieghoffi maalid kujutavad Kanada omaaegset elu, eriti palju on tal talviseid vaateid, ta on maalinud indiaanlasi ning Kanada suurima kaubanduskeskuse Hudson Bay kaupade transporti kanuudega. Lisaks veel loodusmaale, millest mulle jäid meelde just sügisesed Kanada erksad loodusvärvid. Võtsin enda jaoks pisut aega AGOs käies, et tema kunsti imetleda, jätsin Mari ühe galerii ette istuma, kus ta oma loominguga hakkas hoopis tegelema :) Mind muidugi huvitas rohkem ajalooline külg piltide juures. Siiani pole õieti väga süvenenud, kui palju on kujutatud omaaegset elu Kanadas!

Kunstigalerii...

Sel nädalavahetusel oli AGO ehk Art Gallery of Ontario kõigile ROMi ehk Royal Ontario Museumi liikmetele (st aastapassi omanikele, kelle hulka meiegi kuulume) avanud uksed tasuta sissepääsuks. Eelmine aasta magasin selle aja maha, kuid seekord pidasin kullipilguga järge, millal taas kord see võimalus kätte jõuab :)  Kord juba seisime pikas sabas ning ei jõudnudki ära seista... Nüüd läksime koos Mariga viimaks ikka kunstimuuseumi üle vaatama. Piletid on päris korraliku hinnaga, täiskasvanule 19 dollarit ja noorele 11, nii et kui valikuks on kunst või teadus/loodus- ning ajaloolised väljapanekud, siis meie eelistus kaldub viibamstele, eriti kui oleme vastava muuseumi aastapileti omanikud.

Galeriis ei ole lubatud pilte teha, kui läheduses on väljapanekud. Klõpsasin siiski mõne, hoolikalt vaadates, et ükski kunstiteos peale ei jääks. Nii sain mitu vaadet põnevale trepile, mis minu meelest omaette kunst :) Huvitav, kuidas vana hoone on ühendatud uuemate elementidega. Lisaks saime kuulata flöödikontserti!

 

Viimaks seadsime sammud kodu poole. Jalutasime läbi Hiina linnaosa, kus Mari mõnest poest mööda minnes nina kirtsutas, sest lõhnad (ehk pigemini hais) oli päris omapärane :)  Kuna fotosid maalidest ei saanud kaasa, siis tegin ühe hoopis metroojaamas kahvelkividele loodud kunstitööst. Võiks ju seegi vabalt mõnes galeriis rippuda :D

Meie ühine arvamine oli, et aastas korra on tore käia kunsti vaatamas. Tihedamini läheks liiga igavaks. Me ei ole siiski niiiii kunstiteadlikud, ainult parajalt pühapäevakunstinautlejad :)  Mina isiklikult vaimustusin kõige rohkem ajaloolistest väljapanekutest, nagu imepeenelt välja nikerdatud palvehelmestest ning igivanadest munkade poolt hoolikalt kirjutatud ja ilustatud raamatutest. Muidugi meeldivad mulle ka Group of Seven Kanada kunstnike tööd, need on enamasti Kanada loodusest eelmise sajandi alguspoolest. Ja avastasin enda jaoks huvitava kunstniku - Cornelius Krieghoffi, keda peetakse Kanada kunsti üheks parimaks esindajaks 19.sajandist.

Fotojaht - kirju

Muidugi ei saa sügisel kuidagi üle ega mööda kõigest sellest kirjust maailmast, mis meid ümbritseb. Kõigepealt siis imearmas kirju kompositsioon  sügisandidest ja lilledest.

Selline vaade pole aga veel jõudnud Doni jõe orgu Torontos ilustama hakata. Eelmisel aastal klõpsasin neid suurest sillast üle minnes päris mitu. Lugematud vahtrapuud muudavad Kanada sügisesed metsad eriliselt kauniks!

Lõpuks veel üks foto Tallinnast, kus teedel kirju valik sõiduriistu kõrvuti :)

Teised fotojahil