Pidurooga

Eelmise postituse jätkuks veel üks foto Mari peost. Kartulisalatit ja heeringat siin muidugi pakkuda ei saa, aga pizza meeldib kõigile. Eriti veel, kui see oma maitse järgi valmistada. Tegelikult polnud ma kindel, kas teismelised väga hoolivad ise tegemisest, noorematele on see asi aga meeldinud küll. Hoolisid küll, tüdrukud kinnitasid hiljem, et neil oli väga tore olnud. Seekord ma siiski tainast kätte ei andnud. Kirkega rullisime neljakandilised taignaalused, millele sai meelepärast peale panna. Ainult paar jätsid pizzat järele (üks neist Mari, teine kleenuke India neiu). Muidugi on nõnda minu jaoks sahmerdamist rohkem, palju lihtsam oleks pizza koju tellida ning poest kanadalaste maitse(tuse) järgi tehtud kook osta (mulle pole kunagi ükski neist meeldinud, palju imeliku maitsega kreemi ja veel rohkem kuiva tordipõhja). Aga kuidagi ei tihka seda teha, kui tean, et saan ju ise ka toiduvalmistamisega hakkama :) 

Pidukook

Pühapäevaks oli Mari kutsunud oma koolisõpru külla. Kooli lõpu puhul ja ette sünnipäeva tähistama, sest sel ajal on ta parasjagu Eestis. Pealegi on suvel väga raske noori kokku saada. Küpsetasin enda arust väga maitsva koogi. Sain inspiratsiooni siit ja tema idee tuli siit. Retsepti järgi oleks pidanud sellest tulema shokolaadi-maasika-mangokook. Aga Mari soovil jätsin mango välja ning asendasin maasikatega. Tegin toormoosi ja segasin seda ning maasikatükke vahukoore-toorjuustu segusse. Maasikatarretise osa sai ka hoopis toormoosist, panin zhelatiini sisse :) Ning kaunistasin kakaopulbriga. Nagu üks külaline mainis, maksaks mõni ei tea mis hinda sellise uhke tordi eest.

 

Koogipõhi

2 muna

1 dl suhkrut

3 spl kartulijahu

3 spl kakaopulbrit

1/2 tl küpsetuspulbrit

Sega kõik ning küpseta 175 kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Koogipõhja peale:

u. 3 spl maasikatoormoosi

Maasika-toorjuustukiht:

200 g toorjuustu (vahusta ja lisa järgnev)

2 dl vahukoort (vahusta)

2 tl vanilisuhkrut

maitse järgi suhkrut (u.0,5-0,75 dl)

u. 3 dl maasikatoormoosi

maasikatükke

2 spl sidrunimahla, mille sisse sega...

4 zhelatiinilehte

Shokolaadikiht:

180 g tumedat shokolaadi (sulata)

2 dl vahukoort (vahusta ja lisa suhkrud, sega shokolaadiga ja zhelatiiniga)

1 tl vanillisuhkrut

(soovi korral toorjuustu)

maitse järgi suhkrut

2 zhelatiinilehte

u 1 spl vett zhelatiini jaoks

Maasikakiht:

maasikatoormoosi (umbes 6 dl)

zheltaiiniseguks

2 spl vett

2 zhelatiinilehte

Kaunistuseks vahukoort, millele raputasin kakoapulbrit, kõige peale shokolaadimaasikaid. Head isu!

Bottom layer
2 eggs
1 cup sugar
3 tablespoons potato starch
3 tablespoons cocoa powder
1/2 teaspoon baking powder
Mix all and bake in oven at 175 C (380F) for about 15-20 minutes.

Let it cool and spread about 3 tablespoons of strawberry jam over it.

Strawberry cream cheese layer:
200 g cream cheese
2 dl whipping cream 
2 teaspoons vanilla sugar
sugar to taste (about 0.5 to 0, 75 dl)
3 dl fresh strawberry jam
diced strawberries
2 tablespoons lemon juice, mixed in with ...
4 tsp gelatine

Chocolate layer:
180 g dark chocolate (melted)
2 dl whipping cream
1 teaspoon vanilla sugar
(cream cheese if desired)
Sugar to taste
2 tsp gelatine
about 1 tablespoon water, for gelatin

Strawberry Layer:
fresh strawberry jam (about 6 dl)
2 tablespoons water
2 tsp gelatine

dl is about half a cup (a bit less)
I brought some measuring cups with me last time I was in Estonia. I have too many Estonian cooking books ;)

After each layer put the cake into the fridge and let it set. Decorated with whipped cream, and cocoa powder. Made some chocolate strawberries decorated with white chocolate Enjoy!

Vaikne jaanilaupäev

Istusime Mari-Kirkega jaanipäevaõhtul ikka lõkke ääres. Sain ise alles poole ühe ajal tuppa. Muudkui istusin ja imetlesin tulemängu... Lapsed olid juba kenasti tudil. Päeval oli pisut rabelemist ja jooksmist, sest Mari ootas pühapäevaks sõpru külla. Jooksmise käigus, st poodide reas astusime ka läbi "Kanada Kummist" (ehk Canadian Tire), kus tegime kiirostu õhtuks.

Siin see kiirost on, lõkkekolle, mis parasjagu väljamüügil. Arvestades, et meil on sama kaupluse krediitkaart, mida kasutame pea igas poes maksevahendina, siis koguneb meil sinna ekstra "Kanada kummi" raha iga kulutatud dollari pealt. Kokkuvõttes saime selle päris tasuta. Meil oli küll enne väikese väliahju moodi asjandus aias, kuid see hakkas pikapeale roostet külge võtma. Ise olime ka süüdi, sest jätsime kogu aega iga ilmaga välja. Toitu küll selle uue peal ei saa küpsetada, aga oleme niikunii gaasigrilli rohkem kasutama hakanud. Lihtsam ja kiirem.

 

Mari "tõrvikuga".

Vahtrapuu viimnepäev

Täna õhtul jõudsin koju sellise vaatepildi juurde... Olimegi jäänud ilma meie vanast suurest vahtrapuust... Tegelikult saime juba aprillis teate, et linn võtab puu maha, sest tüvi on seest mäda. Olin nii õnnetu ja kurb, selline tunne nagu jääks pereliikmest ilma... Küll on hea, et majja kolides istutasime paar kuusepuud, mis visalt iga aastaga aina kõrgemaks venivad. Nüüd pole vähemalt plats täiesti lage.

Klõpsisin kevadel mõned pildid lastega. Eks neid fotosid ole rohkem, kui nad väikesena puu otsa ronisid ja seal mängisid. Mängimised on nüüd küll jäänud kaugetesse aegadesse. Ei ole meil ka enam mingit vahtralehtede riisumist ja lehehunnikutes möllamist.

Vahtrapuu kandis aprillist saati seda punast märki küljes. Ei lasknud meil meelest minna, et jääme suurest varjuandjast varsti ilma. Lapsed teatasidki peale puu mahavõtmist, et tuba on meil nüüd liiga valge :)

Pilte klõpsates jäi juure lähedal sima väike vahtrataim, mis võiks ju vana koha endale saada. Täna lähemalt kändu uurides, polnud aga taimest enam jälgegi näha. Tahtsin ka vaadata, mitu kasvuringi puul oli, aga pidin tunnistama, et linn polnud udu ajanud. Puutüvi osutus keskelt tõesti päris pehmeks. Ei tulnud mul rõngaste lugemisest midagi välja. Sügisel pidid nad asemele istutama kas tammepuu või punaste lehtedega vahtra. Ise mõtlesin, et ega kasest ka ära ei ütleks. Samas on ju tammepuu lausa eestlaste rahvuspuu.

Lisaks veel linnapoliitikast puude suhtes. Kui sul endal tuleb mõte teatud suurusesse jõudnud puu maha võtta (mille diameeter rohkem kui 30cm), siis võid omaalgatusliku tegevuse eest nende käest trahvi saada, mis sest et puu sinu maa peal asub. Pead linna käest luba küsima, mis muidugi maksab raha, ning siis palkama mõne firma, kes puu kallale läheb, nii et see kellelegi ohtlik poleks. Ma ei oskagi öelda, kas meie puu asus linna maa peal või mitte. Arvestades, et sellega oleks mingil hetkel tulnud tegeleda, siis praegu vähemalt ei pidanud me sentigi kogu tegevuse eest välja käima. Rääkimata puust, mis nad istutavad asemele.

Eksamite tähe all

Meie kodus on juba teist nädalat selline rahulik vaikus... õppimisevaikus. Tüdrukutel on eksamid. Kokku Maril viis ja Kirkel neli eksamit. Homme ongi Kirke selle õppeaasta pingutused läbi ning Maril neljapäeval. Teoreetiliselt lõpeb iga kursus eksamiga, kuid näiteks kunstis ja kehalises kasvatuses (on ainult 9ndas kohustuslik) on natuke raske seda teha :) Lihtsalt nende puhul on vaja teatud ülesanded täita. Maril oli ka üks kursus, kus ta pidi viimaks multifilmi esitama. Kahjuks ei saa seda veel kuidagi demonstreerida, sest neiu on oma läpaka kiusatuste vältimiseks korralikult ära pannud. Muidu ei saa ju õppida! Ametlik viimane võimalik eksamipäev on 26ndal, selle järgi ostsime ka lennupiletid Eestisse. Kool ise lõpeb kaks päeva hiljem. Huvitav on see, kuidas eksamid on lausa järjestikustel päevadel. Mõnes koolis pead isegi peale eksamit tundi minema, kuigi seal on peamiselt ainult kordamine ja õpetajalt küsimuste esitamine. Tihtipeale puuduvad eksamiküsimused, lihtsalt pead kogu materjali üle kordama. Või õieti tähendab see rohkem ikka aastaringset õpet, sest ühe õhtuga on väga raske tervet kursust pähe tuupida.

Köiel üle Niagara joa

Ma ei tea, kas see uudis mehest, kes kõndis köiel Ameerika poolt Kanadasse, Eestis jalgpalli kõrval üldse uudistesse jõudis :) Siin on sellest juba mõna aega räägitud, kas ikka üldse lubatakse tal köit üles tõmmata või mitte. Nic Wallenda ütlebki, et kõige raskem kogu asja juures oligi loa saamine, sest üle saja aasta juba ei lubata mingeid trikimehi joale. Viimaks ikka oldi nõus, kuigi tema pidi ise kõik kulud kandma (kaasa arvatud politsei kohalolek, tema võimalik päästmine jne.) USA tv-jaam ABC lubas küll osaliselt toetada, kandis otse sündmust üle, kuid pani tingimuseks, et Nic peab olema köie külge kinnitatud. Mina arvasin, et ikka omakasupüüdlikel eesmärkidel, sest ABCl oli õigus ka esimeseks intervjuuks. Kes tahaks mehe uppumisest rääkida. Kui soovid teda toetada, siis võid minna siia lehele. Erineva toetussumma eest saad erineva tänu (siiani pole veel keegi kümmet tuhandet maksunud, mille peale läheb Nic toetaja koju ning õpetab köielkõndi ;)

Nic Wallenda on pärit tsirkuseartistide suguvõsast, ta võib oma esivanemaid seitse põlve tagasi lugeda (kusagile 1700ndatesse Euroopas), kes just selle alaga tegelenud on! Nende eripäraks on olnud, et nad ei kasuta kaitsevõrke, ja muid turvameetmeid ja nõnda on paljud ka elu kaotanud. Aga eks tsirkus ole tal juba veres. Tema nimel on mitu rekordit, nüüd siis ka Niagara juga. Kuid ta tunnistab, et ilm oli tema vastu. Udu ja tugevad tuuleiilid ei teinud asja lihtsamaks. Kuna Nic oli väga lähedal alla tuhisevale veele, siis ei näinud ta kohati köit. Kuid üle ta sai ilma äpardusteta. Nüüd on sihil Grand Canyon.

Televaatajaid oli rekordiliselt palju. Meie muidugi mitte, sest meil pole mida vaadata :D Aga ma arvan, et poleks ikkagi vaadanud. Miski ei tõmmanud ka Niagarale kohale minema, kus inimesi oli tavapärasest kõige rahvarohkemast õhtust (uue aasta vastuvõtt) topelt nii palju. Pean tunnistama, et mind pole tsirkus kunagi väga tõmmanud. Vaatasin küll kunagi huviga Vene jaamadelt üle kantavaid tsirkuseetendusi, kuid olin alati hirmul, äkki juhtub midagi... Nüüd enam ei taha eriti seda sorti põnevust.

Verejuttu ja muud...

Elasin väikese ehmatuse üle, kui arstlikul ülevaatusel mulle öeldi, et veresuhkur on pisut liiga kõrge (7,3). Arst oli kogu asja juures väga rahulik, kui seletas, et nii võib ikka juhtuda, kui peres juba suhkrutõvega mõni sina peal on. Ning saatis mind uuesti vereproove andma. Midagi, millest ma olen paaniliselt eemale hoidnud, sest isegi näpust verd võttes, olen juba pisikese tüdrukuna näost roheliseks läinud (mis ei tähenda, et ma ülikooli ajal tulevase reservmedõena teiste käest rõõmsalt verd ei olnud nõus võtma, kui me seal üksteisel veregruppe määrasime ;) Paaril viimasel korral olen siin ka peaaegu pildi eest kaotanud, nii et mulle soovitati paluda pikali panemist, enne kui keegi mu vere kallale läheb (eriti ei meeldi mulle, kui nad käsivarre ülevalt kinni tõmbavad ja paluvad rusikas verd pumbata).

Aga muidugi ei jäänud mul midagi üle, kui uuesti kohale minna. Kõigepealt pidin 12 tundi paastuma (vett ikka lubati juua), siis verd jagama. Peale seda koju ruttama ning tollest hetkest kui esimese ampsu toitu võtan, minuteid lugema. Nii umbes-täpselt 120, mille peale nad uuesti verd kaanivad. Kusjuures hommikusöök ei tohtinud mingi niisama kohvi ja saiake olla (kuigi ega ma polegi ju kohvi jooja), vaid ikka midagi hästi tugevat. Eks ma siis praadisin muna ja peekonit ja sõin vesikringlit juustuga peale. Apelsinimahlaga loputasin lõpuks veel kõik alla. Kõht sai nii täis, et ega enne õhtut midagi süüa ei tahtnudki (kinnitus hommikusöögi olulisusest!).

Viimaks on mul ka tulemus käes, kusjuures seekord oli näit 3.5, mis interneti tarkuse järgi oleks just see, kust algab normaalne tase. Õnneks arvas arst, et olen ikka normis ja võin jätkata just nõnda nagu ma nüüd peale oma puusanikastuset (enam-vähem) toibumist teinud olen. See tähendab kepikõndi, mis pidi liigestele just hea ja paras treening olema (ja siinsetelt pargis jalutajatelt imelikke arvamusi esile toob, aga mis mul neist, sest peale 12km on enesetunne väga hea, ning see on kõige tähtsam (12 km kolm korda nädalas peale tööd ja siis nädalavahetusel kaks korda, nii enam-vähem, oleneb ilmast ja enesetundest). Tegelikult ütles arst mulle juba esimese ehmatuse tasandamiseks, et oleksin tõenäoliselt hea kandidaat, kes õige toitumise ja liikumisega vaevast lahti saaks (Tomil oli siin üks kaugelt sugulane, kellel muide just nii läks, ja loomulikult on kogu aeg jutt ikka teist tüüpi diabeetist). 

Vehkida peaga või mitte...

Juhtusin vaatama ühte vanemat "Ringvaate" saadet, milles saatejuht Anu Välba istub peale 18-aastast pausi autorooli (nagu aru sain, on tal load küll olemas, kuid ta pole kunagi õieti sõitnud). Mulle jäi kõrvu üks tähelepanek, mis autokooli juhendaja ütles: autojuht jälgib ümbritsevat ainult silmadega ja ei vehi peaga. Tõsi, ei pea küll vehkima, aga... Tean mitut Eestist tulnud kogemustega autojuhti (üks neist lausa proff ja üks minu kaasa ;), kes kukkusid oma esimesel autosõidu eksamil siin Kanadas läbi. Põhjuseks muuhulgas justnimelt see ainult silmadega ümbruse jälgimine. (Mina sain kahest kohustuslikust eksamist esimesel märkuseks, et ei vaadanud iga 8 sekund tahavaatepeeglisse, kuid õnneks midagi muud suuremat ei olnud ja sain läbi, teisel eksamil keerasin igaks juhuks pisut pead, et ta seda märkaks - autodes kaameraid ei ole, mis silmi jälgivad ;) 

Niisiis, kui sa siin ikka peakest oma kaela otsas ei keera ja ei näita, et rida vahetades või vasakule/paremale pöörates kontrollid pimedat nurka või jalakäijaid/jalgrattureid, siis ikka kukud läbi kolinaga! Ja ma saan täiesti aru, miks seda nõutakse. Kuigi ma olen meie autol peeglid sättinud vastakalt harjumuspärasele nii, et näen päris hästi ka pimedat nurka (ühe kohaliku autokooli juhendaja soovitus), siis ei kujuta ma ette, et siinses tihedas liikluses ma igaks juhuks ka oma silmaga ei vaata üle, kas kõrvalrida on tühi, või jalakäija ei astu auto ette, kui ma paremale/vasakule keeran! Niisama huvitav tähelepanek erinevatest stiilidest ja ootustest autojuhile ning väga aktuaalne, mil Mari harjutab oma esimeseks autojuhieksamiks :)

Plastikkottide kasutamise keeld

No nii! Meie linnaisad istusid ühel päeval maha ning jõudsid targa otsuseni, et alates 1.jaanuarist 2013 ei tohi enam Toronto linnas plastikkotti kasutada! Õieti istusid nad maha, et arutada, kas ikka on vaja iga koti eest kohustuslikus korras ostja käest 5 senti küsida, kuna poepidajad sellest lihtsalt niisama ainult rikkamaks läksid. Ja eks ole torontolased juba kolm aastat seda 5 senti pidanud välja käima ning kindlasti juba küllalt õppetunde saanud, et tasub ikka oma kotike poodi kaasa võtta. Arutati, mis arutati, kui ühel hetkel teatas üks linnaisadest, et mis me siin selle 5 sendi pärast suud niisama pruugime. Eestis on ju selline tore kampaania "Teeme ära!" Teeme meiegi ära, aga keelustame täielikult kilekotid! (Oh, võib-olla nad siiski Eestist ei rääkinud ;) Ja nõnda pandigi asi hääletusele ning kõigi üllatuseks, vist ka linnaisede, võeti otsus vastuvaidlemata vastu! Kõige kõrgem linnaisa, kes ootas ainult 5 sendi maha võtmist, leidis, et see on kõige tobedam otsus, mis tema linnaisad teinud on! Ja kutsus linnaelanikke üles selle vastu sõna võtma!

Ometigi midagi põnevat tavaliste mõrvalugude kõrval, rõõmustasid ajakirjanikud ning täitsid lehed uue põneva uudisega, seda igast küljest valgustades ning ridade vahelt kogu plaanile läbikukkumist ennustades. Sest kuidas ikkagi nii saab, et linnaisad heast paremast ilma eelneva uurimis- ja puurimistööta ning kallite spetsialistide palkamata nõnda lihtsalt suutsid mingis asjas ühele meelele jõuda. Vaesed poeomanikud... inimesed ei taha ju enam poodidesse oma rahakotti tühjendama minna. Rääkimata veel kõigist plastikkottide tootjatest, kes nüüd peavad oma kodinad kokku korjama ning töötute ridasid täiendama.

Ja mis sai sellest 5 sendist? See kaob järgmisest kuust hoopistükkis ära (linnal polnud mingit õigust sellele rahale, poeomanikelt oodati annetusi keskkonna kaitse jaoks. Kui palju seda tehti on omaette küsimus)!

Kui suurest keelust Marile rääkisin, arvas ta: "That's amazing! I'm totally for that!" Ja mina arvan täpselt samamoodi. Ja meie moodi tublisti üle poolte ühe veebilehe küsitluse põhjal (looetavasti võtavad nemad hoopis sõna, et asi ikka jõusse jääks, peaks vist oma linnaisale sellest märku ka andma, ei saa ju alati teiste peale lootma jääda). Muidugi on hulgim neid, kes on kõvasti vastu (ma ei tea, kas nad kardavad, et peavad maksma trahvi, kui politsei neid kilekott käes näeb ringi liikumas :) ning väidavad, et me saame ju Torontos plastikkotte "sinisesse" kasti panna (see tähendab taaskasutusse anda). Samas on enamus poode tulnud välja oma kottidega, mida saab kergelt kaasas kanda või paberist kottidega (kuigi mõni väidab, et need maksavad liiga palju äripidajatele). Eks paista, mis kogu asjast saab, kas otsus kaevatakse edasi või jääb pidama. Loodan viimast, nii nagu näiteks mitmel pool USAs juba tehtud (muu hulgas Los Angeles ja terve Hawai). Järgmisena ootan, et nad plastikpudelid keelustaksid!

Foto siit. Neid puude küljes rippuvaid kilekotte olen linnas ikka näinud. Üks rippus paar aastat Toronto Eesti Maja ees oleva kasepuu küljes enne kui lõpuks nii rebenenud oli, et sealt ära kadus. Kõik on ju ainult mugavuse küsimus inimesed! Samas ei saa ma kuidagi maha matta meie ammuseid aegu, kui väljamaa kilekotid suures hinnas olid. Aga me kasutasime neid ju uuesti ja uuesti, muudkui hoolitsesime nende eest hästi ja kenasti, et nad isegi lapituna kätte võtta. Oh, olid ikka ajad :)

Ulquiorra Cifer

Nii tore, kui lastele ikka veel plastiliiniga mängida meeldib :) Avastasin ühel päeval oma suureks üllatuseks, kuidas nad olid savist teinud väga peent tööd (savi saab ahjus kõvaks põletada). Võrreldes kunagiste kujukestega on nad väga palju edasi arenenud. Siin on üks näide anime teglasest, kelle kuju küll pildiga võrreldes palju väiksem. Mõni aasta tagasi pidin Marile Halloweeni ajaks just selle kostüümi tegema. Mari ise valmistas kipsist peamaski.

Awenda looduspark

Viimaks siis mõned fotod looduspargist, kus me käisime päev enne Tomi lahkumist Eestisse. Kaasas oli meil Kirke sõbranna, kes tegelikult juba mitu aastat enam temaga samas koolis ei käi, kuid kellega nad ikka hästi läbi saavad. Minu arvates (ja Mari meelest ka) on ta Kirke sõbrannade hulgast kõige toredam :)

Mul olid seekord kepikõnni kepid kaasas ja käisin kahel korral end liigutamas. Awendas on mitu randa, kuhu võib enda mõnusalt sisse seada, kuid oleme nüüd koera pärast ainult ühega piirdunud (spetsiaalne koerte rand, mujale neid ei tohi viia). Kuna mulle on üha vähem hakanud meeldima niisama rannas peesitamine (või kui ma teen seda, siis varju alla :), otsustasin käia ära kõige kaugemas rannas, mis inimestest päris lage oli. Kepikõnni jaoks oli aga koht ideaalne, sest rand oli laialt märja liivaga kaetud.

Kui ma oma mõnusal toolil istusin, siis avanes mulle selline vaatepilt. Päris paljud koerad jooksevad vabalt ringi, koeraomanikud peavad küll silma peal, eriti kui kutsad otsustavad asjal käia. Ei saa ju sinna jälge maha jätta, eriti kui veel palja jalu käia :) Sel korral polnud mul tavapäraselt raamatut kaasas. Nüüd, kus sain Tom vana mobiili endale, olen hakanud raamatuid sellega kaasas kandma. Rannas on väga mõnus just nii oma aega sisustada. "Päris" raamatu lugemine on palju tüütum.

Loomulikult käisid neiud avastusretkedel ja peale konnade leiti ka mõni madu üles. All vasakul on hea näide tüüpilisest ameeriklasest. Tegelikult võibki olla USAst, sest nad tulevad sinna üle järve Ameerika poolt. Kuigi Kanadas on ka ülekaaluliste arv pidevalt suurenemas, siis minu meelest pole asi nii hull kui lõunanaabritel. Ja ma ei näita sugugi kellegi peale näpuga, sest nagu viimasest "Scientific American" ajakirjast lugesin, on teadlased jõudnud järeldusele, et ülekaalulisuse üheks tekitajaks on hoopis meie liigne puhtuse tagaajamine ja antibiootikumide juba pisikesest peale sissevõtmine. Tuleb välja, et viimased tapavad meie kehas muuhulgas baktereid, mis annavad inimestele märku kõhu täis olemisest!

Siin ranna ääres on väga ilus liivane põhi, ja siia tulevad ka enamasti purjekad vahepeatusi tegema.

Üleujutus rongi- ja metroojaamas

Ilmast polegi ammu kirjutanud... Meil on ebatavaliselt külm ja vihmane. Ole nagu äkki Eestisse sattunud :) Tavaliselt käib vihm üle ja päike tuleb välja, aga seekord on aina sadanud ning väiksem laps pani isegi kütte tagasi peale (kuigi mina arvasin, et parem lihtsalt midagi soojemat selga panna :) Reedene sadu oli selline, millist pole ammu näinud. Vihm tuli suure hooga ning justkui tuisates alla, sest tuuleiilid ulatusid kohati kuni 20m/s. Reedel (juunikuu esimesel päeval) kella viieks oli 38mm vett taevast alla voolanud, võrdluseks terve maikuu 44mm vihmasaak! 

Tom oli mures ega meil kodus ujutama ei hakka... meil ei hakanud, aga lehest lugesin hiljem, kuidas Torontos suurim rongi- ja metroojaam, Union Station, pandi tipptunnil kinni, sest vesi oli voolanud lausa kohinal treppidest alla. Kanalisatsioon ei pidanud vastu! Samuti soovitatakse jõgedest pisut kaugemale hoida. Käisin ikkagi (ma polnud lehti selleks ajaks lugunud) pargis jõe ääres kepikõnnil, ja imestasin, kui kõrgele vesi tõusnud ja kui sogane see oli. Muidu näeb päris selgelt põhjani välja.

Pilt siit. 
Lingi all on teisigi pilte! Ma ei imesta, et mõned kõigest sellest pisut ära ehmatanud olid! Ja keegi nutikas ei suutnud vastu panna ning tänu tänapäeva fototöötlusele ilmusid lausa haikalad vee sisse :) 

Linnupoja

Hommikuselt koeraga jalutuskäigult tulles jäi mulle silma midagi väikest, mis rohu sees üsna liikumatult istus. Linnupoja oli ilmselt pesast välja kukkunud. Imestasin, kuidas mu koer tema vastu üldse huvi ei tundnud! Viisin meie kutsa tuppa ja tulin fotokaga tagasi. Tegin mõne pildi ja proovisin ka vaadata, kas äkki saan ta pessa tagasi aidata, kuid tõenäoliselt oli see minu jaoks liiga kõrgel. Kaalusin ka tema kaasavõtmist, kuid otsustasin, et ega mina päriselt midagi tarka ette ei oska võtta. Nüüd lugesin, et õieti tegin :) Sellised linnukesed tulebki rahule jätta, mitte sülle võtta ja paitada (või liiga pikalt pildistada), sest vanemad võivad tal lähedal olla, kaitsevad ning käivad söötmas. Võib ka olla, et pojakesel oligi aeg pesast lahkuda, kuigi ta päriselt veel lennata ei oska. Lihtsalt peidab põõsastes (põõsad olid tõesti lähedal) ning saab ikka vanemate hoolitsusest osa. Hiljem sealt mööda minnes oligi linnu kadunud. Tõenäoliselt põõsaste varju.

Tegelikult võiks ju selle panna nädalavahetuse fotojahi teema alla - kasvab :)