Mont-Sainte-Anne suusamäel Quebecis

Veel mõned pildid suusatamisest koos lühikese videoga (kasutasin muusikaliseks taustaks faile, mida peaks saama muretult siit alla laadida - soovitav on nende koduleht ära mainida; Youtube võib muidu kergelt heli kõrvaldada, kui kellelegi jääb kõrvu "vale" muusika). Lõpupoole on lühike katkend vahtrasiirupikommist lumel, prantsuskeelne muusika kõlas kohapeal.

Loodusvaated on minu meelest lausa fantastilised. Kui veel lumi kataks puid... aga ega iga kord ka kõike saa :)

Vahtrakomm lumes

Maple taffy on a snow tuleb küsida inglise keeles ja siin on õpetus, kuidas seda ise kodus teha :)  Meie lapsed said maiust taas kord Mt.Ste.Anne'i mäel nautida. Mmm... on tõesti hea!! Ühe raja peal on väike puidust suhkruonn, milles mehed kuumutavad siirupit ja valavad siis lume peale. Üks paras magus suutäis maksab $2.50, mis polegi nii paha, arvestades, kui kallis vahtrasiirup on. Lumi on neil küll tasuta kättesaadav. Suhkruonn avas uksed alles reedel, ilmselt teevad seda nädalavahetuseks, kui rahvast rohkem kohale tuleb. Aga meil oli hea meel, et nad üldse seda tegid. Kreppide kohvik gondli juures jäigi kinni. Pidime siis ise kodus pannkooke vahtrasiirupiga tegema.

Fotojaht - kes siin käis...

Suusatamisjuttude vahele pilt teest... mis juhtub, kui keset suurt külma tuleb kohale suur soe ja vihm ning kohe seejärel saabub taas kord suur külm.

Teised fotojahil

Mont-Sainte-Anne - koju

Kui me elaksime umbes sajand tagasi, siis oleks selline pilt päris tavaline ja reisimine hobustega igapäevane asi :)  Õnneks saame siiski autosse istuda ning talviselt külmal päeval soojuse üles keerata ja lihtsalt koju kihutada.

Sellise saaniga võib jalavaeva vähendamiseks mäe jalamil ühest kohast teise liikuda. Meie imetlesime hobuseid niisama. Kahju on muidugi koduteele asuda. Kahju kaugele jäävatest mõnusatest mäenõlvadest, kahju, et puhkus otsa saanud :)  Aga eks me või unistada juba edaspidisest tulekust. Mari ja Kirke mõlemad teatasid kindlalt, et tahavad tulla. Uurisin, kas siis ka, kui nad on 21. Jah! oli nende vastus :)  Miks mitte kasutada ära võimalust muretult isa-ema kulul suusatama reisida :)  

Tagasisõidul bensiini võttes, peatus meie kõrval Ontario numbrimärgiga auto, mille katusel suusavarustus ja uksest puges välja lohvakas jopes noor kutt ja kohe tema järel teiselt poolt lahtise jaki ja nokamütsiga teine kutt. Hakkasin tüdrukutele seletama, kuidas ei tasu ikka mingi noortekambaga suusatama minna... ja pidin suu kiiresti kinni klõpsama. Auto et eesuksest astusid välja hallipäine naine ja mees. Nii et terve pere oma 20-aastaste poegadega, just see, millest hetk tagasi rääkisime :D

Suusatasime viimasel päeval umbes kella kolmeni ja koduteele saime poole nelja ajal. Istusin Ontario piirini roolis, ning nautisin enne Montreali jõudmist imeilusat päikeseloojangut, millest Tom pilte plõksis. Ega mulle eriti läbi Montreali sõit sugugi ei meeldi, eriti veel hetk, mil nähtavus muutus üsna kehvaks, kõigepealt sellepärast, et tee oli päevasest lumest märg ning pori pritsis kõrgele, ja muidugi oli päris pimedaks läinud, mis polekski nii hull olnud, kui kojamehed korralikult akent oleks suutnud puhtaks nühkida. Vanal autol mitu häda küljes! Aga saime kenasti esimesse peatuspunkti (pisut vähem kui poole tee peal 850 kilomeetrist), kus auto kõtu täis sai joodetud, perele sooja jooki ostetud ning Tom rooli pandud.

Kodus ootas eriti rõõmus Koko, isegi kassid tulid uurima, mis kolistamine seal üleval toimub. Ühtepidi kahju, et suusaretk läbi, kuid teisalt mõnus oma voodisse puhkama heita.

Mont-Sainte-Anne - nagu Alpid

Kui omapäi suusamäel suusatada, siis gondlisse istudes satud nii mõnigi kord jutusoonele kaassõitjatega. Ühel hetkel olin gondlis vanaema ja vanaisaga, kes pojapojaga mõneks päevaks siin. Nende poeg elavat Montrealis ja ise on nad kaheks nädalaks Kanadasse tulnud Pariisist. Nad kiitsid väga Mt.Ste.Anne'i radasid ning võrdlesid neid Alpidega! Ainult Alpides pidid mäed kõrgemad olema :)  Kena oli muidugi seda kuulda, ja ei pea sugugi kadestama, et ise Alpides pole ;)  Nii mitmedki vanad külastajad kiidavad just seda mäge, ning nimetavad, kui vähe rahvast siin on. Väga paljud eelistavad Mt.Tremblant'i Quebecis (Montrealist põhja pool ja koha peal on rohkem erinevaid tegevusi), eks sellepärast on rohkem rahvast seal, kuid meie lemmikuks on ikkagi just see mägi saanud. Kuna parasjagu on Inglismaal koolivaheag, nagu aru sain, siis kuulsin ka mitmelt poolt briti inglise keelt. Ameeriklasigi oli hulgem ning isegi venelastega sõitsin üles mäkke!

Mont-Sainte-Anne - pilve sees

 Hmm... mis see on? Heinatuust või minu juuksed härmas :)

Mägi pilve sees, õnneks mitte nii hullult, et nähtavus oleks täielikult kadunud. Pealegi liikus pilv päris kiiresti oma teed, ainult pisut lund sadas viimaks maha, kuigi ennustuse järgi oleks pidanud seda hulga rohkem tulema. Tom tegi need pildid, viimasel olen mina laste ja Tomi sõnade järgi nagu suur kärbes, suuskadel kärbes :)

Mont-Sainte-Anne - uued väljakutsed

Neljas päev suusamäel möödus nii mitmelegi uute kogemustega. Arvasin, et saaksin hakkama kõige väiksema suusataja - 5-aastase Isabelle - abistamisega, kuid hindasin üle oskusi, mis ta suusakoolis oli omandanud. Õnneks oli Tom mu kõrval ja peale mõnekümne meetri läbimist, mina ühelt poolt ja Tom teiselt pool tüdrukut toetades, võttis mu kaasa õpetamise üle. 

Olime kõige kõrgemal tipus ja ees ootas pea 4 km rada. Võtsin Tomi käest suusakepid, et kahe käega lihtsam neiust kinni hoida. Hiljem pidi Tom ka kiivrist loobuma, sest nõnda kuum hakkas. Poole peal andsin talle kepid tagasi ning võtsin Bella kepid oma kätte. Tom tekitas neiule keppidest justkui toe, millest kinni hoida ja mis sundis teda rohkem omal jalal mäe peal püsima ning ka pisut pööramist kaasa tegema. Ega see kerge polnud... Eks me mäleta seda oma laste õpetamist, millega Tom kõige rohkem tegeles. Mina olin muidugi vastuvaidlemata nõus rahulikel nõldvadel nendega komberdama, kui neil jalad juba all olid, st nad pöörasid ja pidurdasid enam-vähem kenasti. Mõtlesin, et tollest ajast ei kipugi ma enam järskudele nõlvadele, mõnele mõjub see hoopis teist pidi :D

Ka Mari proovis midagi uut... suusalaual sõitmist. Ta on paar aastat tagasi ka seda pisut katsetanud, kuid mitte just väga edukalt. Nüüd vahetasid nad sõbrannaga sõiduriistu ning peale esimest sõitu alla, mis möödus hulga kukkumistaga, õnnestus tal juba teine kord palju paremini. Tulin temaga kaks korda seda rahulikku rada alla, muidugi palju aeglasemalt kui muidu. Aga eks ma aitasin ta alati püsti kui vaja või andsin hoogu eriti tasasel lõigul. Täpselt nii nagu mõned aastad tagasi suusatama õppides :)  Tema arvamine: suusatamine on toredam! Aga hea on proovida muid asju. Tema meelest on vahva, kui oskab nii suusatada kui lumelaual sõita. Neiu, kellega ta vahetust tegi ja kes elus teist korda suusad alla sai, leidis ka, et suusatamine meeldib rohkem :)

Kirke veetis ühe pealelõuna sõbrannadega, kes lumelaua sõitu harjutasid.

Kaks suustajat, üks, kes esimest korda suusad alla sai ja teine, kes juba kooli eest võistlemas. Mari oli täpselt samamoodi viiene, kui suusatama õppis, umbes kümme aastat tagasi.

Mont-Sainte-Anne - gondliga mäkke

Selleks, et kõige kõrgemale mäe tippu saada, on kõige õigem gondlisse istuda. Muidugi võiks ju alati ka proovida jala üles rühkida, kuigi ma ei kujuta ette, kui palju aega võtaks umbes 2.5km läbimine :D  Gondli alt läheb just nii pikk rada alla. Mari on kunagi sellegi ära proovinud, kuid minu meelest on see täiesti läbitamatu. Seekord oli rada ka suletud, sest nii mõnelgi pool oli näha jääga kaetud laike. Gondlisse on muidugi eriliselt mõnus tuule ja külma eest varju pugeda. Päris suure külmaga annab suletud ruum samas vaid pisut leevendust. Aga seekord on meid saatnud ainult päike ning parajalt talvine ilm!

Kõige toredam gondli juures on see, et just sealt mäetipust algab hästi pikk ja hästi lihtne rada, kust alagajagi saaks ilma probleemita alla. Üks on lausa 5.6km pikk ja teine, mis mulle rohkem meeldib, 3.8km. Seal saan ühest kohast pisut järsema lõigu peale keerata. Ainuke kehv asi, et gondli juurde jõudmiseks peab all pikema tee läbima. Võib ka tooli peale istuda, kuid sealt ei saa tippu ning rada jääb palju lühemak. Seekord otsustasin huvi pärast vaadata, kui kaugele ma alla jõudes suuskadele hoogu juurde andes gondlist jään ning avastasin, et asi polegi nii hull. Ja nõnda sõitsin omapäi 3.8km pluss gondliga üles, mis kõik kokku võttis umbes 25 kuni 30 minutit. Sattusin nii vaimustusse, et olen kahel päeval olnud viimane tulija suusamäelt :)  Tegelikult läheb Tom veel õhtuks tagasi, kuid minule piisab päevasestki lihaste piinamisest.

Piltidel on näha, kuidas gondlid omandavad kaugelt vaadates sipelga suuruse.

Palju õnne, Eesti!

Kas pole vahva, kui avastad teispool ookeani poest kommid, mis lõbusalt meie lipuvärvides! Mis nii viga nende kallal nosida ning Eesti sünnipäeva pidada :D

Mont-Sainte-Anne - peatuskoht

Siin on mõned pildid meie peatuskohast - seest ja väljast - Chalets Mont-Sainte-Anne. Ühel on hästi näha, kui libe tee on, meie siinkäimiste ajaloos esmakordne nähtus! Vasakul all nurgas paistab eemalt hotell, kus me tavaliselt oleme peatunud. Meie preagune elamine kõlbaks minu meelest vabalt mõnele perele igapäevaseks koduks! Toad kolmel korrusel, kaks vannituba, köök kõige vajalikuga. Mina olen puhkusel ja ostsin kokku külmutatud toitu, kuigi meie "kaassuusatajad" valmistasid täna imehead rooga - kotlette kartuli ja salatiga. Peale pikka päeva mäel, oli päris hea seda süüa :)

Kelgukoerad

Siin mäekülje all on võimalus ka kelgukoeri vaatamas käia ja muidugi sõitmagi minna. Ainult... see viimane on üks päris kulukas ettevõtmine. Meie lepime siiski vaid vaatamisega ja sõitma läheme siis, kui raha nii palju, et ei oska sellega midagi ette võtta :)

Sattusime kohale just selleks ajaks, kui koertele toodi lihabriketid (brikettide moodi need välja nägid) söögiks kohale. Hooldajad hoiatasid, et kohe läheb lärmiks, ja nii oligi :) Kõik kutsad avaldasid kõvasti arvamust, kes kõige enne toidu peaks kätte saama.

Sel ajal kui me koerte maiustamist vaatasime, nägin, kuidas eemalt lähenes noormees neiuga. Suur oli üllatus, kui neiu juurde astudes küsis: "Kes siin eesti keeles räägib?" Kuidas see oligi, et igal pool võid üht eestlast kohata... või midagi sinnapoole :) Vaatasin neiule otsa ja tundsin kohe ära oma endise õpilase Toronto Eesti Koolist. Nii tore! Ja muidugi veel toredam, et ta ikka kenasti eesti keeles minuga rääkis :D Nad on väikesel ringsõidul - Ottawa, Quebeci linn, Mte.Ste.Anne, Montreal. Peatuvad hotellis, kus meiegi tavaliselt oleme olnud. Eks vaata, kas trehvame homme mäelgi kokku :)

Mont-Sainte-Anne suusamäel

Oleme taas kord oma tavapärasel suusareisil Quebeci Mte.Ste.Anne suusamäele, mis asub ilmatu suure St.Lawrence'i jõe kaldal (vaata pilti, see pole mitte meri ega hiiglaslik järv, mis eemalt paistab, vaid lai jõgi, mida mööda ookeanilaevad Torontoni jõuavad). Koht asub 850km kaugusel meie elukohast ning sinnasõiduks peaks Google Mapsi järgi kuluma tervelt 9 tundi ja 45 minutit. Ilmselt siis, kui kenasti õigel kiirusel maanteel sõita :) Kuna Tom oli terve tee seekord roolis (mind kimbutas migreen ja ma arvasin, et parem mitte riskida minu rooli istumisega), siis saime 8 tunniga kohale :D  Aga Tom kirjutab muidugi ise kõigest!

Kirke oli neljane, kui esimest korda siia tulime. Tema esimesed põhjalikud suusaõpingud on just sellelt mäelt alguse saanud. Küll oli tore, kui ta veel nii pisike oli ja minuga kenasti sõitis.  Nüüd on asjalood nõnda, et mina eelistan rahulikumaid radasid ning lasen neidudel ja issil kihutada seal, kus minusugune peab ettevaatlikult üle mäeserva ääre piiluma, ja siis ka ei näe, kuhu täpselt see rada välja jõuab :)  Mari lohutab, et saab minust väga hästi aru. Kuna mulle meeldib murdmaasuustamine, siis muidugi tahan minna sinna, kus saan kõige parema kogemuse just sellest. Tegelikult vist pean tunnistama, et murdmaasuusatamine meeldib, kuid mäest alla tuleku vastu pole ka midagi, peaasi, et mitte liiga kiiresti :) Nii et murdmaa kõige parema kogemuse saan laugetelt mäesuusa nõlvadelt. If this makes any sense :)

Mägi ise on selgi korral üsna mõnus, kuid ehmatasin ära, kui linna sisse sõitsime, sest märkasin kõrvalteedel vastu läikivat jääd! Peatume kohe mäenõlva all ridaelamu moodi puhkajatele mõeldud hoones, mille esine tee oli samamoodi paksu jää all! Pole sellist asja enne siin kunagi näinud! Jää peal raskete suusasaabastega kõndides peab ära unsutama baleriinilikult graatsilised liigutused (mis saabastega niikuinii raskusi valmistavad :) ning tuleb anda parim, et mitte suure paugugu istuli potsatada.

Hiljem saime teada, et reedel oli kõvasti vihma sadanud ning peale seda tuli kärmesti kohale suur külm (quick freeze on inglisekeelne sarnane ilmanähtus). Õnneks on mäel korralik lumekate peal ning ilmselt tehakse veel lisaks lund, suured masinad hooldavad ka seda ning hommikul ei olnudki väga hull mäenõlvast alla libiseda. Päeva peale tulid küll jäisemad kohad välja. Tom proovis mulle mingit uut tehnikat õpetada, millele ta alles ise hiljuti pihta on saanud ning paistab, et see tuli kasuks. Tavalise aeglasema mineku asemel, ei võtnud isegi jäisemad kohad minu kiirust maha.

Seekord meelitasime veel kaks eestlastest peret kaasa (tegelikult on ühe naise mees makedoonlane, kuid ta saab päris palju eesti keelest aru) ja nõnda olemegi hotelli asemel justkui omaette majas, milles on neli tuba, kaks vannituba, suur elutuba koos avara köögiga. Ainuke probleem on, et veevärk on jusktui kiviajal ehitatud. See teeb nii palju kolinat ja müra, et iga öine pissilkäik ei jää kellelegi saladuseks!

Siin on Tomi esimese päeva muljed.

Puhkama...

Meie puhkama-suusatama, ainult kutsa jääb oma uute valvuritega maja eest hoolitsema. Eks näe, kuidas tema ja ta hooldajad hakkama saavad ja kas ta ikka meid meeles peab :)  Me pole veel siiani kordagi teda üks jätnud, ikka on keegi meist kodus olnud. Vähemalt saab ta siiski oma majas olla, sest kaks noort kena inimest on meile appi tulnud ning kolivad ajutiselt meie juurde!

Kooli suusavõistkonnas

Mari on teist aastat oma kooli suusavõistkonda kuulunud. Eelmisel aastal oli neid vist palju rohkem olnud, kuid ega koolidelgi pole kerge majanduskriisiga toime tulla. Sel aastal oli suurem konkurss, sest kohti vähem, kuigi Mari väitis, et tüdrukutest kandidaate palju polnud ja tal hea võimalus edasi pääseda. Ma ei arva, et kool seda kahetsema on pidanud. Eelmistel võistlustel sõitis ta kooli parima aja välja ja viimastel teise. Ülelinnalises arvestuses jäi ta sel korral suurslaalomis küll 21.kohale, kuid ikkagi tubli tüdruk, temast eespool tegelevad nii mitmedki palju aktiivsemalt võistlemistega, Mari on siiski ainult asjaarmastaja. Kuid sel aastal on ta kooli treeneri käe all eriti palju edasi arenenud, Tomi sõnade järgi. Tom kirjutab suusavõistlusest ise pikemalt :)

Fotojaht - nõu

Ehin ennast võõraste sulgedega hetkel. Foto on tehtud hea sõbranna poolt, aga vähemalt on vasakpoolne laps minu toode ;) Just see, kes kindlasti tänu emme headele geenidele oskab oma sõbrannale parimat nõu anda, mida tohib ja mida ei tohi teha ;) Tal ju ikkagi tervelt kolme kuu jagu rohkem elukogemusi pagasis.

Hea nõu on kallis, kuidas sellise pika ninaga kitsa avausega nõust jogurtit kätte saada.

Teised fotojahil

Tuvi metroos

Tuvi ootab rongi, kui lendamisest ära väsib :)

Muide, vasakul on näha, kuidas Torontos ka metroo (mida omab linn ;) taaskasutuse jaoks oma panuse annab. Kolm kotti on paberi, metalli ja plastiku ning üks prügi jaoks. Eks neid kasutuid asju satu ka valesse kotti, kuid enamasti on nad ikka õiges kohas. Vähemalt inimestel silma all, et midagi peame oma prügimajanduse jaoks ära tegema! Ehk on läbipaistvad kotid ka valitud mõne targa psühholoogi soovitusel, et nõnda ei lähe meelest ära, kui palju prahti me toodame. 

Palju õnne mulle :D

Muidu ei teeks sünnipäevast välja, kui hea sõbranna poleks mulle kinkinud mu lemmiklille (tuli kohe meeldea mäemamma hiljutine lilledeteemaline küsitlus)! Pidin selle kohe jäädvustama, sest ega ma eriti tihti kallasid kingiks ei saa. Tõi mulle eile õhtul koju, kus ma tõbisena end ravisin (kõik algas sellest, kui Kirke haigeks jäi ja koolist mitu päeva puudus; mina olen muidu kange eesti naine, kes kergelt ei haigestu, kuid seekord murdis Kirket kimbutanud pisikupoiss minugi siruli). Sõbranna ostis lille mullegi teada-tuntud lillepoest, mida peab eriliselt armas korea abielupaar. Nad oskavad imekenasti lilled kingiks valmis seada, nii nagu pildil pisut näha.

Laupäeval käisime koos Mariga suures poes. Sealt ostsime mulle pere poolt kingituseks orhidee - sai kaks kärbest ühe hoobiga, sest sõbrapäev on ju minu sünnipäevale lähedal. Tom oli küll ähmi täis, et nüüd peab ta midagi muud välja mõtlema. Loodetavasti suutsime talle Mariga selgeks teha, et ise ongi kõige parem oma lilli valimas käia ;) Tegelikult peale kallade ma ei lepi eriti lõikelilledega. Kuigi neid on tore saada, siis kurvastan alati, kui kiiresti nad närtsivad. Eelistan üldiselt potililli :)

Meie pere kiisud

Tahaks öelda, et ka sõbrad, aga... Kui Puma hea meelega Liisu sõber oleks, siis pole meie vanem kass kunagi õieti leppinud, et tema kõrvale veel teisi koduloomi on ilmunud. Samas kujutan ette, kuidas ta kurvalt hakkaks ringi käima, kui nooremat kiisut või kutsat enam poleks.

Fotojaht - 1 m

Läheneva sõbrapäeva-valentinipäeva auks leidsin üles meetrise läbimõõduga südame :D

Teised fotojahil

Lindude tants

Minu fotokaga pole just kerge lindusid lennu pealt kinni püüda, aga siin on lausa kaks tükki peale jäänud. Kahjuks mitte just väga selgelt, aga ikkagi. Korvis on emane kardinal, "tantsuhoos" on tihased. Istun tavaliselt akna all, mille taga on korv linnutoiduga. Hommikuti on imeline lindude külaskäike jälgida!

Jäälilled

Näitasin oma eelmist jäälillede pilti ühele Kanadas sündinud noorele eestlasele, mille peale ta küsis: "Mis see on?" Esimese hooga ei osanud ma õieti reageerida... Kuidas nii... kas tõesti on jäälilled midagi, mis noortele täiesti tundmatud... Samas pole põhjust imestada, sest kui meie 60-aastasel majal poleks ühte vana puuakent alles, siis ilmselt vaataks ka minu neiud imestusega kummaliste, kuid ilusate moodustistega pilti. Mis võiks nende meeles olla mõni mitmetuhandekordne suurendus ei tea millisest ollusest. Huvitav, kuidas on olukord Eestis? Mina kasvasin üles vanas puumajas, mille aknad alati talvel jäälilledega kaunistatud olid. Jää sisse sai siis näpuga sulatatud väikeseid piilumisavasid või sooja hingeõhku peale puhutud. Loomulikult ei saa selliste akende puhul olla juttugi energiasäästlikkusest :) Aga ilusad on nad ikkagi!

Lumine linnapilt

Täna sadas pea terve päeva imeilusat laia lund, kuid kuna külma oli kusagil nulli ümber, siis ei olnud karta, et see palju probleemi tekitaks. Pildil natuke suurlinna hõngu kõigi nende vägevate reklaamidega ;) Viimase kümne aastaga on Torontoski palju muutunud.

Toakiisud õues

Meie maja kassid on tubased kassid. Nii on pere kõige kõrgemad otsustajad otustanud :) Mis ei tähenda, et Liisu ja Koko sellega alati väga nõus on ning võimalusel kipuvad kärmesti välja lipsama. Liisu, tark kiisu, leiab kiiresti mõne auto, mille alla saab peitu pugeda ja kust me teda sugugi kätte ei saa. Ainult Krõõda moodi heleda häälega hõikamine: kuu-urk! kuu-urk! endal värskelt lõigatud kurgiviil peos, toob ta asja uurima, endal nägu peas, nagu poleks ta sellest üldse huvitatud. Tegelikult pistaks ta muidugi terve kurgi nahka, kui saaks! Puma tormab tavaliselt kiiruga tagaaeda, mis aga talvel sugugi niisama lihtne pole, sest lumevall tuleb ette :) Kuna meil eriti sinna talvel asja pole, siis jääb lumi ära ajamata. Tegelikult pole kumbki suurt vaimustuses, kui külmaga välja satuvad, eriti kui nad veel lumehanges istuvad. Üsna heal meelel otsitakse koduuks üles ning lipsatakse vastuvaidlemata tuppa.

Have a Nice Day

Lumine Toronto, linna raekoja ees - külmast talvest hoolimata tervitavad linnaisad kõiki sõbralikult, kui just mitte isiklikult, siis vähemalt elektrooniliselt :)

Fotojaht - valge

Praeguste lumiste ilmadega pole just väga raske valget leida! Lisaks veel hommikune valgus, mil gümnaasiumi lapsed kooli kiirustavad.

Teised valgete piltide jahil

Magus lumi

Lumine ilm ei meeldi ainult meile, vaid ka meie kutsale, kes läheb lausa pöördesse, kui saab hangedes hüpelda. Eks ta armasta ka oma nina lume sisse peita ning seal sees nuhkida. Nii saab teada, kes lume alla oma kollase märgi jätnud on ;) 

Saime lõpuks üsna korraliku lumekatte endise peale, kuigi meedias välja hõigatud suurest lumetormist polnud jälgegi, kardeti oodati hullemat. Samas pean ütlema, et koolide sulgemine oli üks hea mõte - hea, et ma käisin koolide kodulehel uurimas, kas ikka kool toimub, kuigi suure tõenäosusega oleksid mu mõlemad neiud niisamagi pisut haigetena koju jäänud :)  Suurlinnas, kus mitu miljonit inimest tihedalt koos, tähendab palju, kui autosid vähem teel ja sahad saavad hoogsalt tööd vihtuda. Muidugi oli neid, kes olid hädas, kuhu lapsed panna! Sest ega siin ei saa ju pisiperet omapäi koduste seinte vahele jätta.

Aastast 1999 pole juhtunud, et mõlemad Toronto koolivalitsused - riikliku ja katoliku kooli omad - sulgevad kõik koolid (kokku umbes 340 000 õpilast pluss õpetajad ja koolitöötajad). Olen kindel, et lapsed mäletavad seda snow day'd veel tulevikuski :) Neid ju siin nii harva! Minu noor töökaaslanegi tuletas oma ainukest kooliaegset lumepäeva (ikka seda 1999 oma) väga igatseva pilguga meelde.

Lumi linnas

Tänase päeva lõpuks ennustati kuni 30cm lund Torontosse, kuid hommik on ikka õhtust targem :) Hetkel on see poole peale toodud. Aga suure lumetormi ootuses on koolilapsed täna vabad!!! Hurraaaaa!!!! Kahjuks mina pean tööle minema :(

Mini pikkpoisid

Laupäeval sai lähedal asuvast lihapoest hulgaliselt hakkliha ostetud - veise ja sea oma. Tegelikult varustab see kauplus paljusid linna poode ning kohapeal müüakse suurtes pakkides värsket liha. Eks siis pea nuputama, mida kõige selle kraamiga ette võtta :)  Seekord tegin hakkliha-kapsa-kartuli pannirooga. Lisaks lasin vaiksel tulel lasanjekastmel tükk aega podiseda; ning järelejäänud hakklihast otsustasin ei tea kust tulnud insipiratsiooni ajel valmistada mini-pikkpoisse. Mulle meeldib ja ei meeldi pikkpoiss, mis tegelikult ju nii tavaline meie kodus oli. Mulle meeldib muna sees, kuid mulle ei meeldi, et ahjus küpsetamisel ei teki mõnusat praekihti peale :) 

Niisiis panin keema 6 muna, mille pärast hakkisin ära ja jagasin hakkliha-sibula-küüslaugu-soola-muna-piima-riivsaia-segu vahel ära. Olin selle enne kilega kaetud lõikelauale ühtlaselt laiali lükanud. Tekitasin nendest väikesed pikkpoisid, mis said riivsaia sisse torgatud. Praadisin kergelt enne ahju panemist keskmisel kuumusel kenasti pruuniks. Ahjus istusid nad 10 minutit 200-kraadise kuumuse käes ja veel umbes 10 minutit 170-kraadi sees. Tulemus oli väga mahlane ja mõnus! Teen kindlasti teinekordki just nõnda pikkpoissi!

Koguseid on raske öelda, kipun palju tegema tunde järgi :) Ütleks, et oli umbes pool kilo kumbagi hakkliha. Klaasitäis värsket riivsaia (tegin ise oma valmistatud tahenenud saiast), mis oli umbes veerand tundi vähese piima sees. Enne hakkliha juurde panemist valasin nii palju piima välja kui tuli (lugesin sellist soovitust hiljuti ühest ajakirjast, seal soovitati välja pigistada). Ühe sibula ja 3 küüslauguküünt praadisin kergelt läbi enne lisamist. Maitse järgi soola ja pipart ning kõik segamini, kusjuures ei tohi üle segada. Inimene õpib ikka elu aeg. Selle ülesegamise pärast olid mul varem kotletid ja lihapallid pisut vintsked ja kõvad :) Lasin perel ühte poissi proovida ja kõik kiitsid! Homme on lastel ja Tomil midagi lauale panna, kui mina usinalt pikka päeva tööd vihun teha :)