eRaamat

Olen nüüd mõnda aega olnud Google Nexus 7 tahvelarvuti omanik. Muretsesin selle peamiselt eRaamatute ja ajakirjade lugemiseks, kuid ega see ainult nendeks  hea ole. Lisaks on internet käepärast ning mitmed väikesed rakendused, mida mõnus kasutada (nagu näiteks keeleõppe programmid, ajutööd arendavad mängud, isegi ETVd võiks vaadata, jne). Tegelikult olin juba tükk aega tagasi kõhklevalt jõudnud otsusele, et tahaksin mõnda lugejat. Hea, et ma ei läinud kohe oma soovi täitma, vaid ootasin ikka ära just sellise, millega saab hulga rohkem asju ära teha. Minust ei saa vist kunagi ka õuna jüngrit, juba sellepärast et mingi firma nimi ja kuulsus/tuntus pole mind kunagi niisama lihtsalt rahakotti ekstra kergendama pannud. Ikka uurin ja puurin, kuidas saan kõige soodsamalt midagi, mis mu soovidele/vajadustele vastab, olgu see siis mistahes, kas riidetükk või kodune tarbeasi. Iga järelejäänud dollar võib ju pigem eRaamatute ostmiseks minna :)

Kõige rohkem olen oma tuttavate hulgas kuulnud vastuväiteid, kuidas päris raamat on ikka päris ning ekraanilt lugemine ei anna sama elamust. Pean ütlema, et olin ka üks nendest, kes pimesi paberraamatut kummardas ja austas (ikka austan, kuigi iseendalegi üllatuseks enam ei kummarda). Miks ikkagi siis elektroonika? Väga lihtsal põhjusel! Elan Eestist nii kaugel! Kui raamatud hakkasid Eestiski ilmuma virtuaalsel kujul ning isegi ajakirju võis Zinio kaudu endale soodsalt "koju" tellida, siis tekkis mul küsimus, kas tahan neid läpaka taga ebamugavalt ja kohmakalt lugeda, või saaksin ehk sellise paraja raamatusuuruse asja kodus mugavalt pikutades kätte võtta ning isegi kotti torgata, et tööle sõites mõnusalt eestikeesesse maailma sukelduda. Olen ka rootsikeelseid raamatuid kaugelt maalt koju tellinud, kuid saatekuluks tuleb ju pea pool raamatu hinda juurde arvestada. Saaksin topelt nii palju raamatuid endale lubada, kui elektroonikat kasutan.

Kui olin selle endale valmis mõelnud, siis hakkasin uurima, milline e-luger mulle sobiks. Õige pea sai selgeks, et kavalam on ikka endale mitmefunktsionaalne vidin muretseda. Eriti veel kui avastasin, et Tallinna Raamatukogust saab elektroonilisi teoseid laenutada! Sama teenus on juba mitu aastat ka Toronto raamatukogus olnud, selle vahega, et neil on oma väikesed programmid või rakendused, mis lubavad raamatu tervikuna alla laadida ning mida ma peale lugemisaja lõppemist enam avada ei saa (sama käib ka audioraamatute kohta). Eesti oma puhul on vajalik internetiühendus (kuigi olen avastanud, et umbes 20 minutit saan raamatut ka ilma selleta edasi lugeda, kui juba ühe korra avanud olen). Nimelt ei ole metroodes siin wi-fi võimalust, kuigi aasta pärast pidi see vähemalt jaamadesse sisse seatama (Zinio puhul saan ka ajakirja juba varem alla laadida ning see on siis igal pool kättesaadav). 

Nõnda loen kodus rohkem eestikeelseid asju ning mujal inglise keeles. Tihtipeale on mul isegi lausa kolm raamatut käsil, üks eestikeelne, üks laenutauna kohalikust raamatukogust eRaamatuna ja üks "päris" raamat. Lisaks veel üks audioraamat, mida ma kuulan, kui kepikõnnile lähen. Täielik kompott. Elan kohe mitu elu korraga :D

Nüüd veel mõned mõtted, miks "päris" raamat elektroonilisele pisut alla jääb, just praktilisuse mõttes.

Esimene asi, mis meelde tuleb on õhtune lugemine. Mulle meeldib väga enne magamaminekut veel kirjasõnaga kahekesi olla. Kahjuks läheb aga Tom mul suht vara tuttu, sest peab juba kell 5 tõusma. Tuli magamistoas, isegi kui see vaid väike laualamp, ei soodusta eriti unemaailma sukeldumist. Nüüd polegi muud, kui muudan lehekülje tausta tumedaks ning saan rahulikult edasi lugeda. Muul ajal kasutan taustana tavaliselt beezhikat või hallikat värvi, leian, et valge on liiga ere.

Teksti kuju ja suuruse muutmine on kindlasti üks suur pluss. Arvestades, et saan veel kuidagi ilma bifokaalsete prillideta hakkama, kuid varsti kohe kindlasti ei saa, siis võimalus tekst suuremaks muuta, on lausa õnnistus :)

Muidugi ei saa märkimata jätta, et palju lihtsam on kotti kaasa torgata väike tahvelarvuti kui kõvakaaneline tuhandeleheküljeline raamat :) Eelmine kott saigi mul viimaks ostetud nii, et sellised ka sisse mahuksid. Ja, oh, seda rõõmu, kui ma nüüd kotti ostma läksin ja võisin pisut väiksemate hulgast endale uue valida!

Suurus ja kuju ongi tahvelarvutil tohutuks boonuseks. Ükskõik, kas ma olen siis voodis siruli või istun köögis laua taha sööma :) Ma olen see, kellele väga meeldib söömise ajal lugeda ja ma pole tegelikult seda ka oma lastele keelanud. Mõnikord olen küll kurb, et me suht vähe laua taha koos istume, kuid samas oleme me muul ajal küllalt palju ninapidi koos, mil me oma jutud ära räägime. Maja on meil ju nii väike, et komistame pidevalt üksteise otsa ;)

Veel lugemisest, eriti võõrkeelsete raamatute puhul. Saan väga lihtsalt kasutada sõnaraamatut, kui mõni koht segaseks jääb. Varem ma libisesin taolistest kohtadest lihtsalt üle, sest ei viitsinud sõnaraamatut sirvima hakata. Rootsi keel on just nii palju selge, et on ikka sõnu, mis veel mu sõnavarasse hästi ei haaku. Nüüd saan ehk ka need lõpuks selgeks.

Kasutan ka tahvelarvuti puhul rakendust, mis lubab mul kirjutada üles mõtteid, mis lugedes tekivad. Just nimelt kirjutada ja mitte trükkida, mis teeb minu meelest asja palju lihtsamaks.

Kumba ma siis õieti eelistan? Pean ausalt ütlema, et mulle meeldivad mõlemad, ja ei ma ei saa kunagi kummalegi absoluutset ei'd öelda. Praegu käib mu eelistus küll suuresti selle põhjal, kui kiiresti ma soovitud raamatu kätte saan. Muidugi on esitatud vastuväidetena, kuidas "päris" raamatut saab edasi laenutada ja kuidas hind võibki jääda kõrgeks (arvan, et ei jää, kui ikka keegi enam vanemat raamatut osta ei taha). Kuna ma ise laenutan pea kõik loetud raamatud, siis ei puutu ma oma raamatute edasilaenutamisega kokku :) Tunnistan, et meie kodune raamaturiiul on üsna kasin, kõige rohkem on meil laste- ja noorteraamatuid, mida tüdrukute pärast ostsin. Ja mulle meeldibki nii. Väga harva võtan uuesti mõne raamatu kätte, sest kogu aeg ilmub ju nii palju uut ja huvitavat. Samuti meeldib, et mulle ei kogune nüüd hunnikute viisi ajakirju, mida ma ei raatsi ära visata, eriti kui need eestikeelsed on. Nüüd on need mul alati Zinio kaudu käepärast ja majas ruumi lahedamalt :)

Kas igatsen raamatu lõhna või paberi puudutust, küsivad mõned. Ei, igatsen lihtsalt uute lugude, uute lugemiselamuste järgi :) Ma ei näe mingit vahet, kuidas see kirjasõna minuni jõuab. Ainult arvuti või läpakaga lugemine on ebamugav :) Tahvelarvuti on aga justkui ise väike raamat. Kippusin ka raamatut ette sirvima ning lõppu ära vaatama. Elektroonilisel kujul on see muidugi võimalik, aga mitte niisama lihtne viimane lehekülg enda jaoks "salaja" lahti lüüa ;) Natuke häiris mõte, et ma ei näe, kui palju loetud on. Aga tegelikult on selle peale ka mõeldud ning võid jälgida, mitu protsenti oled jõudnud läbi lugeda (oleneb rakendustest, kuidas see üles ehitatud on, kasutan MoonReader'it, rootslaste Dito't ja OverDrive rakendust, mis on Toronto Raamatukogu oma). OverDrive puhul, saan otse läbi selle virtuaalsesse raamatukokku, et raamatuid valida või enda jaoks "kinni panna", kuni need teiste käest vabanevad. Ma ei tohi ainult hoogu minna ning liiga palju korraga riiulisse koguda, mis võib väga kergesti juhtuda ;)

Lugesin hiljuti kellegi arvamusi elektrooniliste raamatute kohta ning ta mainis, kuidas sajandeid tagasi oli osa inimestest kunagi väga vastu, kui raamatuid hakati trükimasinatega suurtes tiraazhides välja andma. Varem sai ju ainult valitud seltskond käsitsi paljundatud raamatuid käes hoida. Muret tegi näiteks asjaolu, et igal võib piibel kodus olla ning mis siis saab, kui jumalasõna edastajad ei saagi rahvamasside jaoks ise piiblit lahti tõlgendada :) Nii et see on väga loomulik, kui leidub neid, kes vanast kõvasti kinni tahavad hoida. Mis ei tähenda, et ma ootangi paberkandjate kadumist. Ei oota. Arvan, et neil jääb alati oma koht meie ühiskonnas. Sellepärast jätkan ikka raamatukogus käimist ning sealtki raamatute kojutoomist.