Sügis ongi peale hakanud, aga see annab ju ekstra põhjust, miks suvele tagasi vaadata :) Veel meie Eesti reisi pilte. Seekord Kadriorust, kus me käisime musti luiki imetlemas. Ma loodan väga, et inimesed ei toida neid saiatoitu täis, nagu juhtus eelmise luigega, kes kahjuks meie "headusest" hinge heitis. Pargi poolt on lausa kiri väljas, milles palutakse neid mitte toita, sest muidu on õnnetus majas.Mõnus ja rahulik on Kadriorus jalutada. Väikesena viis ema meid õega päris tihti pargipuude vahele. Ma oskasin isegi ühe põneva loo lossipreilidest sinna ette kujutada :)
Langevarjuhüpete ja Eesti-teemade kõrval natuke ka Toronto uudiseid. Eelmisel nädalal toimud Torontos rahvusvaheline filmifestival, kus muuseas näidati ka Martti Helde filmis "Risttuules". Lausa kolmel korral. Panin teadmise kõrva taha, kuid otsustasin, et minust jääb lugu küll vaatamata. Mitte et ma ei tahaks või arvaks, et see poleks väärt minu aega, pigem olin natuke hirmul, kuidas suudan kinosaalis rahulikuks jääda, ilma et pisarad mu vaatamist segaksid. Kujutasin end pigem kodusesse miljöösse, kus saan vahepeal pausi võtta ning siis jälle pisut rahunenuna filmielamusest osa saada. Läks aga hoopis teisiti!
Juhtus nii, et Tom rääkis kolmapäeval sõbraga, kes küsis, kas oleme järgmisel päeval kinno minemas. Muidugi ei olnud, otsisin samas üles treileri ja lasin Tomile meeldetuletuseks suurele teleekraanile. Samal ajal tuli Kirke tuppa ja teatas täiesti selgest taevast: "Ma tahan seda näha!" Ah! Mis! Laps tahab minna?!?! Loomulikult ei kõhelnud ma pikalt ja uurisin juba, kas üldse pileteid on saada. Kaks piletit ostetud, tuli välja, et Kirke oli küll minemas, kuid kaaslast talle polnud. Sest minu kavatsus Tom kinno saata, läks vett vedama. Tema ajas kindlalt sõrad vastu. Ega mul muud üle ei jäänud, kui alla anda, sest sellist võimalust, kus laps tahab Eesti ajaloolist filmi vaatama, ei saa niisama kergelt käest lasta. Varusin juba õhtul taskurätikupaki valmis, et hommikul maha ei unuks ning proovisin end vaimselt järgmiseks päevaks ette valmistada.
Töö juures rääkisin ühe noorega (Torontos sündinud üles kasvanud eestlane), kes oli esilinastusel olnud (muide see oli esimene kord, kui filmi rahvusvaheliselt esitleti). Tema algusreaktsioon oli, kas tõesti peab ta poolteist tundi vastu pidama - ta tunnistas, et polnud eriti ette teadnud, mida oodata. Kuid mõni hetk hiljem oli ta juba nii kaasa haaratud kogu meeleoluga, muusikaga, terve looga, et ei mõelnud sugugi raisatud ajale. Samas tunnistas ta, et nii mõnigi lahkus juba üsana alguses ning keegi teatas talle hiljem, kui mõttetu kogu lugu oli olnud. Niisiis teiste kogemuste võrra rikkamana, ruttasin peale tööd Kirkega linnas kokku saama. Pidime veel piletitele järele minema ja siis lootma, et kinouste taga liiga pikka saba poleks. Saba oli küll, kuid hoopis teisele filmile. Õnneks olime metroos juhtumisi kokku saanud eelpool nimetatud sõbraga, kes meile saalis kohad kinni pani. Jõudsime veel Kirkega kärmelt Tim Horton'si kiirtoidukohast läbi põigata, sest mina tulin otse töölt ja Kirke koolist. Mõlemil oleks vist keset filmi tühi kõht väga kõvasti märku andma hakanud. Arvestades, kui vaikne oli saal terve filmi vaatamise ajal, tuli tunnistada kiire näks päris ettenägelikuks. Ainult üks koht kogu filmi ajal pani saali korraks lõbusalt kahisema (küsimus on: kumb on parem kas uus mees või oma lehm).
Muidugi ei saanud ma ilma pisarateta. Peale laste sündi on mu kraanid selles suhtes väga loksuma hakanud. Isegi südamlikult armsad ja lõbusad lood võivad silmad kirvendama panna. Filmi puhul teadsin, et küüditamine puudutab aga eriti. Igal eestlasel on oma lood selles suhtes... Minu lugu võiks hoopis olemata olla, sest 1941.aasta juunis tuldi ka minu ema väikesesse Hiiumaa tallu, kust nad terve perega minema viidi. Mu ema oli 8. Tädi natuke vanem, ja ta mäeltab, kuidas mehi praami pealt maha kamandati - põlvili. Nad viidi Tallinna, minu vanaisa pandi rongile, vanaema ja lapsed sattusid aga hoopis Harku vanglasse (kas polnud enam kuhugi vagunisse neid toppida või kes seda teab, mis toimus). Vangis olid nad, kuni sakslased umbes kuu hiljem Eestisse tulid. Kui viimaks Hiiumaale tagasi jõuti, avastasid nad, et olid nii mõnestki asjast ilma jäänud. Mitte et need oleks haihtunud, lihtsalt ilustasid naabritalude tubasid... Vanaisa aga ei jõudnud kunagi kodumaale. Juba järgmisel aastal lasti ta maha. Mille eest? Nende talu oli väike ja mitte sugugi rikas. Ise oli ta aga tavaline laevapuusepp.
Ma pean ütlema, et mul oli viimaks väga hea meel, et ikka kohale läksin. Suure ekraani pealt oli veelgi parem võimalus kogu looga kaasa minna. Muidugi läks minu jaoks eriti hinge mahalaskmisstseen, sest just nõnda võis ka vanaisa elu aastaid tagasi katkeda. Muidugi oli minu jaoks palju pisaraid, ja kuigi Kirke noris mind paberist taskurätikute pärast, siis silmanurgast märkasin keset filmi, et nüüd oleks vist paras aeg ühte neist temaga jagada. Järgmisel päeval ütles ta mulle: "Ma mõtlen ikka filmi peale!"
Tore, et Martti Helde oli isiklikult kohal ning nõus küsimustele vastama. Ta rääkis natuke filmi tegemisest, kuidas nad valmistasid kaks kuni kuus kuud ühte filmimise päeva ette. Kuidas nad otsisid näitlejaid, vahel lausa tänaval inimeste poole pöördudes, sest silmavaade või midagi muud tundus sobilik. Must-valge ja "piltide formaat" aga näitasid justkui seda, kuidas küüditatute jaoks elu seisma jäi või justkui oleks see paha unenägu. Sai ka nõnda rohkem suunata vaataja pilku. Muusika valik oli suurepärane. Huvitav on ka üks koht, kus kuuled inimesi taustal sosistamas. Nii palju mõistsin, et on eesti keeles, aga alles hiljem sain teada, et nad sosistavad küüditatue nimesid... Küsimusele, kas on mingit lootust filmi ka Venemaal näidata, saime teada, et keegi olevat nendega küll kontakti võtnud, kuid nad olevad olnud nii ebameeldivad, et otsustasid asjaga mitte kaugemale minna. Küll aga linastub film Prantsusmaal!
Nii nagu iga filmiga, see kas meeldib või mitte. Ei saa kellelegi peale suruda teiste arvamist või hoiakut, et sulle PEAB see meeldima, sest tegemist on nii tõsise teemaga. Ma loodan,et inimestele läheb see ühte või teistpidi pisutki hinge. Sest jah, seal ei ole mingit põnevat lugu, millel on algus ja lõpp või mingi joon, mida mööda lõpuni käid. See on vaid üks väike pilk meie oma inimeste kannatusteteele. Millest ilmselt ise kunagi õieti aru ei saa, kui pole ise kogenud. Ja ma loodan, et sellised filmid aitavad just sarnaseid asju tulevikus ära hoida. Kui on vaatajaid, kes ei otsi vaid põnevust vaid lasevad filmil end puudutada.
Mõni sõna ka Toronto filmifestivali kohta, ei ole niisama kolkaküla tegemine ;) (laenatud siit):4.–14. septembrini toimuv 39. Toronto rahvusvaheline filmifestival (TIFF) kuulub A-klassi filmifestivalide hulka ning on Põhja-Ameerika kõige olulisem festival. Ühtlasi sillutab see sügisene suurfestival teed uutele Oscari-nominentidele. Läinud nädalal avalikustati kogu tänavune võistlusprogramm, kus teiste hulgas jõuab sealse publiku ette ka Martti Helde mängufilm „Risttuules”, mis linastub koos 55 teise filmiga festivali kaasaegse maailmakino (Contemporary World Cinema) alaprogrammis.
Siin üks arvustus inglise keeles.
Kuigi me esialgu otsustasime, et võtame ainult pildid, siis hiljem tegime kannapöörde ning olime nõus natuke juurde maksma ning videoga koju kõndima. Õieti küll pidime ootama, kuni nad selle kenasti kokku panevad ja meile edasi saadavad. Tore, et see mälestuseks jääb. Ükskõik, kas Mari hakkab siis rohkem hüppama või mitte :) Kahtlustan küll seda esimest ;) Ja kõik need, kes arvavad, et emmed ei luba oma lastel hulljulgeid asju ette võtta, võivad rahumeeli oma mõtted tagasi võtta. Mari tunnistab videos, et emme oli just see, kes talle hüppe ostis :D Tom imestas, miks Mari rohkem ei liiguta käsi, aga talle on ranged instruktsioonid ette antud, et käed tuleb just sellises "käed püsti" asendis hoida, sest mingi suvaline omavoliline vehkimine võib kukkujad tasakaalust välja viia. Eks ta jõua tulevikus rohkem vehkida :D
Siin siis mõned fotod, mis fotograaf saatis. Juhendaja tegi nalja, et neil on täiskomplekt - blond hüppaja, tumedapäine instruktor ja punapea fotograaf :) See instruktor paistab paras julge sell olevat, oli ka hästi lõbus ja lahe. Taskus üle 8000 hüppe! Mõnda aega Kalifornias elanud, kus saab ju aastaringi hüpata. Siin peab talvega pausi tegema.
Mari ise oli täielikus vaimustuses ja juba teatas, et ta tahab kindlasti uuesti hüpata. Mina samasuguses vaimustuses ei ole, eriti kui mõelda, kui kallis sarnane lõbu on. Tomi seisukoht on, kui Mari hea töö saab, siis võib ta muidugi oma rahaga ette võtta, mis aga talle endale meeldib :) Igal juhul arvas Mariga koos hüpanud noormees, et kui neiul mehaanikainseneri õpingud vett vedama lähevad, siis võib ta kindlasti õppida langevarjuinstruktoriks. Niipea kui neid uuesti maapinnal nägin, teatas ta: "Sellel tüdrukul pole üldse hirmu! Lennuki lahtisel uksel istudes oli ta kohe valmis ka välja hüppama. Ei mingit kahtlemist!" Hiljem, kui veel fotosid ja videot vaatasime, kommenteeris fotograaf, et kui insenerina ikka asjad ei laabu, võib ta vabalt modelliks pürgida, sest on väga fotogeeniline :) Päris kasulik käik meil ju sel pühapäevahommikul, kui võimalikud tööelu tulevikuvariandid paika pannakse :D
Ja veel hüppe kohta. Kui mõned kohaletulnud arvasid, et see liiga lühike oli, siis Mari polnud nõus. Tema arvates aitas kaasa see, et ta kohe esimestest vabakukkumise hetkedest nautis kogu asja (eks tal oli ka see lõbus keerlemise kogemus juurde lisada). Ma ei oska ühte ega teistpidi kommenteerida. Minu meelest liuglesid nad ikka päris pikalt alla. Kokkuvõttes mul on hea meel, et Mari sai oma ammuse unistuse täidetud!
Tartu käigul sai ka Adavere tuulikust läbi põigatud. Sõime-jõime kõhud head-paremat täis. Jäime kõik toiduga väga rahule! Tore teenindaja juhatas ka tuuliku kõiki korruseid uurima, kuni toit valmis. Seisime siis ühel hetkel välisäärel ja tahtsin natuke rohkem vanast tuulikust kõneleda, aga polnud enne alla aia külge pandud lugu eriti uurinud. Kus aga häda kõige suurem, seal ka lahendus käepärast. Ei, ma ei hakanud alla tormama, vaid kasutasin oma fotokat, et kirjutisest pilt teha. Siis sai fotolt juba kergelt ajalugu valgustada, õieti küll tõlkida, sest Heli eesti keel ei ole siiski veel nii hea :) Tunnistan ka, et ma ei kasutanud esimest korda niisugust nutikat lahendust. Esimest korda tegin seda uudishimust, kui kaugel seisva autoaknale kleebitud paberit nägin, millel tihedas kirjas jutt peale trükitud. Patenti pole võtnud, nii et kõik võivad täiesti vabalt vajadusel samamoodi toimida :D
Jõudsime ka Tallinna uuenduskuuri läbinud muuseumi - tervishoiumuuseumi. Pean ütlema, et olin natuke skeptiline, kas see pole liiga igav, st rohkem noorematele suunatud, aga pidin rõõmsalt üllatuma. Oli tore isegi emadele ja vanaemadele :) Vahva on kindlasti võimalus igat sorti asju oma käega läbi katsuda. Meelde jäi reaktsioonikiiruse mõõtmine (olime Mariga meie seltskonnast parimad), pimedatele mõeldud kirja kirjutamine, ekstra polstri kandmine (kuna olen viimase poole aastaga kõvasti kaalu kaotanud, siis pani ikka imestama, kuidas sellega varem hakkama sain :-) ja nõnda aina edasi. Üks pildiseeria sai inimese erinevatest näoilmetest :-) Kokkuvõttes ütlen, et tore koht! Tasub külastada küll!
See on nüüd kõigile neile, kes arvavad, et nad on viimase kui ühe paiga Eestist üle vaadanud ning neid enam millegagi üllatada ei saa. Saab küll, kui nad veel Rummu karjääri pole jõudnud sisse põigata. Meie läksime muidugi tänu Ringvaate saates näidatud lõigule, kus sukeldujad rääkisid Eesti oludes sukeldustingimuste poolest parimast kohast. Mitte et me sukeldujad oleks, kuid koht tundus niisamagi põnev üle vaadata. Ja me ei pidanud pettuma. Peaaegu oleks tahtnud end näpistada, kas ikka Eestis olen. Umbes nii nagu esimest korda Londonis Big Beni nähes tekkis tunne, et see ei saa ju päris olla, sest kellatorn oli mälupiltides täielikult ainult fotode ja teleekraaniga seotud :) Nüüd vaatasin seda minikanjonit Eestis ja ei jõudnud ära imestada.
