Leibadest ja saiadest ja natuke masinatest

Enne jõule käis mul külas minitiim VEMUst ja filmis, kuidas ma kodus leiba küpsetan. Olen leiba nüüdseks küpsetanud järjepidevalt pisut üle kümne aasta (justkui juubel ju). Mis tähendab, et mu juuretis on just nii kaua minuga koos elanud. Alguse sai ühest Eestist toodud leivast lõigatud käärust, natukesest õunamahlast ja keefirist. Pole kordagi juhtunud, et oleksin unustanud juuretist uueks teoks võtta. Ainult ühel korral juhuts pisuke äpardus ja kääritamisprotsessi kiirendada soovides, sai see liiga kuuma ahju. Õieti tuli mul tark mõte, et paneks ühe mu kahest ahjust puhastusrezhiimile, samal ajal, kui ma olin teise torganud taigna hapnema. Unustasin ära, et mõlemad ahjud lähevad lukku, ning muidugi tõusis temperatuur kõrgemale, kui tarvis oleks olnud... Suutsin siiski osaliselt midagi päästa ning õnneks läks järgmine leivategu täiesti korralikult. Peale seda pole kordagi mõne sellise lollusega hakkama saanud. Ning juuretist pole kunagi ka unustanud võtta. See on kuidagi väga käe sisse kulunud.

Aga mis ma jutustan. Siin on video, mille usinad käed kokku panid:

Saiaküpsetamist pole ma ka pea kakskümmend aastat päriselt maha jätnud (ka nagu juubel), kuigi ma olen liikunud saiamasinas küpsetatust pannisaiadeni ja nüüd eelmisel aastal potisaiani ning viimaks savipotisaiani. Selle aja jooksul on mu käest läbi käinud umbes neli küpsetamismasinat. Kui viimaks Kitchen Aid köögikombaini ostsin, arvasin, et aitab küll masinatega jändamisest, mis mu käes otsad annavad. Lisaks sai ka selgeks, et mitte iga masin pole samana siia ilma loodud. Ja mitte selle poolest, kas ta vastu peab, vaid palju tähtsamana, kuidas ta küpsetamistööga hakkama saab. Mu esimene odav Black & Deckeri masin küpsetas lausa oivalisi saiu. See tähendab, et koorik oli just paraja tumedusega ja sugugi mitte liiga kõva. Just üleküpsenud kooriku pärast loobusin oma järgmisest masinast (kasutasin seda lõpuks ainult taigna segamiseks) kuni leidsin kellegi lahke inimese, kes mulle hästi soodsalt pulmakingiks saadud ja kord kasutusel olnud B&D mudeli müüs (täpselt sama, mis mu esimene). Kahjuks kipub aga seda tüüpi masinal üks jublakas läbi kuluma, kui liiga usin kasutaja olla (nii umbes neli-viis aastat). Nõnda otsustas mu kolmaski abimees ühel päeval meie hulgast lahkuda. 

Peale seda tegin väikese pausi, kui mitte arvestada ühte masinat, mille Goodwilli poest leidsime. Kuid see küpsetas piklikke kõrgeid saiu, mis meile kellelegi ei meeldinud (seegi masin määrati taignasegamise ülesannet täitma). Eks meil oli kodus muu pere poolt pisukest vingumist, et ikka võiks ju olla jälle masin, millega kerge saia küpsetada (algul tegin leivamasinas, hiljem kombaninga taigna ja küpsetasin "päris" ahjus). Nemad saavat ka siis saiategemisega hakkama, kui mind kodus pole. Kirkel oli juba lausa täiesti pähe kulunud, mitu topsikutäit jahu ja mitu lusikatäit soola-suhkrut vaja kasutada.

Pidin tegelikult tõdema, et eks nende masinasaiadega oli palju vähem vaeva. Samas vaev vaevaks, sest ausalt öeldes küpsesid saiad ka palju õhulisemateks võrreldes tavalise ahjuga. Lasin siis end vaikselt pehmeks rääkida. Mis tähendas seda, et lugesin hulgaliselt arvamusi erinevate masinate kohta. Kurvalt pidin nenditma, et kõige paremateks osutusid need, millel ka kõige kõrgem hind külge kinnitatud. Kuidagi ei kippunud ma oma rahakotiraudu sarnase ostu jaoks avama, kui polnud kindlust, kui hea masin tegelikult võiks olla. Lehitsesin internetis neid kohti, kus inimesed oma asju müügiks panevad (näiteks Kijiji), otsides oma "vana" mudelit. Paar tükki jäid silma, kuid olid minust liiga kaugel. 

Aga mis kaugel polnud, oli Goodwilli kauplus (ehk taaskasutuspood). Kuna see mul peaaegu tööteel (kui ma metroolt tulles pisut pikema kõnnaku ette viitsin võtta), siis otsustasin, et hakkan seal järjepidevalt käima. Ja oh imet, oligi täpselt sama masin olemas, lausa kaks kohe. Loomulikult sai üks neist kohe koju taritud. Seal aga ilmnes kurb tõsisasi, et kui masin ise paistis olevat justkui vabrikust tulnud, siis puudus vormis laba, millega tainast segada (ei tea, kuidas see kahe silma vahele jäi). Jõudsin juba nukralt tõdeda, et vahel tasub asjadest rohkem kinni hoida (Tomi elutarkus ;), sest olin peale uputust ära visanud vanad vormid koos labadega (vähemalt nii mulle tundus esialgu). Peale lühikest arutelu perepeaga, saatsin ta poodi tagasi, et ta teise masina seest laba koju tooks. Aga see osutus vormi sisse justkui kinni liimituks. Egas midagi, sai siis terve masin koju taritud. Las siis olla juba neid kaks, sest laba ega vorm ju neis katki ei lähe. Olemegi ettenägelikult mitmeks aastaks saiaküpsetamise kindlustanud. 

Nõnda läks jälle lahti masinasaiade valmistamine. Need maitsesid ikka sama hästi, isegi paremini, sest muutsin retsepti pisut tervislikumaks (rohkema hulga mitmeviljajahuga). Ainuke asi, mis kripeldas, oli see laba, mis ei tahtnud välja tulla. Ma teadsin eelmiste kogemuste põhjal, millal masinas viimane segamine toimub ja panin tavaliselt taimeri selleks ajaks helisema. Nii sain laba välja võtta, mis muidu saia sisse suure augu jätab. Ega see maitsele ju midagi ei tee, ainult tüütu on augukohaga korralikku viilu välja võluda. Kaalusin üht ja teistpidi, mida teha. Ebays müüdi küll labasid, kuid nende hinnad olid  ühe jublaka jaoks päris krõbedad. Väiksema raha eest tõin ju uue masina koju! Ja peaks ütlema, et masinad olid tõesti mõlemad päris uue välimusega. Kõige rohkem paar korda ainult varem tarvitusel olnud. 

Loomulikult liikus mu mõte kohe edasi, tuleb jälle hakata Goodwilli kauplust järjepidevalt külastama. Juba teisel nädalal peale minu nõnda tähtsat otsust jäigi samasugune masin silma. Just selline nagu mul vaja, õieti vorm koos ärakäiva labaga. Hind ainult 12 dollarit. Mina pole samasugune asjapulk nagu Tom, kes võib musta valgeks rääkida, st seletada, et me saime "pooliku" toote eelmine kord, mille peale kõik naisterahvad sulavad ning talle veel midagi peale kauba kaasa annavad. Mina võtsin monstrumi, mis tegelikult päris vähe kaalus, kaenlasse ja sammusin kassasse. See et mul kodus nüüdsest lausa KOLM ühesugust masinat oma kasutusjärjekorda ootavad mind ei heidutanud.

Praeguseks on olukord aga selline, et küpsetan, nagu sai nimetatud, rohkem potisaia. Ja masinad ootavad rahulikult oma järjekorda. Sest... me ei söö enam nii palju saia, kui omal ajal. Mis tähendab, et saiad kippusid meil liiga kauaks seisma jääma. Ja hallitama. Nii ma siis pühendasin end rohkem leivateole. Ja iga kord, kui uus leib valmis, ei jõua ära imestada, kui maitsev see võib olla. Tom arvab, et see on nagu magustoit. Mari sööb ka. Isegi Kirke ei vaidle vastu. Temale küpsetan nüüd aegajalt oma koju viimiseks pätsi. Ning isegi oma leivateoga olen läinud hoopis oma rada, ning hakkasin katsetama koorikleibadega... Aga nüüd on jutustamine eriti pikaks läinud. Nii et parem jätan midagi uueks korraks :-) Huvitav, kas Eestis käib ikka endiselt sama usin leivaküpsetamine edasi, nagu siis kui presidendiproua seda propageeris...

Ontario uudiseid

Kevad astub pikkade sammudega... Viirus astub samas selle kõrval veelgi pikematega vist. Kuna nakatunute numbrid kasvavad hirmuäratava kiirusega, tõenäoliselt uut tüüpi viirusepoiste pärast, siis on pandud maha palju karmimad reeglid. Politseil on õigus peatada inimesi või autosid ning nõuda tõestust, miks sa väljas oled, ning küsida elukoha aadressi. Sest oleme ju praegu lukus... kuni 20.maini... Seda siis algsest neljast nädalast kokku kuus nädalat. Esialgu... Kodust välja võib minna ainult tööle, arsti juurde või poodi. Poodide täituvus on piiratud 25% ja needki on ainult toidupoed. Viimaks sel kevadel tõmmati piir peale ka suurematel poodidel (nagu näiteks WalMart või Costco), ning see osa, kus müüakse tarbekaupa, on ligipääsmatuks muudetud. Õues võid olla ainult oma perega koos, ei mingit mulli või lähedastega suhtlemist. Kirikusse võib maksimaalselt 10 inimest lubada. Suurte vahedega muidugi. Ontario piirid pannakse kinni isegi teistest provintsist saabujatele, teatud eranditega. USA piir Kanadaga on endiselt suletud... 

Uuemad uurimused panevad ka kahtluse alla, kui hästi vaktsiin originaalse viirusepoisi muundunud järglastega toime tuleb. Siiani on ikka kinnitatud, et vähemalt haiglast hoiab ära. Igal juhul loodame. Ja kui vaja, siis oleksin nõus ka kolme süstiga. Isegi, kui mul iga kord pilt tahab eest ära minna ;-) Sest nii just juhtus minul. Tegelikult ei olnud mul hetkekski tunnet, et appi, miks ma küll tulin süsti saama. Eriti veel AstraZenecat (mida hakati üle 55stele apteekides jagama). Hoopis mõtlesin loogiliselt... kiire hommikusöögi sissekugistamine just enne seda, kui lähed vaktsiini saama, pole kõige parem mõte. Tasub kõrva taha panna. Igal juhul anti mulle kiirelt magusat mahla juua ning olingi varsti jälle jalul. Eks ma hirmutasin noore õe ära, keda olin just hetk enne seda kiitnud, kui õrnad käed tal on, et üldse ei tundnudki, kui ta mind torkas. Järgmisel päeval oli väike palavik ja ega ei olnud just kõige roosilisem olemine, kuid praeguseks on kõik läbi. Minu enda arst kinnitas, et inimesed peavad aru saama, kui tähtis on võtta vastu just see vaktsiin, mida pakutakse ja mis saadaval. Sest mida kaugemale sa lükkad vaktsineerimist, seda suurem võimalus sul nakatuda. Kui just muidugi turvaliselt oma nurgas end ei peida. 

Toomasel oli ka võimalus AZ saada, aga kuna provints laiendas oma plaani teatud postikoodiga rajoonidesse, kuhu meiegi kuulume, siis ta lõi mul põnnama ning registreeris hoopis mujale, kus jagatakse muid vaktsiine. Eks näe, kuidas talle see mõjub. Kuigi mõned on öelnud, et AZ puhul pidi esimene süst tooma välja justkui külmetusnähud, teistel alles teine. 

Kanada on ka sama süsteemi peal nagu Inglismaa, et proovib võimalikult paljudele kiiresti esimese süsti kätte anda. Mis tähendab, et järgmist tuleb oodata kuni neli kuud. Arvestades, et AZ pole väga populaarne, või õieti meedia on muidugi selle võimalikud negatiivsed küljed nii üles puhunud, siis äkki saan juba varem selle kätte :-) Kuigi mõni arvab, meil oleks vaja vähemalt kolm süsti saada. Ja kes teab, kas igal aastal veel ühe. 

Aga kummaline küll, kuidas maailm on ikka korralikult pea peale pööratud. Ning ilmselge on, et esialgsed aasta tagasi vargsi jagatud arvamused sellest, kuidas peame vähemalt kaks aastat võitlema nähtamatu vaenlasega, tegelikult liigagi tõsi oli...

Kevadised mõtted...

Ja ongi juba üle aasta, kui maailmas hakkas möllama viirus. Ja minu jaoks pea poolteist aastat, kui alustasime sel nädalavahetusel toimuva pangasüsteemi muudatuste ettevalmistustega. Praegu oskan vaid loota ja oodata, et kõik läheb viperusteta, või vähemalt... lootus sureb viimasena muidugi ;-)

See aasta on olnud nii lõpmatult kummaline, ühelt poolt pikk ja veniv ning teisalt siiski... juba aasta. Süda igatseb "normaalsust" taga, aga selge on see, et me ei saa tagasi seda, mis oli. Ma kujutan ette, kuidas viiruse saaga jälitab meid veel tükk aega. Nii et võime ainult õhkida ja ohkida "paremate aegade" mälestustes. Nagu mu sõbranna hiljuti jagatud pilt neid üles kergitas. Kuhu küll see aeg kadunud on... tahaks olla möödunud hetkes tagasi, mis omamoodi kuidagi nii lihtne ja paika pandud. Samas muidugi tean, et ega selgi ajal kõik lust ja lillepidu polnud. Lapsed on rõõm, aga ka igapäevane mure, alustades kasvõi sellest, kuidas nad kenasti kooli jõuavad või mis neile õhtul süüa anda.

Viimane aasta on mind pannud ka üha rohkem mõtlema sellele, kui palju on neid inimesi, kes mõtlevad sinule risti vastupidist ja kellest sa seda kunagi oodanud poleks... Jah, alati on neid nii suguvõsas kui tuttavate hulgas, kelle oled kuidagi omaette lahtrisse pannud nende veidrustega, mis ei tarvitse muidugi nende jaoks veidrused olla, nii nagu ilmselt istun minagi kellegi "veidrike lahtris" teiste silmade läbi. Aga neid oli kuidagi vähe... veidrikud, boheemlased, või ükskõik kuidas neid siis ka kutsuda. Nüüd on vahel tunne, et enamus on täiesti "ära pööranud". Mis on jällegi vale, sest tegelikult kuuluvad nad ikka sinna väikesesse ülalpool nimetatud "lahtrisse", lihtsalt probleemiks on see, kui valjuhäälselt nende sõna levib ja levitatakse. 

Tahaks väga kivi visata meedia kapsaaeda. Nad võiks vabalt vähem valgustust jagada, millega välja on tuldud ja rõhuda sellele, mis rohkem silmi avaks ning inimesi mõtlema paneks. Liiga vähe on minu meelest valjult rääkimas oma igapäevast tööd tegevad arstid, õed ja muud med töötajad. Kusjuures pean nüüd välja jätma nende seas valitseva äärmuse, kes millegipärast on ka vandenõuteooriaid uskuma hakanud. Minu täielikuks hämminguks... Ja rohkem peaks sõna andma teadlastele, kes võiks hetkeks laborist välja tulla ning oma kiire töö kõrvalt oma tarkust teistega jagada. Sest praegune olukord on nii teistsugune. Ja kui nad seda ei tee, siis võib neile muidugi kaasa aidata.

Mereteadlane ja matemaatik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et "targem ei tohi enam järele anda... Teadlastel tuleb libateadus põhja lasta ...koroonaviirus kasutab meid iseenda paljundamiseks ja inimestega malet mängides alustab alati esimesena." - Mina ise kipun ikka rohkem teadlasi kuulama, olen alati seda teinud... kuigi mitte alati pimesi uskuma, proovin lugeda mõlema poole arvamusi, täpselt samamoodi nagu ma mõnda asja ostes ainult kiitvaid hinnanguid ei usu, pigem lähen vaatan, mida negatiivset ka öelda on 😉 

Praeguseks olen jõudnud teadmiseni oma pisikeses peanupus, et võtan ta sõnu kuulda, ning teen seda, mida ta kutsub üles tegema. Ja ei anna järele, ning aitan natuke kaasa teistmoodi sõna levitamsiele. Sest teada on, kuidas nii üks kui teine pool on omas kindel ja jääb ka selle juurde (ükskõik kui palju me vaidleme), aga sinna vahepeale jääb hulk kahtlejaid. Kui nüüd siis kõik targad on järele andnud (sest neil pole aega selliste asjadega tegelda) ning sõna ei võta, siis kahtlejaid kuulavad seda, mis meedias rohkem kära teeb. Ma võtsin isegi kätte ja uurisin, kuidas mingit teemat lahata, kuidas mitte leeki lahvatma lüüa. Ja esimene asi, mis iseenesest ju täiesti selge, on mitte korrata neid teooriaid, mis käivad vastu sellele, milleni teadlased, arstid jne on aastakümnete ja vahel aastasadade uurimuste põhjal jõudnud.

Ja ma saan aru inimeste väsimusest... nad tahavad vabalt väljas käia, sõpradega kokku saada, restorani või baari minna. Nad tahavad, et valitsus teeks seda, mis ainult nendele meeldib (arvestamata, et asjad, mida valitsus teeb võivad teistele täiesti normaalsed tunduda), nad tahavad... Sest see on nende isiklik õigus... Ainult siis on need inimesed, need, kes jääksid viirusega kokkupuutudes kaotajaks... nemad tahavad jälle, et teised kuulaksid soovitusi ja ettekirjutisi, sest nad tahavd võitjaks jääda, et ühel päeval ka vabalt välja saaksid minna, koos teistega pidutseda, koos teistega jälle olla. Ja mitte haigevoodis elu-surma vahel vaakuda ja isegi kui paranetakse viirusejärgsete tüsistutstega võidelda. Veel vähem tahaksid nad mulla all puhata...

Ma ei tea, kuidas ma jõudsin nii musta pilve alla... kevad on ju siin... Või õieti tean, sest ma olen ka sunnitud praegu arsti soovitusel kodus istuma ja võimalikult palju eemale hoidma nakatumisest, sest see võib tähendada mulle tõsisemaid tagajärgi, kui ma varem oskasin karta või oodata. Sellepärast olen kuri nagu herilane kõigi nende peale, kes oma "õigusi" taga ajavad. Sest tänu teile naerab viirus pihku ning peab aga oma pidu meie hulgas edasi.