Kevadpühad on möödunud meil karate tähe all. Esiteks käib suur trenn Jaapanis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks, siis toimus laupäeval kevadine võistlus ning pühapäeval ootas Kirket musta vöö eksam (mis tavaliselt kestab päris mitu head tundi). Ta saab suvel 16 ning on valmis "täiskasvanute" ridadesse astuma. Võistlused ise läksid päris hästi, välja arvatud ehk see, et Kirke oma jalale haiget tegi ning kumites mitte just väga hästi ei esinenud. Samas oli neljas koht katas väga hea tulemus. Mari võitles endale välja kolmanda koha katas ning teise koha kumites (viimase kohta arvas ta, et nüüd on tal täiskomplekt medaleid olemad sellel alal ;) Tom oli ka tubli, kuigi ta ise ei arva just nii. Kui paljud viiekümnesed mehed (või naised) võivad letti lüüa, et nad ikka aktiivselt sporti teevad ning võistlemas käivad :) Nii et see on juba saavutus!!!
Seekord möödusid meie pühad karate tähe all ning munade värvimine jäigi ära. Ainult proovisin teha Nami-namist leitud soovitust peedimunade tegemiseks. Kahjuks ei tulnud välja just sellised nagu ootasin. Torkasin kooritud munad riivitud peedi sisse, mis maitsestatud natukese äädika ja soolaga. Riivisin peedi liiga jämedalt vist, aga ma tahtsin teha peedisuppi pärast :) Munad ei olnud ka väga siledad. Hoidsin neid peedis kauem kui soovitatud, nii et värvus valgus päris tugevalt sisse. Aga maitsesid täitsa head :) Proovin kindlasti uuesti teha!
Vahel ikka ka sõbralikult malelaua taga :) Ega nad seda tegelikult väga tihti ei tee, kuigi Tom neile mängu juba ammu selgeks õpetas. Peaks vist kodus malenuppe rohkem väljas hoidma, et pisut rohkem ajugümnastikat teha.
Viimaks olen minagi viiekümne varjundi raamatutega ühele poole saanud. Mõtle, porno (emmede porno, mõne kriitiku sulest), mida võis piinlikust tundmata metroos või bussis lugeda ning töökaaslastega arutada!? Mari pööritas mul küll silmi, kui ma seda lugema hakkasin, aga mul oli uudishimu ikka nii suur, et oma silmaga üle vaadata, mis see salapärane miski oli, mis selle seeria nii populaarseks muutis. Ja ma ei usalda ühtegi teiste poolt kirjutatud raamatuülevaadet. Nüüd muidugi ütleks, et oleks ikka võinud usaldada, õieti küll enne neid põhjalikumalt lugeda :) Eriti just Katrina Passick Lumsdeni kirjutatuid arvamusi (vaata tema blogipostitust ning seal leiduvaid linke, kahjuks inglise keeles, aga ma ei jõua kõike ka tõlkima hakata :). Tasub vaadata tema postituse lõpus olevat nimekirja sõnadest, mis pidevalt korduvad. Need on lausa üle loetud :D 
Minu jaoks oligi ehk kõige raskem see pidev kordamine, asi läheb nõnda väga kiiresti igavaks. Juba esimeses peatükis näiteks käib lugu sellest, kuidas peategelane, Ana, kohtub oma tulevast armastust, ning iga paari sekundi tagant punastab. Mul ei ole midagi punastamise vastu. Õieti küll isiklikult olen väga hädas, et kipun ka kergesti õhetama, kuid mind hakkas väga huvitama, kas neiu pune ikka vahepeal ka taandus või läks ta järjest tomatisemaks :) Kui ma punastan, siis võtab ikka natuke aega, enne kui see taandub. Punastamist on 1700 leheküljel lausa üle saja korra mainitud, sellest otse punastamist 91 (blush). Silma jäid veel sosistamine (murmur 607, whisper 836), juuksed 763, silmade pööritamine 97. Ja nii aina edasi, kuni ongi kogu lugu valmis :)
Youtube'is on väga tore dokumentaalfilm sarja fenomenist. Tasub vaadata nii nendel, kel raamat meeldis, kui nendel, kellele see ei istunud. Huvitav on seal äratoodud lugejate jagamine. Need, kes libisevad üle seksistseenide ning otsivad lugu ennast ning teised, kes ei hooli loost ning hüppavad ühelt tuliselt vahepalalt teisele. Mina kuulun nende esimeste hulka. Ühtepidi on kogu see sado-maso minu jaoks täiesti võõras ja vastuvõtmatu. Võimu-allumise mängud ei kuulu minu päevakavva. Olen ikka võrdsuse poolt :) Teistpidi tüdinesin väga kiiresti nendest vahepaladest ära, lugesin vist liiga lühikese aja jooksul raamatut. Mingil hetkel tekkis tunne, et pööritaks silmi nagu Mari ülalpool ning karjuks: aitab küll. Muidugi ei tohi unustada, et minu jaoks oli ju lugu tähtsam ;) Need, kes tahavad konkreetsemalt jutustust, võiksid näiteks lahti lüüa selle lingi ning lühikese kokkuvõtte läbi lugeda (wikis on ka iga raamatu jaoks kokkuvõte). Piisab täiesti, sest kõige rohkem on ikka vaeva nähtud seksistseenidega, muu on justkui jututäiteks ;)
Pean küll autori kiituseks ütlema, et kõik need armustseenid (vähemalt need, mida ma juhtumisi lugesin), olid kokku mätsitud päris osavalt. See tähendab "asja" kallale ei asutud väga kiiresti ning pinevust tõsteti mõnikord lausa tervete lehekülgede kaupa. Nagu olen mitmest arvustusest lugenud, on see väga tähtis hea pornokirjanduse juures. Samas ei taha ma hakata üldse rääkimagi keelekasutusest... Olen lugenud, et eesti keele tõlgituna on asi palju hullem. Ma ei taha uskuda, sest juba algteksti tase pole just kiita. Kuigi ma ei vaidle vastu väidetele, et seks on saanud paljude paaride jaoks tuult tiibadesse, kui raamatut on loetud. Soovitan küll selle saavutamiseks pigem asja rahulikumalt võtta ning raamatut mitte liiga kiiresti neelata. Pigem ikka nii, et igasse päeva mahuks näiteks ainult üks seksistseeen. Ning neid juba jätkub, esimeses 13%, teises 11% ja kolmandas 8% raamatust. 
Kokkuvõttes... ilus muinasjutt tänapäeva kontekstis. Rikas mees, kes elab ikka raskelt oma lapsepõlve üle (neljaselt orvuks jäänud, ema prostituut-narkomaan, jne) ning kaunis naine, kes tuleb ja "päästab" ta deemonite küüsist ära (ma tahaks näha meest, kes end nii väga naise pärast muudab...) Minul muidugi tekkis küsimus, kas see naine ka samamoodi oleks käitunud, kui mees viimane kirikurott oleks olnud. Nojah... ei tohi unustada, et see oli muinasjutt :D Millegipärast arvan, et kui tõesti ka film kunagi tehakse, selline kena armastuslugu, siis oleks see kindlasti palju parem kui raamatud. Seniks aga muusikal, mida inimesed arvavad raamatust (muide autor ise tundub selline tagasihoidlik naine, kes on pisut ehmatatud kogu tähelepanust ning rikkusest):
Ja veel... siin on link artiklile, kus on ehk pisut etemat sama tüüpi lugemiseks kui ülalnimetatud seeria. Mina ise sattusin aga ühe anonüümse autori peale, kes kirjutas juba 19.sajandil väga üleannetu raamatu - vaata üleval pilti (kuigi minu jaoks oli seal ka asju, mis kuidagi minu moraaliga kokku ei käi: tütrele meeldib isa ja pojale ema ja vennale õde jne.)
Meil ei paista talv kuidagi järele andvat, kuigi vahepeal otsisin ju lausa kingad välja. Nüüd tuiskab ja sajab jälle ning kevadest pole jälgegi! Umbes täpselt aastajagu päevi tagasi oli aga sooja juba suve moodi, ikka kõvasti üle 20! Nii et ilm jaksab ikka meid siin üllatada. Tahtsin hoopis aga kirjutada enne talve lõppu sellest, kui huvitav on koeraga väljas käia, kui maa valge. Selgelt on näha, miks mõni koht kutsale eriliselt huvi pakub või miks nina maas mingit oma rida aetakse. Kui ikka oma silmaga mõne teise koera poolt maha jäetud jäljerida ei näe, siis meie haistmine ei ulatu kuidagi neljajalgsete sõprade omani :)
Tegelikult istusin ikka eksamipäeva hommikul lapsega autosse, sest issi oli tööl. Viisin Tomi hästi vara (kella kuueks) kohale, et ise tagasi tulla (oleme endiselt ühe autoga pere), sest metroo ei hakka nii vara veel sõitma. Harjutasime siis Mariga veel edaspidi ja tagurpidi parkimist (vahepeal hüppasime veel poest läbi, et lapsele uued teksad osta), paralleelset parkimist tänava ääres seisvate autode vahele ning sõiduteel ümberpöördu. Lisaks veel mõningaid näpunäiteid, mis mul enda eksamist meeles. Näiteks peaksid silmad umbes kaheksa sekundi tagant tagavaatepeeglis käima, mõlema poole pimenurka tuleb korralikult pea keeramisega kontrollida (et ikka eksamineerija märkaks) ning käisime ka kõik nupud ja vidinad autos üle. Kui koju jõudsime, oli Kirke just sõbrannade juurde minemas, et sealt koos neljanda sõbra juurde bussiga sõita. Küsisin, kas Mari on nõus nad ära viskama :) Ega ta praktikast ära ei öelnud. Üks Kirke sõpradest arvas, et Mari sõidab väga hästi! Hoopis paremini kui mõni, kes juba paarkümmend aastat roolis on olnud!
Eks Mari pisut ikka muretses ja pabistas enne eksamit, kuigi ma lohutasin, et hullu pole, kui läbi ei saa (issi kukkus ju siin ka esimesel korral läbi ;) Saab ju uuesti proovima minna. Igal juhul jätsin Mari kiitsaka eksmineerija hoolde, kes alguses seisis auto taha ning hõikas Marile käsklusi pidurdada, suunda näidata, signaali anda jne. Ise läksin kevadpäikest nautima. Jalutasin pisut ringi ja kuulasin raamatut, kui juba helises telefon: "Emme, ma olen valmis! Ma sain läbi!" Minu meelest polnud veel viit minutitki mööda läinud. Tundus, et Mari jättis väga hea mulje, sest kui me enne nägime, kuidas ühel lasti mitmet-setmetpidi parkida ning ei tea mis veel teha, siis Marilt seda kõike nii põhjalikult ei nõutud. Tom on hea töö teinud ja Mari päris tubli õpilane olnud! Mina ka natuke ;) Sest eksami käigus pidi Mari parkima tänava ääres ühe auto taha ning seda me olime hommikul põhjalikult harjutanud (Maril oli muidugi eriliselt hea meel, et ta seda minuga lihvinud oli).
Nüüd siis on tal õigus üksi rooli istuda. Ning ka kiirteedel sõita. Alkoholi sisaldus veres peab aga 0 olema (tegelikult uute seaduste järgi ei tohi ta joonud olla kuni on 21). Muidu on lubatud kogus veres 0,08. Nii et klaas veini või õlu saad ikka peol kaasa juua. Ta ei tohi juhtida autot, kus kaasreisijate jaoks puuduvad turvavööd. Ning mõni aasta tagasi toodi sisse veel mõned ranged reeglid, sest liiga palju õnnetusi juhtus noortega. Esimesed kuus kuud peale sõidueksamit ja kuni 20. eluaastani tohib sul olla südaööst kuni kella viieni hommikul vaid üks kaasreisija, kes on alla 20. Edaspidi, kuni teed viimase eksami või saad 20, võib neid olla kuni kolm. Samas need piirangud kaasreisijate kohta ei kehti, kui ees istub üks täiskasvanud, kel juhiload juba pikemat aega olemas. Nii palju siis siinsetest reeglitest. Lisaks veel see, et Maril on aega kuni 21.eluaastani, et teha ära viimane sõidueksam (5 aastat alates teooriaeksamist). Muidu kaotab praegune kehtivuse. Aga ma arvan, et ta teeb selle aasta pärast juba ilma mingi probleemita ära :)
Pildil on mul kolmene Mari, kes juba siis autoroolis sõbrannat sõidutas. Ongi nii, et nüüd on ta ainuke oma eestlastest sõprade hulgast, kes seda ka tegelikult juba teha saab (välja arvatud öösel ;). Üldiselt ei ole noored niisama hakkajad lubasid tegema, kui minu eakaaslased kunagi. Tol ajal sai ju ka kohe sõidueksami ära teha ning siis elatigi aina roolis. Mari kanadalastest sõprade hulgas pidi vist mõned noormehed olema, kel load käes, kuid tüdrukutest ei tea ta kedagi. Minul on hea aga hea meel, et üks sõitja juures. Nüüd saab teda ju kergesti vajadusel poodi saata ;) Ja ma ei pea ka tüdrukuid edasi-tagasi karatesse sõidutama, kui Tomi pole.
"Emme, mul on nii hea meel, et ma oskan eesti keelt!" teatas mu noorem võsu mõned päevad tagasi. Mul käis just mingi Eesti TV saade taustaks ning laps jäi seda ka vaatama. Isegi see, et neid eesti keele oskajaid nii vähe maailmas on, teda ei häirinud, pigem tekitas erilisse salaklubisse kuulumise tunde :) Eks see meie emakeel siin inglise keele seas olegi mu tüdrukutele ja nende eestlastest sõpradele keeleks, milles võib rääkida omavahel asjadest, mida mõnega jagada ei taha.
Arutasime eelmisel nädalal oma töökaaslastega seda emakeele õpetamise/õppimise asja, kui kodumaalt kaugel elatakse. Mitte ainult eesti keele suhtes. Näiteks tuli jutuks mitmed soomlased, kes lastele ei taha sugugi oma keelt õpetada - isegi kui nad ise seal sündinud ja üles kasvanud, sest sel pole mingit mõtet. Muidugi võib eriti väikeste keelte puhul võtta sellise seisukoha, aga samas pole ma veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks oma vanemate peale hirmus kuri olnud, et tal on mingi keel lapsepõlves muuseas selgeks saanud. Pigem olen näinud neid (ja mitte ainult eestlasi), kes väga pettunud, et ema-isa seda kunagi teinud pole. Ning kui siis oma juured avastatakse, siis on palju raskem vanemas eas keel korralikult selgeks saada.
Emakeelepäeva auks tegin ka e-etteütluse, kuigi tükk aega hiljem :) Ei läinudki nii hullusti! Kokku tegin kaks viga. Millegipärast jätsin küsimärgi esimese lause lõpust panemata ning mõttekriips jäi ka välja. Nii et arenemisruumi on ;)
Valmistasin tänaseks võileivatordi oma töökaaslase sünnipäevaks. Kuna ta juhtimis meesterahvas, kes hea meelega pigem soolast eelistab (kuigi mitte kala), siis olin nõus selle kokkamise ette võtma. Samas on võileivatort suht tundmatu kontseptsioon siinses ühiskonnas. Ning tekitab üllatavat kulmukergitamist, kui aru saadakse, et tegelikult on asi magusast ampsust väga kaugel :) Sünnipäevalapsele tort meeldis, võttis teise tükigi. Ning see on kõige tähtsam!
Võtsin aluseks 100 rooga sarja Tordiraamatu retsepti ning kohendasin seda oma äranägemist järgi. Vahekatteks panin umbes võrdses koguses majoneesi, hapukoort ja lisaks veel toorjuustu. Lõikusin singi peenikeseks, ühe kurgi, tilli, riivjuustu ning pisut küüslauku. Isegi natuke mädarõigast sai sisse poetatud. Kaunistuseks paprikat, kirsstomateid ja singirulle (juustu-majoneesi-küüslaugu täidisega) ning ohtralt tilli. Pean ütlema, et pideva tegemise ja maitsmisega kaob justkui maitsetunne ning viimaks tekkis arvamine, et kogu asi on aia taha läinud. Tom maitses küll õhtul äralõigatud ribasid ning kiitis. See oli juba hea tundemärk ;)
Järgmine kord proovin ehk teha seda võilevatorti siin, mis Nami-Nami võistlusel esikoha napsas.
Sünnipäevakookide lugu on aga meil töö juures selline üsna kummaline olnud. Kunagi kui sinna tööle sattusin, toimus ikka korralik pühitsemine. Siis vajus see tasapisi ära, jäid ainult lilled, kaart ning viimaks vaid õnnesoovid :) Mitte, et ma seda pidutsemist väga taga oleks igatsenud, kuid kena on, kui töö juures ikka asja meeles peetakse, arvan ma, ühendab rohkem gruppi. Nüüd, uue ülemusega on toodud tagasi ühine tordisöömine. Kuigi probleemiks on, et kellelgi pole täpselt meeles kooki tuua ;) Lahendusena on pakutud, et sünnipäevalaps toob ise koogi. Aga kes siis selle koogi kinni maksab? Siin on ikka kombeks, et sünnipäevalapsele tehakse välja, nii et koogi ise toomine võib muutuda pigem tüütuks kohustuseks. Mis tähendab, et oleme tagasi eelpool nimetatud kombe väljasuremise juures... Nokk kinni, saba lahti...
Laenasin pildi ja kogu loo Kanada lehest "Globe and Mail". Nad avaldasid selle naistpäeval. Vastavalt 2012 aasta Maailma Majandusfoorumi uurimusele on kõige etem olla naine Islandis. Ja seda juba aastast 2009! Soome, Norra ja Rootsi on riburada kohe sabas. Eesti oli 60nes - kukkus 8 kohta, peamiselt ebavõrdse töötasu ning hariduse pärast, Prantsusmaa ja Venemaa olid kohe Eesti ees, Läti oli aga näiteks 15nes ja Leedu kusagil 30nes. Kanada langes kolm kohta allapoole ning on 135 riigi seas 21.kohal. 20ndal on USA ;) Kanadale mängivad karuteene muuhulgas vähene naiste arv poliitikas, kuigi viimasel ajal on mitu provintsi endale naisjuhid saanud. Asi paraneb. Nüüd aga eraldi punktid eri riikide kohta, lugege ikka edasi, sest ees ootab üllatus ;)
Riik, kus palgavahe meest ja naiste vahel kõige väiksem:Egiptus, kus naine teenib umbes 82 senti võrreldes mehe dollariga. Kanadas on see suhe 73 senti, seades riigi 35ndale kohale.
Riik, kus on kõige rohkem naisi poliitikute hulgas:Rwanda. Veebruaris oli naiste käes 45 kohta 80nest! Kanadas on see üks kolmele, asetades riigi 45ndale kohale.
Riik, kus naised elavad kõige kauem:Jaapan, kus naiste eluiga on 87 aastat, meestel on see 79,2. Kanadas on keskmine eluiga 82,2 aastat, pea viis aastat pikem kui meestel. Afganistanis ja Lesothos elavad naised vähem kui 50 aastat.
Riik, mis on kõige sõbralikum naismiljonäride suhtes:Hiina, kus on suur hulk hakkajaid naisi-ettevõtjaid. Ilmselt suuresti tänu kommunismi suunale, et kõik on võrdsed. Midagi head ka sellest :D
Riik, kus naine saab kõige kergemini tolmuimeja mehe kätte usaldada:Taani, kus naised teevad vaid 50 minutit rohkem tasustamata töid (st kodutöid). Indias näiteks peavad naised rügama viis tundi rohkem. Küsimus pole ainult selles, et neil pole just suurt valikut tööde suhtes, vaid lisaks ka selles, et mehed veedavad hulgaliselt aega magamise, söömise, sõpradega rääkimise, telerivaatamise ja puhkamise peale.
Riik, kus kõige rohkem naisi töötajate hulgas:
Burundi, kus 92% naistest on palgaga tööl, võrdluseks 88% meestest. Kanada on 20nes. Pakistan oli kõige viimane (neli ühele).
Riik, kus kõige rohkem naisi juhtival töökohal:Jamaica, kus 59% naistest juhid. Kanada on 31sel kohal, kus 36% naistest ainult samal positsioonil.
Parim riik, kus olla naisinsener:EESTI! Seal on mitmeid-setmeid asju välja mõeldud, kuidas noori tehnilistele aladele meelitada. Ning nüüd on tervelt 68% naistest inseneride, tehnikute ja muudel tehnilistel aladel tööl. 57% naistest on Kanadas samal positsioonil.
Kõige turvalisem koht, kus sünnitada:EESTI! Lapseootel või sünnitavatest naistest sureb vaid kaks naist iga 100 000 sünni kohta. Kanadas: 12, nii nagu Suurbritannias ja Taanis. Chadis on see arv 1100!
Parim koht, kus olla lastega kodus:Saksamaa. 14 nädalat 100% töötasuga. 14 kuud 67% töötasuga. Mõlemal vanemal on võimalus kokku 3 aastat lapsega kodus olla. Kanadas on see 52 nädalat kokku, ning kogu selle aja saab vaid töötu abiraha! Oma kogemusest tean, et olenevalt töökohas olevast kindlustusprogrammist, võib tasu pisut suurem olla.
Riik, kus on kõige rohkem naistest Nobeli preemia laureaate:USA, lisaks võib ta ka uhkustada, et neil on kõige rohkem Miss Universumi tiitleid. Kumb aga rohkem tähelepanu tõmbab ;) Kanada 21st "nobeläärist" on kõik mehed.
Parim koht, kus osta tütrele klantsajakirju:Israel, kus keelati kasutada alakaalulisi modelle ajakirjades ning panna juurde märkused, kui pilte on mainpuleeritud, et naised kenamad välja näeksid.
Riik, kus on kõige vähem koduvägivalda (nii füüsilist kui seksuaalset):
Gruusia, kus seda on umbes 5%. Kanda on 2sel kohal 68 riigi hulgas, kus näitajaks 7%. Etioopias aga 71%. Põhjuseid vägivallaks võib olla erinevaid, Nigeerias saab näiteks 44% naistest peksa, kui nad on toidu põhja keetnud.
Riik, kus naised on kõige kauem üksikud:Prantsuse Polüneesias, kus keskmine vanus abiellumiseks on 33. Malis ja Nigeerias on see enne 18 eluaastat. Kanadas on keskmiseks 29 aastat.
Parim riik, kus olla üksikema:
Norra. Vaid 4.1% sellisest perest pärit lapsed jäävad ilma kõige paremast hoolest (sisse oli ka loetud kütmata elamine ning söök). Rumeenia jäi kõige viimaseks.
See on loomulikult ainult väike valik, kuid paneb ehk mõtlema, mis ja kuidas meil asjad käes on ning kuhu poole liikuda :)
Märkasin, et ETV hakkab laupäeval näitama Norra-USA sarja Lilyhammer. Mina ütlen, vaadake, kes aga saab, sest mulle sari meeldis, kohe väga :) Noh, ei pea just sellepärast teleri ette istuma, et mulle meeldis, aga piiluge pisut ning otsustage ise. Hästi mõnusa huumoriga väikelinna elu läbi ameeriklasest maffiooso silmade. Vaata siit või siit, mida peategelane Steven Van Zandt sellest ise räägib.
Oleme nüüd pea kaks aastat ilma kaabeltelevisioonita elanud, ka antenni pole üles pannud, mis õhust kanaleid püüaks, kuigi alguses plaanisime. Lihtsalt pole nagu vajadust tundnud, sest üle interneti saab oma vaatamisenormi vabalt kätte :) Ja seda etem - laste peale mõeldes - et eestikeelsed saated on meil nüüd päris tavalised. Ning vaidleks kõigiga, kes põlglikult eestlaste oma saated ära põlgavad. Nii palju toredat ja vaadatavat, hakka või muretsema, et oleme liiga palju teleri ees ;) Ja tõesti teleri ees, sest vaatame kõike just selle ekraanilt. Vahel on tunne, nagu istuks kusagil Eestis elutoas.
Lilyhammer jäi mul aga silma Netflixi kaudu. Tegelikult ongi sari Netflixi loodud. Vaatame selle kaudu aegajalt filme ning ka sarju. Eriti rõõmustan, et seal on hulgaliselt ka "välismaa" filme, kus on subtiitrid all! Ameeriklastele (ka kanadalstele) ei meeldi ju filmi alt teksti lugeda :D Mulle jälle meeldib, sest saan ometigi peale ameeriklaste toodete muud näha! Netflix küsib vaid 8 dollarit kuus, vaata aga nii palju kui lusti on. Ainult kanadalased kurdavad, et USAs on valik suurem. Mina ei kurda, sest minu meelest on pakutavat juba niigi nõnda tohtult, et ma ei jõuaks isegi neid asju ära vaadata, mida tahaksin.
Kui enamus otsivad superstaare lauljate ja muude artistide hulgast, siis Torontos on üks tore üritus, kus otsitakse nutikaid tegelasi tulevaste inseneride hulgast. Gümnaasiumiõpilased võivad võistlustulle minna oma tehnikaalaste teadmistega. Tom kirjutas sellest hästi pikalt, sest võttis ise juhendajana osa, sest Mari ja ta neli sõbratari olid seekord ka võistlejate hulgas. Medaleid nad ära ei toonud, kuid said pakkumise ühe inimese käest, et kui nad oma leiutist tahavad tootmisesse viia, siis on ta nõus aitama :) Tüdrukute (õieti küll kõige rohkme Mari) väljamõeldud vidin olevat teistest kõige praktilisem, mida ka tegelikult kasutada saaks. Tublid neiud!
