Detsember

Vahepeal on jõulud jõudnud tulla ja peaaegu minna. Nüüd ootame aastavahetust. Toomas käis kuu algul Mariga Kuubal ning siis juba lendas Eestisse. Mõtlesin  sügisel, et ema jaoks on need esimesed jõulud, kui ta üsna üksi on (isa hooldekodus). Rääkisin lastega läbi, kas nad oleks nõus, kui isa pole jõulude ajal siin, ning siis juba läksin selle jutuga Toomase juurde. Talle meeldis mõte, peaasi, et töö juurest vabaks saab.

Kes oleks võinud arvata, milline ajastus lõpuks paika langeb. Ta oli jõudnud vaevalt kaks päeva Eestis olla, kui sai kurva kõne Benita kodust. Nii ei jõudnudki ta veel isa enam näha. Kuigi samas tunnistas, et ehk nii oligi parem. Sest suvest on viimased mälestused, kuidas ta vanematega suvila ja Vääna ranna vanadel radadel jalutas. Muidugi oli hea kohapeal olla. Selle asemel et siit Torontost kiiruga kohale sõita. Emalegi sai ise sõnumi koju viia. Ühtepidi olime vanaisa juba ammu kaotanud, kui Alzheimer oma tööd tegi. Teistpidi on ikkagi kurb. Ma ise käisin järgmisel päeval jalutamas, ja äkki olid silmad pisaraid täis. Iga lähedase inimese lahkumine on nii lõpmatult kurb.

Ülemisel pildil on Jaan kõige parempoolne. Sündinud 1932. Oli kahekordne Eesti meister teivashüppes (1958 ja 1959), aastatel 55 & 56 kolmas, ning 57 teine. 50ndatel oli oma tulemusega 4.10 paremuselt kolmas (parim tulemus 4.20). Elukutselt ehitusinsener, peale pensionile jäämist tegi ehitusjärelvalvet. Nii mõnigi meile tuttav hoone on tema terava silma all püsti pandud (tuleb esimesena meelde restoran Paat, aga ka Tallinna krematoorium - pole ime, selle rajaja on meie hea sõber). Vasakpoolne on Martin Kutman, kellelt on ka eluloo raamat minu meelest ilmnunud. Jaan on ka NSVL meistrivõistlustel võistelnud, jäänud küll 26.kohale.

Ja nõnda me siis olime siin jõuluõhtul kolmekesi. Kirke saabus juba õige varakult, sest neljapäevast alates oleme jälle kassiomanikud. Ta polnudki jõudnud kassi veel vaatama tulla. Kiisu ise on juba poole aastane. Väike sinihall siberi kass Ukko. Nimega oli ka meil pisut arutlust. Mari arvas, et Tiramisu oleks parim nimi. Kirke ja veel mõni teinegi kiitis heaks. Minu meelest oli aga see liiga pikk. Isegi kui me hakkaks teda näiteks Miisuks kutsuma. Pakkusin Manna ja Kiwi. Kuid kumbki ei sobinud. Siis käisime siin jalutamas ning ma arvasin, et näiteks Uku sobiks. Kõik jäigi sinnapaika, kuni tuli kätte neljapäev, ja Mari hommikul teatas, et see Ukko nimi hakkas talle väga meeldima :-) Mul ükskõik, kas Uku või Ukko, mõlemad ju ühed ja samad äikesejumalad, üks ainult soomepärane. Ongi toredam. Nii palju siis nimepanekust. 

Mõni on küsinud, miks me mõnele koduta kassile kodu ei pakkunud. Aga muidugi sai siberi kass võetud ikka Mari kassiallergia pärast. Ega meil palju valikut pole. Kas elame kassita või võtame mõne, kelle puhul Mari ikka majas hingata saab :-) Siiani on ta olnud samas ruumis pisikese uue asukaga, ning ei mingeid tunnuseid. Nii et läks väga hästi. Pöördusin samasse kohta, kust Mangogi pärit oli. Seekord ei pidanud ma õnneks täitma pikka küsitluslehte, kas ikka sobin kassiomanikuks. Lõpuks oli veel vaja kontraktile alla kirjutada. Ei käigi kõik niisama ;-) Neil on ka õigus kass tagasi võtta, kui tekib kahtlus, et me ei hoia teda korralikult. Ja meil ka õigus tagasi anda. Ukko on mingis kasside registris kirjas, nii et saaks isegi näitustel käima hakata. 

Praeguseks hakkab Ukko juba rohkem meie koduga harjuma. Alguses olime ikka natuke mures, kas ta üldse sööbki. Õnneks tuletas Kirke meelde, et Mangoga läks umbes paar nädalat enne, kui ta täiesti kodunenud oli. Ja julges mujale ka avastusretkele minna. Praegu on meil värav Mari toa ees, et ta kuuleks hääli ja võiks koeri nuusutada. Ja koerad teda ka. 

Suurt jõululauda me ei teinudki. Lõuna ajal tellisime sushit ja õhtul küpsetasin mee-küüslaugukastmega sea sisefilee tüki. Tuli ootamatult hea. Hästi mahlane ja mõnus. Ja läks väga kiiresti! Ma sel aastal ei jõudnudki verivorstide tegemiseni, sest neid müüakse nüüd ühe eestlase pereretsepti järgi tehtuna poolakate poes. Ostsin kaks tükki, aga teadsin, et ega me ei jõua seda ära süüa. Nii et jäi oma aega ootama. Muidugi tegime oma jõulujalutuskäigu. Ilma selleta ei ole jõulud päris jõulud. Välja arvatud muidugi see, et meil sajab ja on suhteliselt soe. Kingitustega olime üsna tagasihoidlikud. Ma ei hakanud isegi pakkimisega vaeva nägema, vaid kasutasin kahte pappkasti. Mis tegi tüdrukutele lõpmatult nalja. Kuigi ütlesid, et kiidavad väga heaks. Heaks kiitsid ka kõik sõbrad, kellele nad pakkidest pildid saatsid :D

Uus köögimasin Rootsist: Ankarsrum

Kõik sai alguse juba millalgi kümme aastat tagasi, kui järjekordne saiamasin otsad andis ja ma otsustasin, et aitab mõtlemisest, kuidas me Eestisse tagasi läheme ja ei saa ühte või teist köögimasinat kaasa võtta, mille peale me siin kallist raha kulutanud. Ning põhjuseks pole üldsegi see, kas need mu kohvrisse mahuvad või liiga rasked, vaid hoopis praktilisem. Nad lihtsalt ei tööta Euroopas. Või õieti töötavad, aga seda vähem kui minuti, vist pigem siiski mõne sekundi, ja ongi kõik. Mootor läbi, ning suur vaev asjade Eestisse toimetamisega nagu maha visatud. Seda kõike muidugi, kui oled õige otsaga pistiku muretsenud, sest seegi on kahel mandril erinev. Rääkimata muidugi elektrivoolu tugevusest. 

Tagasi Torontosse nüüd oma mõtetega. Mul lausa kirjutatud kusagil, kuidas ma uut saiamasinat ei ostnud, vaid hakkasin vaatama muid taignasegamise variante. Juba siis jäi silma selline hiilgus nagu Anakarsrum, aga kui vaatasin selle hinda, otsustasin siiski edasi uurida. Muidugi oli üsna loogiliseks lahenduseks Kitchen Aid. Segab saia- ja leivatainast, vahustab koort ja munavalgeid, või hoopis roosamannat ja nii aina edasi. Olen KAga üsna rahul olnud. Juurde olen ostnud veel hakklihamasina (mida pole tegelikult ammu kasutanud) ja jäätisekausi (mida kasutasin eile). Kuna ta on mul seisnud köögiletil, siis pole üldsegi mingi probleem seda appi võtta. 

Kõik kulges mu köögis just nõnda, kuni sel sügisel tulin jälle appi sõbrale, kes golfiturniiri üks korraldajatest. Kuna meie kogukonna "põhivara" kringlite küpsetamisel kõigepealt üldse nende küpsetamiste juurest eemale astus (kuigi ta aegajalt vist ikka natuke tegi), ning sel suvel ootamatult pilvepiiri taha läks, siis palus sõber mult jällegi kringleid. Eelmisel sügisel tegin ka, kuid peale seda elasin oma elu rahulikult edasi. Sel sügisel hakkasid asjad hoopis teist rada minema. Äkki ilmus välja teisigi, kes soovisid magusat saia oma üritustele. Loomulikult ei jõuaks ma iialgi 4-6kg tainast käistsi valmis segada. Nii et pidin oma trui KitchenAidi abiks võtma. Siiani on ta vastu pidanud, aga ilmselgelt on tema jaoks üle jõu isegi 2kg, mida mul ühe kringli jaoks vaja. Vaatasin väga murelikult, kuidas masin üsna raskelt ohates ja ägisedes nii rasket tööd tegi. Ning iga kord mõtlesin, kas peab ikka vastu või mitte. Lisaks muidugi eriline tüütus sellega, et tainas ronis pidevalt mööda konksu mootori poole. Pidin kogu aeg seda maha kraapima.

Kuna mul oli aga siin nüüd kringlitega natuke raha kogunenud, siis otsustasin midagi muud kööki muretseda, enne kui KA täiesti otsad annab. Siis oleks mul ju ikka üks veel abiks, saan kasvõi maha müüa, kui otsustan, et rohkem pole vaja. Ja nõnda tulin tagasi oma kunagise "armastuse" juurde. Ankarsrum on Rootsis toodetud köögiabiline, mida seal juba 40ndatest toodetakse.

Liitusin Ankarsrum Facebooki grupiga, kuhu kuuluvad minusugused "unistajad" ja need, kellel masin juba kodus. Mõnel on sama masin 70ndatest! Ja töötab ikka hästi. Eriline selle juures on see, et rootslased ei ole palju muudatusi teinud. Uued kausid, segajad, lisavidinad sobivad ka vanadesse. Välimust on ainult uuendatud ning kujutan ette, et ehk on mootoriski pisut täiendusi tehtud. Ameerika turule tulles lisati küll veel taignakonks, millega siinsed inimesed harjunud on. Aga pühendunud kasutajad ei võta seda sahtlipõhjast isegi mitte välja.

Ma pole mingit statistikat teinud, kuid ütleks, et 95-97% grupi liikmetest, kes ka masina omanikud, on äärmiselt rahul. Vaid mõni üksik satub vahele, kes ei suuda kuidagi uue asjaga sina peale saada. Suuresti muidugi sellepärast, et see töötab pisut teistmoodi. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et vedelad ained lähevad kaussi sisse esimesena, siis alles tasapisi jahu. Segamine matkib rohkem seda, kuidas inimene tainast sõtkub, ja ei rebi seda nagu KA. Kasutajad kiidavad kui siidiselt pehme ja mõnus on lõpptulemus. Ma ei saa veel kaasa kiita, sest pole pärmitainast teinud, aga kohe-kohe :-)

Minu masina esimeseks ülesandeks sai vahukoort vahustada, sest ilma selleta pole kakao üldsegi mingi õige värk ;-) Ja oh, sa poiss! Esiteks käis kõik nii kiiresti, et hea oli, kui ma silmagi jõudsin pilgutada. Õieti küll ei pilgutanud sellepärast, et olin ette hoiatatud, kui kiiresti võib vahukoorest hoopistükkis või saada. Kui siis viimaks lõpptulemust imetlesin, siis proovisin aru saada, kuidas üks asjandus midagi nii vahtu lüüa suudab!?! Kujutan juba ette millised beseed mul hakkavad valmima.

Teisena valmistasin liivataigna (kaks portsjonit korrata). Masina Rootsi päritolu silmas pidades, tegin hallongrottor ehk vaarikakoopad või ütleme parem eesti keeles: moosiküpsiseid. Mul oli just üks video selle kohta siin hiljuti. Kuigi seekord ei pannud külma võid sisse, vaid alustasin toasooja võiga. Mis tuleb esialgu lasta masinas vahule ja alles siis hakata suhkrut lisama.

Praeguseks olen viinud KA alla keldrikorrusele (kuigi eile tassisin tagasi, et sorbetti teha) ja käin ja teen pai uuele. Suuruselt on ta pisut kogukam kui mu KA, kuid samas on pisut madalam. Ning tegelikult vaid mõni sentimeeter laiem ja pikem. Tegin enne ostu hoolikalt mõõtmistöö ära. Mõtlesin ka natuke aega värvivaliku üle, ja kuigi tekkis hetkeks mõte punane või tumesinine valida, siis jäin sama värvi juurde, mis mu KA, ehk siis igavalt hall :-) Siin kõrval laenatud pilt erinevate värvide osas. Ning kuna on levinud ka komme oma masinatele nimesid anda, siis temast sai minu vanaema järgi Miina. Ma pole oma vanaema kunagi näinud, aga vähemalt nüüd olen Miinaga koos ühes köögis. Seiklused Ankarsrumiga jätkuvad minu köögis. Aga milline masin sinul köögis on, või eelistad kõike käsitsi teha?

Jõulune käsitöölaat

Pühapäeval lõppes järjekordne One of a Kind käsitöölaat. Ostsin piletid juba augustis ära, kuigi eks ta ole pisut ettearvamatu, kas ikka lõpuks jõuan sinna. Samas hoian iga pileti pealt viis dollarit kokku, nii et tasub ikka ära. Läksime koos Mari ja ta poolakast sõbra Adiga. Kirke oli juba päev varem käinud. Tavaliselt kõnnime terve saali esimese hooga läbi, peatume, kui midagi huvitavat silma jääb ning haarama kaasa nimekaardid või reklaamlehed koos laua numbriga. Lõpuks istume pingile vaatama, kuhu tagasi tasuks minna. Selline hea mahajahutamise võimalus, et hetke mõjul midagi kaasa ei osta. 

Ainuke, kust ma midagi tavaliselt kohe ostan, on siinse kanada-eestlase tehtud riidest inglike (All Through the House). Kui meie sinna sattusime, olid ta mõlemad tütred müümas. Üks ütles kohe, et Kirke oli juba eile kohal olnud ning teatanud, et tulen ka läbi :-) Küsisin, kas nad võtaks ema käest äri üle, kuid nad naersid, et pigem vist mitte. Üks arvas, et äkki hoopis teeb seda tema väike tütar. Nii tore on tegelikult neid noori näha, kellega saan ikka veel eesti keeles rääkida. Parem oleks, sest nad mu endised õpilased Eesti koolist ;-)

Seekord võtsin kaasa taas kord ühe inglikese, isegi kui mul ta uuemaid ehteid nagu jõuluvanad, lumememmed, päkapikud rääkimata uuema üllitisena pärgasid kodus pole. Eks peab ajaga kaasas käima, sest isegi need, kes truilt tema lauda külastavad, ei jõua tervet oma maja ingleid täis tassida. Või neid kinkida. Ma olen kindel, et tal läheks suurepäraselt, kui näiteks Eestis nendega kaupleks. Kujutan ette, kuidas ta oleks lumisel Raekoja platsil jõululaadal müümas ja ostjad tema laua ümber tungleksid :-)

Laadal on veel üks eestlane (Gnomes by Mari), kes mõni aasta tagasi hakkas taas-kasutuse käigus vanadest kampsunitest päkapikke tegema. Tema laua ümber on ka alati ostjaid. Kuigi Raekoja platsil oleks vist temal rohkem konkurentsi päkapikkude osas. Riidest inglid on hoopis rohkem eripärasemad. Siiani pole veel kedagi samasuguseid näinud tegemas. 

Pean ütlema, et sel aastal tundus müüjaid ja laudu palju vähem olevat. Või olid mõned juba eelmistest aastatest tuttavad palju väiksema laua taga. Sama rääkis ka üks müüjatest, et neid on vähem. Millest on kahju. Keegi nimetas ka, et ta ei taha sinna enam minna, sest "kõik" on edasimüüjad. Tegelikult muidugi mitte kõik, aga eks neidki satu sinna. Kahju, kui käsitöölisi ja kunstnikke vähe. Aga kujutan ette, et laua hind võib olla palju kõrgem võrreldes varasemate aastatega, ning eks nii mõnedki on pidanud viimasel ajal püksirihma pingutama. Eriti veel käsitöölised.

Peale seda, kui olime kõik vahekäigud läbi kõndinud ja maitsnud igat sorti head ja paremat, mida proovimiseks pakuti, seadsime sammud tagasi. Enne ostsime siiski mõne moosipurgi ja maitseaineid kaasa. Proovisime ka teed, mis maitses imehästi, kuid otsustasime, et hind oli liiga krõbe. Jätsime meelde, millest see tehtud (lavendel, sidrunväändik, kummel, kaerakõrred), ning otsustasime ise oma segu kokku panna :-) Vaatasin juba, et kõike oleks Amazonist saada, aga ehk ootame uue suveni, kui osa asju oma aias kasvatame.

Mari sai endale varajase jõulukingi. Balanseerimislaua. Ütles mulle, et tahab tuleval suvel sõprade juurde Kaliforniasse minna ja seal surfamist proovida. Hakkab selle peal hajutama :-) Nii palju kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis õnnestub tal see asi juba päris hästi. Kutsub mind ka proovima, aga ma olen siiski hetkel veel oma tervist kallimaks pidanud. Või õieti peaksin tossud jalga panema, et sellele astuda. Eriti algajana, sest muidu võib liiga libe olla ja mina põrandal ninali.

Endale (või õieti perele) ostsin piimakannu. Sellise, mille sisse saab panna piimakoti. Sest Kanadas müüakse osades kohtades (nagu Ontario) piima plastikkottides (läbipaistvad, sinised läbipaistvad või valged), mis ameeriklastele alati hirmsasti nalja teeb. Kui nad vaid teaks, et Eestis saab hapukoortki plastkotis :D 

Ma armastan savist tooteid. Kuigi seekord proovisin suure kaarega kõigest mööda kõndida, kus tegu keraamikaga. Sest ma olen juba liiga mitme savist tassi omanik. Ja mõne kausi oma ka. Aga kui need värvid silmanurgast silma jäid, siis ei saanud mind jõuväelgi riiuli juurest eemale. Peaaegu nagu Eesti lipu värvid ju. 

Küsimus tekkis ka kellegagi, et kann tundus talle liiga suur. Aga tegelikult ei ole. Sest tavaliselt ostame me siin piima nelja liitri kaupa. Ja kotte on kokku kolm. Nii et ühes pakis on kusagil 1.33l piima. Sellepärast ongi meil pisut kogukamat kannu vaja.

Laadal ei ole soovitatav pildistada, kuigi mõne pildi ma ikka napsasin. Meeldis metallist looduspildid, mis jällegi eestlase hinge paitasid. Kuid hinda vaadates otsustasime paidega piirduda ning edasi liikuda.

Mul on alati nii tore, kui saan sinna laadale. Kuigi veel toredam oleks, kui ühel päeval võiksin mõnel Eestis olla. Sel aastal jagas õde otse videopilti Eestist, kus hiidlased oma kraamiga ja esinemistega väljas. Hing kibeles kangesti ise sinna. Äkki järgmisel aastal, sest Kirkegi nimetas, et tahaks just talvel minna. Ma olen aastast 89 ainult suviti Eestis olnud (välja arvatud üks kord kevadel ja kaks korda natuke sügisel). 

Kas mul on nüüd kingitused kõigile olemas? Jah ja ei. Kuna Mari sai juba enda oma kätte, ning Kirkele oleme ka ostnud ühe lõuatõmbamise raua, mis ukse vahele käib, siis ma ei teagi, kas hakkan veel midagi muretsema. Üldse oleme viimastel aastatel rääkinud, et võiksime asjadevaesemalt oma jõulukinkidega hakkama saada. Ei ole veel päris sealmaal, aga liigume tasapisi sinnapoole ;-)