Verejuttu ja muud...

Elasin väikese ehmatuse üle, kui arstlikul ülevaatusel mulle öeldi, et veresuhkur on pisut liiga kõrge (7,3). Arst oli kogu asja juures väga rahulik, kui seletas, et nii võib ikka juhtuda, kui peres juba suhkrutõvega mõni sina peal on. Ning saatis mind uuesti vereproove andma. Midagi, millest ma olen paaniliselt eemale hoidnud, sest isegi näpust verd võttes, olen juba pisikese tüdrukuna näost roheliseks läinud (mis ei tähenda, et ma ülikooli ajal tulevase reservmedõena teiste käest rõõmsalt verd ei olnud nõus võtma, kui me seal üksteisel veregruppe määrasime ;) Paaril viimasel korral olen siin ka peaaegu pildi eest kaotanud, nii et mulle soovitati paluda pikali panemist, enne kui keegi mu vere kallale läheb (eriti ei meeldi mulle, kui nad käsivarre ülevalt kinni tõmbavad ja paluvad rusikas verd pumbata).

Aga muidugi ei jäänud mul midagi üle, kui uuesti kohale minna. Kõigepealt pidin 12 tundi paastuma (vett ikka lubati juua), siis verd jagama. Peale seda koju ruttama ning tollest hetkest kui esimese ampsu toitu võtan, minuteid lugema. Nii umbes-täpselt 120, mille peale nad uuesti verd kaanivad. Kusjuures hommikusöök ei tohtinud mingi niisama kohvi ja saiake olla (kuigi ega ma polegi ju kohvi jooja), vaid ikka midagi hästi tugevat. Eks ma siis praadisin muna ja peekonit ja sõin vesikringlit juustuga peale. Apelsinimahlaga loputasin lõpuks veel kõik alla. Kõht sai nii täis, et ega enne õhtut midagi süüa ei tahtnudki (kinnitus hommikusöögi olulisusest!).

Viimaks on mul ka tulemus käes, kusjuures seekord oli näit 3.5, mis interneti tarkuse järgi oleks just see, kust algab normaalne tase. Õnneks arvas arst, et olen ikka normis ja võin jätkata just nõnda nagu ma nüüd peale oma puusanikastuset (enam-vähem) toibumist teinud olen. See tähendab kepikõndi, mis pidi liigestele just hea ja paras treening olema (ja siinsetelt pargis jalutajatelt imelikke arvamusi esile toob, aga mis mul neist, sest peale 12km on enesetunne väga hea, ning see on kõige tähtsam (12 km kolm korda nädalas peale tööd ja siis nädalavahetusel kaks korda, nii enam-vähem, oleneb ilmast ja enesetundest). Tegelikult ütles arst mulle juba esimese ehmatuse tasandamiseks, et oleksin tõenäoliselt hea kandidaat, kes õige toitumise ja liikumisega vaevast lahti saaks (Tomil oli siin üks kaugelt sugulane, kellel muide just nii läks, ja loomulikult on kogu aeg jutt ikka teist tüüpi diabeetist).