"See ei tähenda, et isa ei ole kodus pahandamas, kas kodutöö on tehtud ja riided ära pandud!" teatab Kirke. "Parem see, kui et ta ära läheb!"Nõnda kurvastab meie noorem laps. Ja eks minagi olen kurb, kuigi sellest õieti enne aru ei saanud. Viisime Tomi täna hommikul lennujaama (kust tee viib läbi New Yorgi Soome ning Eestisse) ning koju tulles sain õieti pihta, et nüüd olen "üksikema" natukeseks ajaks. Kurb, aga küll me saame hakkama!
Juba pidin vastu võtma akna, mis kahjuks ei jõudnud enne Tomi minekut kohale, et vana uue vastu vahetada. Kaks tumedapealist meest tõid selle kohale. Uurisid, kust ma pärit olen ning mina pareerisin kohe sama küsimusega. Pisut muigel suuga vastas üks: "Mina olen Iraagist, aga mu kaaslane on Afganistanist!"
Teine naeris: "Sellepärast me pärisimegi, kust sina tuled, et endast rääkida!"
Kahelt maalt, mis nõnda teravalt vähemalt siin mandril kõigil suus. Meenutasin kohe meie Eesti Maja direktorit Ülo Isbergi, kes Eesti armee reservohvitser ning hetkel NATO all teenistuses Iraagis (kus ta juba aastal 2005 kuus kuud oli) ning järgmisena läheb Afganistani. Iraagist pärit mees rääkis, kuidas 12-aastasena oli üksi riigist põgenenud, elanud Itaalias, Vancouveris ja nüüd Torontos. Mõlemad nimetasid ka, kuidas omal ajal ei teatud eriti midagi nende riikidest ja nii mõnigi oli tuhmi näoga vaatma jäänud, kui nimetanud oma kodumaid. Nüüd ei ole vaja enam sugugi seletada, kust maailmaotsast nad pärit on. Arvasin alati, et Eesti on selline umbmäärane koht paljudele, ning olin tõeliselt üllatunud nende jutust. Aga eks Eestilgi oli oma "kõrghetk" paarkümmend aastat tagasi. Praegusel ajal pean üha rohkem aru andma, kus täpselt minu riik asub... muidugi kui asi kõne alla tuleb.
Oleks nendega pikemaltki vestelnud, kuid juba pidid nad edasi ruttama. Mul on alati hea meel, kui sarnased võimalused kerkivad. Ja siin mitmete rahvaste hulgas pole see sugugi haruldane.
Hei Musi, olen onnelikult Helsinkis täpsemalt vaata blogist.
VastaKustuta