Juunikuus sai kirjutatud maja ees kasvavast vahtrapuust, mis meie kõigi kurvastuseks maha võeti, sest ta oli seest täiesti pehme. Sügisel lubati linna poolt uus puu asemele istutada, esimese valikuna tammepuu (mis on Kanadas iidamast-aadamast kasvanud) või hoopis mingit teist sorti vaher. Sel ajal, kui me lastega Eestis olime, ilmus keset muruplatsi mingi huvitav suurte lehtedega taim. Millegipärast arvasime, et linn otsustas meile selle õnnetuse asemele anda. Uurisin, mis see täpselt olla võiks ning internetiavaruste toel tundus, et suure tõenäosusega on tegemist ühe suurelehelise üsna uue puuga siin laiuskraadil (printsessipuu, keisrinnapuu või siis paulownia tomentosa). Hiljem avastasin, et sarnane kasvab meie lähedal kõrvaltänavas. Pidi väga kiiresti sirguma ning tänu oma suurtele lehtedele on linnas suurepärane puhta õhu tootja. Ega me asjas väga kindlad olnud, kuid jätsime ikka alles. Ainult igaks juhuks tõi Tom metsast kaks väiksemat tammepuud selle kõrvale. Eks siis näe, milline nendest vastu peab :)
Külvasin ka muruseemet ja tegin väikese lillepeenra, sest meie majaesine plats nägi päris õnnetu välja. Vaher imas viimase veetilga ning ega linnameeste tegevus vana puu mahavõtmisel ka asja paremaks teinud. Suve lõpuks läks aga muru hästi kasvama. Lillepeenrale olin istutanud igirohelisi taimi, sest kujutasin juba ette, kuidas uue puu ümbrus jälle mullast must on, sest midagi ei taha seal kasvada, kui just pidevalt ei kasta. Muru hakkas aga meeletult vohama, ka need seemned, mis linnamehed olid külvanud ja juhtumisi minu istutatud taimede vahel olid. Pidin siis mitu tundi küürutama ning oma õnnetuid taimi muru seest päästma.
Kaks tammekest olid küll väga kahtlast nägu, kas ikka vastu peavad. Ainul üks leheke, mis sügise tulekul isegi värvid külge võttis, jäi kummagi külge. Ning kui see imelik suureleheline taim äkki kollased õied külge sai, siis otsustasin, et ei ole see mingi puu ning nii jäi tema elu minu käe läbi päris lühikeseks. Meie puusaaga lõpetas aga hoopistükkis umbes 3-4 meetrine tamm, mis ühel päeval maja ette ilmus (tänu linnameeste lahkele tegutsemisele muidugi). Ühel päeval väsinult töölt koju jalutades, märkasin juba eemalt, et midagi on teistmoodi. Eriti see, et uus puu ei olnud vana kohal vaid teele lähemal. Uskumatu, kui palju head meelt üks puuke võib teha. Mari, kes alles õhtul pimedas koju jõudis, ei märganud kohe muudatust, ning hommikul hõikas ta elevil mind akna juurde. Nii et isegi lapsele võib selline asi rõõmu valmistada :) Kevadel saab olema huvitav, kas need väikesed metsast toodud tammed ka lehed külge võtavad. Varsti on meil maja ees ju lausa mets.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)