Talv...

Olen nagu ott talveunes, sest väljas on taas kord väga-väga külm. Mitte nii hull nagu hiljuti, aga parasjagu. Vist nii nagu Eestiski ;)  Lumesadu pole meil samuti mingi imeasi enam. Hoolimata külmast olen igal õhtul Kokoga nii umbes tunnise tiiru teinud. Eks alguses ikka näpistab küll (hoolimata soojast riietusest), aga kui kiiret kõndi teha (kui just lumi põlvini pole), siis läheb lõpuks soojaks. Näpud käpikutes on ehk kõige tundlikumad. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena pöidla labaikinda sees teiste sõrmede manu painutasin. Nüüd tuleb see oskus kasuks. Ainult kui Koko oma häda ära teinud on, siis pole just mõnus kätt külmaga välja võtta. Tegelikult ma ei kurda. Mulle meeldib, kui talvel on tõeline talv. Ei mäletagi siinoleku ajal tegelikult nii pikalt külma pidavat ilma.

Jää...

seal, kus see just olema ei peaks...  Kõige selle külma ja sooja vaheldumisega pole siiski kõik jää jõudnud ära sulada. Siin siis paar pilti Toronto Eesti Maja lähedal asuva kooli spordiväljakust. Tegelikult on ka hoov jää all, ainult lai rada on ukseni välja raiutud. Mänguväljak on piirded ümber saanud, et keegi sinna mängima ei saaks minna, sest mine tea, mis libedal juhtuda võib. Kuigi lastel paistab väga lõbus olevat :)  Papad-mammad hoidavad hommikul lapsi tagasi, et need jääle ei ruttaks.

Tavaliselt sammun siit väravast sisse, et järgmisele tänavale jõuda. Nüüd ma hoian siiski eemale! Ei tea miks ;)  Ülemise pildi tegemiseks pidin siiski jääd mööda ettevaatlikult üles astuma - tee on kaldus. Õnneks sain siiski kõnniteeserva peal tagasi, muidu oleksin pidanud vist istuli alla libistama :D

Külm ja soe

Nüüd olen saanud siin kirjutada jäätormist ja polaarpöörisega kaasa tulnud külmast ning nüüd võiks ju vahelduseks vihmast rääkida. Kui nädala alguses langes temperatuurinäit kohe päris mitme pügala võrra, siis sama nädala sees (nagu meil siin sellised muutused tavaks) tõusis see korralikult üle nulli, tuues kaasa sula ja vihma. Esimest korda mäletan end talve jooksul mõtlemast, et võiks juba kiiremini soojemaks minna ja pisut lund sulatada. Sest tänavad on endiselt kaetud jääga, mis ei ole veel peale jõuluaegsest jäätormi õieti ära jõudnud sulada. 
Täna on aga meie maja sissesõidutee endiselt justkui liuväli. Pole veel välja astunud, et uurida, kas saab midagi sellega ette võtta, ehk natuke lahti toksida ja kokku lükata. Ei ole mitte väga mõnus mööda sellist teed kõndida. Meile ei meeldi ka soola kasutada, kuigi seekord olin täitsa valmis sedagi tegema. Kuna aga poest oli see igal pool läbi müüdud, siis ei hakanud seda eriti taga ajama. Riputasin jõulude ajal tavalist jämesoola trepile, et mitte sellel libastuda. Huvitav on aga see, et sool väga madala temperatuuriga ei toimi. Selle asemel kasutatakse suhkrupeedi lahust! Mis on loodussõbralikum, kuid hulga kallim. 

Niagara ja suur külm

Polaarpööris, mis tõi meile sel nädalal erilise pakase, mõjutas ka Niagara juga. Ning kuigi väidetavalt jäätus selle käigus Kanada/USA piiril asuv kosk, siis oli see natuke ka reklaamitrikk ;)  Sest kuigi vesi tardus "käigu pealt", ei toimunud täielikku jäätumist. Netis ilmunud fotod (nagu siin) on enamasti USA-poolsest kosest (kus vesi ikka voolab kõige jää vahel), Kanada oma on nii suur, et selle külmumiseks oleks vaja hoopis madalamaid temperatuure. Väidetavalt toimus see umbes 100 aastat tagasi. Meie ei hakanud selle külmaga nii kaugele kodust sõitma. Otsisin hoopis üles vana foto, kus Tom koos vaevalt pooleaastase Mariga Niagara juures suure talvega. Piirdeaed on isegi jäätnum, kui sel nädalal võetud fotodel :) 

Tuulekülm

Justkui ei peaks väga külm olema... aga kurja juureks on jäine tuul, mis tähendab, et kohati võib õhk tunduda sama külmana kui kraadiklaasinäit miinus 35 ja 40 vahel oleks. Just nii nagu pildi punasel ribal kirjas. Ning lausa hoitatakse, et see võib eluohtlikuks osutuda. Mitte just ehk nendele, kes väljas ja soojalt riides, aga Torontosse jagub küllaltki "tänavainimesi", kes tihtipeale ka suure külmaga keelduvad varjupaika minemast. Mis sest, et piisab sellistest tuulemiinustest, et katmata nahk viie-kümne minutiga külmavõetud saaks. Ilm.ee tuuleskaala järgi meid kimbutama tulevad tuuleiilid võivad olla raju- ja tormituule kiirusega (20-22m/s) 

Tegelikult meenub mulle selle talve lugu, kui üks noormees kerges riietuses väga suure külmaga tervisejooksu läks tegema. Libedal teel üsna inimtühjal rajal oli ta aga libastunud ja oh, õnnetust! nii halvasti, et murdis jala. Hüüdmise peale ei tulnud kedagi kohale, hääl läks nii kähedaks, et vaevalt midagi kuulda oli. Õnneks juhtus ta peale üks naine, kes koeraga õhtust tiiru tegi. Alguses ei saanud daam arugi, mis häälitsust ta kuuleb, aga läks siiski lähemale uurima. See noormees peab küll ei tea keda tänama, sest kui ta sinna ööseks oleks jäänud, poleks temast hommikuks küll inimlooma enam saanud... Nii et olge ikka ettevaatlikud, kui talvel oma tervise eest hoolitsema ruttate. Võite sellest hoopistükkis ilma jääda!

Aga nüüd pean ise meie koeraga jalutama minema. Hetkel (kell hakkab 9 saama) on jahedust õues juba -15 ja tuulega -28. Eks ma siis pakin end kenasti sisse. Koko peab leppima oma sooja karvastikuga. Kuigi ega ma teda ka pikalt piinata ei taha! Lund on ka jälle sadama hakanud... On ikka talv meile seekord kaela saadetud! Mitte et mul lume vastu midagi oleks, aga külma võiks vähem olla ;)

Täienduseks... õuest tagasi, ja pean ütlema, et on ikka külm küll, isegi minu jaoks, kes ma perega Quebecis üsna jahedaga (miinus kolmekümnetega) mäele suusatama läinud. Muidu mõnusalt soojad labakindad ei olnud mingiks kaitseks. Sikutasin salli ninani, sest ninaots hakkas tundma andma, et olemas on :D Väljas tuiskab ja kõige tipuks ehmatas mind vägev mürakas st vali praksuv hääl. Arvasin, et suur puuoks kukkus katusele, aga seal polnud midagi näha. Pärast tuli meelde, et külmaga on Torontoski seekord kuulda pakase paukumist (frost quake or cryoseism), kui maa sisse imbunud vesi külmub ja paisub ning siis "plahvatab". On vist tõesti külm :D

Eesti keel võõral maal

"Kas see on siis tõesti nii suur asi, et ma tean eesti keelt?" küsib minu noorem võsu ootamatult. "Olin nii üllatunud... Kas see on imelik, et ma oskan?!" Ta meenutab korda, kui me olime Tallinnas ja astusime sisse Viru väravate juures asuvasse suveniiripoodi. Lahke müüjatädi ei jõudnud ära imestada, kui hästi mu tüdrukud eesti keelt räägivad, ise Kanadas sündinud ja üles kasvanud.  Muidugi said nad kõvasti kiita, kuigi neiud olid pisut kohmetud, sest neil pole vist kunagi pähegi tulnud, et nad eesti keelt ei räägiks.

"See on nii lahe, et ma oskan! Saan rääkida teiste eestlastega ja nad saavad aru! Ainult mu lugemine ja kirjutamine ei ole nii head. Kirjutamine on parem... Ma lihtsalt kuulan, mis tähed on. Mitte nagu inglise keeles."

"Ja mõtle, ma tean ühte keelt, mis on kümne raskema keele hulgas!" Talle pole üldse oluline see, kui vähe inimesi seda maailmas oskab. Pigem on ta uhke selle üle ;)

Taas kord pean ütlema, et ma pole veel ühtegi inimest kohanud, kes kurdaks või oleks lausa vihane, miks küll temaga noorest peast eesti keeles räägiti, kui maal, kus nad kasvavad, muu keel riigikeeleks. Kui järele mõelda, siis pole ma seda ka teiste rahvuste juures kohanud, see tähendab, et nad oleks pahased, miks kodus õpetati keelt, mille juured hoopis seal, kus esivanemad pärit. Pigem on neis ilmselt peidetud uhkust (nagu minu tüdruk oma keeleoskuse üle rõõmustab). Hoopistükkis olen näinud kurbust ning kohati lausa pahameelt, kui nad tunnistavad, kuidas vanemad teise riiki kolides kõik sidemed möödunuga läbi lõikasid ning lastega kohalikus keeles purssisid. Mis aga neile purssimisena ei tarvitsenud kunagi tundudagi. Kuid minu meelest, võta või jäta, ei saa ükski omandatud võõrkeel kunagi nii heaks kui oma emakeel. Puudu jäävad peened nüansid, sõnamäng, lausa õrnus ja hoolivus, eriti kui pead lastega suhtlema. (Äärmusliku näitena laps, kes tänu pursitud inglise keelele samamoodi kehvalt seda oskas ning kooli minnes teiste naerualuseks sai... seda muidugi aastakümneid tagasi, nüüd on Kanadas immigrante lademetes ja kehv keeleoskus mitte midagi erilist ;)  Mis ei tähenda, et seda peaks kodust kaasa andma. Pigem ikka kinkida head emakeele oskust! Sest see tuleb lastel nii kergelt kätte! Ning lõpuks on nad sulle selle eest tänulikudki ja mitte sugugi kurjad ;)

Nii et tõstame aga uue aasta algusel klaasid eesti keele auks! Just nii nagu need neli sõpra, kes eesti keeles ja eesti meeles võõral maal üles kasvanud ja oma juurte (ning keeleoskuse) üle uhked on.

Raamaturiiul aastal 2013

Eelmise aasta "raamatusaak" oli isegi minu jaoks rekordiline :) Lohutuseks võib öelda, et ma kuulasin päris palju raamatuid ning hulk teostest olid siiski üsna õhukesed. Üldiselt valin pigem mahukamaid, et need liiga kiiresti otsa ei saa. Oh, ja minu pere üldiseks naljakohaks oli see, kuidas ma raamatuid kuulasin. Kuna telefoniseade lubab kiiremaks panna teksti, siis kruttisingi tihtipeale selle kõrgemaks (minu valik 1.5x kiiremini, kuigi väga igavas kohas lausa 2x). Mis alguses võib tunduda pisut imelik, aga harjud kiiresti ära :) Ma kipun aeglase ja ilmeka lugemisega järge kaotama ning muudele asjadele mõtlema.

Susan Cain Quiet: The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking
Tasub lugeda kõigil, kes vahel/tihti tunnevad, et inimesed ümberringi räägivad mitte millestki liiga palju :)  Tundsin ennast selles raamatus päris hästi ära. Huvitav on aga see tähelepanek, et introverdid on tegelikult tihtipeale palju paremad juhid, mis läheb täiesti vastuollu üleüldise arvamisega! Siin on lõike raamatust, kel huvi. Kindlasti üks parimaid "leide" eelmise aasta raamatute seas!

Kristina Appelqvist Den Som Törstar

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Kati Murutar Projektilaps Pärnust

Kaks raamatut, mis tegelikult räägivad ajast, kui mina üles kasvasin. Palju tuttavat ning äratundmist. Hvostovi juures imetlen tema eestlaseks olemise rõhutamist. Aga nagu olen näinud, ema määrab ikka paljuski, kelleks laps kasvab.

Murutar tuli kuidagi lähemale, õieti sai justkui selgemad piirid, miks ta just selline on nagu ta on. Mäletan teda Tartu ajast, olime mingi aeg samal ajal ülikoolis (ta oli noorem) ja mäletan, kuidas midagi sosistati temast (kes enam mäletab, mida). Tänapäeval pole vaja sosistada, muudkui aga pannakse kirja, kas lehte või interneti :) Kas asjal tõsi ka taga on või mitte, on omaette küsimus. Olen veel ühe raamatu temalt lugenud, kuid millegipärast see ei istunud. Vist tundus liiga labane keelekasutus. Mis mulle kohe kuidagi ei meeldinud.

Margit Mikk-Sokk Telestaaride uskumatud juhtumised

Toredad meenutused tuntud telestaaride sulest. Huvitav, kui neid inimesi ka teleris näinud oled.

Trudi Canavan The Traitor Queen

Iris Johansen Sleep No More

Kohtuekspertiisi skulptor Eva Duncan saab oma ema käest teada, et tal on vanem õde, kes on veetnud umbes kakskümmend aastat vaimuhaiglas, kuhu ta sattus peale suusaõnnetust. Nüüd on ta sealt põgenenud. Kuhu? Miks? Mis täpselt on selle taga, et ta isa pere on naist hoidnud muust maailmast eemal. Kui tähtis on mõnele, millise mulje me teistele jätame. Mida kõrgemal positsioonil, poliitikas, seda kriitilisem see paistab olevat. Ning kõik luukered kapis peavad sinna ka jääma. Ükskõik millise hinnaga. Olen teisalt mõelnud vahel selliseid raamatuid lugedes (filme vaadates), kuidas üks inimene päästetakse, tehakse ei tea mis, aga kogu selle "päästmise" käigus langeb loogu ühele ja teisele poole inimesi, kes kuidagi asjaga seotud või üldsegi mitte.

Liza Marklund Paradiis, Punane Hunt

Camilla Läckberg Änglamakerskan

E.L.James Fifty Shades of Grey, Fifty Shades Darker, Fifty Shades Freed

Anonymous The Power of Mesmerism

One Zentangle a Day

Eileen Goudge Domestic Affair

R.T.Raichev The Hunt for Sonya Dufrette, The Death of Corinne

Linwood Barclay Never Look Away

Paneb mõtlema, kui hästi me tunneme inimest, kes su kõrval on. Lugu ajakirjanikust, kelle naine ootamatult kaob. Otsingu käigus kerkivad üles küsimused, kes õieti see naine on või oli. Ja veel, mis siis meie elus kõige tähtsam on, kas need, kes meie ümber, kes meist hoolivad, meie pere või raha ja rikkus. Eks olen minagi vahel mõelnud, kui hea oleks rahahunniku otsas istuda, aga tegelikult, mida mul siis õieti vaja on? Meil kummalgi on Tomiga töö õnneks. Mis maksab just parasjagu, et me hakkama saame. Ei saa küll erilist luksust lubada, kuid milleks seda. Olen ära öelnud töökohast, mis maksnuks kõvasti rohkem (läksin umbes 10 aastat tagasi telleri kohta küsima ja mulle pakuti pangakontori abijuhataja kohta :D, ka Tom ei näidanud erilist huvi üles, kui talle mingit järelvaataja kohta hiljuti pakuti. Jah, saad rohkem raha, kuid see tähendab ka suuremat pinget ja närvikulu. Meile on ka olulisem, et saaksime pigem rohkem vaba aega kui rikkust (ülalnimetatud koht tähendanuks mulle jälle lühemat puhkust, kui vanas kohas olin juba Põhja-Ameerika jaoks erakordsed neli nädalat välja teeninud). Oleme ehk pisut kummalised, kuid õnneks on meid kaks ühesugust kokku sattunud :)

Berit Renser Terje Toomistu Seitse maailma

Seda lugedes mõtlesin, kui julgelt ikka noored "maailma vallutavad". Kas meil kunagi oleks nii palju pealehakkamist ja julgust minna, kui rahakott just väga pungil pole. Kuidas meie reageeriksime, kui siis kaasasolev vähene vara varastatkse. Kas tähendab see vabanemist raskest taagast, mis hoiab meid tagasi elu täie rinnaga nautimast või oleme lihtsalt tigedad ning keerame otsa ringi, et solvunult koju tagasi kõmpida. Kuigi neid lugusid erinevatest maailmadest oli huvitav lugeda, siis jäid need minu jaoks siiski kaugeks. Sest ma ei suudaks end samasse olukorda panna. Olen liiga tugevalt kahe jalaga maa küljes kinni :)

Maarten Troost Getting Stoned with Savages

Autor on hollandi juurtega, elanud ja üles kasvanud Kanadas ning jõudnud oma otsaga USAsse, elab praegu Kalifornias. Lugesin eelmisel aastal tema esimese raamatu "The Sex Lives of Cannibals", mis väga-väga meeldis. Mulle meeldivad lood, mis on kirjutatud mõnusas muhedas toonis ning valmisolekuga enda üle nalja teha. Esimeses elavad autor oma tulevase naisega sellises huvitavas riigis nagu Kiribati, mis asub Vaikse ookeani lõunaosas ning kuhu muide kuulub ka Jõulusaar (on selle riigi suurim saar, kokku on neid tervelt 33 saart, asuvad kaugel ja on päris pisikesed). Selles loos loobub Troost oma hästi-tasustatud tööst Washingtonis ning läheb koos oma naisega Vaikse ookeani saareriiki Fijisse ja Vanuatusse. Rõhutab, kui vähesega inimesed hakkama saaksid ja kui lihtne nõnda elu on. Tuletas mulle meelde meie esimest pikemat kanuuretke Kanada metsikus looduses. Kui tagasi tsivilisatsiooni jõudsime, oli tunne, et keeraks otsa kohe ringi ja läheks tagasi. Piisas ainult parkimisplatsil näha inimeste siblimist, kui see kiirus ja rabelemine äkki täiesti vastu hakkas.

Maarten Troost Lost in Planet China

Vaade tänapäeva Hiina elule. Kindlasti kriitilisem, kui paljudele tegelikult meeldiks, kuid arvan, et päris aus. Sams, et ühest riigist korralikku pilti saada, ei piisa mõnekuisest reisimisest. Tema raamatutest meeldis ehk kõige vähem, kuigi tal on mõnus sõnaseadmine ning ta ei karda ka enda üle nalja visata.

Vahur Kersna 7x7

Ülevaade tema elust ja tegemistest. Ma valisin selle raamatu lihtsalt sellepärast, et see oli olnud üks loetavaimast eelmisel aastal. Omamoodi kindlasti huvitav, sest oleme ühe ajastu lapsed :)

Daniel H. Pink To Sell is Human

Tänapäeva maailmas puutume müügiga ja ostuga pea iga päev kokku. Samas kas oleme mõelnud, et müümine ei tähenda ainult poest kraamiga koju tulemist, vaid ka paljud muud tööd on seotud müügiga. Isegi õpetaja peab lastele müüma mõtet, et füüsika on midagi, mida tasub õppida.

Huvitav oli aga analüüs erinevate inimeste tüüpide kohta müüjatena. Ilmselt on üsna tavaline mõelda, et need, kes elavad ja osavad sõnasepad (need, kes tihtipeale seltskonna hingeks) oleks ka parimad müügimehed. Ja need, kes väga tagasihoidlikud ja arglikud väga kehvad. Tegelikult on nii ekstraverdid kui introverdid halvad müüjad. Hoopis paremad on "ambiverdid", kellel on mõlema poole iseloomujooni, neil on oskus inimesi mõjutada ilma et nad oleks pealetükkivad, nad ei ole ei liiga valjuhäälsed ega liiga vaiksed. (Loe autori arvamust siit.) Kui mõtlen oma kogemuste peale, siis ausalt öeldes tekitavad estraverdid müüjatena minus kohe tõkke ja ma muutun ettevaatlikumaks. Mõtlen kohe, mida ta tegelikult arvab ja mida ta oma suure jutuga püüab varjata. Lisaks on vist inimlik, et sa ei taha millegagi kaasa minna, mida sulle peale surutakse. Tahad tunda, et oled ise asja üle otsustaja. Mul on olnud kogemus ühe sellisega koos töötada ja iga kord kui ta oma "laulu" lahti lasi, pööritasin tahtmatult silmi. Samas meeldis ta ülemustele, mis raamatu järgi ka päris tavaline on :) Mis sest et need, kes asja rahulikult ja vaikselt ajasid, palju paremaid tulemusi ette võisid näidata. Millegipärast jääb lärmi tegemine rohkem silma :)

Raamat ise on huvitav lugemine kõigile, kes müügimaailmaga seotud.

Mari Jungstedt Unspoken

Teine raamat temalt, ikka krimi ja rootsi kirjanik.

Marian Keyes The Mystery of Mercy Close

G.M.Malliet A Fatal Winter

Peter Robinson Gallows View

Brandi Lynn Ryder In Malice Quite Close

Emma Donoghue Landing

Lynn Schnurnberger The Best Laid Plans

Leonard Rosen All Cry Chaos

Julia Spencer-Fleming In the Bleak Midwinter

Will Brown A Complaint Free World: How to Stop Complaining and Start Enjoying the Life You Always Wanted

Eloisa James Paris in Love

Anthony Bourdain Medium Raw

Kristina Ohlsson Unwanted

Marianne Fredriksson Anna, Hanna och Johanna
Kolm generatsiooni naisi, nende suhted ja elu.

Imogene Edward-Jones Hotel Babylon, Fashion Babylon

Helmi Vela Minu Albaania

Alain De Botton A Week at the Airport

Jan Costin Wagner The Winter of Lions

Andrea Camilleri The Shape of Water, The Terra-Cotta Dog, The Snack Thief, Voice of the Violin, The Excursion to Tindari, The Smell of the Night, Rounding the Mark, The Patience of the Spider, The Paper Moon, August Heat, The Wings of the Sphinx, The Track of Sand, The Potter's Field, The Age of Doubt, The Dance of the Seagull, Treasure Hunt
Need raamatud sai tegelikult kõik hoopis kuulatud. Itaalia politseiuurija tegevus läbi aastate. Nagu olen aru saanud, on olemas ka filmid. Ühte isegi osaliselt vaatasin :)

Donna Leon Death in a Strange Country, Death at La Fenice,

Mary Jackman Spoiled Rotten

Pat Capponi Last Stop Sunnyside

Kanada kirjanik, tegevustik Torontos.

Jo Nesbo The Bat, Phantom

Debbie Macomber Father's Day

Üks romantiline lugu, kuidas kõik väikeste takistuste kiuste kenasti paika liigub.

Chris Nickson The Broken Token, The Constant Lovers, Cold Cruel Winter, Come the Fear, At the Dying of the Year

Richard Nottingham on 18.sajandi detektiiv. Ajaloolised krimilood.

Dan Ariely The Honest Truth About Dishonesty: How We Lie to Everyone--Especially Ourselves

Harry Nykanen Nights of Awe
Soome krimiromaan juudist politseiuurijast.

Alice Sebold The Lovely Bones
Lugu läbi ühe tüdruku silmade, kes vägistati ja tapeti ja kes nüüd pilvepiiril vaatab, kuidas elu maal edasi läheb ja mis tema lähedastest ja mõrvarist saab.

Antti Tuomainen The Healer
Ulmeline lugu Soomest, kui maailmas on võimust võtnud üleüldine kuumenemine ja ainukesed kohad, kus veel elada saab on kaugel põhjas, nagu Soomes. Kusjuures kohalikud eelistavad veelgi kaugemale põhja kolimist.

Mary Roach Gulp: Adventures on the alimentary canal
Ma ütleks, et väga huvitav ülevaade, mis juhtub toiduga, kui me selle alla neelame. Ei ole anatoomiaõpik, võib igaühe lugemislaual olla :)

Veronica Heley False Charity

Ellie Quicke Mystery

Anna-Maria Penu Kes kardab Aafrikat?

Katrina Kalda Eesti romaan

Heinz Valk Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua

Marek Kahro Kaljud ja kameeleonid

Joanne Harris Blackberry Wine

Catharine Crawford French Twist (An American Mom's Experiment in Parisian Parenting)

Ira Wagler Growing up Amish
Ühe mehe lugu, kuidas ta teismelisena usurangest kodust jalga laseb. Tema tee leidmine sellest väljaspool, kuigi ega ei ole ikka kerge maha raputada seda, millega oled üles kasvanud.

Peter May The Black House
Kõigepealt huvitav märkus Briti autori kohta, kes proovis raamatut välja anda Inglismaal, kuid keegi ei olnud nõus seda tegema. Viimaks avaldati see tõlgituna hoopis prantsuse keeles! Ja kohe võitis teos mingi suure auhinna :)  Ikka endiselt krimilugu, seekord väikeses Shoti külakeses, kus möödunu ja kaasaeg kokku põrkavad. Ootan juba tema teise raamatu väljaandimist inglise keeles. Kahjuks prantsuse keelt mul nii palju ei ole, et seda lugeda :D

Iris Johansen The Killing Game

Gil McNeil Divas Don't Knit

Charles Duhigg The Power of Habit
Väga hea teos sellest, kuidas ja miks inimesed erinevates olukordades just nii käituvad nagu nad teevad.

Indrek Hargla French ja Koulu, Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus, Apteeker Melchior ja timuka tütar, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Nora Loorber Sügismüsteerium

Taavi Kangur Häkkerijaht

Siim Holvandus Kõlupead Ameerikas

Gerd Kanter 15 sammu võiduni

Hästi mõnus raamat, mis peaks kõiki meid oma elu üle järele mõtlema panema. Ei ole ainult spordist, vaid omamoodi nõuanderaamat, mis meie jaoks elus tähtis peaks olema.

1. ole rõõmus, treeni heas tujus

2. ära karda kaotada

3. usalda targemaid ja kogenumaid

4. oska unistada (unistamine on ka meelelahutus)

5. söö õigesti

6. Ole noorena mitmekülgne

7. Ära koata lootust (Kui öeldakse, et sa pole andekas, ära usu seda! Andekus on su enda sisetunne ja usk!)

8. Rutta aeglaselt

9. Tunne sporti

10. Ole leidlik (Võitmiseks ei piisa kui teha sama mis teised, ainult natukene rohkem ja natuke paremini. Tuleb teha midagi muud ja uut!)

11, Tunne sporti

12. Ole aus

13. Ole järjekindel

14. Õppimine on tähtsam kui sport

15. Helista emale!

Andres Anvelt Direktor. Ühe turu erastamise lugu

Peter Helton An Inch of Time

Armistead Maupin Tales of the City, More Tales of the City, Further Tales of the City
Jõudsin temani läbi Alexander McCalli, kes kirjutas seeria linnaelust, tavalistest ning pisut ebatavalistest inimestest, ja kes sai just ülalnimetatud kirjanikult innustust selleks. Seerias on veelgi raamatuid, vaatan, kas loen edasi :) Tegevustik on paigutatud Kaliforniasse.

Robert Rotenberg Old City Hall, The Guilty Plea, Stray Bullets, Strangle Hold
Kaasaegne Kanada kirjanik (kes muul ajal väljaõppinud jurist), kelle lood on paigutatud Torontosse. Minu jaoks põnev lugemine, sest kohad ja üldine olustik on tuttavad. Samad tegelased jooksevad läbi kõigi raamatute.

Jennifer Weiner The Next Best Thing

Noor autor, kes püüab filmimaailmas läbi lüüa oma käsikirjaga. Natuke telgitaguseid, kuidas sünnivad menukad teleseeriad. Kui palju on selles õnne ja tutvusi, kui palju järjepidevust ja punnimist, kui palju tegelikku andekust.

James Patterson Along Came a Spider; Kiss the Girls; Jack & Jill; Cat and Mouse; Pop! Goes the Weasel; Roses Are Red; Violets Are Blue; Four Blind Mice; The Big Bad Wolf; London Bridges; Mary, Mary; Cross, Double Cross; Cross Country; Alex Cross Trial; I, Alex Cross, Cross Fire; Kill Alex Cross; Merry Christmas, Alex Cross; Alex Cross, Run.
Ma ei olegi kindel, miks ma need viimaks ikka kõik läbi lugesin, sest minu jaoks on seeria kuidagi liiga julm ja karm. Vist peategelase pärast, et näha, kuidas tema eraelu areneb :)

Gillian Flynn Gone Girl

Amanda Quick Crystal Gardens

Rita Ahonen Minu Stockholm
Nii palju äratundmist oli just raamatu alguses! Sest meie tee väljaspool Eestit algas just umbes samal ajal Rootsis. Rootsi on siiani jäänud südamesse, kuigi Stockholmis viibisime päris harva.

Kadri Kõusaar Alfa

Leo Kunnas Gort Ashryn

Reeli Reinaus Praktiline nõiakunst

Eve Laur Aloise

Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Abebasse
Vaatasin nende teleseeriat ja meeldis. Raamat täiendab väga hästi tervet seiklust. Ise küll ei kipuks sellistesse riikidesse rattaga :)

Alan Weisman Countdown: Our Last, Best Hope for a Future on Earth?

Väga lühidalt ja selgelt... meid, inimesi, on siin planeedil liiga palju! Ja kui me midagi selles suhtes kohe ette ei võta, siis ega meil palju head oodata ei ole... st me jääme nälga! Väga huvitav ja mõtlemapanev lugemine!

Sissel-Jo Gazan The Dinosaur Feather
Taani kirjaniku krimilugu, millesse segatud teadust ja teadlasi ja omavahelisi kõrgemal tasemel intriige. Ja nagu üks kriitik nimetas, ei oleks isegi Agatha Christie tulnud selle peale, kuidas mõrva sooritada (isegi kui see just päriselt kavas polnud). Paneb ka mõtlema, kui avatud inimesed uutele ideedele on. Eriti teadlased, kelle terve elutöö võib uue avastusega pea peale pööratud saada (nagu raamatus sisse toodud teema teooriast, et dinosaurused olid kunagi hoopis sulgedega kaetud, ning on omamoodi lindude esiisad).

Tähelepanek Toronto metroos

Andsime sügisel öömaja ühele noorpaarile, kes tegelikult küll hoopis USAs külas ja põikasid paariks päevaks Torontosse. Uurisin, kuidas Toronto tundus võrreldes USA linnadega. "Puhas!" oli üks kommentaar. Aga kõige huvitavam oli see, et nad olid metroos märganud, kuidas enamus lugejaid hoidsid käes raamatut ja mitte mingit elektroonilist vidinat! Võrdluseks New Yorgi metroo. See oli jätnud kuidagi väga intelligentse mulje :)  Järgmisel päeval vaatasin huviga ringi ja avastasin, et tõepoolest oli väga paljudel päris tõeline paberraamat käes! Mina ei kuulunud nende hulka ;)  Samas vahel ikka võtan need kätte, kui raamatukogus elektroonilist versiooni ei ole või on need välja laenutatud.

Kahjuks polnud mul ühtegi lugemispilti Toronto metroost, küll aga üks siinselt tänavalt :)

Möödunud aasta

Meie võime vist küll öelda, et ajalukku läinud aastanumber oli meie jaoks pisut pahaendeline. Mis ei tähenda, et ma usun reedesesse 13ndasse kuupäeva :) Aga arvestades, kuidas suvel suure vihmaga maja üle ujutati ning talvel jäätormiga pisukese hirmu üle elasime, kas tõesti oleme jälle samas olukorras, kus meil vesi jälle keldris sees - külmunud torude pärast, kui jäätormiga elektri kaotasime ja soojusest ilma jäime. Tegelikult lahenes kõik viimaks kenasti. Kindlustuse käest saime küllalt raha, et keldrikorrus korda teha (kuigi see võtab rohkem aega kui planeerisime), ning elekter tuli siiski suht kiiresti tagasi. Ainult 24 tundi olime ilma. Täna rääkisin ühe tuttavaga, kes oli 8 päeva elektrita ja kuigi ta tegi kõik, et torud ei külmuks, siis ei pidanud need vastu ja vesi tuli ikka sisse... Tänases lehes tunnistati, et ikka on veel sopiti majapidimisi, kus vaja parandustöid teha, kuigi nende hulka loetakse nüüd sadades. Arvestatakse ka, et tõenäoliselt on üsna mitmeid neid, kes alles puhkuselt tagasi tulevad ja avastavad, mis vahepeal juhtunud...

Aga muidu on ju aasta olnud just nagu iga aasta :) Täna suure külmaga (-18 pluss kõva tuul) metroolt kodu poole jalutades, kapuuts ninani tõmmatud ja aegajalt tuule vastu külge ja selga pöörates, mõtlesin, kuidas elu ikka oma voolu läheb, ei tähenda, mis aastanumber ees. Ilmataat viskab vempusid ning hea ja halb tuleb just nii nagu meie endi tegemised ja juhused koos selle ette kirjutavad.  Ilmaviperuste kõrval oli muidugi suur asi Mari ülikoolitee algus, Kirke must vöö karates ja Jaapani reis. Tänu viimasele leidis Kirke sealt väga toreda sõbra, kellega nad igal laupäeval kokkulepitud ajal Skype kaudu suhtlevad. Kirke õpetab neiule inglise keelt ja Kirke õpib jaapani keelt. Yuuka saatis talle lausa õppelehed, mille abil kirjutamine selgeks teha.

Ma pean ka ütlema, et meil on olnud lisaks toredaid uusi kohtumisi. Ei ole vaja kodust kaugemale minnagi ;) 

Toredaid tegemisi ja huvitavaid elamusi uuel aastal!

Foto võtsin oma moblaga teel metroo peale. Jäätormist oli möödas peaaegu nädal! Aga keegi polnud seda jõudnud ära koristada. Mõned autod julgesid puu alt läbi sõita, kuid enamus keerasid igaks juhuks otsa ringi. Uskumatu, kuidas ainult jäätunud veest piisab, et puu ümber lükata...