Õnnetus ei hüüa tulles... või hüüab...

Loomulikult kirjutavad paljud täna suurest Jumalaema kiriku põlengust Pariisis. Mina märkasin põlengu uudist, kui ootasin EMOs (ER siinpool ookeani) ja igavusest pilgu teleekraanile keerasin. Esialgu ei uskunud ma oma silmi, et mis täpselt käimas on, et see ei või olla, et... Mõtlesin meie endi Niguliste kirikule. Töötasin tol ajal ju üsna lähedal ning siiani on silme ees see viltune kirikutorn. Ja ka jutud, kuidas miilits inimestel keelas pildistamise või tõmbas kaamerast filmi välja. Need olid ju need ajad... Nüüd muidugi saab vaba maailm väga kergesti kõigel silma peal hoida. Mis vahel tegelikult ju üsna üle pea võib minna. Õnneks ei põlenud kõik maha ja õnneks ei olnud ka minuga kõige hullem olukord...

Lihtsalt oskasin juba kolmapäeval jalutades täiesti valesti astuda ning oma jala välja väänata. Ikka nii, et tundsin-kuulsin kerget raginat. Ilmselt tõmbasin kõõlused natuke välja, mõtlesin mina. Suure vaeva ja valuga suutsin siiski tagasi Eesti Majja kõndida (või pigem longata), sest esiteks olid mu asjad seal ning teiseks oli kohe-kohe algamas panga peakoosolek. Millest olin lubanud traditsiooniliselt ka kirjutada. Takkajärgi mõeldes oleks ma pidanud vist sinnasamasse kõnnitee servale maha istuma ja kiirabi kohale kutsuma. Aga mina, nagu tüüpiline kange Eesti naine, pidi, ma ei tea mida, ma ei tea, kellele tõestama.

Igal juhul istusin koosoleku kenasti ära. Tundus, et justkui asi polnudki nii halb. Kuni ma üles tõusin ja esimese sammu proovisin astuda. Pidin kohe sõbranna appi kutsuma. Kuidagi sain siiski autosse ja koduukse ette. Just siis, kui Toomaski töölt koju jõudis. Hea oli, sest sain tema toel sisse. Kuigi mul oli ühel hetkel tunne, et ma jäängi ööseks õue akna alla seisma kuuvalgust imetlema. Kui kuu ees pilve poleks olnud. Viimaks köögis toolile istudes läks äkki üle ääre kõik see stress, mis mu sisse oli kogunenud, ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Kirke ütles pärast, et tema meelest oli asi väga hull, kui nägi mind sellises olukorras.

Viimaks, kui voodisse jõudsin, tekkisid millegipärast külmavärinad, isegi hambad hakkasid plagisema. Ja iga valuhoog pani keha rappuma. Kella kahe ajal öösel ütlesin endale: rahune maha! Ning ma proovisin neid värinaid kontrollida, või õieti maha suruda. Varsti jäin lõpuks magama, kuigi mitte väga sügavalt. Hommikuks oli suurem paistetus kadunud, ainult paras pirakas sinikas ilutses jala peal. Kusjuures üldsegi mitte pahkluu kohal. Õieti tundus see kõige tervem koht olevat. Ainult jalga ei saanud ilma põrguliku valuta maha toetada. Ja seda lausa neli päeva järjest. Mispeale otsustasin, et tõenäoliselt on arsti juurde ikka tark mõte minna. Või ausalt öeldes, peale seda, kui ma viimaks julgesin rohkem googeldada, mis ja kuidas, ning nägin soovitust, kui ikka peale 4-5 päeva ei saa raskust jalale panna, siis tasub see igaks juhuks targematele ette näidata.

Valisin Walk-in kliiniku, mis on lahti kõigile, kel on riiklik tervishoiu kindlustus (tehniliselt kõik elanikud, ükskõik kui vanad, või kas nad töötavad või mitte). Ootasime oma tund aega (millega natuke oskasime arvestada) ning viimaks ütles tark doktorihärra, et 90% tõenäosusega on mul luumurd. Küsis, kus mul valus oli, ning vajutas sellele kohale, kus varbaluud algavad (umbes keskkohal, kui katsuda välist jalaäärt, seal on väike nukk väljas). Oli küll valus. Isegi väga valus. Ütles mulle, et valik on minna kõigepealt röntgenisse ja siis EMOsse (kui murd tõesti näha on), kus nad panevad lahase ümber. Või kohe EMOsse. Otsustasime valida viimase, lootuses, et ehk on vähem ootamist. Kokku tegelesime minu jalaga kuus tundi. 9 läksime ära ja 3 pealelõunat olime kodus tagasi. Toomas läks siiski vahepeal koju, sest mis mõtet on kahekesi niisama oodata. Jala ümber sain "pehme lahase", mingi tugev toetus oli talla all ja säärel. Sellega ei tohtinud midagi teha, ei toetada ega märjaks teha ega midagi sügelemise vastu vahele toppida :-) Ma juba kujutasin ette, kuidas ma ühel hetkel olen valmis selle hammastega ära närima.

Kodus tekkis probleem, kuidas ma karkudega trepist üles saan, sest jalga ei tohtinud maha toetada. Lõpuks otsustasin lihtsalt istuda trepile ja kuidagi niiviisi üles saada. Meil on ainult neli trepiastet, aga ma poleks kunagi ette kujutanud, kui kõrged need tegelikult on. Vaatan nüüd hoopis teise pilguga kõike sellist, kus jalutud hakkama peavad saama... Toas Toomase mugavas tugitoolis istet võttes märkasin ka, et EMOs käe ümber pandud nimepaelal ilutses kleps: Fall Risk mis muidugi polnud ju üllatus. Ma ju oskasin juba kukkuda :-) Mõtlen nüüd, kui ma olekski oma karkudega ümber kukkunud, kas siis vaadatakse kohe patsiendi paela ning öeldakse, ah, pole häda midagi, südamerabandust vist ei ole, ta lihtsalt oli kukkumisaldis :-D

Minu saaga ei lõppenud veel. Järgmisel hommikul, hästi vara, ajasime end üles, et enne 7 olla Luumurru kliinikus! Mul pole aimugi, et sellised asjad üldse olemas on. Ei tea, kas Eestis on luumurrukliinikud...? Hommikune tulemine oli aga päris hea, sest olime ühed esimesed. Ei pidanudki, ime-ime kaua ootama. Kuigi igal pool olid hoiatused, et võid ka 2-3 tunniga arvestada. Igaljuhul istusin siis haiglavoodil, kuulasin kardina taga olevate naabrite kaeblemisi arstile ning poseerisin Toomasele, kes tahtis kangesti minust pilti teha. Ta tegi ka minu jala röntgenipildist fotosid. No, mis sa igavusest ikka teed :-)

Üks naabritest teatas, et tal on mingi probleem jalaga. Et ta on muusik, ja talle meeldib palju muusikataktis tammuda või takti lüüa või midagi sellist. Ja ta ei tea, millise tuuri peal ta tegelikult endale liiga tegi. Ilmselt aga juba paari kuu eest. Mul tekkis kange tahtmine piiluda, kes see muusik on. Mõtle, äkki on mõni maailmakuulus tegelane. Siis saan uhkustada, et olin samas palatis :-D Teine vanem härra rääkis oma kurba lugu, et ta on pensionär (see ei olnud siiski kurb osa, seda ütles ta üsna uhkelt) ja kuidas ta purjetades oli kukkunud ja oma ülakehale haiget teinud. Toomas vist nägi kardinapilu vahelt, et ta oli üsna sinisekirju olnud. See tähendab ta ülakeha, mitte et tal sinisekirju särk seljas oleks olnud. Kui nüüd teised minu lugu kuulasid, siis oli see maailma kõige igavam. Kõndisin, väänasin jala ja oligi kõik. Õieti muidugi ei väänanud, sain boonusena luumurru.

Igal juhul see valge asjandus lõigati mul kenasti mingite spetskääridega lahti ning sain asemele musta värvi spetssaapa (mida keegi Frankensteini saapaks on kutsunud), mille võin rihmadega jala ümber kinni tõmmata. Sellega saaksin ka teoorias käia, niipea kui valu rohkem järele annab. Niikaua on hea ikka kargud ligi hoida. Nii palju on, et ma saan üsna edukalt kergelt kannale toetuda. See on muutnud mu liikumise oluliselt produktiivsemaks. Kuigi ühe jala peal hüppamine hakkas mul ka juba päris hästi välja tulema. Ainult käed kippusid väsima. Ning parem õlg, mis pole tegelikult peale mu vähilõikusi väga korralikult tööle läinud, tegi ka rohkem haiget. Ning hüpata parema jala peal, mille puus samamoodi vajaks korralikku õlitamist või äkki väljavahetamist, ei ole ka tundunud kõige parema mõttena. Mitte, et ta väga haiget oleks teinud, olen vist hästi oma kükkidega seda treeninud, pigem olin mures, kui ta otsustab ise alt ära hüpata. Aga... mida sa ikka hädaga teed. Surud hambad risti ja muudkui liigud edasi ;-)

Niisiis olen järgmised neli nädalat kahekesi oma saapaga. Siis võin temaga hüvasti jätta, kui hästi läheb. Ei-ei... hüvasti ma ei jäta, sest see on üks päris kallis saabas, mille eest 190 kanada raha pidi välja käima. Selle paneme pärast kusagile seifi, et keegi ära ei varastaks :-) Arvestades, et Kirke jaoks kunagi muretsetud kargud kulusid väga marjaks ära, siis tasub ikka sellised asjad alles hoida.

Loodan siiski, et mul läheb nii, nagu arst ütles. Saan varsti ilma karkudel komberdamata ainult saapa abil käia. Proovisin natuke. Aga minu meelest on see nii lõpmata raske. Et ainuüksi selle järgi vedamine teeb haiget. Eks me vaata. Võtan päev korraga. Ning proovin rohkem harjuda mõttega, et teised on minu jaoks. Kui mul siin varem on olnud perioode, mil ma ei suuda suurt midagi teha, siis natuke ikka tegin. Nüüd olen täielikult abitus olukorras. Sest isegi köögist klaasi vee toomine on ületamatu ülesanne. Kahe karguga hüpates on probleemiks midagi kätte võtta. See tunne on nii kummaline, see abituse tunne. Või pigem lausa väga võõras, millega on raske leppida.

Muidugi mõtlen vahepeal, kui... Kui ma oleks kuulanud oma enesetunnet, mis pani hommikul mõtlema, kas tasub ikka tööle minna, sest oli nii halb olla, Siis poleks ma ju luumurdu saanud. Või kas ma oleks pidanud ikka jalutama... Aga ma käin ju kogu aeg palju-palju. Hiljuti mõtlesin ka, et näed, ma polegi oma elus midagi katki teinud (st luid, mitte tasse või taldrikuid). Ei tasu vist selliseid mõtteid ka peas keerutada. Samas võiks ka mõelda, et asjad oleks võinud hoopis hullemini minna. Näiteks oleksin võinud jalga väänates kukkuda ja käeluu murda. Või koju jäädes komistada või libiseda ning peapõrutuse saada.

Aga muidu on ju kõik kena. Kevad on tulemas. Neljapäevaks ennustab ligi 20 kraadi sooja. Mul muidugi natuke kurb, et kõik see ilma minuta praegu toimub. Sest ma ei saa nimelt niisama rõõmsalt minna välja jalutama :-/ Hea, et mul mõned kevadpildid olid varem tehtud :-)