Niisama juttu

Anne ja Stiil ajakirja vanemas numbris esitati järgmised küsimuse naispoliitikutele. Ma pole poliitik, aga mõtlesin, et vastaks õige ka nendele. Sest kui istuda luumurruga kodus, siis on pea kuidagi väga tühi erinevatest teemadest :-)

Milline naine sind inspireerib? 
Ma mõtlesin, kas mul on mõnda kuulsat isikut, kelle poole vaataksin imetlusega ja tundega, et tahaks tema moodi olla. Ning õieti ei tule mul kedagi pähe. Esimesena meenub hoopis Linda Erika Kääramees. Nüüdseks101-aastane vanaproua, kelle positiivsus ja sisemine sära on midagi, mida ma väga imetlen. Ma soovin väga, et suudan vananedes täpselt samasugune olla.
     Ja... mulle meeldib väga meie president Kersti Kaljulaid. Jah, ta tuli justkui tundmatu üksusena, aga minu meelest on ta end väga tõestanud (vähemalt minu silmis). Mulle meeldib tema otsekohesus. Ta on ka ilmselgelt väga tark naine. Ta ei tundu olevat ennast täis. Mõtlesin ka, et ta on väga põhjalik, ning ilmselt küsib abi, kui selleks vaja on. Mul on tunne, et ta on selline, kes suudab meestemaailmas väga hästi hakkama saada. Kujutan ette, kuidas Putin temaga maha istudes kavatsetust kaemaks rääkima jäi, sest see naine pole selline, kes tundub painduvat või et laseks kellelgi endale pähe istuda. Bully ehk kiusaja jaoks on see paras pähkel ;-

Mis on läbi aegade kõige lemmikum film?
See on üks küsimus, millele ma pole kunagi osanud õieti vastata. Filme tuleb ju kogu aeg juurde. Ja inimene muutub. Samas meenub üks film, mis mind kuidagi eriliselt noorpõlves raputas. 1959.aastal välja tulnud film "Nunna lugu" (The Nun's Story), mille kohta loen nüüd, et see oli nomineeritud kaheksale Oskarile ja peaosas oli Audrey Hepburn. Olen ka läbi lugenud raamatu, millel lugu põhineb (lugesin ülikooli ajal, kui filmivaatamisest oli juba tükk aega möödas; meeldis vast isegi rohkem, sest läks veelgi sügavamalt noore naise hinge). See jutustab belgia naisest, kes astub med õdesid koolitavasse kloostrisse. Tema elu jääb aga varjutama religiooni poolt ette kirjutatud reeglid, mis võivad muutuda takistavaks tema soovile aidata inimesi. Lõpuks astub ta kloostrist välja.
    Ma klassifitseerin filme ka nõnda, et kui olen nõus midagi uuesti üle vaatama, siis see on ka minu jaoks hea :-) Kohe tuleb meelde District Nine, kümne aasta tagune film, ulmekas. Huvitav on see, et ma ei ole ulmekate fänn... Aga see meeldis, ning vaatasin üsna lühikese aja jooksul vist kolm korda üle. Koos tüdrukute ja Toomasega. Juhtub väga harva, nagu näha ;-)

Aga seriaal? 
Viimasel ajal nähtutest meeldis väga White Collar, The Good Place, Once Upon a Time. Kuigi... number üheks pean panema vist Dead Like Me. Seda vaatasime tüdrukutega koos ja olen vast vähemalt kaks korda näinud. Lugu noorest neiust, kes peale surma saamist pannakse tööle "hingede sotsiaaltöötajaks", st selleks, kes võtab hingel käest kinni ja suunab ta edasi. Kokkupuuted erinevate inimestega, nende eludega, probleemidega, sügavamate murede ja rõõmudega... kõik see annab lugudele nii palju sügavama tähenduse.
Vaatan aga ka hea meelega eesti seriaale, sest ma naudin väga meie näitlejate mängu.
Üldse pean ütlema, et ma eelistan seriaale filmidele. Just selliseid seriaale, milles on terviklik lugu peidus (eriti kui see veel konksuga on, mis alles lõpus avaneb). Krimiseriaalid on toreadad, aga neid võib tihtipeale ka vabalt ükskõik mis osast vaatama hakata, sest "peategelase lugu" on üsna lõdvalt sinna peidetud, enamasti siis nende isikliku elu probleemid ja areng. Nii nagu mulle meeldivad kogukamad raamatud, vaatan pigem seriaale, sest need ei saa liiga kiirelt otsa, jättes kuidagi tühja tunde sinu sisse.
Kui nüüd küsida, mis mu lemmiklaul võiks olla, siis kindlasti on üheks nendeks viimati nimetatud seriaalist läbijooksev laul:

Milline on viimati loetud raamat?
Mingi väga kerge lugu armastuse leidmisest. Kuigi viimati loetud raamatutest, mis oskas hinge pugeda, oli üllatuslikult Karl Ristikivi "Hingede öö". Hetkel loen "Minu Armeenia". Mind ei saa üldse nendest "Minu..." raamatutest eemal hoida, sest... no ma ei tea ;-)

Missugune on suhe spordiga? 
Kesine :-) Eriti hetkel, kui ma ainult diivanil istun ja oma luumurdu parandan. Tegelikult pean ütlema, et olen päris hea kõndija. Miinimum 5km päevas ei ole mingi probleem maha käia. Vahelduva eduga ka kepikõnd. Õieti on keppidega parem käia, aga kui koerad ja kepid isegi sobivad kokku, siis aegajalt sikutavad nad mind liiga palju, mis paneb puusa valutama. Jooksjat minust ei saa. Ikka kehva puusa pärast, kuigi see on hea põhjus öelda. Tegelikult ei istu see jooksmine minuga. Võimlemine jällegi meeldib. Oh, ja tugitoolisportlane pole ma enam ammu. Väga harva näeb mind teleka ees mõnda võistlust jälgimas. Peale Invictus mängudel abilisena kaasalöömist on mul suurest sporditegemisest hoopis teine ettekujutus ja ootused ;-)

Milliste hobidega tegeled?
Käsitööl on lugemise kõrval oma kindel koht. Kududa meeldib rohkem kui heegeldada. Kuigi amigurumi heegeldatud mänguasjad on ju vahvad. Õmblemisega olen ka sinapeal. Tikkimine on vast viimane, mida meeldiks teha. Süstikpits võtab palju aega, aga samas on kõik sedamoodi loodu imekaunis. Ukulele õppimine on jäänud natuke unarusse, aga küll ma saan sellega hakkama. Nagu näha, ei leia nimekirjast aiatöid ;-) Kuigi... väikeses koguses polegi see nii halb. Ja mulle meeldib ümbrust märgata ning pildistada.

Mis oli viimatine raputav kultuurikogemus?
Ega me siin Kanadas eriti kultuuriüritusi ei külasta. Kuidagi on jäänud kaugeks ja ei tõmba. Pigem saame oma laksu Eestis käies. Või kui keegi siiapoole Eestist satub. Samas viimane kontsert, kus käisin - Postmodern Jukebox - oli tõeliselt vahva oma kaasaegsete laulude vanas kuues esitustega.

Vabal päeval... 
Proovin mitte liiga palju vajalike kodutöödega tegeleda. Tahan ikka korraks aja maha tõmmata näiteks käsitööd tehes või pikemalt kõndima minnes. Samas on ju esmaspäevad mul nüüd vabad... ja ma käin last hoidmas :-D

Mis teeb halva tuju kohe heaks?
Kallistus oma lähedastelt. Ja koerte kallistamine. Olen vist üks kallistaja :-D Tegelikult on paha tuju midagi, mis väga kergelt mu külge ei hakka. Olen üsna kannatliku meelega.

Millal viimati nutsid?
10.aprilli õhtul. Kui ma oma väänatud jalaga, milles oli luu katki (ma ei teadnud veel seda), köögilaua taha sain maha istutud, ning siis pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Enne seda suutsin kogu aeg head nägu ees hoida. Tegelikult tulevad peale laste sündi pisarad palju kergemalt silma. Siiani... Isegi asjade peale, mis justkui ei aja nutma. Samas... kui ma sain teada ema lahkumisest paar aastat tagasi, siis tulid küll pisarad, aga peale seda "lukustusin" kogu asjast eemale... kuni ma seisin kabelis ja vaatasin, kui ilus ja rahulik ta seal lamades oli. Siis pääsesid pisarad valla, ning ei jäänud pidama. Isegi nüüd, neid ridu kirjutades, on põsed märjad.

Millal viimati sõbrannadega kohtusid? 
Ma pean vist enda kohta ütlema, et olen üksik hunt. Mul on sõbrannasid, sõpru ja tuttavaid. Aga kas nad on sellised, nagu vahel filmidest näha või raamatutest loed, et ilma nendeta on "kurb maailm". Ma ei oska end lõpuni avada ühelegi sõbrannale. Pigem ühele natuke ühest ja teisele natuke teisest. Tegelikult on head sõbrannad hoopis Eestisse jäänud, kellega kohtumised on kõige toredamad. Siit nii lähedast õieti polegi leidnud. Kõige rohkem on vist sõbranna asemel Toomas ;-) Ja nüüd mu enda tüdrukud. Ma võiks ju ka öelda, et kuulun "tarkade klubisse", kellel ongi vähe sõpru. Isegi teadlased on välja selgitanud, mida targem oled, seda vähem sul sõpru on ;-) Aga ma ei arva, et mu IQ just väga hiilgav on :D (Pidin selle peale kiiresti ühe IQ testi tegema, mille tulemus täiesti "normaalne", mis tõestas mu arvamust endast, aga ei selgita, miks ma üsna rahul oma väheste sõpradega olen.)

Lemmikmoedisainer ja -moebränd?
Teema, mis üldse mind ei puuduta. Ma ei osta ühtegi riideeset selle järgi, kes on selle loonud või mis märki ta peal kannab. Ostan ikka selle järgi, mis on seljas mugav ja hea. Ei tea, kas see tuleb sellest, et juba väikesena kandsime pigem ema valmistatud rõivaid. Ning hiljem õmblesime ise. Nüüd olen mugavamaks muutunud, aga mingit brändi austamist ei ole mul kunagi külge jäänud.

Mida vabal ajal kõige meelsamini kannad?
Midagi, mis kusagilt ei pigista ja on hästi mugav :-D Retuusid ja tuunika. Tegelikult olen suutnud isegi oma töö jaoks leida stiili, mida on mõnus kanda ja pole liiga piirav ;-)

Milline on su sõnum Eesti naistele?
Ma ei ole küll mingi sõnumi saatja, aga arvestades, et enamus aega olen Eestist eemal, siis võiksin siit oma mätta otsast midagi sellist hüüda: Uskuge enesesse! Ja pange end kodudes rohkem maksma, kui te juba seda ei tee ;-) Ning midagi, mille peale naised võivad üle maailma mõelda... Arvestage, et teie hääl maksab, kui te seda kasutate. Andke see naistena naistele kui võimalik. Väga palju on räägitud sellest, kui palju paremini toimivad eesotsas seisvad grupid, kui neis on pooleks naisi ja mehi. Me oleme nii harjunud igal pool mehi pildis nägema ja läheme siis sellega kaasa. Aga me ei pea. Usume pigem üksteise tugevusse.

Milline reis on olnud elu põnevaim?
Kindlasti meie esimene pikem kanuuretk Kanada metsade ja järvede vahel, kus päevade kaupa üsna üksikuna end tundsime. Eemalt nägime ainult mõnda kanuud möödumas. Olime täiesti äralõigatud sellest kiirest maailmast. Tundsin midagi täiesti kordumatut... kui viimaks tagasi "inimeste" hulgas, st lähenesime paadisillale, kus toimus juba suur sagimine ning eemal nägime pargitud autosid, siis oli see justkui shokk, millest toibumine võttis ikka mõne paraja hetke. Imelik, et ma pole peale seda samasugust emotsiooni läbi elanud, kuigi käisime ka pikemalt metsas kanuuga või matkamas. Oh, ja Islandi reis koos Kirkega on kindlasti midagi, mis kunagi ei unune.

Kuidas tuled stressiga toime?
Minu jaoks on tähtis saada natukeseks kõigest eemale tõmmata. Lihtsalt vaikselt omaette. Õnneks on Toomas seda mulle päris palju võimaldanud, eriti siis kui lapsed väikesed olid. Leian ka, et mu pikad jalutuskäigud maandavad päris kõvasti. Ja... ma proovin enamasti väljuda tööle minnes peatus hiljem metroorongist (ja sealt peale ka minna), et jalutada natuke rahulikumat tänavat mööda, justkui valmistudes tööpäevaks ette ning pärast tööd maandamiseks. Rahvaga tegelemine võib vahel olla stressirohke, kuigi mõnikord võtan seda ka natuke väljakutsena, kuidas ma saan mõne kurja kliendiga hakkama :-) Oh, ja kui haarad vardad kätte, siis see nii käe sees liigutus tekitab ka erilise maandamismomendi.

Mis on parim viis lõõgastumiseks? 
Raamatu lugemine. Mingi filmi-seriaali vaatamine, millele ei pea väga kaasa mõtlema. Tass kakaod vahukoorega :-)

Kui pikad on olnud su kõige pikemad tööpäevad? 
Kord nädalas olen üsna algusest peale (st 27 aastat) pidanud tegema ühe mammutpäeva. Töö algab kell 8.30 ja lõppeb 20.30. Tööle jõudmine võtab metrooga umbes tund ja tund aega on lõunaks. On vahel ikka päris väsitav, aga selle arvelt saab teistel päevadel natuke varem koju. Nii et see kaalub üles pika päeva väsimuse.

Kuidas teenisid elu esimese palga?
Ma arvan, et esimene palk tuli Tallinna Autobussipargist mingi kontoritöö eest. Ma isegi ei mäleta, mida ma täpselt seal tegin. Lõin mingeid numbreid kokku. Ei taha enam sinna tagasi :-) Isa oli mul samas eluaeg kaugliini bussijuht ning ema töötas ka pikalt bussitranspordiga (alguses maaliinidega hiljem Tallinna linna omas). Aga "päris" töö oli kohe peale keskkooli Linna Ametipostis (LAP), mis asus kunagises Pärnu maantee postimajas, kohe Rahva Raamatust üle tee. Ma ei teagi, mis hoone see nüüd on. Üks näitab, et oli Ühispanga hoone, aga vanasti Saksa klubi hoone. Huvitav on see, et üks mu praegune töökaaslane on samuti seal töötanud. Enne mind ;-) Ja mu õde töötas ka seal. Ilmselt oli neid rohkemgi, kes enne ülikooli tööl käisid. LAPi ülesanne oli kanda posti laiali ettevõtetele, koolidele jne. Tegime seda autodega, neil, kel autojuhiluba. Enamasti muidugi ei olnud. Nii et võtsime üle tee hommikul peale posti sorteerimist takso ning muudkui sõitsime sellega ja viisime posti kohale. Kokku oli kümme erinevat ringi. Mis ma jõudsin kõik selgeks õppida. Sest mul oli igav :-) Enne lahkumist aga võtsin üle registreeritud kirjade väljasaatmise.

Sel kevadel... 
Loodan, et kevad ikka minuni jõuab. Siiani olen ainult oma jalga "parandanud" ja aknast ilusat päikesepaistet või vihma imetlenud. Nüüd on sihiks jalad alla saada, et uuesti kepid haarata ning koertega jalutama minna.

Kuidas Eesti sind viimati üllatas?
Eesti üllatab mind iga kord, kui sinna lähen. Ta läheb iga aastaga aina ilusamaks. Ta inimesed lähevad iga aastaga aina sõbralikumaks ja toredamaks. Imetlen ka, kui palju on tehtud looduses ära. Kõik need matkarajad, rabade külastamise võimalused... Mulle meeldib Eesti!

TFUKCUDN