Kättemaksukontor

See saade on meil kindlalt Kirke lemmikute hulgas. Oleme seda vaadanud üsna algusest peale ning minul ei jää muud üle kui rõõmustada, sest laps on nõus eestikeelseid asju vaatama :) Tegelikult pidin juba mõnda aega tagasi kirjutama, kuidas reageeris Kirke osale, milles Marioni tegelaskuju maha lasti. "Kas ta sai mingis teises filmis tööd?" uuris ta täiesti rahuliku ilmega. Ei mingit kurvastamist, vaid väga pragmaatiline tähelepanek.

Pildi laenasin Õhtulehest. Sellel on veel Maango ja Tuvi osatäitjad peal. Eks Kirke natuke kurvastas, kui nad ära läksid. Mehed andsid mõnusat huumorit juurde, kuid samas ei röövinud uued tegelased tüdruku huvi sarja vastu. Suvel olime juhtumisi Eestis, kui toimus näitlejatega kohtumine, kuid õnneks me kohale ei läinud, sest rahvast oli murdu olnud. 

Sõsarad

Umbes aasta tagasi. Arvasin, et Kirkel olid pikemad juuksed ju päris kenad :)

Juustukoorikuga pizza

Vahelduseks toidujuttu. Kui lapsed väiksemad, oli mul kombeks igal laupäeval pizzat küpsetada. Nüüd on see kuidagi harvemaks jäänud. Ehk sellepärast, et Tom on avastanud mingid külmutatud pizzad, mis saavad kiiresti valmis ja maitsevad päris head, ning enamasti teeb ta seda teisipäeviti, kui ma alles hilja õhtus töölt koju jõuan. Kuigi Mari meelest ei kõlba need kuhugi :) Tegelikult eelistab Kirkegi minutehtuid, aga kui ma enam nii usin pole, siis lepib sellega, mis Tom ahju torkab.

Ükskõik milline see pizza ka ei ole, kõigile meeldib see, mille äärtesse on peidetud juustu. Olen seda isegi teinud, sest see pole ju üldse keeruline. Kõigepealt juustutükid kenasti ritta taigna äärtesse. Kasutan alati endatehtud tainast, mis on tehtud jämedast nisujahust ja mitmeviljaterajahjust.

Siis kenasti taianas üle juustutükkide. Nii tekivad kõrgemad ääred täidise jaoks. Kuigi tavalise pizza jaoks ma selliseid ääri ei tekitagi. 

Tomatisousti ma ise ei keeda. Kasutan poes müüdavaid spetskastmeid, mis maitsevad väga head. Siin on tavaline, kuigi meie kõigi meelest on küüslaugu oma ka imemaitsev. Vahel segan sousti sisse riivitud porgandit, et ikka hästi kasulik oleks :)

Lõpuks meelepärane täidis peale ning pizza ahju (nagu esimesel pildil näha). Kasutan ahjus küpsetuskivi, pizza läheb küll küpsetuspaberil selle peale, nii ei jää ta kindlasti põhjaga kinni. Soovitatud on maisi riputada kivile, kuid ma pole seda kunagi proovinud. Muide küpsetan ka kõik muud koogid ja küpsised kivi peal.

eRaamat

Olen nüüd mõnda aega olnud Google Nexus 7 tahvelarvuti omanik. Muretsesin selle peamiselt eRaamatute ja ajakirjade lugemiseks, kuid ega see ainult nendeks  hea ole. Lisaks on internet käepärast ning mitmed väikesed rakendused, mida mõnus kasutada (nagu näiteks keeleõppe programmid, ajutööd arendavad mängud, isegi ETVd võiks vaadata, jne). Tegelikult olin juba tükk aega tagasi kõhklevalt jõudnud otsusele, et tahaksin mõnda lugejat. Hea, et ma ei läinud kohe oma soovi täitma, vaid ootasin ikka ära just sellise, millega saab hulga rohkem asju ära teha. Minust ei saa vist kunagi ka õuna jüngrit, juba sellepärast et mingi firma nimi ja kuulsus/tuntus pole mind kunagi niisama lihtsalt rahakotti ekstra kergendama pannud. Ikka uurin ja puurin, kuidas saan kõige soodsamalt midagi, mis mu soovidele/vajadustele vastab, olgu see siis mistahes, kas riidetükk või kodune tarbeasi. Iga järelejäänud dollar võib ju pigem eRaamatute ostmiseks minna :)

Kõige rohkem olen oma tuttavate hulgas kuulnud vastuväiteid, kuidas päris raamat on ikka päris ning ekraanilt lugemine ei anna sama elamust. Pean ütlema, et olin ka üks nendest, kes pimesi paberraamatut kummardas ja austas (ikka austan, kuigi iseendalegi üllatuseks enam ei kummarda). Miks ikkagi siis elektroonika? Väga lihtsal põhjusel! Elan Eestist nii kaugel! Kui raamatud hakkasid Eestiski ilmuma virtuaalsel kujul ning isegi ajakirju võis Zinio kaudu endale soodsalt "koju" tellida, siis tekkis mul küsimus, kas tahan neid läpaka taga ebamugavalt ja kohmakalt lugeda, või saaksin ehk sellise paraja raamatusuuruse asja kodus mugavalt pikutades kätte võtta ning isegi kotti torgata, et tööle sõites mõnusalt eestikeesesse maailma sukelduda. Olen ka rootsikeelseid raamatuid kaugelt maalt koju tellinud, kuid saatekuluks tuleb ju pea pool raamatu hinda juurde arvestada. Saaksin topelt nii palju raamatuid endale lubada, kui elektroonikat kasutan.

Kui olin selle endale valmis mõelnud, siis hakkasin uurima, milline e-luger mulle sobiks. Õige pea sai selgeks, et kavalam on ikka endale mitmefunktsionaalne vidin muretseda. Eriti veel kui avastasin, et Tallinna Raamatukogust saab elektroonilisi teoseid laenutada! Sama teenus on juba mitu aastat ka Toronto raamatukogus olnud, selle vahega, et neil on oma väikesed programmid või rakendused, mis lubavad raamatu tervikuna alla laadida ning mida ma peale lugemisaja lõppemist enam avada ei saa (sama käib ka audioraamatute kohta). Eesti oma puhul on vajalik internetiühendus (kuigi olen avastanud, et umbes 20 minutit saan raamatut ka ilma selleta edasi lugeda, kui juba ühe korra avanud olen). Nimelt ei ole metroodes siin wi-fi võimalust, kuigi aasta pärast pidi see vähemalt jaamadesse sisse seatama (Zinio puhul saan ka ajakirja juba varem alla laadida ning see on siis igal pool kättesaadav). 

Nõnda loen kodus rohkem eestikeelseid asju ning mujal inglise keeles. Tihtipeale on mul isegi lausa kolm raamatut käsil, üks eestikeelne, üks laenutauna kohalikust raamatukogust eRaamatuna ja üks "päris" raamat. Lisaks veel üks audioraamat, mida ma kuulan, kui kepikõnnile lähen. Täielik kompott. Elan kohe mitu elu korraga :D

Nüüd veel mõned mõtted, miks "päris" raamat elektroonilisele pisut alla jääb, just praktilisuse mõttes.

Esimene asi, mis meelde tuleb on õhtune lugemine. Mulle meeldib väga enne magamaminekut veel kirjasõnaga kahekesi olla. Kahjuks läheb aga Tom mul suht vara tuttu, sest peab juba kell 5 tõusma. Tuli magamistoas, isegi kui see vaid väike laualamp, ei soodusta eriti unemaailma sukeldumist. Nüüd polegi muud, kui muudan lehekülje tausta tumedaks ning saan rahulikult edasi lugeda. Muul ajal kasutan taustana tavaliselt beezhikat või hallikat värvi, leian, et valge on liiga ere.

Teksti kuju ja suuruse muutmine on kindlasti üks suur pluss. Arvestades, et saan veel kuidagi ilma bifokaalsete prillideta hakkama, kuid varsti kohe kindlasti ei saa, siis võimalus tekst suuremaks muuta, on lausa õnnistus :)

Muidugi ei saa märkimata jätta, et palju lihtsam on kotti kaasa torgata väike tahvelarvuti kui kõvakaaneline tuhandeleheküljeline raamat :) Eelmine kott saigi mul viimaks ostetud nii, et sellised ka sisse mahuksid. Ja, oh, seda rõõmu, kui ma nüüd kotti ostma läksin ja võisin pisut väiksemate hulgast endale uue valida!

Suurus ja kuju ongi tahvelarvutil tohutuks boonuseks. Ükskõik, kas ma olen siis voodis siruli või istun köögis laua taha sööma :) Ma olen see, kellele väga meeldib söömise ajal lugeda ja ma pole tegelikult seda ka oma lastele keelanud. Mõnikord olen küll kurb, et me suht vähe laua taha koos istume, kuid samas oleme me muul ajal küllalt palju ninapidi koos, mil me oma jutud ära räägime. Maja on meil ju nii väike, et komistame pidevalt üksteise otsa ;)

Veel lugemisest, eriti võõrkeelsete raamatute puhul. Saan väga lihtsalt kasutada sõnaraamatut, kui mõni koht segaseks jääb. Varem ma libisesin taolistest kohtadest lihtsalt üle, sest ei viitsinud sõnaraamatut sirvima hakata. Rootsi keel on just nii palju selge, et on ikka sõnu, mis veel mu sõnavarasse hästi ei haaku. Nüüd saan ehk ka need lõpuks selgeks.

Kasutan ka tahvelarvuti puhul rakendust, mis lubab mul kirjutada üles mõtteid, mis lugedes tekivad. Just nimelt kirjutada ja mitte trükkida, mis teeb minu meelest asja palju lihtsamaks.

Kumba ma siis õieti eelistan? Pean ausalt ütlema, et mulle meeldivad mõlemad, ja ei ma ei saa kunagi kummalegi absoluutset ei'd öelda. Praegu käib mu eelistus küll suuresti selle põhjal, kui kiiresti ma soovitud raamatu kätte saan. Muidugi on esitatud vastuväidetena, kuidas "päris" raamatut saab edasi laenutada ja kuidas hind võibki jääda kõrgeks (arvan, et ei jää, kui ikka keegi enam vanemat raamatut osta ei taha). Kuna ma ise laenutan pea kõik loetud raamatud, siis ei puutu ma oma raamatute edasilaenutamisega kokku :) Tunnistan, et meie kodune raamaturiiul on üsna kasin, kõige rohkem on meil laste- ja noorteraamatuid, mida tüdrukute pärast ostsin. Ja mulle meeldibki nii. Väga harva võtan uuesti mõne raamatu kätte, sest kogu aeg ilmub ju nii palju uut ja huvitavat. Samuti meeldib, et mulle ei kogune nüüd hunnikute viisi ajakirju, mida ma ei raatsi ära visata, eriti kui need eestikeelsed on. Nüüd on need mul alati Zinio kaudu käepärast ja majas ruumi lahedamalt :)

Kas igatsen raamatu lõhna või paberi puudutust, küsivad mõned. Ei, igatsen lihtsalt uute lugude, uute lugemiselamuste järgi :) Ma ei näe mingit vahet, kuidas see kirjasõna minuni jõuab. Ainult arvuti või läpakaga lugemine on ebamugav :) Tahvelarvuti on aga justkui ise väike raamat. Kippusin ka raamatut ette sirvima ning lõppu ära vaatama. Elektroonilisel kujul on see muidugi võimalik, aga mitte niisama lihtne viimane lehekülg enda jaoks "salaja" lahti lüüa ;) Natuke häiris mõte, et ma ei näe, kui palju loetud on. Aga tegelikult on selle peale ka mõeldud ning võid jälgida, mitu protsenti oled jõudnud läbi lugeda (oleneb rakendustest, kuidas see üles ehitatud on, kasutan MoonReader'it, rootslaste Dito't ja OverDrive rakendust, mis on Toronto Raamatukogu oma). OverDrive puhul, saan otse läbi selle virtuaalsesse raamatukokku, et raamatuid valida või enda jaoks "kinni panna", kuni need teiste käest vabanevad. Ma ei tohi ainult hoogu minna ning liiga palju korraga riiulisse koguda, mis võib väga kergesti juhtuda ;)

Lugesin hiljuti kellegi arvamusi elektrooniliste raamatute kohta ning ta mainis, kuidas sajandeid tagasi oli osa inimestest kunagi väga vastu, kui raamatuid hakati trükimasinatega suurtes tiraazhides välja andma. Varem sai ju ainult valitud seltskond käsitsi paljundatud raamatuid käes hoida. Muret tegi näiteks asjaolu, et igal võib piibel kodus olla ning mis siis saab, kui jumalasõna edastajad ei saagi rahvamasside jaoks ise piiblit lahti tõlgendada :) Nii et see on väga loomulik, kui leidub neid, kes vanast kõvasti kinni tahavad hoida. Mis ei tähenda, et ma ootangi paberkandjate kadumist. Ei oota. Arvan, et neil jääb alati oma koht meie ühiskonnas. Sellepärast jätkan ikka raamatukogus käimist ning sealtki raamatute kojutoomist.

Hommikusöök

Nii armas, kui kaasa vahel üllatab. Praetud muna peekoniga ning siis veel lisaks praeleib (minu küpsetatud leivast) kõrvale, mmmm.... kui hea vahelduseks :) Naljakas, kuidas soovid mõnikord täide lähevad. Reedel jalutasin töölt koju ja mõtlesin, kui tüütuks võib vahel see söögitegemine minna. Kas poleks tore, kui keegi teine selle eest ära teeks, vahelgi (sest tegelikult mulle ju meeldib köögis toimetada).

Puusaaga

Juunikuus sai kirjutatud maja ees kasvavast vahtrapuust, mis meie kõigi kurvastuseks maha võeti, sest ta oli seest täiesti pehme. Sügisel lubati linna poolt uus puu asemele istutada, esimese valikuna tammepuu (mis on Kanadas iidamast-aadamast kasvanud) või hoopis mingit teist sorti vaher. Sel ajal, kui me lastega Eestis olime, ilmus keset muruplatsi mingi huvitav suurte lehtedega taim. Millegipärast arvasime, et linn otsustas meile selle õnnetuse asemele anda. Uurisin, mis see täpselt olla võiks ning internetiavaruste toel tundus, et suure tõenäosusega on tegemist ühe suurelehelise üsna uue puuga siin laiuskraadil (printsessipuu, keisrinnapuu või siis paulownia tomentosa). Hiljem avastasin, et sarnane kasvab meie lähedal kõrvaltänavas. Pidi väga kiiresti sirguma ning tänu oma suurtele lehtedele on linnas suurepärane puhta õhu tootja. Ega me asjas väga kindlad olnud, kuid jätsime ikka alles. Ainult igaks juhuks tõi Tom metsast kaks väiksemat tammepuud selle kõrvale. Eks siis näe, milline nendest vastu peab :) 

Külvasin ka muruseemet ja tegin väikese lillepeenra, sest meie majaesine plats nägi päris õnnetu välja. Vaher imas viimase veetilga ning ega linnameeste tegevus vana puu mahavõtmisel ka asja paremaks teinud. Suve lõpuks läks aga muru hästi kasvama. Lillepeenrale olin istutanud igirohelisi taimi, sest kujutasin juba ette, kuidas uue puu ümbrus jälle mullast must on, sest midagi ei taha seal kasvada, kui just pidevalt ei kasta. Muru hakkas aga meeletult vohama, ka need seemned, mis linnamehed olid külvanud ja juhtumisi minu istutatud taimede vahel olid. Pidin siis mitu tundi küürutama ning oma õnnetuid taimi muru seest päästma.

Kaks tammekest olid küll väga kahtlast nägu, kas ikka vastu peavad. Ainul üks leheke, mis sügise tulekul isegi värvid külge võttis, jäi kummagi külge. Ning kui see imelik suureleheline taim äkki kollased õied külge sai, siis otsustasin, et ei ole see mingi puu ning nii jäi tema elu minu käe läbi päris lühikeseks. Meie puusaaga lõpetas aga hoopistükkis umbes 3-4 meetrine tamm, mis ühel päeval maja ette ilmus (tänu linnameeste lahkele tegutsemisele muidugi). Ühel päeval väsinult töölt koju jalutades, märkasin juba eemalt, et midagi on teistmoodi. Eriti see, et uus puu ei olnud vana kohal vaid teele lähemal. Uskumatu, kui palju head meelt üks puuke võib teha. Mari, kes alles õhtul pimedas koju jõudis, ei märganud kohe muudatust, ning hommikul hõikas ta elevil mind akna juurde. Nii et isegi lapsele võib selline asi rõõmu valmistada :)  Kevadel saab olema huvitav, kas need väikesed metsast toodud tammed ka lehed külge võtavad. Varsti on meil maja ees ju lausa mets.

Minu tubli pere

Napsasin pildi Tomi käest, sest olude sunnil pidin enne võistluste lõppu lahkuma. Igal juhul esines Mari sel korral jälle edukalt. Esimene koht kumites ehk vabavõitluses, kolmas koht katas (pean ütlema, et ta esinemisse on tulnud kindlust ja täpsust),  ning parima naisvõistleja karikas. Kirke sai kolmanda koha katas, kumites kukkus ta kohe esimeses ringis välja. Mul on tunne, et kui Mari oskused on järjest paranenud, siis Kirke teeb lisaks kõike pisut nagu enda lõbuks (mis ei ole ju ka paha). Samas tahab ta ikka võistlemas käia, vist rohkem kõigi nende sõprade pärast, kes kaks korda aastas oma oskusi proovile panevad. Ja viimaks Tom, kes võitles üllatuslikult neljanda koha välja. Eks tal oli ka pisut õnne, kelle vastu ta alguses läks :-)  Aga ma ei ütle, et talle aastatega midagi külge poleks hakanud ;-)  Võistlustel on mõnda aega kombeks olnud ka neljanda koha saajale medal tubli esinemise eest kaela riputada, vist sellepärast, et pisut innustust anda, mis noorematele kindlasti ära kulub, aga ka vanemaid rõõmustab ;-)  Tänapäeva maailmas, kus enese liigutamine just kõige populaarsem tegevus pole, siis iga asi, mis natukenegi tagant tõukab, on teretulnud!
Sel korral oli Kanada võistlejate hulgas ka Iirimaa ja Itaalia esindajaid.

Lahendatud...

Siin on kombeks ühistranspordi peatuste juures jagada tasuta lehti "Metro" ja "24 Hours". Haaran neid metroorongi pingilt tihtipeale kaasa, et lõunatunnil lehitseda, parasjagu jätkub aega tähtsamate uudistega end kurssi viia. Rongis loen enamasti raamatut. Milline oli mu üllatus, kui ühte neist lehtedest lahti lüües avastasin lahendatud sudoku :) Ma igal juhul arvan, et see on lahendatud, sest ega ma sellest sigrimigrist aru ei saa. Mulle tundub, et keegi jaapanlane on selle kallal veva näinud, või hoois niisama vigurivänt, või hoopistükkis korjasin ära mingi salaagendi teate teisele ;)

Rauda ja shokolaadi

Hiljuti käisime lastega perearsti juures ülevaatusel, ning seekord olin hästi usin. Nõnda said suht kärmesti tehtud ka igat sorti vereproovid ja muud asjad. Mari pidi verd andes küll pildi eest andma (täiesti minu tütar, mulle ei istu see vereandmine kohe mitte kuidagi... sellepärast ei saa ma doonoriks minna, kuigi hea meelega aitaks kaasa). Paar nädalat hiljem sain kõne doktori kabinetist, et tüdrukud peaksid korraks läbi astuma. Ega muud polnudki, ainult seletus, kuidas kõik on enam-vähem normis. Enam-vähem sellepärast, et rauda võiks neidudel rohkem olla. Mari näit oli lausa pisut alla normi (kuid seda ilmselgelt seetõttu, et tal punkt käimas ;). Kirke oli just piiri peal. Arst muidugi ütles, et nad peaks hakkama toidule lisaks ka tablette võtma.

 Arutasime tüdrukutega asja ning otsustasime esialgu hoopiski pisut dieeti muuta (et mitte just iga päev rauda juurde süüa). Interneti sügavusest leidsin toiduaineid, milles pisut rohkem rauda kui teistes, see tähendab peale maksa, mille puhul mul interneti sügavusi polnud vaja uurida :) Tegelikult läksid asjad peas rohkem sassi kõiki neid seletusi lugedes, eriti kui veel peaks arvestama, millist rauarohket toitu millega süüa, sest mõnikord võtab see teine asi raua mõju hoopis ära... Igal juhul palusin kaasal kohe hulgaliselt maksa koju tuua ning kurva näoga teatasin, et nüüd pole muud, kui tuleb seda sööma hakata. Eks nad pigistasid siis praetud maksa sisse (Kirke vaevalisemalt kui Mari). Tom käis aga maksa ümber nagu kass oma palava pudruga. Temal on ainult hea meel, kui seda laual rohkem on. Kahetsen nüüd, et ma omal ajal maksa siiski rohkem ei teinud, andsin liiga kergesti järgi laste soovidele. Proovisin järgmisel korral siis maksa väiksemaks lõigata ja kartulikuubikutega seagatuna pakkuda. Noh, söömine läks ehk natuke edukamalt, eriti Mari puhul. Tegelikult olin päris üllatunud, et kõik sai kõhtu. Siis tuli meelde, et mul on kusagil kapis peidus Milka shokolaadi, andsin selle neile magustoiduks/preemiaks :D Kirke arvas, et nii võiks teinekordki teha.  Ma igaks juhuks ei uuri, kas kakao võtab raua kehast ära :)

Lisaks avastasin oma üllatuseks, et peet ja spinat on ka päris rauarikas. Aga milline laps vabatahtlikult peeti või spinatit sööb? Egas midagi, peet tuleb lihtsalt roogadesse ära peita. Riivin seda lihakastmete, tshili ja magustoitude hulka. Viimasest maitsevad neile peedi-shokolaadi muffinid (siin üks retsept) ja peedi-shokolaadi keeks. Neid panen siis kooli kaasa. Samas olen ju ka varem midagi sarnast küpsetanud, kuigi mitte just väga tihti. Spinatit olen ka varem peitnud, pean seda veelgi usinamalt tegema. Eks vaata, kuidas meil need asjad minema hakkavad. Peeti on meil nüüd hulgaliselt varutud :)
 

Mis ripakil, see ära...

Nõnda arvab meie Puma, kui pesukorv koridori vedelema jääb :) 

Halloweeni pilte

Pisut hilinenult eelmise nädala pilte. Mari valmistus juba varakult Halloweeniks, sest tahtis kostüümis kooli minna (üks osa noortest pidi ikka panema endale Halloweeni-teemalise riietuse selga). Valmistas ise sarved pähe, mingi väga eriline konstruktsioon traatidest, teibist ja mustast riidest. Ütlesin, et kui ta järgmine aasta neid ei kasuta, siis panen tööle minnes pähe :) Meil olid töö juures umbes pooled kostüümis Halloweeni päeval. Tekitab teistmoodi toreda õhkkonna, kui näiteks pangakassas sind uhke kübaraga nõid teenindab :D Mõni külastaja naeris lausa südamest.

Kirke ei läinud küll nii kooli, oli hoopis musta parukaga ning prillidega ning mängis oma sõbrannat Susanit. Õhtul eestlasest sõbranna sünnipäevale minnes sai temast selline pisut teistmoodi üleslöödud karatekas. Sõjamaalingud olid ta enda tehtud.

Sõbralikud õeksed... Kirke ei tõmba mitte hoolitsevalt Mari juukseid eemale vaid proovib kaelavõtet teha :) Vasakul pildil on laual näha kaks väikest küünlalaternat, mis Mari nööriga käte külge sidus. 

Et kostüüm ikka viimase peal oleks, siis said küüned ja sõrmeotsad veriselt punaseks. Maril oli esialgu plaanis seekord midagi oma koolisõpradega teha, kuid nendest plaanidest ei saanud asja. Nõnda läks ta ikka traditsiooniliselt sünnipäeva-Halloweeni peole.

Mida sa sööd, et nii tark oled...

küsisin hiljuti Kirke käest. 

"Smarties!" polnud tüdruk suu peale kukkunud :-) 

Ei tea kas Nestle kompanii, mis neid shokolaadinööpe toodab, ongi meelega sellise nime (milles vihje tarkusele ja nutikusele), kommile pannud, et lapsevanemad ei tunneks süümepiinu, kui laps maiustab.

Tegelikult olen tähele pannud, et tüdrukud küsivad vanemaks saades rohkem, mida ma täpselt mõtlen, kui mõnda eestikeelset meil vähemkasutatud väljendit kõnesse põimin. Nagu näiteks eile, kui mu kõrvitsasalati tegemine "aia taha läks" (süüdistan siin rohkem kõrvitsat ennast, mis mitu päeva toas istus ja muidugi sellest paremaks ei läinud, kartsin, et näo pähe saanud kõrvits pistetekse oravate poolt nahka). Igal juhul jäi Kirke mu sellise avalduse peale mulle pikalt otsa vaatama, mille ma täpselt aia taha saatsin :-) 

Pilt on siit laenuks.

Hingedepäeval