23.03.13

Viiskümmend varjundit

Viimaks olen minagi viiekümne varjundi raamatutega ühele poole saanud. Mõtle, porno (emmede porno, mõne kriitiku sulest), mida võis piinlikust tundmata metroos või bussis lugeda ning töökaaslastega arutada!? Mari pööritas mul küll silmi, kui ma seda lugema hakkasin, aga mul oli uudishimu ikka nii suur, et oma silmaga üle vaadata, mis see salapärane miski oli, mis selle seeria nii populaarseks muutis. Ja ma ei usalda ühtegi teiste poolt kirjutatud raamatuülevaadet. Nüüd muidugi ütleks, et oleks ikka võinud usaldada, õieti küll enne neid põhjalikumalt lugeda :) Eriti just Katrina Passick Lumsdeni kirjutatuid arvamusi (vaata tema blogipostitust ning seal leiduvaid linke, kahjuks inglise keeles, aga ma ei jõua kõike ka tõlkima hakata :). Tasub vaadata tema postituse lõpus olevat nimekirja sõnadest, mis pidevalt korduvad. Need on lausa üle loetud :D 

Minu jaoks oligi ehk kõige raskem see pidev kordamine, asi läheb nõnda väga kiiresti igavaks. Juba esimeses peatükis näiteks käib lugu sellest, kuidas peategelane, Ana, kohtub oma tulevast armastust, ning iga paari sekundi tagant punastab. Mul ei ole midagi punastamise vastu. Õieti küll isiklikult olen väga hädas, et kipun ka kergesti õhetama, kuid mind hakkas väga huvitama, kas neiu pune ikka vahepeal ka taandus või läks ta järjest tomatisemaks :) Kui ma punastan, siis võtab ikka natuke aega, enne kui see taandub. Punastamist on 1700 leheküljel lausa üle saja korra mainitud, sellest otse punastamist 91 (blush). Silma jäid veel sosistamine (murmur 607, whisper 836), juuksed 763, silmade pööritamine 97. Ja nii aina edasi, kuni ongi kogu lugu valmis :)

Youtube'is on väga tore dokumentaalfilm sarja fenomenist. Tasub vaadata nii nendel, kel raamat meeldis, kui nendel, kellele see ei istunud. Huvitav on seal äratoodud lugejate jagamine. Need, kes libisevad üle seksistseenide ning otsivad lugu ennast ning teised, kes ei hooli loost ning hüppavad ühelt tuliselt vahepalalt teisele. Mina kuulun nende esimeste hulka. Ühtepidi on kogu see sado-maso minu jaoks täiesti võõras ja vastuvõtmatu. Võimu-allumise mängud ei kuulu minu päevakavva. Olen ikka võrdsuse poolt :) Teistpidi tüdinesin väga kiiresti nendest vahepaladest ära, lugesin vist liiga lühikese aja jooksul raamatut. Mingil hetkel tekkis tunne, et pööritaks silmi nagu Mari ülalpool ning karjuks: aitab küll. Muidugi ei tohi unustada, et minu jaoks oli ju lugu tähtsam ;) Need, kes tahavad konkreetsemalt jutustust, võiksid näiteks lahti lüüa selle lingi ning lühikese kokkuvõtte läbi lugeda (wikis on ka iga raamatu jaoks kokkuvõte). Piisab täiesti, sest kõige rohkem on ikka vaeva nähtud seksistseenidega, muu on justkui jututäiteks ;)

Pean küll autori kiituseks ütlema, et kõik need armustseenid (vähemalt need, mida ma juhtumisi lugesin), olid kokku mätsitud päris osavalt. See tähendab "asja" kallale ei asutud väga kiiresti ning pinevust tõsteti mõnikord lausa tervete lehekülgede kaupa. Nagu olen mitmest arvustusest lugenud, on see väga tähtis hea pornokirjanduse juures. Samas ei taha ma hakata üldse rääkimagi keelekasutusest... Olen lugenud, et eesti keele tõlgituna on asi palju hullem. Ma ei taha uskuda, sest juba algteksti tase pole just kiita. Kuigi ma ei vaidle vastu väidetele, et seks on saanud paljude paaride jaoks tuult tiibadesse, kui raamatut on loetud. Soovitan küll selle saavutamiseks pigem asja rahulikumalt võtta ning raamatut mitte liiga kiiresti neelata. Pigem ikka nii, et igasse päeva mahuks näiteks ainult üks seksistseeen. Ning neid juba jätkub, esimeses 13%, teises 11% ja kolmandas 8% raamatust.   

Kokkuvõttes... ilus muinasjutt tänapäeva kontekstis. Rikas mees, kes elab ikka raskelt oma lapsepõlve üle (neljaselt orvuks jäänud, ema prostituut-narkomaan, jne) ning kaunis naine, kes tuleb ja "päästab" ta deemonite küüsist ära (ma tahaks näha meest, kes end nii väga naise pärast muudab...) Minul muidugi tekkis küsimus, kas see naine ka samamoodi oleks käitunud, kui mees viimane kirikurott oleks olnud. Nojah... ei tohi unustada, et see oli muinasjutt :D Millegipärast arvan, et kui tõesti ka film kunagi tehakse, selline kena armastuslugu, siis oleks see kindlasti palju parem kui raamatud. Seniks aga muusikal, mida inimesed arvavad raamatust (muide autor ise tundub selline tagasihoidlik naine, kes on pisut ehmatatud kogu tähelepanust ning rikkusest):


Ja veel... siin on link artiklile, kus on ehk pisut etemat sama tüüpi lugemiseks kui ülalnimetatud seeria. Mina ise sattusin aga ühe anonüümse autori peale, kes kirjutas juba 19.sajandil väga üleannetu raamatu - vaata üleval pilti (kuigi minu jaoks oli seal ka asju, mis kuidagi minu moraaliga kokku ei käi: tütrele meeldib isa ja pojale ema ja vennale õde jne.)

5 kommentaari:

  1. Ma lugesin pool esimesest raamatust ja seejarel iga kolmanda rea et sisu lopuni teada - lollist noorest tudrukust hakkas kahju ja ei tahtnud oma aega raisata et iga rida lugeda :)

    VastaKustuta
  2. Saan väga hästi aru, miks seda tegid.
    Minul kulus vaid kuus päeva, et asjaga lõpuni saada (loen peamiselt metroos). Ja seda tänu sellele, et lugesin lõpuks - eriti kolmanda teose puhul - umbes ühe lause igalt leheküljelt ;-)
    Õieti hüppasin üle hiigelpikkade armutseenide ning tobedate kahekõnede. Ülikooliajal omandatud oskus raamatust olulist välja peilida, tuli seekord väga kasuks (filoloogitudengina pidin raamatuid kunagi meeletult neelama).
    Mulle ei meeldi eriti raamatuid pooleli jätta, sellepärast rühkisin ikka kuidagi lõpuni, kuigi kaalusin mitu korda, kas juba ei aita :-)

    VastaKustuta
  3. Hea ülevaade Sul. Mõtlesin kohe, et ei hakka sellise meedias üleshaibitud "kirjanduse" peale aega raiskama.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne25/3/13 13:20

    Tahan ka sõna sekka öelda. Mulle need raamatud meeldisid. Neid oli väga hea muu tegevuse kõrvale kuulata. Becca Battoe on andnud oma parima ja teda oli nauditav kuulata. Ehk ongi see raamat mõeldud kuulamiseks, sest ei mäleta, et need kordused oleksid mind mingitkimoodi häirinud samas, kui mõte uitama läks, siis aitasid needsamad kordused jälle rajale tagasi. Kuulamiseks täiesti okei raamat nagu ka muu taoline kerge kirjandus, kus puuduvad pikemad kirjeldused, pidevalt on mingi tegevus ja/ või dialoog. Lugeda ma neid küll ei viitsiks, lugemiseks on teised raamatud. -K-

    VastaKustuta
  5. Ehk tõesti oleks kuulata lihtsam, sest ise avastan vahel raamatuid kuulates, kuidas mõte kusagile rändama läheb, ja siis pean jälle lugu tagasi keerama, kui asjad sassi lähevad. Sellise kerge jutustuse puhul seda tagasikeeramise muret ei tuleks. Samas kuulasin hiljuti ühte raamatut, milles pisut liiga palju romantikat minu jaoks. Oleks võinud ju neid kohti edasi kerida, aga väga raske on seda teha, kui kepikõndi teen :D Nii et pigem juba raamatuna, mida kiiresti edasi sirvida (õieti lugesin tahvelarvutilt, oli veelgi lihtsam asjaga kärmelt lõpuni jõuda).

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.