31.03.19

Kus on hea elada?

"Ma ei soovi teiste rahvaste hulgas elada, ma ei tunne ennast võõraste seas hästi. Ja see ei tõmba mind üldse, pärast laevareisi ammu enam mitte. Enne seda oli veel põnev. Aga ma nägin, et inimeste elu on planeedil Maa igal pool ühesugune. Muidugi, igal kandil on väikesed eripärasused, aga need mind ei huvita. Mind huvitavad ainult suured eripärasused. Kõigil inimestel maailmas on laias laastus samasugused mured, tahtmised, emotsioonid. Ma olen üsna kodukeskne mehike." Ka Eesti ilma kohta pole tal kübetki kobisemist, isegi kui käia välja meie kõige pimedam ja süngem kuu november. "Kõige rohkem ma armastangi novembrit! Aasta kõige pimedam, limasem ja tatisem aeg on mulle just ülisobiv. Mulle ei meeldigi ere päike ega kuumus." 

Nõnda rääkis Marko Matvere ühele ajakirjale. Aga täpselt sama, või umbes sama, kõneles ta mõni aasta tagasi Torontos käies (pilt on siit, autoriks Taavo Tamtik, isegi Toomas on pildile jäänud). Just seda, kui palju ta tegelikult hindab, mis Eestis olemas on, kui hea seal tegelikult elada on, võrreldes lugematute teiste riikidega (alati ei pea võrdlema end paremal järjel maadega - mida maailmas tegelikult päris vähe - ja kellel on palju rohkem aega olnud oma majandust ja eluolu üles ehitada; küll me ka sinna ühel päeval jõuame). Ja ma nõustun. Igas punktis. Isegi selles, et november võib ilus olla. Jah, ma pole iidamast-aadamast enam talvel Eestis elanud. Mõned hirmutavad mind, kuidas ma kohe otsa ümber keeraks ja päikest otsima läheks. Aga nad ei tunne mind. Mulle ei meeldi päike. Mulle ei meeldi kuumus. Pole mitte kunagi meeldinud. Ma eelistan iga kell pigem ühte vihmast päeva, kui et peaks nägema seda eredat valgust. Aastatega on see tunne pigem tugevamaks läinud. Natuke aitab kaasa vast see, et ere valgus on minu jaoks liiga tugev ja liiga suurtes doosides võib kergelt hoopis migreeni tekitada... Kui mõtlen oma elule, siis helgemad mälestused on mul näiteks seenevihmaga seenele minekutest, või kuumal maal just õhtused ajad, kui kuu on välja tulnud ja kuumus natuke järele andnud. Ma ei igatse neid päikeselisi hetki, kui ma mere ääres soojal liival vedelen või higistades kusagil rändan. 

 Nii et tegelikult sobiks mulle näiteks Island suurepäraselt. Või äkki Gröönimaa. Või mõni muu põhjapoolne paik. Aga... sündisin ma Eestis ja nüüdseks olen juba pool elu elanud hoopis mujal. Ma ikka vahel mõtlen, et ei minus ega Toomases pole ainest maailmaränduriks. Kuigi elanud oleme nüüd kolmel maal. Suure tõenäosusega istuks me praegugi kenasti Eestis. Ja ma olen päris kindel, et töötaks ka seal. Ma teen selle järelduse peamiselt oma Eesti sõpru ja tuttavaid vaadates. Kes oma olemuselt üsna sarnased meile (miks muidu nad sõbrad on ;-) Ja peale kolmel maal elamist, oleme me väga hästi aru saanud, nii nagu esimeses lõigus kirjas, et inimestel on põhimõtteliselt igal pool üsna saransed mured ja lootused. Või nagu ütles 90ndate keskpaigast alates Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson: «Minu meelest on elu Eestis täiuslik. Ja see, mis mulle Eestis ei meeldi, ei meeldi mulle ka Ameerikas. Meie ühiskonnad on väga sarnased, kui relvade omamisega seonduv välja arvata. Probleemid on samad: väikesed palgad ja kõrged hinnad. Viimased aina tõusevad. Sama jama igal pool.» 

Tavaline küsimus on ka meile, et miks me siis pole tagasi läinud. Jah... hea küsimus... Ma vist küsiks täpselt samamoodi :-) Me lahkusime umbes-täpselt kaks aastat enne Eesti taasiseseisvumist. 1991.aasta jaanuari lõpus olime aga juba Kanadas. Ja kui siis suvel Eesti vabaks sai, oli eufooria päris suur. Kust ei puudunud ka natukest ettevaatlikkust. Kas ikka tõesti ongi nii... Mul on sama aasta sügisest nii selgelt meeles üks pisike kõne, mis peeti Korp!Rotalia majas Torontos. Kuidas üks härra tõstis klaasi ja küsis väikese irooniaga, kes siis nüüd Eesti poole hakkab minema. Just nii nagu läbi aastate olevat inimesed siin kaugel võõral maal endale ja teistele lubanud. Mitte keegi ei hõisanud rõõmsalt, et nad juba pakivadki kohvreid. Sest elu on keerulisem, kui lihtsalt tormata "uutesse seiklustesse". Sest sul on kõik käe-jala juures, su elu on kuidagi paika pandud ja jookseb nii nagu see sulle tuttav ning omane on. Ega ma tol ajal ei osanud selle peale mõelda. Olime ikkagi noored, just teinud läbi lahkumise Eestist, siis põgeniku elu Rootsis ja viimaks maandunud Kanada elamisloaga Torontos, mis tähendas, et tegelik elu oma igavate igapäevamuredega polnud jõudnud ju veel õieti alatagi. 

Muidugi mõtlesime tagasimineku peale... Isegi peaaegu oleme läinudki nii umbes kümme aastat tagasi. Mis jäi siiski katki. Kas mul on kahju sellest? Jah ja ei... tol hetkel tundus mulle tähtsam mu laste tulevik. Eriti Kirke puhul, kes oleks kindlasti kõige valusamalt seda minekut läbi elanud. Üks asi on niisama külla tulla, aga teine koolis käia ja seal end tõestada (eriti kui väike õpiprobleem vaevab). Teisalt on mul hoopis kahju, et me 94ndal aastal Eestisse ei jäänud. Siis kui ma tundsin viimase kui rakukesega, et ma olen tüdinenud võõral maal võõraste seas võõras keelekeskonnas olemisest. Muidugi aitas sellele kaasa ka raseduse katkemine ja siis teise lapse kaotus. Aga siis jäid mõned otsad ikka veel siin lahti. Ja siis tundus, et me saame oma pisikese sissetuleku kõrvalt rohkem koduseid Eestis aidata. Ja siis jäin juba taas last ootama. Ning sündis Mari. Ja elu läks muudkui oma rada edasi. Kuni ühel päeval imestasid, kuhu aeg läinud on ning oli selge, et mul on kasulikum siin vähemalt 55nda eluaastani töötada, sest sellega kindlustan endale tööpoolse pensioni (mina olen veel üks nendest, kes sai eneselegi teadmata hüpata reele, mis väga kiiresti silmapiiri taha oli kadumas, sest sellist pensioni pakuti siis, kui majandus õitses eriti uhkelt, nüüd vist ainult riigitöötajatele, kelleks on muuhulgas nii Kanada posti juures töötajad, ja õpetajad). Ega see väga suur pole, kui ma päris üksi elaksin, siis on selge, et peale esmaste kulude äramaksmist, ei jääks mul raha toidu jaoks. Rääkimata muudest rõõmudest. Samas on kõik suhteline, mida õieti esmaseks pidada ;-) 

Ja ongi nii, et kui ma nüüd möödunule pilku peale viskan, siis üha rohkem saan aru, kui imelikult see inimene on loodud. Nooremana on selline tunne, et lõputu elu ootab ees. Mäletan aega, kui lapsed olid väikesed ning mure suur, kuidas nad ära hoitud saavad. Lõin palganumbreid kokku ja võimalikke lasteaiakulusid ning minu jaoks terendas tulevikus igavene selliste kulude maksmine. Muidugi tuli päev, kui nad kooli said minna ja need mured kadusid (mis ei tähenda, et lapsega seotud kulud kangesti väiksemaks läksid), aga iseenesest see igavikuna tunduv aeg on nii selgelt meeles. Ma arvan, et alles millalgi 40ndate lõpupoole hakkas selgeks saama, kui üürike me elu siin maa peal on. Me unistasime "suurelt", sest elu tundus lõputult pikk, mille jooksul võib kõik need unistused täita. Aga lõpuks saad aru, et mõte tagasi oma kallis Eestis olemisest, ongi praeguseks vaid mõtteks jäänud. Õieti mitte päris, sest lootus on "päris" pensionipõlves ikka sinna kolida. Kuigi siis tekib küsimus, kas tahame oma lastest eemal olla... Kaalun siis nii ja naa, kas olla osaliselt siin ja osaliselt seal. Aga kui kaua sellistki reisimist saab endale lubada. Mitte ainult finantsi poolelt, ka tervise poolelt. Ning samas ei taha ma üldsegi vanurina olla võõras keelekeskkonnas. Ma mõtlen tõepoolest aegajalt nendele küsimustele. Ja mul pole vastust. Sellepärast võtan hetkel iga päeva ja otsust nii nagu nad tasapisi tulevad. Ja ei pea liiga suuri plaane.

Kus siis on tegelikult hea elada? Kindlasti oma rahva hulgas. On hea käia ringi ja vaadata, mis mujal toimub. Koguda kogemusi. Näha suuremat pilti. Ma olen märganud, et need eestlased, kellega olen kokku puutunud ja kes on palju ringi reisinud, on kuidagi avatumad ja mõistvamad kui need, kes on ainult oma "nelja seina vahel istunud". Täpselt nii nagu ülal Matvere on nimetanud. Või see ameeriklane: sama jama igal pool. Nii leian minagi, et kuigi elan võõrsil, siis miski ei kaalu üles elu oma lähedaste hulgas, oma kultuurikeskonnas. Ning kui siis tõesti oledki jäänud mujale elama, siis usun, et paljudel on sees mingi omamoodi rahutus, igatsus tagasi. Ja kui siis isegi minna tagasi, peab arvestama, et see võõras riik võib olla ka su naha alla pugenud, ning lõpuks jäädki omamoodi kahepaikseks... ikka endiselt rahutuks hingeks...

19.03.19

Võitjad ja kaotajad

Ma olen sel nädalal mitu korda mõelnud, et kas matemaatikas on arvutamises mingid muudatused toimunud või olen mina millestki täiesti valesti aru saanud. Loen pidevalt siin ja seal, kuidas kaotajad peavad maha rahunema ja võitjatel laskma tegutseda. Loomulikult räägin ma jälle valimistest. Nii palju, kui mina oma silmaga nägin, siis kõige rohkem hääli sai Reform. Kas keegi võiks nüüd ära seletada, miks neid kaotajaks loetakse? Nad on tehniliselt ikka valimiste võitjad (nad saavutasid ajalooliselt kõige kõrgema võidu oma 28,9%ga, ükski teine partei pole kunagi nii suurt toetust saanud), ning praegu moodustatav kolmikliit on lihtsalt kambaka tegemine võitjale. Kambaka tegemine ei kõla muidugi väga kenasti, aga see ei anna õigust end võitjaks kuulutada. Muidugi... ma võin ka vabandada kõigi ees, kes suudavad mulle matemaatiliselt ära tõestada, et see, kes kõige rohkem hääli saab, on tegelikult kaotaja. Ja muidugi... mulle meeldiks ka, kui keegi (asjasse pühendatu) avalikult seletab, miks hakati moodustama koalitsiooni, mis nende kolme partei paljud valijad täiesti segadusse ajanud (ja vist ka partei enda liikmeidki). Sest kui ühe partei juht jätab mulje (sest nüüd ei saa enam öelda, et ta täpselt nii ütleski, sest ta on täiesti Jüri-Rataslikult "soga" ajanud, st mitte midagi öelnud), et ühe parteiga koostööd ei tehta, ning järgmisel hetkel tuleb välja, et ta peaaegu et valimiste õhtul (või äkki juba olid plaanid paigas enne valimisi) läheb koputab partei uksele, kellega nii paljud põhitõed risti lähevad. Ei, selleks ei olnud vist isegi kõige tulisemad paremäärmuslaste toetajad valmis. Kuigi nüüd on mõnus oma mätta otsast kuulutada, kuidas nad äkki võitjateks muutsid. Aga olgem ausad, kui kaardid oleks teistmoodi jagunenud, näiteks oleks EKRE võitnud (see tähendab, et ma mõtlen ikka seda matemaatilist võitu, et said kõige rohkem hääli) ja siis oleks reform ja kesk (või mõned teised erakonnad) "võitjale" (või on nad kaotajad?!) selja keeranud, ning oma koalitsiooni moodustama hakanud, ning EKRE välja tõrjunud. Siis ma millegipärast arvan, et karjutaks ehk tesitipidi ning nõutaks valjuhäälselt õigluse jaluleseadmist :-D

Ma olen siin varem öelnud, et mind on poliitika üsna külmaks jätnud. Kuni siiani. Sest põhimõtteliselt ega suurt tähenda, kes eesotsas on. Kui on demokraatlik riik, siis lõpuks saab rahvas "üles tõusta", kui asjad täiesti viltu lähevad. Ja nüüd ongi vist juhtumas see, et päris paljudele ei meeldi kõige rohkem see vale ja vassimine, mis seekord toimunud on. Kui oleks teatud, mis tulemas on, siis oleks kindlasti nii mitmedki teistmoodi hääletanud. Ja oleks vast isegi rohkem minusuguseid "varjusurmas" kodanikke üles äratanud. Nüüd on aga hinges tunne, et poliitikud (kelle suurte täitmatute lubadustega me harjunud oleme) on meid eriliselt inetult ninapidi tõmmanud.

Ja nõnda ongi nii palju rahulolematust ja näiteks #KõigiEesti liikumine tekkinud, sest poliitikud ei osanud juba enne valimisi ausad olla (ha-ha-haa... millal ma õpin, et tühjasid lubadusi andev poliitik on norm :-) . Hetkel tuleb küll Kaja Kallas kõige siiramana esile. Sest ta hoidis oma põhimõtetest väga kõvasti kinni. Mis ilmselt mängis lõpuks tema vastu. Aga ta on alles noor tegija nii kõrges mängus. Küll ta õpib ja lööb ühel päeval ninanipsu praegustele kambaka tegijatele. Ma siis naeran vaikselt pihku ja otsin selle postituse uuesti üles :-D

Oh, ja unustage Kanadasse ja USAsse tulemine ära, sest see manner vajuvat juba kolme aasta pärast merre. Mul on nüüd vaja ka uue Eesti Keskuse rajajatele seda edasi öelda, et peame ikka nii kaua siin vanas Eesti Majas vastu. Kulutame parem raha suurte pidude korraldamiseks näiteks või jagame eestlaste vahel ära, kui nad enne mandri kadumist Eestisse peavad kolima ;-)

18.03.19

Vastuseks Martin Helmele, kes saatis asju pakkima ja Kanadasse kolima

Ma arvasin, et pean siin oma päevikut nädalas korra justkui kirju kirjutades. Aga... täna tuli kange tahtmine haarata sulg pihku, sest üks pealkiri köitis tähelepanu... Tunnistan kohe, et mul pole võimalust artiklit lugeda, nii et kui midagi esitatud teemast mööda läheb, siis... ma ei hooli. See kolimise teema on tegelikult midagi, mille osas olen nii mõnegagi varasemalt vestelnud. Siin isegi pikem jutuvada minu blogis aastast 13. Kuigi... eks Helmel oli mõnes mõttes natuke õigus ka Kanada poole saata, sest meie riik on välja hõiganud, et järgmise kolme aasta jooksul ootab ta siia 1 miljon uut elanikku (ka põgenikke). Mis ei tähenda, et sa võid niisama üle piiri astuda ja oledki lilledega vastu võetud.

Niisiis... Kanadasse kolimine... Kõigepealt tahaks tuua kõik need suured Kanadasse tulijad või saatjad taevast maa peale. See tulemine ei ole mitte väga kerge! Mitte ainult eestlastele. Oleme kõigi teiste rahvastega täpselt sama pulga peal. Välja arvatud, kui Kanada valitsus ütleb, et võtab vastu 25 tuhat Süüria põgenikku, mis ta paar aastat tagasi välja kuulutas (pannes samas tingimuseks, et nad on pered ning mitte üksikud mehed), siis on kõigi riikide elanikud kenasti reas ühe stardijoone peal. Ei tähenda, kas elad USAs või Austraalias. Või Eestis. Asju võib nõnda kergelt pakkima saata ja mujale maale saata ikka Euroopa Liidu piirides. Sest selleks, et Kanadasse jõuda, on vaja läbida väike kadalipp. Kui seda ametlikult muidugi teha soovitakse. Kui mitte, siis Eesti passiga pääseb siia pooleks aastaks (peaasi, et on tehtud ka see uus elektrooniline luba $7 eest). Kuigi, isegi siis peab ettevaatlik olema. Piirvalvur võib näiteks sulle otsa vaadates või sinuga vestlusest teha omad järeldused, ning lüüa passi templi, millel varasem lahkumise kuupäev. Või hullemal juhul palub ta kohe kõrvale astuda ning suunab sind tagasilendava lennuki peale, kui ta kuues meel ütleb, et oled Helme soovitust tõsiselt võtnud ega kavatsegi tagasi minna. On olnud ka selliseid juhtumeid, ka Eestist tulnud inimestega.

Aga ütleme, et soovid ikka ametlikult Eesti tolmu jalgelt pühkida ja kogu täiega unistuste maal Kanadas elu edasi elada (vist ei ole unistuste maa, pigem ikka USA; kuigi mina seaks siin elades Kanada ikka ettepoole ;-) Siis on number üks muidugi ametlike dokumentide korda ajamine. Mis võib heal juhul pool aastat võtta, aga ka kasvõi kaks. Ja rahakott peab ka ligi olema. Mitte just "väga suur". Kuigi... kui sul juhtumisi on väga suur rahakott, siis on olemas võimalus ettevõtjana tulla, aga see võimalus on ka keerulisemaks aetud. Nõnda siis... raha... Muidugi maksab kõigepealt avalduse sissepanemine kena kopika. Ning peale seda on vaja sul tõestada, et sul on olemas vaba raha, millega saad hakkama, kuni esimese töökoha leiad. Üksikisikul on see $12tuhat + ja neljaliikmelisel perel $24,5 tuhat (kui ei usu, siis vaata siit). Sinna otsa muidugi lennupiletid, mis pole just kõige odavamad, eriti kui terve perega tulla. Pole ime, et siiapoole nii vähe turiste Eestist satub :-) Muidugi võib alati olla ka arvamine, et ega siin palju midagi näha pole. Või hoopis ikka see vana, et USA (New York) on ikka see maailma tipp :-)

Hästi, raha on olemas, sest maja sai maha müüdud või sugulastelt kokku laenatud. Siis on vaja veel mõned testid teha, keeletestid ja meditsiinilised ja politseilt veel tunnistuse, et sa suli pole. Hea on, kui su väljateenitud diplom haridusasutusest on Kanada poolt üle kontrollitud ja kinnitatud. Ning nüüd ma jõuan sinna, kust ma oleks õieti pidanud alustama. Vaata üle, kas Kanada tegelikult sind tahabki. Neil on välja töötatud punktisüsteem, mille alusel võid üsna kiirelt kindlaks teha, kui suur lootus sul päriselt siia tulla on. Arvesta, et osa provintse on rohkem "populaarsemad" ja sinna on kindlasti raskem tulla. Arvesta, et sinu vanus mängib suurt rolli. Ja see, milline haridus sul on. Ja kas tuled üksi või perega. Erialadest otsitakse pigem koolitatud ametimehi-naisi (industrial, electrical, construction trades; technical jobs in natural resources, agriculture; manufacturing control supervisors; chefs, cooks; butchers, bakers). Kasuks tuleb, kui oled juba natuke aega siin töötanud (nagu näiteks work-travel viisaga) või siin õppinud või on sul siin lähedasi sugulasi. Või on olemas tööpakkumine.

Ütleme, et saad positiivse vastuse peale üsna pikka ja tüütut ootamist. Siis tuleb "toredam" pool, kus sa pead kohale tulema ning ennast müüma hakkama. Kui sul on konkreetne amet, elukutse (kokk, juuksur, autoremondilukksepp jne), siis on suurem tõenäosus ka kergemini tööd leida. Kui proovid oma magistrikraadiga midagi ära teha, siis läheb elu juba keerulisemaks. Noormees, kellele me siin elamist andsime, leidis üsna kiirest näiteks koolitatud ehitajana tööd. Kuigi sel puhul on isegi kohalikud hädas, sest see on ikkagi hooajaline. Või kui töö otsa saab, siis pead uue leidma. Juuksuritel on päris hästi läinud. Mina oma õpetajadiplomiga oleks pidanud uuesti kooli minema. Nagu paljud teised. Ei ole midagi nii kerge, et saad kõik üle kanda. Või kui isegi saad, siis päris tavaline on, et põrkad järgmise lause vastu: sul puudub Kanada kogemus.

Nõnda palju siis sellest loost. Ma ei viitsi hakata siin uuesti üle kordama kõike seda, mida olen mitu korda kirjutanud. Sul võib väga vedada ja kõik lähebki hästi, aga sul võib ka kõik täiesti pea peale keerata ning lähedki tagasi (ma ei räägi ainult eestlastest, mul siin näiteks üks indialasest naaber plaanib juba tagasiminekut, ta ei ole üldse rahul, sest ei tööta oma erialal, teeb mingit lihtsat tööd kusagil toitlustusasutuses). Arvesta ka, et isegi kui su palganumber näitab päris korralikku summat, siis maksud ja muud kulud viivad ühe arvestuse järgi poole sellest ära. Ning suuremates linnades on normaalse hinnaga elamise leidmine paras peavalu. 

Õppima tulemise koha pealt tuleb arvestada, et kõigile väljaspool provintsi elavatele tudengitele (jah, ka kanadalastele, kes tulevad teisest provintsist), on õppetasu poole suurem. Näitena mu enda tütarde koolitasud, Mari inseneriõpe viimasel aastal umbes 16tuhat (pluss raamatud ja muud kulud, ta elas kodus!) ning Kirke hambatehniku kutse umbes 9tuhat (pluss muud kulud). Korruta see nüüd kenasti kahega. Need on küll ühed kõrgemad, aga annavad samas pildi, kui hästi on ikkagi Eestis. Tavaline on, et enamus lõpetajatest maksavad mitu head aastat oma õppelaene kinni enne, kui saavad natuke kergemalt hingata. Ja kuigi riik on välja mõelnud väga hea programmi, kuidas juba vastsündinu east hakata raha õppimiseks kõrvale panema, siis väga vähesed teevad seda tegelikult. Sest muude kulude kõrvalt lihtsalt ei jää raha üle. Meie panime alguses näpuotsaga ju sinna sisse. Hiljem, kui palk natuke rohkem tõusis ja meil teisi kulusid vähemaks läks, siis pisut rohkem.

Ja pensionäridest ma ei hakkagi rääkima. Sest olen ka nendest laialt jutustanud. Kui su riiklik pension, mida sa võid maksimumina kätte saada on kusagil 1200-1300 (mida saab väga väike protsent pensionäridest ja millest lähevad maksud maha), ja su toauberik maksab 1000 kuus (nagu ma siin paar postitust tagasi kirjutasin), siis pole eriti midagi vaimustavat tulevikust ka oodata. Kui sa pole ise raha osanud nn pensionisammastesse sisse panna. Sest sellised pensioniplaanid, mis lubasid nii mõnelgi pensionäril vanaduspõlves end mugavalt tunda ning muudkui reisida, on juba üsna harv nähtus. Hetkel tean ainult riigi juures töötavatel sellise olevat. Riik ütleb nooremale põlvkonnale, et neil ei jätku tulevikus pensionite väljamaksmiseks raha, et pange aga ise raha kõrvale, investeerige. Ning toob ka sellepärast rohkem immigrante sisse, sest inimeste "taastootmine" ei toimi. Isegi peredes, kus on tavaline suur laste kari.

Jah, siin tundub kõik palju kenam ja parem. Ja kindlasti on teatud asjad kenamad ja paremad, kuid kindlasti mitte viimasele kui ühele elanikule. Sellega peab arvestama. Kui läheb hästi, sul veab, ja oled ise hoolas (mida eestlased üldjuhul, aga mitte alati, ka on), siis võid ju end justkui õnnelikuna tunda. Kuigi... mitte midagi ei asenda su lähedasi sinu ümber, su enda emakeelt, mida saad oma riigis rääkida, sinule tuttavat loodust, imelikke kiiksusid ja kõike muud, mida ei jõua üles lugeda. Ma usun, et nii mõnigi mujale elama läinud kirjutaks sellele ka alla. Nii need, kes kunagi ära tulid, kui ka tänapäeval. Eriti need, kes on tagasi Eestisse tulnud (ja jätnud nn hea elu maha). Hoidke Eestit! Ta on tegelikult väga hea koht, kus elada! Ja ärge riielge ja tülitsege. Sellega ajate üksteist lihtsalt ilmaaegu kurjaks ja tigedaks. Sest tegelikult on eestlased üks tore ja sõbralik rahvas. Kõigi suhtes. Ausõna! Eriti fantastilised on aga Eesti noored! Ei mingid lumehelbekesed... te pole õigeid lumehelbekesi veel vist näinud :-) Ma võin seda natuke juskui kõrvaltvaatajana kinnitada!

17.03.19

Nohunädal

See nädal on läinud mul täielikult, või peaaegu täielikult, külmetuse tähe all. Ma tavaliselt kiitlen, et ega need gripid ja nohud ja köhad mu külge eriti ei taha jääda, aga... erand kinnitab vist reeglit :-D Tegelikult tean ka, miks ma nii nõrguke olen. Sest peale seda, kui kukekannus otsustas mu vasakust jalast kinni haarata, pole ma saanud väljas ringi käia niisama palju kui mulle meeldiks. Soetasin küll mingid tallad saabastesse. Mis justkui teevad liikumise kergemaks, aga niipea kui ma midagi pikemat ette võtan, siis koputab see salakaval kukk mu kannas kohe mingitele ustele, mis äratavad valuaistingud. Ja ma olen liiga nõrguke, et nendest üle olla. Mis ei tähenda, et ma oma nädalaste käikudega ei saa täis soovitatud "südamepunkte", mis tähtsad, et tervis enam-vähem korras püsiks. Põhimõte on selles, et ainult sammude lugemine ei tähenda. Oluline on koormus südamele.

Toomas kirjutas juba, et hakkas kasutama Google Fit rakendust, mida ma tegelikult talle soovitasin. Ise olen sellega oma liikumisi jälginud millalgi sügisest. Niisama huvi pärast ja muidugi sellepärast, et see on nüüd ühendatud ka Pokemonide mänguga. Käidud kilomeetrid kantakse selle kaudu otse mängu üle :-) Ning mida rohkem sa käid, seda suurem on nädalas teenitud "autasu" ning munade haudumisele aitab see ka kaasa. Ma ju ütlesin, et see mäng lausa kutsub kilomeetreid koguma :-D Muidugi on ka huvitav jälgida, kui palju siis tegelikult nädalas neid kilomeetreid koguneb. Kuna Pokemonis antakse kolm eesmärki: 5km, 25km ja 50km, siis alguses proovisin sinna viimase poole rihtida. Mis ei õnnestunud. Ikka jäi umbes 6-7km puudu. Siis tuli kukk külla ja ma andsin pingutustele alla. Siiski-siiski... 25km tuleb ikka nädalas täis. Kuna ma jalutan ikka igale poole, kuhu saan, ja panka tööle minnes sõidan isegi metroopeatuse võrra kaugemale, siis juba sellest koguneb paras maa, mis saab maha kõmbitud. Lisaks on mu käimistempo üsna kiire, isegi mu õnnetu kannaga ja aegajalt märku andva puusaga, mis lubab nagu nalja koguda kusagil 200-300 südamepunkti nädalas (soovitatud miinimum on 150). Tegelikult käin oma arust ikka palju aeglasemalt kui muidu, kuni töökaaslane, kellega ühel õhtul metroosse kõndisime teatas, et ta ei jõua minu taktis käia, sest torman liiga kärmelt edasi :-) Ja mina mõtlesin, et tema läheb kiiresti :-D

Ilmade poolest võiks öelda, et peaaegu hakkab kevad tulema. Peaaegu... sest vahepeal on siin jälle mõned miinuskraadid endast märku andnud. Õnneks on seda soojust ka mõned päevad nüüd olnud, mis tasapisi terve talve jooksul alla sadanud lund sulatanud. Kuidagi palju oli meil seekord lund... Mul on tunne, et tänu natukesehaaval antud soojusele jäävad ära kardetud üleujutused, mis võinuks tekkida, kui ilm ootamatult soojaks oleks keeranud. Olen natuke mures meie pisikese sirelipõõsa pärast, mis on jäänud meie (Toomase) poolt tekitatud lumehange alla. Vist peaks põõsa päästmise aktsiooni korraldama ja ta sealt lume alt ära päästma :-)

Sel nädalal tegin midagi, mida pole ei tea mis ajast teinud. Vist sellest ajast, kui lapsed väikesed... kui mõtlema hakata. Mu väike hoolealune A sai kingiks IKEAst ostetud vesivärvid. Mis hoiti kenasti tädi Ene tulekuni suletud pakis. Ja loomulikult proovisime siis väikese neiuga ära, kuidas nendega toimetada on. Tema jaoks oli huvitavam näha, kuidas värvid läbipaistvas topsis veele teise tooni andsid. Ja siis oli tore ka oma näppudega värve katsuda ja seda igale poole määrida :-) Mina lasin tal siis rõõmsalt sehkendada, mille hulka kuulus ka paljude abstraktsete piltide loomine, ning kasutasin juhust, et teine pintsel haarata ja midagi oma kätega luua. Kuna kevad on tulemas, siis saigi üks selline kiirete tõmmetega pildike valmis, mis teksti päises ilutseb :-) Ma pean ütlema, et täitsa lahe tunne oli pintslil lasta üle paberi joosta. Olin täiesti ära unustanud, kui vahva see tegelikult on. Nii et soovitan soojalt. Otsige-ostke värvid ning muudkui pintseldage! See on tõeliselt tore! Nüüd mu näpud juba sügelevad vesivärvide ja pintsli järele ;-) Emale-isale soovitasin nüüd pildiraame varuda, kuhu lapse tööd üles riputada. Küll ta varsti loob juba midagi sellist, mis ei ole halvemad kui mõni elevant või ahv loob, ning mis võib vabalt müüki panna. Mis tähendab, et lapsevanemad ei pea enam nii palju tööd rügama, kui laps ise oma lapsehoiu kinni maksab :-D Võib küll aega minna, et nii uhkete hobusteni, nagu üks noor naine oma elumaja kõrvalseinale maalis, jõuame ehk hiljem, aga esialgu saame ka natuke kehvemate töödega hakkama. Seekord piirdusin vaid oma tööde postitamisega, sest autorikaitse... ja kõik see muu värk :-D Ei taha suuri trahve maksma hakata ;-)


Aga oli veel üks muudatus... õieti küll juba eelmisest nädalast. Tema voodi eest võeti ära võre. Mis oli siiani hoidnud neiut magamamineku ajal kenasti paigal. Sest tal puudus võimalus rändama minna, kui uni kohe ei tulnud. Kuna voodis polnud palju midagi muud teha, siis sai Une-Matiga kiiremini unedemaailma kaduda. Nüüd aga oli talle antud vabadus! Mida loomulikult ei saanud kasutamata jätta. Nii sai käia mänguasjadega mängimas. Käia raamatuid voodisse tassimas. Isegi potil käimisega sai ühele poole, jne.jne. Samas on ta ikka veel nõnda väike, et päevauni kuluks ära. Sest see üleval olemine muutis ta rahutuks ja virilaks. Näen, kui väsinud ta on, aga samas on pisikeses "minas" kange tahtmine ikka üleval olla :-) Eelmisel nädalavahetusel toimunud kella keeramine ei tule muidugi ka kasuks... Ning päevaune liiga hiljaks jätmine, tekitab probleeme õhtuse magamaminekuga. Nõnda siis võtsin teise taktika kasutusele. Võtsin ta enda sülle ja laulsin omal viisil Lotte raamatut ette. Ise vaikselt IKEA toolil õrnalt kiikudes, kuni ta lihtsalt ära vajus. Ma ei tea, kui hea mõte see tegelikult on, et laps süles magama jääb, aga nagu ütlesin, see lahendas ta ringi uimerdamise küsimuse. Vaatame, kuidas meil need asjad järgmisel nädalal lähevad.


Lapsehoidmisega seoses... lugesin Briti Kolumbias elava Anu postitust lapsehoidja leidmisest. Kellegi, kellele lihtsalt meeldib lastega olla ja kes päriselt vist ei pea seda ainult sissetuleku pärast tegema. Ma saan sellest naisest kohe väga hästi aru. Ilmselt on olemas teatud sort naisi, kellele vist see laste eest hoolitsemine - vanaemalikkus ? - on sisse programmeeritud :-D Sest samas tean kõrvale panna paar vanaema, kelle jaoks lapselapsed on huvitavad ainult väikestes doosides. Kõige kurvem on, et kui ma mõtlen oma laste kasvamise peale, kuidas vahel tundsin puudust vanavanematest või omamoodi lähedasest turvavõrgust, siis on olemas noori peresid, kellel teoreetiliselt on see käega katsuda ja lähedal, aga millest pole kohe üldse mingit abi ega kasu... Küsimus on, kumb siis parem on... Meie puhul oli see paratamatus, aga teiste puhul... lihtsalt kurb ja masendav. Mul vähemalt oleks küll selline tunne sees...


Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest muidu läheb jutt liiga pikaks ja mu kallis kaasa Toomas jõuab vahepeal ära unustada, mis ma seal postituse alguses kribasin :-) Muud ei tahtnudki veel öelda, et meie metroo peatuse lähedal toimuvad väga suured, kohe väga-väga suured teetööd, mis muudavad kogu ümbruse tundmatuseni. Niikuinii on see muutunud viimase 20 aastaga. Mis tegelikult ju pikka aeg ja peakski muudatusi tähendama :-) Igal juhul postitan kunagi rohkem pilte, kuidas üle suure tee võeti kolme päevaga maha kaks silda, et tuua ristmik ühele tasandile. Hetkel tekitab see meeletut segadust ja ummikuid. Nii et mul on hea meel, et ma autoga tööle ei sõida. Tulevikus peaks asi siiski paremaks, ja loogilisemaks minema. Sest see oli vist Toronto linna kõige kummalisem ja arusaamatum teede ristumise koht, kus pidevalt arusaamatuses mööda ja valesti sõideti. Kui just ise siin lähedal ei elatud :-) Ma ei tea, kui palju kordi ma pidin käte ja jalgade ja miimikaga sõpradele-tuttavatele seletama, kuidas täpselt meieni jõuda :-) Igal juhul ilmestab seda rajooni praegu ainult traktorite ja ekskavaatorite müra ja tegevus...

Oh, arvasite, et ma poliitikast seekord ei räägi :-) Ikka räägin. Nii palju, et ei mäleta, millal viimati nii palju tähelepanu poliitikaelule oleks pühendanud. Vist viimati siis, kui nõukogude võim kokku varises. Keegi ütles, et miks ma virisen ekrelaste üle. Ega nad pahad pole. Või et nad taltsutatakse. Väga võimalik, et jah, et nad ei söö neegreid hommikusöögiks. Mina näen probleemi pigem selles, et nende väljaütlemised on sellised, millest mõned võivad ammutada ideesid, kuidas näiteks mustale tõesti ust näidata või midagi veel hullemat teha. Esimest korda jäin ka tõsisemalt mõtlema ajaloo peale, kuidas Hitler kunagi võimule sai ja kuidas kõik sealt edasi arenes... Mitte et ma seda Eestis ootaksin. Lihtsalt, kui inimesed ei näita välja, et nad pole rahul ekstreemsete väljaütlemistega ja tegevusega, kui nad ainult niisama lobisevad või isegi pilkavad ja naervad selle üle, siis ühel päeval võib tõesti juhtuda see, et mitte kellelgi pole enam hea olla. Ka nendel, kes praegu neid väga toetavad. Mingi jõud on taga, mis väikesest suure lumepalli kokku veeretab, mida enam peatada ei saa. Sellepärast on mul hea meel, et teemat hoitakse elus. Et inimesed avaldavad oma arvamust. Et kirjutatakse kirju. Kuulasime täna Toomasega ka kuuldemängu "Punane joon". Ja ma mõtlesin, kuidas ekstreemsed olukorrad äratavad üles justkui varjusurmas olnud võime satiiri abil ühiskonna teravaid punkte üles tuua. Meenutas nõuka aega, kui sai kuulatud sarnaseid (kuigi alati mitte nii otse ütlevaid) nalju ning anekdoote. Sest see, et üks isik oma erakonna põhimõtteid jalge alla tallates, hakkab oma isiklikest ambitsioonidest lähtudes koostööd tegema täiesti teisest puust erakonnaga, ei tõsta vähemalt minu silmis tema aktsiaid. Üks asi on kindel... kui siiani on peaministrid oma tööd teinud ja siis vahetunud, ja vaikselt ajalukku kadunud, siis tema on see, kes tõenäoliselt ajalooraamatutes eraldi välja tuuakse. Minu lootus on, et mitte kõige halvemas valguses...


10.03.19

Viimane külmanädal?

Suurim sündmus sel nädalal... kell sai täna öösel ette keeratud :-) Õieti teen ma seda tavaliselt juba laupäeval, mõnikord lausa hommikul vara, kui kusagile mujale kiiret pole. Siis saab juba end teise ajarütmi viia. Täna hommikul sai üsna normaalsel ajal üles. Ja tundub, et olen ka välja maganud. Aga... ega mulle see keeramine ei meeldi. Ei meeldi teistelegi. Mis ei tähenda, et midagi tehtud saab. Nii palju olen kuulnud, et USA lääneranniku mõned osariigid plaanitsevad midagi. Sellega seoses ka Kanada läänepoolseim provints Briti Kolumbia. Aga eks näis, mis täpselt juhtub. Kui tõesti kõik läbi läheb, siis äkki jõuame ka selle vana igandi maha jätta. Euroopas pidi loetu alusel kella keeramine paari aasta pärast lõppema. Igal liiduriigil õigus otsustada, kas jäävad ajavööndisse või liigutavad permanentselt kella tund edasi.

Vastlapäev jäi muidugi selle nädala sisse. Alati on nii kummaline, kui see veebruaris pole :-) Vastlakukleid ma ei teinud. Mingi plaan oli, aga energiat polnud. Pangas pakuti ikka endise Eesti Maja kohviku perenaise kukleid. Aga kuna ma teisipäeviti ei tööta, siis pühkisin suu kenasti juba puhtaks. Siiski... kallid töökaaslased olid ühe kukli mulle hoidnud :-) Ja Ülle saatis hiljem veel kukleid meile maiustamiseks. Ei olnud muidugi nii värsked, kui kohe küpsetatud (tema sõnade järgi peaks kuue tunni jooksul kukli ära sööma, siis on hea), aga ikkagi tore, et ma midagi sain. Õhtul küll hakkas kõht keerama... ei tea, kas kuklist või millestki muust... Suurest murest, kuidas raamatuklubis läheb :-D

Sest kolmapäeva õhtul olime peale kahte ärajäänud kokkusaamist (täpselt nendel päevadel oli suur lumesadu Lõuna-Ontarios, mis tekitas liikluses segadust), lõpuks kenasti Tartu College'i keldritoas koos. Meie ainuke meeshing ka kenasti kohal. Sest tema pidi Karl Ristikivi "Hingede öö" vestlust vedama. Tunnistan, et olin väga skeptiline, kui selle raamatu valisime. Olin seda lugenud millalgi 90ndate alguses, kui Toomasele ja mulle sattus kätte väljaspool Eestit välja antud suur eestikeelne raamatukogu. Ja meeles mõlkusid mingid segased mälestused. Tunne oli, et ega ei taha eriti lugeda ("Nõiduse õpilane" on kindlalt endiselt minu jaoks number üks tema raamatute seas). 

Kuna ma ei soovinud kohale minna mingite vanade tunnete peale toetudes, siis võtsin raamatu uuesti ette. Ja oma üllatuseks "avanesid mu silmad". Mulle meeldis! Ma lugesin seda ning imetlesin, kui hästi ta ikka oskab kirjutada. Isegi kui teema on täpselt selline, nagu keegi mainis, et tal polevatki täpset kava ega eesmärki olnud. Oli lasknud oma sulel ja mõtetel vabalt joosta. Ma tean, et seal peaks paguluse teema sees olema. Mis tegelikult kõnetas mind päris hästi. Sest olin minagi ju 89ndal lahkudes omamoodi pagulane. Olime ju lausa pagulaste laagris kogu Rootsis veedetud aja. (Ei tasu ette kujutada mingit telklaagrit :-) Alguses olime küll ühel naftaplatvormil, mis ei olnud Läänemere lainetel, vaid sadamas ankrus; ning hiljem jagatud korteris ühes väikeses külakeses, kust külaelanikud ammu linnadesse kolinud. Mis ei tähendanud, et me sealt ära ei käinud ning täiesti tasuta oma oskusi ühes Stockholmi külje all asuvas eestlasest ärimehe firmas ei jaganud.)

Üks mõte jäi mind lugedes veel kummitama. Millegipärast tekkis mul võrdlus piibliga (ma kuulun ka hullude paganate hulka, kes on piibli algusest lõpuni läbi lugenud). Kujutasin ette, kuidas jutlustaja võtab piibli (või õieti tuletab meelde lõikusid sealt) ja ehitab terve oma kõne mõne mõttetera ümber. Just selliseid mõttetarkusi on "Hingede öö" minu meelest paksult täis lükitud. Kõige kummalisem oli üks imelik tunne mu sees, mis ütles, et ma peaks selle raamatu uuesti kätte võtma ja veelgi sügavamalt sellesse tungima. Mul pole mitte ainsagi raamatuga sellist mõtet tekkinud. Isegi mitte piibliga :-) Ja... palun trummipõrinat nüüd... Meie vestluse eestvedaja, kes juhtumisi Toronto Eestlaste Baptisti kiriku pastor ütles, et ta luges raamatu kolm korda läbi, ning arvas, et teos on väga piibellik. Ta küll ütles, et esimesel korral talle väga ei meeldinud. Tõenäoliselt oleks ta ühe korraga piirdunud, kui ta poleks pidanud ka sellest rohkem rääkima. Tundus, et meie mõttelained kõikusid üsna samas rütmis :-) Ja ma pole nõus Danzumehega, et raamatu peaks lugema läbi just noorest peast, kuna hiljem lugedes on liiga palju nn "tuttavat", millest teistes raamatutes on juba kirjutatud. Ma olen meeletu lugeja, ja ma peaks ütlema, et mul ei tekkinud mitte kordagi samasugust tunnet. Hoopis tekkis tahtmine rohkem temast kui inimesest teada saada. Peaks nüüd ette võtma "Kröits ehk Ristikivi", mis koondab tema kohta avaldatu või mälestused temast.

Mida arvasid aga teised. Suurem osa tunnistasid, et neile ei meeldinud. Vist ei olnudki ühtegi minusugust, kes oli sattunud raamatu lumma. Meie hulgas on ka endine eesti keele õpetaja, kes ütles, et jah, ta loeb seda ja saab aru jne.jne. või umbes sinnakanti, aga see teos ei kõnetanud teda, ei tekitanud emotsioone. Et näiteks Õnnepalu on see, kellega ta "võib tunde veeta" jne.jne. või umbes sinnakanti, ma ei mäleta täpselt ta sõnu :-) Mis pani mind erutusest ärkama ja hõikama, et mul on täpselt vastupidi. Õnnepalu jääb minu jaoks kaugeks ja ma pean end sundima, et teda lugeda. Mulle jääb arusaamatuks tema fenomen Eestis. Ja ma olen ju proovinud teda lugeda. Lausa kolm raamatut olen läbi lugenud. Ma olen andnud talle võimaluse mu hinge pugeda. Aga ta ei pugenud. Samas Ristikivi puges. Ma ei tea, kas mul on midagi viga... Kas mul on mingi vastumeelsus üldise vooluga kaasa minna :-) Sest Afansjefi "Serafima ja Bogdan", mis korraks kerkis üles, kui järgmine raamat, mida klubis ette võtta, sai läbi loetud, aga mu ootused olid vist liiga kõrgele seatud, et ma ei suutnud tema fenomenist aru saada. Ma millegipärast ootasin uut "Tõde ja õigust", mis mu hinges endiselt heliseb (ma olin keskkooli õpilane, kes neelas esimese teose ja otsis kohe peale seda vabatahtlikult kõik ülejäänud ka kärmelt üles). Mulle märkuseks, et ei tasu midagi oodata, vaid võtta kõike puhtalt lehelt :-)


Uhh... nüüd peaks korraks hinge tõmbama :-) Sel nädalal oli lausa selle jaoks eraldi päev naistele - naistepäev loomulikult. Ma lilli ei saanud, keegi (st Toomas) pükstest välja ei hüpanud, et midagi erilist teha. Aga muidugi ma ei ootagi seda. Lilli olen lausa kaks korda saanud veebruaris... sõbrapäevaks ja sünnipäevaks. Mis sest et neil vaid kaks päeva vahet. Mida mul veel tahta oleks :-P Kanada meedia hõikas küll valjult välja selle tähtsa päeva. Ja  tuletas meelde paari aasta tagust Kanada ajaloos kõige mõjukamate naiste nimekirja. Kelle hulgast võiks välja tuua näiteks paarsada aastat tagasi elanud Laura Secordi, kes ennastunustavalt oma haavatud mehe päästis ja hiljem oma elu ohtu pannes hoiatas Kanada vägesid USA rünnakust. Tema nime kannab 1913.aastal asutatud kommi- ja jäätisefirma. Nii et kui siin osta tema nimega komme ja jäätist, siis võib mõelda sellele julgele ja vahvale naisele. 
Ja siis veel Marile mõeldes Elsie MacGill, kes esimese naisena Kanadas sai elektriinseneri kraadi aastal 1927 ning esimese naisena terves Põhja-Ameerikas magistrikraadi aeronautika alal. Ning oli terves maailmas esimene naine, kes tegeles lennukite disainiga. Tema kohustuste hulka kuulus 1930-40ndatel kasutusel olnud Hawker Hurricane - üheistmeline sõjalennuki - tootmise kontroll (üks kümnest tuli tema "käe alt") ning ta täiustas seda lennumasinat külma ilmaga lendamiseks. Elsie MacGilli kutsuti Hurricanide kuningannaks (Queen of the Hurricanes). Lausa koomiks loodi temaga peaosas. Insenere on muidugi naiste hulgas üha rohkem, aga ikkagi mitte nii palju kui võiks. Mari kuulus kindlalt vähemusse, kui oma mehaanikainseneri kutset omandas. Emana ja muidugi naisena olen väga uhke oma tüdruku üle, kelle jaoks on tähtis igasuguste mehe-naise piiride purustamine. Mulle meeldib meie presidendi Kersti Kaljulaidi vastus küsimusele: "Mida tähendab Eestile see, kui president ja peaminister naised on?" - "Miks seda ei küsita, kui kaks meest samal positsioonil on?" Tõesti... Minu mõte läks hoopis Toronto Eesti Ühispanga juhtidele: Ellen Valterile (nõukogu esimees ehk nagu president) ja tegevjuht Anita Saar (nn peaminister), kelle käe all on viimaste aastate jooksul meie väike ühispank suutnud suutnud suure hüppe oma arengus teha. Enne seda on võtmepositsioonik ikka meestel olnud. Nii et... äkki on selles hoopis midagi positiivset, kui naised juhtide rollis :-)

Eesti ja panganduse teemadest veel nii palju, et nägin Indrek Neiveldi üleskutset uus eestlaste pank luua või arendada olemasolevaid. Ma ei saanud oma suumulku kinni hoida ja jätsin ka oma "targa" mõtte. Miks mitte arendada praegu olemasolevaid hoiu-laenuühistuid, et koostöös pakkuda konkurentsi "suurpankadele". See tähendab hakata pakkuma samasuguseid teenuseid kui pangad, luua oma masinate süsteem. Kanadas on nn ühispangad just tänu sellele koostööle nii tugevaks saanud. Meil on ju lausa suuruselt teine pangamasinate võrgustik siin riigis. Lisaks on hoiu-laenuühistud ju omatud kõigi liikmete poolt. Nii et mina kutsuks hoopis üles, et kõik need ühistud asuksid ühe katuse alla, see tähendab moodustaks keskuse, mis suudaks aidata neil kõigil tugevaks saada. Mina isiklikult ei läheks oma pangandusega ühegi suurpanga juurde. Olen trui Toronto Eesti Ühispanga liige. Ja mitte ainult sellepärast, et ma seal töötan, nagu ma olen varemgi välja hõiganud ;-)

Jälgime siin ka seda tantsu valitsuse loomise ümber. Ja ega eriti mõnest erakonnast hästi aru ei saa. Ei saa aru, miks keskid resoluutselt ei ütlesid, ilma et oleks võimalike partneritega laua taha istunud. Enne ikka aruta ja siis ütle ei, ütleks mina. Ja siis muidugi väited, et e-hääletus on võltsitud. Otsitud on üles mingi vana statistika, mille alusel olevat vanemaid hääletajaid ebatavaliselt palju. Ma muidugi näen mõnda vanaprouat või -härrat, keda laps aitas hääle anda. Ja siis seesama proua või härra on juba selle ära unustanud ning läheb valimisjaoskonda, sest ta unustas juba ära, et teda on aidatud :-) Ma ei imesta, kui neid olukord oli. Ja ma ei imesta, kui keegi teise eest hääle annab, kui see teine oma kaardi ja koodid annab. Aga ma ei arva, et see oleks väga massiline.  Võite siis mu vanema tütre hääle ka maha arvata, sest mina toimetasin arvutis (kuigi ta siiski avaldas ise oma arvamust, mis millegipärast meie omast ei erinenud :-) Oleme vist väga head eeskujud talle.) Huvitava faktina veel see, kuidas päev enne e-hääletuse lõppu suurenes hääletajate arv hüppeliselt "Ringvaate" saate ajal, kui nad sellest rääkisid :-)

e-Hääletamine ise on väga hästi digigeeniuse poolt ära seletatud ja ka häälte lugemine või ülelugemine ;-) Kanadagi on vaadanud võimalust täielikult e-hääletuse peale üle minemist (osa munitsipaalvalimisi juba töötab nii). Nad on teinud põhjaliku uurimuse ja küsitlusi. Huvitav oli see, et ühe küsitluse tulemuseks said nad, et just vanemad inimesed ja need, kes haritumad ja need, kes varakamad, on valmis e-hääletama! Lausa 57% eelistaks e-hääletust ja 22% teeks seda suure tõenäosusega. Kanada on võtnud Eesti, Šveitsi ja USA võrdluseks. Šveitsis näiteks on ka vanem põlvkond see, kes pigem e-hääletab, muide... Ma lugesin huvi pärast Kanadas välja antud raportit 🙂 Näiteks kirjutatakse seal: It is a myth that older electors will not vote online even with limited experience. Municipally in Canada, the average age of an online voter is 53 years, and those over 50 are the biggest users of the voting method. (See, et vanemad valijad ei hääletas interneti abil, on müüt, isegi kui neil pole palju kogemusi. Munitsipaalvalimistel on keskmine interneti teel hääletaja 53 aastat vana, ja need, kes on üle 50 on suurimad selle viisi kasutajad.) Palun ärge kandke meid, vanemaid inimesi, veel maha!!! Toomase vanemad on hea näide, kes üle 80selt samamoodi arvutit ja interneti kasutavad. Siin pole ebatavaline, et 90nesedki sellega enam-vähem sina peal. Kanada kõige suurem probleem on see, et leida turvalist kanalit, kuidas hääletust kohale tulemata korraldada. Internetipanganduse kasutamine Kanadas paneb näiteks Eestist tulnu suure häälega naerma, nagu olen varem kirjutanud, sest sisse logimiseks piisab vahel vaid kasutajatunnusest ja paroolist. Lisaturvameetodina on tulnud veel kasutusele küsimus, millele vastust pead teadma, aga see ei pääse ligilähedale sellele, mis Eestis on pakutud. Eesti moodi ID-kaardisüsteemi, Mobiil-ID võimalust pole olemas. Nad nimetavadki ka oma raportis, et Kanadal pole samasugust lähenemist võimalik võtta kui Eesti. Fakt igapäevaelust: ainuke tõeliselt aktsepteeritav ID tunnus on siin juhiluba (passi iga päev ju kaasas ei kanna, ja ega paljudel seda polegi). Mõned aastad tagasi hakati ka välja andma ID-kaarti. Aga... sul ei tohi olla kahte korraga. ID-kaardi võtmisega pead ära andma juhiloa, ja vastupidi!!?

Aga aitab valimistest. Eks me näe, kuhu valitsemise moodustamisega jõutakse. Räägiks natuke Kanada uudiseid ka. Viimasel ajal on millegipärast vaktsineerimise vastased pead jälle tõstma hakanud. Isegi mingid reklaamid pannud üles, mis sunniti küll maha võtma. Keegi soovitas vastaseid hirmutada piltide või lugeda kõige hullematest juhtumitest. Aga teine ütles, et ega see ei aita nii põhimõtteliste isikute puhul, kes kõige muu peale silmad kinni pigistavad. Väide, et ravimifirmad on sundvaktsineerimiskonspiratsiooni taga, on ka täielik müüt. Sest hilisem ravi oleks nendele firmadele palju kasulikum. Näiteks teetanusse jäänud poisi ravi läks maksma 800 tuhat US dollarit (arvestamata jäi transpordi kulu). Ja hoolimata olukorrast, kus poisi elu rippus juuksekarva otsas, ei lubanud ema-isa teda hiljem vaktsineerida. Huvitav, kui laps oleks surnud, kas nad oleks kahetsenud (mida mitmed vanemad on tunnistanud). Muidugi on ka selliseid usuhulle, kes võtavad kõike jumala tahtena. Selle kõrval teine hiljuti loetud artikkel, milles noor naine rääkis, kuidas kõik vaktsiinid jäid tegemata. Aga niipea kui ta täisealiseks sai, lasi ta endale kõik süstid teha, millest veel kasu oli. Tal olevat kahju oma noorematest õdedest-vendadest, kes seda veel teha ei saa. Mina ei mõista, kuidas inimesed nii pimedad on. Ei, see ei ole jumala tahe, või ime, et meil on mitmed haigused kadunud (rõuged) või taandunud (leetrid). Sinna on jõutud ainult tänu vaktsineerimistele.

Naistepäevaga seoses natuke Kanada statistikat ka. 83% Kanada naistest vanuses 25 kuni 54 olid tööga hõivatud või otsisid aktiivselt tööd. Võrdluseks USA, kus selleks numbriks on 75% ja Rootsi ning Island oma 88.7%. USA madalam number võib olla tingitud sellest, et seal saavad naised ainult kolm kuud oma vastsündinuga kodus olla. Paljud otsustavad selle asemel hoopis koju jäädagi. Kanadas saab koju jääda aastaks. Kuigi... nad saavad ainult sama toetusraha nagu nad oleks töötud. Mingit kasu pole sellest, et neil võis mingi väga kõrge palk enne lapse saamist olla (nagu minu meelest see Eestis töötab). Lagi tuleb peale, kui palju maksimaalselt välja makstakse (mingi protsent kuni teatud summani). See on põhjuseks, miks mõnikord jääb hoopis mees koju, kui naisel palju kõrgem palk. Tean oma lähemast ringkonnast vähemalt kahte sellist peret.

Aga... igal aastal on töö kaotanute hulgas umbes 23% neid, kel vanust 55 kuni 64. Just sel ajal, kui pensionipõlveks kõige rohkem raha saaks kõrvale panna. Sest enam-vähem selleks ajaks on palk suurem, jõutakse ehk oma kodulaenud ära maksta (kui jõutakse muidugi, statistika ütleb, et mitte päris, sest umbes 73% on ikka selles vanuses mingi laen kaelas, kümme aastat noorematele on see number 82%, 20 aastat tagasi olid need numbrid aga 61% ja 76%!). Meie pere on kindlasti erand selles suhtes. Hetkel on enam-vähem kindel töö olemas (kuigi sel puhul tahaks alati kolm korda üle õla sülitada, sest kunagi ei tea...) ja me oleme jõudnud oma kõige suurema laenu kinni maksta. Ning isegi lapsed ülikoolist läbi aidata. Tüdrukud on lõpmatult tänulikud meile. Sest neil on sõpradega jutuks olnud, kui suured õpi- ja krediitkaardivõlad on jõutud juba oma nimele kirjutada. Arvestades, et suurlinnades on probleem leida normaalse üüriga elamist, siis ei jää muud üle, kui ikka oma ema-isa juurde jääda, või sõpradega mitme peale väike koht üürida. 

Sel nädalal näiteks pakuti Torontos järgmist soodsat elamist: üks tuba keldrikorrusel, kus on vannituba, väike "kööginurk" mikrolaineahju ja kahe pliidirauaga ja oligi vist kõik. Oh jaa, isegi voodi ei mahtunud sisse. Madratsi oleks pidanud panema lae alla riiulile. Hinnaks ainult $1,100. Võiks ju naerda, kui tegelikult olukord väga kurb poleks. Igal juhul tundub, et üüriline on leitud, sest kuulutus on kadunud. (Ma tegin kiireid arvutusi. Kui mediaanpalk on Kanadas umbes 2300 kuus, siis sellest läheks veel maksudeks umbes 520, mis jätaks taskusse 680. Sellest läheks toiduks umbes 400 ja ühistranspordiks 140 ja natuke jääks ju järele ka, näiteks telefoniks ja kinopiletiks. Kuulutuse juures ei olnud, kas peab ka elektri ja muu eest maksma.) Nii et see 1100 on tõesti väga hea pakkumine! Kui neid ainult rohkem oleks... Siis pole ime, kui enamus kanadalasi pole rahul oma sissetulekuga ning vähemalt pooled tahavad sel aastal palgakõrgendust küsida. Iseasi, kas sellele ka vastu tullakse. Teisalt on hetkel Kanada töötute protsent üsna väike, mis tähendab, et teatud erialadel on üsna kerge tööd leida. Küsimus on rohkem, millise palgaga.

Taevake, ma ei tea, miks mu mõtted nii süngetele radadele liikusid. Vist sellepärast, et põrkasin jälle kokku arvamisega, kui hästi kõik siin kaugel maal on ja kui halvasti ikka Eestis... Ja kui halvad on Eesti riigimehed ja ma ei tea mis veel. Kuidas kõik teised on süüdi selles, kui mäda kõik Eestis on. Ja miks hõbemune ei kuku otse pikutava inimese suhu. Teretulemast kap. maailma, kus ise pead enda eest väljas olema, kus keegi sul käest kinni ei hoia ega poputa ja sopsuta. Jah, see pole kerge, aga kes ütles, et elu peabki kerge olema. "Tõe ja õiguse" Andres sai juba sellest aru :-) 

Aga tegelikult... ma ei peaks laskma end häirida sellistest asjadest. Sest on selge, et igal on oma õigus. Ning seda on väga raske ümber lükata. Täpselt nii nagu ma isegi oma mõtete küljes kinni olen :-) Meil Toomasega on üsna sarnased arvamused enamus asjades (kindlasti mitte kõiges). Aga meie sõprade hulgas on igat sorti rahvast. Ja nad on ju nii kindlad, et nende õigus ongi see kõige õigem. Me võime pärast Toomasega arutada, et kuidas küll üks või teine nii tobedaid mõtteid mõtleb või arvab. Aga seesama üks või teine läheb koju ja imestab, miks meie Toomasega küll nii rumalad oleme. Nii et mis see õigem on. Kas tasub end lasta ärritada sellest... Kas tasub üldse vaidlustesse laskuda... Samas... elu oleks ju ikka jube igav, kui me vaielda ja arutada ei saaks :-) Peaasi et ükski selline arutlus lõpuks nugade peale ei läheks või veel hullem, suuremas skaalas sõdasid ei põhjustaks. 

Lõpupildid on meie aiast, kus üks kardinalipaar käib meil toidu kallal maiustamas. Sel nädalal saime veel korralikku külma. Ikka kohe sellist väga korralikku. Aga eile õhtul sadas juba vihma. Loodetavasti on see tõesti viimane nii külm nädal. Isegi mina talveinimesena olen valmis kevade vastu võtma ;-)

03.03.19

Suusaskandaal ja valimised ja muud juttu


Seekord on kohe raske valida, millest alustada. Siis on õige muidugi hoopis ilmajuttu ajada :-D Saime kolmapäeval jälle! korraliku lumesaju, kuni 24cm sadas maha. Ja kuna ilmataat arvas, et sellest ei piisa, siis saatis meile neljapäeval ja reedel veelgi seda valget kraami juurde. Kokku oleme jaanuari algusest saanud 107cm lund (novembrist alates kokku 128cm), viimase 20 aasta keskmine lumekogus terve talve jooksul on 105cm. Ja nüüd ootame jälle korralikke miinuskraade, nii umbes -17, tuulekülmaga -24. Jah, meil on olnud külma ja sula. Viimast küll liiga vähe, et vahepealset lund ära sulatada. Mis tähendab, et mõnel tänaval takistab lumi päästeautode ligipääsu. Mis neist tavaautodest muidugi. Küll me kuidagi hakkama saame. Järgmise nädala peale on ette nähtud suur lumekoristamise aktsioon. Mis tähendab, et mõned tänavale pargitud autod tõstetakse sõbralikult kusagile mujale. Ma ei tea, kas nad jätavad ka mõne sõnumi uksele. Muidu ärkad hommikul ning avastad, et auto on "varastatud". Oh, ja lund pidime veel juurde saama :-D Kevadest pole küll jälgegi. Uskumatu samas, et Inglismaal pidid magnooliad õitsema! Kuigi see polevat ka nende õige aeg...

Aga ilma kõrval olid dopinguskandaal ja valimised kindlasti kaks asja, mis sel nädalal teistmoodi ilma tegid. Muidugi on kahju, kui Eesti sportlased vahele tõmmatakse, õieti on mul ükskõik millisest sportlasest kahju, kes häbipinki pannakse. Sest... ilmselgelt pole terve spordimaailm puhas, eriti veel tippsportlaste seas. Kui palju on tegelikult neid, kes küll kinnitavad, et nad on "puhtad" poisid, aga südames teavad, kas see on ka tõsi või mitte... Kuna läbi aastate on neid dopingujuhtumeid lõpmatult palju olnud, siis ausalt öeldes ei saa ma aru nendest kritiseerijatest, kes arvavad, et nüüd on ei tea mis kohutav asi avastatud. Kui dopingut ei oleks üldse olemas, siis ei oleks meil vaja igat sorti komisjone ja protseduure, et kindlaks teha, kas sportlased ikka "puhtalt" võistlevad. Õieti on küsimus taganenud rohkem sinnamaani, et kellel on moodsamad võimalused seda üles seatud süsteemi alt tõmmata. Pean ütlema, et minu austus Karel Tammjärvele, et ta julges nii ausalt oma teod üles tunnistada. Ma ei teagi kedagi, kes samamoodi teinud on.
Selle taustal mõtlen taas kord oma kogemusele Võitmatute mängudega. Ma sain aru, et eks sealgi ole mõningaid, kes võtavad võistlusi ülitõsiselt. Kuid samas enamus on tulnud sinna lihtsalt oma võimeid proovile panema. Just selliseid võimeid nagu neil need juhtuvad olema. Ja üksteise toetamine ning omavaheline sõbralik läbisaamine on just need, kuidas ma kujutan ette, et kõik võistlused võiksid käiagi. Miks ja millal sai suurspordist küll äri... 

Aususe ja valelikkuse küsimusega seoses tooks hiljuti Toronto metroo poolt välja toodud numbrid, mille alusel on nad viimase aastaga kaotanud 61 miljonit dollarit ebaausate kasutajate pärast. Kuna kohalik metroo on läinud üle uuele piletisüsteemile, st sellisele kus sul on kaart, mille peale on raha laetud ja mida sa siis sisenedes valideerid. Aga... see süsteem ei tööta hästi. Näiteks on kõige osavamad reisijad oma koerad välja koolitanud. Et need roniks väravate alt läbi ja siis tulevad teiselt poolt peremehe juurde tagasi (mille peale väravad avanevad ja koeraomanik kenasti siseneb). Või viibutatakse suurt kotti teisel pool väravat, pettes elektroonilise silma. Või mõni proovib lihtlabaselt väravate vahelt läbi pugeda. Mis muidugi nad mõneks ajaks kasutamiskõlbmatuks muudavad. Lisaks on avastatud, et kuni 12-aastastele müüdav transpordikaart (nad saavad tasuta sõita) näeb välja ja piiksub täpselt samamoodi kui täiskasvanu oma. Viimati tabati 80 inimest, kel vale kaart käes. Ma mäletan, et kui me 90ndate alguses Torontosse tulime, siis avastasime mingil hetkel, kuidas soomlaste 10-sendised sobisid väga hästi metroos masinasse viskamiseks. Muidugi ei supelnud me rahas ja see tundus justkui hea viis raha kokku hoida. Ma tahaks öelda, et olin väga põhimõtteline ja sellepärast ei kasutanud neid. Aga... kui enda vastu aus olla, siis... kui ma oleks teadnud, et keegi mind vahele ei tõmba, siis... teate isegi... Nüüd ma võiks küll öelda, et olen suureks kasvanud ja saan aru, kuidas majandus üles ehitatud on. Sa pead kulutama, et kõik kenasti tasakaalustatud oleks. Ma olen ka vist väga sõnakuulelikuks kodanikuks kasvatatud. Ma ei ole nõus isegi valest kohast üle tee minema ;-)

Ja veel... Hiljuti lahvatas Toronto ajakirjanduses teade, et siinsetes provintsi kontrolli all olevates alkopoodides on samuti väga suured kaotused. Sest... trummipõrin palun... sa võid vabalt sinna sisse astuda, võtta välja oma suur kott, siis rõõmsalt riiulitelt pudeleid valida ning lõpuks kassadest ostu eest maksmata välja kõndida! Ning keegi ei tee mitte midagi. Sest töötajatele on antud instruktsioonid (umbes nagu pangatöötajatele), et sa ei tohi midagi teha, kuna olukord võib töötaja jaoks ohtlikuks muutuda (st on olnud juhtumeid, kus neid ähvardatakse relvadega, süstaldega, või lubatakse peale tööd neile tappa anda jne). Viimase nelja aasta jooksul on sarnaseid vargusi toimunud üle 9000 korra....

Teine "suursündmus" oli muidugi valimine. Ma pole nii hoolikalt ühtegi valimist jälginud. Hetkelgi jookseb läbi interneti valimisstuudio. Ja vaatan üllatusega Reformi edu, kui poolte jaoskondade hääled on loetud. Ma ootasin samas suuremat osalust valimistel. AKs küsiti ka inimeste käest valimiste kohta. Mul jäi kõrva ühe kommentaar, et talle ei meeldi, kuidas erinevad parteid üksteist mustavad. Teretulemast liberaalsesse maailma :-) Mulle ka ei meeldi, aga paistab, et see on üsna tavaline meetod ka mujal maailmas. Ma pole kindel, kui palju seda on varem nõnda reklaamides Eestis kasutatud, aga ajal kui me veel teleteenust saime, siis nägime sarnaseid sõnavõtte nii USA kui Kanada kanalitel näidatavate saadete vahele. Ja minu meelest veelgi hullemaid kui Eestis. Ühelt poolt mulle ei meeldi tõesti selline lähenemine, samas saan ka neist aru. Kuidas sa ennast ikka kergitad kui mitte teiste arvelt ;-) Või õieti, kuidas tood välja võrdlust võistlevate parteidega. Igal juhul, eks järgmise nädala alguseks ole selge, kes kellega kokku läheb ja kes oma haavu lakub. Nii palju veel, et mul on Kaja Kallase edu üle eriliselt hea meel! Kui ta peaministriks saab, siis loodetavasti ei suunata ta tähtsatel kohtumistel sekretäridele mõeldud toolide juurde, nagu ta esimest päeva Euroopa Parlamendis kenasti teada sai, et see tool, kuhu ta proovib istuda on Mr.K.Kallasele mõeldud ja assistendid lähevad kusagile mujale :-D


Eelmise nädala alguses jälgisin ka artikleid nii EV vastuvõtu kui ka Oskarite kohta. Kaks asja, mille peale mõtlesin. Esiteks, et Eesti naised võiksid vabalt oma kleitidega Oscaritele minna. Isegi kui keegi teadja arvas, et nad liiga turvaliselt riietuvad (vist midagi "hästi säilinud 50nesed"). Minu meelest las olla just turvaline ja kena kui et mingid kummalised kunstilised kleidid (või hoopis riidetükid) nagu Hollywoodi näitlejate seljas neid näha on. Teiseks, ma ei näinud ühtegi artiklit, mis vaatas kriitiliselt Eesti külaliste riietust. Kas tõesti on ajakirjanikud end ületanud või kokku leppinud, et jätame need vaesed naised (ja moeloojad) rahule. Au ja kiitus neile selle eest. Küll aga oli mitut setmet sorti positiivseid ülevaateid.
Mul on sel nädalal ka rõõm sattuda kontserdile - Postmodern Jukebox esines Torontos. Olen neid nüüd vist aasta jagu jälginud ja imetlenud. Nad võtavad kaasaegsed lood ja panevad nad ümber vanema muusika võtmesse. Sel kontserdil esineti rohkem 20ndate lõpu stiilis. Mul on FBs ja Instagramis ka postitus, õieti väikesed videolõigud. Ma ei hakka neid siia ümber panema. Alguses mõtlesin, et vaatan ilma pilte tegemata ja filmimata. Aga esinejad hõikasid välja, et tehke aga julgesti ja häshtäägige neid siis. Eks ma teen neile natuke reklaami. Ma ei tea, mis see on, mis paneb mu hinge helisema, kui kuulen natuke vanamoodsamat stiili. Samas jõudsin hoopis ootamatuma järelduseni, et mulle meeldis juba noorest peast 50ndate muusika. See on ka põhjuseks vist, miks ma ei läinud Jaak Joalate ja Ivo Linnade fenomeniga kaasa :-) Nii et Postmodern Jukebox on just minu muusika. Siia lõppu üks nende lugu ka näiteks. Kui töö juures lasin seda, siis võttis mõnel natuke aega, et aru saada, mis laul eeskujuks oli :-)