Üks lõpuaktus Torontos

Kirjutan pisut pikemalt, kuidas täpselt siis neljapäevane pidulik gümnaasiumi lõpuaktus käis. Kõigepealt kaks asja... Nagu aru sain, peavad paljud koolid seda hoopis sügisel. Selleks ajaks on need, kel on veel võlgnevusi ning kes kõik suve jooksul korda saavad, vajalikud punktid lõpetamiseks kogunud. Ka minu tüdrukute kool on seda varem edasi lükanud, kuid seekord tehti erand. Ei saanudki aru täpselt miks. Samas tähendab sügisene aktus seda, et paljud on linnast ära, teistes linnades õppimas ja ei tule ikka kohale. Teiseks, kuna lõpuklassis on õpilasi kolmsada üheksa (peab meeles pidama, et koolis on ainult neli gümnaasiumi klassi), siis igale lõpetajale on lubatud ainult kaks piletit pere peale jagamiseks. Kuhu muidu kõik õnnesoovijad mahuksid...

Tegelikult oli lõputunnistuse saajaid täpselt 209 (mul oli väga igav oodates kogu asja algust, nõnda lugesin kaval ära, kui mitu nime seal kirjas oli ;) Nendest imetlusväärsed 100 olid õpilased, kelle keskmine hinne üle 80% - siin antakse hinded endiselt ainult protsentides. Neid kutsutakse "Ontario Scholars" - eesti keeles kõlaks vist Ontario kirjatark suht sarnaselt :D

Kakssada pole aga kolmsada... Osa nendest, kes lõputunnistust ei saanud, võtavad ette suvekursused, osa teadsid juba mõnda aega, et nad ei kavatsegi lõpetada, sest tahavad jääda kooli veel viiendaks aastaks. Osa nendest, kes jäävad viiendaks aastaks, ehk "auringiks" (victory lap) nagu seda aastat ka vahel kutsutakse, said küll tunnistuse, kuid kavatsevad parandada mõnes aines oma hinnet, et edasiõppimise võimalusi parandada. Eestiga võrreldes ehk sama kui riigieksam uuesti teha. Ja muidugi on neid, kes ei hooli ei paremast hindest ega tunnistusest ning lähevad tööle. 

Aktuse üheks toredaks vahepalaks oli lugu ühest endisest õpilasest ja praegusest edukast ettevõtjast ja Trilliumi haigla toetajast - "ainult" 6 miljoni dollariga - Harold G. Shippist (vanust auväärsed 87 aastat), kes istus laval õpetajate ja teiste aukülaliste hulgas. Nimelt oli ta 1944. aastal 18-aastase noorukina suutnud augu pähe rääkida ühe sõjalennuki piloodile, et see laseks kooli jalgpalliplatsil lennukist alla reklaamilehti, millest mõnede eest võis kooli tantsupeole pileteid ja muid auhindu saada. Asi läks aga pisut untsu, sest kõva tuul kandis lehed hoopis lähedal asuvale hiinlaste maalappidele, kus nad kasvatasid juurvilju turul müümiseks. Kuna hasart oli sees, et ikka lehekesed kätte saada, siis tormasid noored üle peenarde ning trampisid need üsna segi. Mis muidugi ei rõõmustanud väga usinaid hiinlasi. Ma pole kindel, kuidas nad maha rahustati, kuid asja algataja ise ei lõpetanudki viimaks kooli (mitte selle koerustüki pärast küll). Tema isa kutsus poisi äritegevusse ning ajalooõpetaja käest jäigi hinne saamata. Nüüd siis peale mitmeid pikki aastaid anti kooli poolt üle sümboolne lõputunnistus.  
Kogu see lendlehtede lugu on kujutatud tänavaäärsel "müüripildil".

Aktus ise tähendas mitmeid kõnesid nii õpetajatelt kui ka aukülalistelt. Kelle hulgas kohaliku valitsuse esindajad! Mis minu meelest väga kena komme. Ei pea ju nad kogu aeg oma laua taga kontoris istuma ja tähtsate valitsuseasjadega tegelema ;) Enne lõputunnisuste jagamist anti välja hulgaliselt autasusid, osa endiste õpetajate nimelised nende ainete kõige tublimatele, osa lihtsalt eriliste saavutuste eest. Nagu näiteks on vaja gümnaasiumi jooksul kokku saada vähemalt 40 tundi vabatahtliku töö eest. Maril oli neid kusagil 100 ringis. Kõige usinam õpilane kogus neid aga lausa üle 800! Siis oli veel tähelepanuväärsete sportlaste äramärkimine ja eriti usinale õpilasele tunnustuse jagamine, kes igal pool koolis alati abiks oli olnud - muide, seesama noormees jääb õpetajate rõõmuks ka viiendaks aastaks kooli ;). Kuigi see kiituste jagamine võttis omajagu aega, siis on komme taas kord eelpoolnimetatu moodi väga tore!

Lõpudiplomite jagamiseks olid õpilased mitmesse gruppi paigutatud ning lapsevanematel paluti mitte iga nime järgi plaksutada, vaid siis kui terve grupp on läbi käinud. Hea mõte, sest kogu aktus kestis kokku pea kaks ja pool tundi ;)  Sel aastal oli kool otsustanud, et mingit tavapärast lõpeaja rüüd ei kasutata (sellist suurt keepi spets peakattega), mis rõõmustas paljusid neidusid, kel juuksed kenasti soengus. Nende keepidega on ka see lugu, et peaksid nad ostma või rentima. Mina olin ka rahul, rahakott jäi rohkem pungi ja lisaks sain imetleda lavale astuvate noorte riietust :)  Muide õpetajad ise kandsid aga kõik keepe. Alguses ei saanud aru, miks need erinevad on, kas siis koolil ei ole mingit ühtset asja, kuid tuli välja, et neil on nende endi ülikooli lõpetamise keebid üll.

Niisiis kõndisid noored lavalt läbi ja said direktori käest käepigistuse koos sümboolse rulli keeratud diplomiga (päris dokumendid saadi hiljem klassis kätte, need olid mustade tugevate kaante vahel, seal oli ka kompositsioon kõigist lõpetajate fotodest). Lisaks kuulutati iga kohta loomulikult tema nimi, kas to oli usin Ontario tarkpea ja mis ta kavatseb tulevikus teha - õpilased ise kirjutasid selle üles. Mis tegi asja eriti huvitavaks pealtvaatajatele, kuid pani pressi peale mõningatele noortele, kel mingeid plaane päriselt pole. Ning siis oli neid, kelle vanemad või vanavanemate ootused kõrged ja nad lihtsalt luuletasid midagi suurt ja uhket. Mis kutsus abiturientide endi hulgas lõbusaid huilgeid esile :)  Nemad olidki ainukesed, kes siis julgesid kogu piduliku asja juures kuidagi märku anda, mis nad arvasid. Mari mehaanika inseneri elukutse väljakuulutamine sai igal juhul tunnustavaid hõikeid :) Lisaks vist mõjus see, et ta ebatavaliselt kena ja naiselik välja nägi. Arvestades, et tal alati püksid jalas ning meigist ta suurt midagi ei tea ja riided on küll viimased, mille pärast ta pead vaevab, siis ma ei imesta ;) Mari sõbrannad ütlesid, et mitmed olid nimetanud, kui ilus ta sel õhtul oli.

Vähemalt üheks õhtuk, eks ;)
Mari nimetas hiljem, kuidas laval teiste õpetajate kätt surudes nimetasid nad, kui tore, et naised inseneriks lähevad õppima, ka see 87-aastane vanahärra :) Sest... enamus õrnema soo esindajatest olid valinud ikka alad, mis rohkem humanitaarkallakuga. Üks teine mehaanikainsener oli lisaks noorte meeste  hulgas, kuigi reaalained olid ikka üsna nigelalt esindatud. Siin on sama probleem, et noored ei taha neid eriti õppida.

Pean ütlema, et väga paljud lähevad edasi oma õpingutega, kes ülikooli kes kolledzhisse. Üks lausa Hogwarts School of Witchcraft and Wizary :D  Tegelikult oligi mitmeid neid, kes väga andekalt oma tulevikust teada andsid, kui neil edasiõppimine kohe või üldse plaanis polnud. Näiteks: noormees seab sammud Loblaws toidupoeketti, kus teda võib leida Black Forest sinki lõikumas, mõned teatasid, et mõtlevad elu üle järele,  kui veel ühe aasta koolis käivad; lähevad reisima kes Euroopasse, kes Austraaliasse, kes Norrasse (muide soome nimega poiss). Enamus olid kenasti riides, mõni kohe väga kenasti, kuid oli ka neid, kes vist olid tulnud kui tavalisele koolipäevale. Üks noormees oli väga mugavalt teksades ja kapuutsiga pusas, kapuuts sai isegi pähe tõmmatud, kui ta lavale tuli.
Kogu selle tseremoonia juures oli kena, et igale anti aega ka foto teha. Ja fotograafideks olid nende endi kooli õpilased, kes ka kohe pildi välja trükkisid,  kaante vahele panid ning hiljem lõpetajatele jagasid. Koolis saab ju võtta ka fotograafia kursust ühe ainena. "Ametlik" lõpuportree on küll juba kevadest valmis olnud.

Kui kõik noored lavalt läbi käinud, pidas kõne õpilaste endi poolt valitud  esindaja (valedictorian - huvitav, et eesti keele tõlkes annab ta vastuseks priimus, mis küll siin ei tähenda seda; esindaja on ikka noorte poolt valitud ja ei tarvitse sugugi kodanliku õppeasutuse juhtkonnale pugev oivik olla nagu Andrei Hvostov ühes oma artiklis nimetab :D  Sama neiu valiti muide lõpuballi ehk promi kuningannaks. Ju ta siis ikka noorte hulgas populaarne on.

Ning saigi kogu asi läbi. Pidulikult lahkusid saalist õpetajad ja õpilased ning riburada lapsevanemad järgi. Saali ees ja koridoris pakuti magusaid suupisteid, st küpsiseid ja pisikesi muffineid ning vett. Muide, ei mingit lillede kinkimist! Minul muidugi olid lilled kaasas ja mõnel väga üksikul veel. Kuid nii nagu põhikoolis, oli ka gümnaasium lilletu. Ja muidugi ei mingit lõpupidu. Need on juba kõik ära peetud ;)  Võis rahumeeli koju sammud seada ja oma eluga edasi minna!

Olime üsna viimaste hulgas, kes lahkusid. Mari ajas mitmega juttu. Minuga rääkis Mari endine tootmisklassi juhendaja, Jamaika päritolu tumedanahaline jässakas meesterahvas. Kiitis, kui hästi Mari tema tunnis hakkama sai, kui süvenenult ta tööd kaasa tegi. Arvas, et valitud eriala sobib tüdrukule imehästi ;) Nii et sügisest siis alustame uue peatükiga!

Lõpetuseks veel ülevaade diplomitest ja ka nimekiri kursustest, mis Mari võttis. Tal oli lausa üks ekstra punkt teenitud :) Ükski hinne pole ka alla 80%,  kuigi keskmine langes pisut peale viimaseid eksameid, peamiselt väga raske füüsikaeksami pärast, mis kõigile peavalu valmistas (paljud ei jõudnud lõpetada, Mari kirjutas mõnele vastuseks vaid lahendusskeemi ja ei teinud arvutusi). Sellest hoolimata oli tal seal viimaks ka 81%. Neil on ära määratud iga aine puhul, mitu protsenti läheb lõpuhindessse eksamist, mitu näiteks kodustest töödest, projektidest jne. Nii et kui eksamil tõesti väga-väga viltu läheb, siis võid ikka kursuse lõpetamiseks vajalikud 50% kätte saada.

Lõpetaja

Mari on siis nii kaugel, et gümnaasium ka ametlikult läbi! Küsisin, kas on natuke kahju ka, kuid ta arvas, et ei olegi. Ilmselt tänu sellele, et ta on juba pisut aimu saanud, kuidas Toronto Ülikoolis asjad käima hakkavad. Pigem on ta juba põnevil järgmise sammu ees! Pikemalt hetkel ei kirjuta. Ainult nii palju, et Mari tootmisklassi õpetaja käis mulle kaks korda täna õhtul rääkimas, kui tublilt ja süvenenult mu neiu tema tunnis töötas. Arvas, et mehaanika inserneri elukutse sobib Marile erakordselt hästi ;)
Alles see oli, kui Mari samas koridoris esimest korda jalutas...

Jaanipidu

Loodetavasti oli kõikidel sama vahva pidu kui pildil kujutatud. Leidsin selle Nalja nabani Facebooki leheküljelt. Lisaks on üks tore inglisekeelne lehkülg, kus seletatakse ära eestlaste jaanipäeva olemus. Kulub ära, kui ringkonnas on sõpru, kes imestavad, mis asi see täpselt ikka on, aga eesti keelest ei mõika sõnagi :)

Lõpuballi klassika

Pisut tööd laenuks võetud fotoga ja ongi noored autoga enam-vähem samas ajas tagasi :)
Laps jäi peoga rahule, kuigi ta imestas, miks toiduga peab nii palju mängima. Kui on kana, siis miks on vaja sinna sisse midagi muud toppida... nagu spinatit. Aga eks kõigega harju viimaks ära ;)  Noormehe ema oli päev enne väga mures, et neiule oleks vaja muretseda lilledega käepael, ikka nii nagu tavaks on, kui peole paarina minna. Mari oli väga ähmi täis, sest arvas, et midagi sellist pole küll vaja. Ega ema poissi uskuma ei jäänud, vaid pidi Mariga ise asja üle rääkima. Soovitasin, siis tüdrukul öelda, et see asi ei käi meie kommetega kokku ja oligi kogu asi lahendatud :)  Siin on ju erinevate tavade austamine väga au sees.

Peol pakuti siis süüa, tantsumuusika käis, kuigi tanstimas käidi hooti. Mari oli ikka natuke noormehega ka tantsinud, kuigi ta suur tantsufänn pole :)  Sõpradega oli tore koos olla. Mitte kõik ei tulnud paaridena. Ja mingit kohustust selleks pole. Mari ise küll tunnistas, et kui Amar poleks teda kutsunud, siis ei oleks ta viitsinud end küll kohale ajada, kuigi mitmed ta sõbrannad koos peole tulid. Needsamad sõbrannad uurisid Mari käest, millises juuksuris ta oma kena soengu sai. Ning siis kurtsid, mitu tundi nad ise soenguseadjatega veetma pidid. Mari oli minu pooletunnise sahmerdamisega väga rahul, eriti veel et ei pidanud kuhugi välja minema. Silmad said tal ka kergelt värvitud, siiani pole ta meigist üldse huvitatud olnud. Pidin talle peale käima, et ta mõned korrad enne ikka silmade värvimist harjutaks (Kirke on meil samasugune). Sellepärast ei oleks talle ka mingi uhke soeng sobinud. Kleite oli peol igast mastist, pikki ja lühemaid. Soengud enamasti ikka peas. Minu jaoks on kõik see huvitav, sest ise pole midagi sarnast kogenud, ja filmidest nähtu on nii kuis on, palju selles siis tõelist elu on :)

Siiajäetud kommentaari peale veel lisaks, et filmidest jäänud arusaam, kui tähtis ikka paaris kohale minna, ei pea paika. Ehk oli see kunagi olulisem, eks siis abielluti ju ka palju nooremalt ;) Kui olen küsinud tüdrukute käest, kui palju paare koolis on, siis tuleb välja, et mitte just väga palju. Rohkem ollakse sõbralikus vahekorras, ole siis poiss või tüdruk. Nii ei tähenda, kes kellega või kuidas promile minnakse. Peole (mis Kanadas ka formal nime all teatakse) ostetakse piletid, mis, olenevalt kohast, kus asi toimub, ei tarvitse sugugi väga odavad olla (vist oli kusagil 70 dollarit Mari jaoks). Koos sõradega võidakse näiteks üürida limusiin, millega siis kohale sõidetakse. Mõned agaramad armunud noormehed teevad seda lausa ainult oma sõbranna jaoks. Mari sai küüti oma sõbra autoga, mis oli kena. Arvestades, et kui kunagi tormasid noored endale kohe 16-aastaselt juhilubasid tegema, siis see on ka vaibunud ning Amari-suguseid juhte ei leidu palju. Seda ehk liigsest vanemate hoolitsusest, kes inertsist ikka oma suuri lapsi igale poole sõidutavad :)

Peale pidu võivad toimuda veel järelpeod. Kuhu mõned noored lähevad teadmisega, et proovivad ära alkoholi või teevad esimese suitsu või võtavad ette muud siiani keelatud asja. Rääkisime sellest Mariga natuke ja ta ütles, et ei tunne mingit vajadust ühegi katsetuse järgi, ning ei saa aru oma sõbrannast, kes seadis sammud järelpeole ainult selle mõttega, et end end purju juua. Huvitav on, kuidas Mari rõhutas, et niipea, kui ta saab teada mõne suitsetamislembusest, kukub see inimene tüdruku silmis mitu pulka. Eks pere mõjul ;) Sest meist keegi ei suitseta.  Alkoholi suhtes on ta pisut leebem, sest nõnda rikub inimene ise oma tervist ega mõjuta suurt teisi, tossu tõmbamisega peavad aga kõrvaltseisjad ju rikutud õhku sisse hingama.

Siin on koolipoolne teade peo kohta: 

Prom will be held at the Palais Royale and begin at 7:00 p.m. sharp. Doors will open at 6:00 p.m. and close at 7:00 p.m. There will be no admittance after 7:00 p.m. There are noin and out privileges. This is a school event, and as such, all school rules are in effect. Students who are under the influence of drugs or alcohol will not be admitted and no refund will be given.  

Prom ehk lõpuball

Eksamid lõpuks läbi ja on aeg pidutsema minna :D Pildil Mari oma väga hea sõbra Amariga, kellest oli pisut juttu paar postitust tagasi. Kena pikk sirge poiss ju ;) Tema juured on Briti Guajaanast, hindu päritolu.

Mari arvas, et ta on justkui teistsugune nüüd, ei tea kuis astuda ja istuda :) Neiu ju harjunud ainult pükstega ringi käima. Kas ma ikka jõudsin nüüd kõik tarkused talle edasi öelda, kuidas ikka kleidis ringi käia...  Amari ema oli väga mures olnud, et Marile peaks ikka lilledega käepaela kinkima, siinsete traditsioonide kohaselt. Mari polnud sellest väga vaimustuses ning minu soovitusel ütles, et meie kultuuris pole see kombeks. Ja oligi asi ants!

Nuputasime ka mida juustega teha. Salongist polnud Mari huvitatud. Siis tuhlasin pisut internetis ringi. Leidsin ühe väga huvitava soengu, kuid Mari juuksed on liiga lühikesed selleks. Otsustasime siis hoopis lihtsama versiooni kasuks. Katsetuste käigus punusin tihedamalt, kuid lõpuks jätsin pisut lahtisemalt. Eriti hästi ei paista pildilt efekt välja, kuid soovitan proovida, kui tüdrukud Mari sugused lihtsad, või kui pole soovi liigselt rahakotti kergendada.

Kas pole nagu ameerika filmist ;)
Nad pidid veel poisi kodust läbi sõitma, et emme saaks ka pilti teha :)

Pohlad aeda

Sel aastal aianduspoes käies avastasime uudisena kaks uut marjapõõsa sorti - pohlad ja mesimari (tõlgin viimast küll vabalt, mul pole aimugi, mis eestikeelne vaste võiks olla). Peaaegu et oleks ära ostnud, kuid andsime endale aru, et meil pole praegu lihtsalt aias ruumi, kui me just muru ei taha üles künda :)  Pohlad on muidugi tuttavad, kuigi ma pole neid küll kellegi aias veel kasvamas näinud. Aga miks mitte, nimelt on meie aed täis metsmaasikaid! Ei ole neid ise sinna istutanud, olid juba enne meid ja kipuvad aga järjest laiemale oma juuri ajama. Meie muidugi ei kurda. Mesimari on palju huvitavam. Kasvab Siberis (peaks meile siia hästi sobima siis) ja maitse on pisut mustikate moodi, kerge sõstra või vaarika varjundiga. Põnev ju!

Kollased...

Kanada õhukadetid

Kirjutasin natuke aega tagasi kadettidest, kelle rühmale Mari lipu tegi. Mari sõber Amar kutsus ta nüüd kevadist pidulikku paraadi vaatama, mis toimus Politseiakadeemias (seal, kus tulevasi korravalvureid välja koolitatakse). Kuna sinna oli kõige lihtsam autoga minna, siis uurisin, kas võin ka kogu asja vaatama jääda. Lihtsalt uue kogemuse saamiseks, mida siin riigis tehakse. Kindlasti ei kahetse, et kohale läksin. Klõpsisin pilte ja isegi filmisin. Ülemisel pildil on Mari sõber, üllatus-üllatus, ta oli "vägede ülemjuhataja". Videol võib teda paaris kohas väga selge ja kõlava häälega käsklusi jagamas näha.

Kohal olid mitmed muud asjapulgad, isegi II maailmasõja veteran, piloot. Üle sai vaadatud, kas vormid on korras ja kingad viksitud. Kiidusõnu jagus nii kadettidele kui ka pealtvaatajatele, keda oli nõnda palju kohal, et istekohtadest tuli puudus. Parimatele jagati autasusid. Mari sõbergi sai tubli kadetina mälestustahvli. Kiitust jagati, kuid märkasime, et mõned noored kadetid väsisid seismisest ning hakkasid rivis nihelema ja haigutama :) Aga kui küllalt noorelt harjutada, siis sõjaväes enam sellist asja ei juhtu, eks ;) Mitte, et siinsed noored üldse peavad sõjaväkke minema. Siin on kaks võimalust, kuidas seda teha. Kas lähedki sõjaväelaseks või lased end värvata sõjaväkke, kes maksab kinni kõik su õppekulud, mida iganes sa siis õppima tahad/saad minna. Ainult pärast seda pead teenima kolm kuni neli aastat. Päris mitu eestlast on sedaviisi kõrghariduse saanud.

Mari valgustas pisut, et ega noormees just vabatahtlikult sinna ei läinud, vanemad olid ikka soovitanud. Ainuke, mis ehk meelitas, oli lootus lennukijuhtimispaberid saada. Õieti küll treenitakse purilennukil. Tundub aga, et ega igaüks ei saagi nii kergelt treenima. Amaril algab nüüd viimane aasta, sest kadettide tegevusest tuleb eemale tõmmata enne kui saad 19. Loodetavasti saab ta ikka oma soovunelma täidetud. Seesama noormees on  kutsunud mu neiu ka lõpuballile. 

Kaks ühe hinna eest...

Kaks päeva ühispankade keskuse poolt korraldatud suurel koosolekul, kus arutati igat sorti küsimusi, muu hulgas ka mobiiliga poes ostude eest maksmist. Toimus see lennujaama lähedal asuva hotelli konverentsiruumides. Päris mitu erinevate ettevõtete gruppi olid ka oma üritustel. Mis tähendab, et kõik ei tarvitse väga sujuvalt minna. Nagu näiteks siis, kui meie saalis hakkas kõnepidaja jutu vahele kõlaritest hoopis teine kõne tulema. Tõenäoliselt kõrvaltsaalist, kus peeti mingit peakoosolekut. Nii et ühe hinna eest lausa kaks koosolekut ;D

Muudest tarkustest veel seda, et ühispangad on välja tulnud uue üllitisega, kuidas inimeste elu kergemaks teha (nad olid muide kunagi ka esimesed, kes deebetkaardi kasutusele võtsid!). Nimelt on siin endiselt täie elujõu juures tshekisüsteem. Tahad teisele raha anda, siis kirjuta tshekk. Mille peaks siis kuidagi panka toimetama. Siiani on kõige kergemaks lahenduseks olnud minek kõige lähema rahaautomaadi juurde (kui pangakontor liiga kaugel), kus saab ka deposiite teha. Või siis tshekk posti panna. Nüüd siis võib tshekist mobiiliga vastava rakenduse abil foto teha ning ongi tshekk su kontos. Ühtepidi hea mõte, kuid ma arvan, et noored eelistavad ilmselt pigem läbi interneti ülekandeid teha, kui tshekkidega jännata. Pisut segane on ka veel võimalike pettuste ärahoidmise kontroll, seda muidugi panga seisukohtast :) Kuigi vastavad programmid pidid näiteks kindlaks tegema, kui tegemist on dublikaatdeposiidiga.

Kerge elu

"Kerget elu" ei saa enam vaadata väljamaalt :(  Olime väga pettunud, sest nii mulle kui Tomile (kes on eriti valiv, mida vaatab) saade väga meeldis! Eks ma siis nukrutsesin pisut. Arvan, et kuna soomlased on oma õigusi ka ameeriklastega jaganud, siis ei saa autoriõiguse seaduste konkse jälgides neid rikkuda. Äkki keegi ei tahagi ameeriklaste versiooni enam osta. Mina küll seda taga ei nutaks :D Nad oskavad kõik head asjad ära rikkuda.

Uurisin siiski interneti laiast maailmast, kuidas oleks soomlaste originaaliga - õnneks pole soome keel kuhugi kadunud, kuigi rääkimise praktikat pole olnud). Ja leisingi koha, kus sain vaadata esimese sarja lõpuni (vaata siia). Natuke imelik ju oli, et näitlejad teised, kuid kõik on üsna puhtalt maha viksitud ja mingit auku ei tekkinud. Soomlasi vaadates tabasin end pidevalt mõttelt, kuidas meie omad näitleksid. Huvitav on see, et soomlaste peretütre ja pereema osatäitjad meeldisid rohkem kui eestlaste omad ning perepojaga ja -isaga oli asi hoopis teistpidi :)  Vaatasin siis ühe jutiga ka teise seeria ära. Kahjuks kolmandale pole veel pihta saanud. Lugesin siis hoopis lühikokkuvõtte Wikist. Võin ju siis ette kujutada, kuidas kõik käis just nende näitlejatega, kes mulle meeldisid ;)

Muide samast kohast, kus sarja leidsin, avastasin teisigi soomlaste filme uusi ja vanemaid (päris mitmed tulid tuttavad ette, mida kunagi nähtudki). Vaadatud on Levottomat ja Rakkauden rasvaprosentti, mille alguses Ewerti ja draakonite lugu :). Kindlasti võtan veel mõne ette.

Meie lemmikvärvi tulp

Mu lillepeenar on kirju-mirju tulbipeenar. Need tumedad tulbid õitsesid valgete kõrval kõige kauem. Pildil on õis küll pisut heledam, kui tegelikult.

Tainast piparkookide jaoks

Kui keegi soovib juhtumisi piparkooke küpsetada, siis tulge meie Ikeasse. Siin saab ainult dollari eest pool kilo tainast kätte :)

McDonald'si asemel Ikeasse

Just nõnda ütlesid tüdrukud täna, kui läksime peale nende rasket karatetrenni Ikeasse sööma. Ma pole kunagi selle peale mõelnud, aga neil on tõesti õigus. Kirke luges kokku, et ta on Macis käinud kaks korda, ükskord eestlasest sõbrannaga, kelle juures pidzhaamapidu ja teine kord kanada sõpradega. Ma pidin küll täpsustama, et kunagi ammu Eestis olles, käisime ikka mõned korrad lisaks. Seda vist rohkem kohaliku noore poisi pärast, kellele see väga põnev elamus.

Muidugi ei tähenda see, et me ei käi kiirtoidukohtades. Käime küll, aga peamiselt siis, kui võtame pikema reisi ette. Kanadas eelistame kindlasti meie endi Tim Horton'sit. Kuigi kunagi tellitavad donutsitest oleme juba tükk aega tagasi loobunud. Ei maitse need sugugi. Lapsed tellivad enamasti toorjuustuga vesikringli ehk bagel, ja mina mõne supi või tšilli - hakkliha-oatoidu. Eriti meeldib tegelikult juustuscone (juustukakuke?), vaata Nami-nami retsepti.

Tänane Ikeas käimine oli selline niisama tore vaheldus, kuigi saime ka uue suure vihmavarju, mis viimase suure vihma ja tormiga katki läks. Huvitav oli, kuidas tüdrukud mul äkki väga nostalgiliseks muutusid ning meenutasid heldinult meie käimisi sinna. Tavaliselt oleme valinud lihapallid kartulite, kastme ja pohlamoosiga. Seekord tegin erandi ja võtsin lõhe juurviljadega. Pean tunnistama, et maitses väga hästi, kuigi taldrikul oli kõike natuke liiga palju. Nende küüslaugusaiad on ka imemaitsvad. Neiud nurusid, et ma kodus neid jälle teeks. Kuigi Ikea pole mingi uhke restoran, on seal süües kuidagi eriliselt rahulik ja mõnus ja kodune tunne. Mitte ainult minu meelest, tüdrukute arvates ka ;)