Võileivatort singiga

Valmistasin tänaseks võileivatordi oma töökaaslase sünnipäevaks. Kuna ta juhtimis meesterahvas, kes hea meelega pigem soolast eelistab (kuigi mitte kala), siis olin nõus selle kokkamise ette võtma. Samas on võileivatort suht tundmatu kontseptsioon siinses ühiskonnas. Ning tekitab üllatavat kulmukergitamist, kui aru saadakse, et tegelikult on asi magusast ampsust väga kaugel :) Sünnipäevalapsele tort meeldis, võttis teise tükigi. Ning see on kõige tähtsam!

Võtsin aluseks 100 rooga sarja Tordiraamatu retsepti ning kohendasin seda oma äranägemist järgi. Vahekatteks panin umbes võrdses koguses majoneesi, hapukoort ja lisaks veel toorjuustu. Lõikusin singi peenikeseks, ühe kurgi, tilli, riivjuustu ning pisut küüslauku. Isegi natuke mädarõigast sai sisse poetatud. Kaunistuseks paprikat, kirsstomateid ja singirulle (juustu-majoneesi-küüslaugu täidisega) ning ohtralt tilli. Pean ütlema, et pideva tegemise ja maitsmisega kaob justkui maitsetunne ning viimaks tekkis arvamine, et kogu asi on aia taha läinud. Tom maitses küll õhtul äralõigatud ribasid ning kiitis. See oli juba hea tundemärk ;)

Järgmine kord proovin ehk teha seda võilevatorti siin, mis Nami-Nami võistlusel esikoha napsas. 

Sünnipäevakookide lugu on aga meil töö juures selline üsna kummaline olnud. Kunagi kui sinna tööle sattusin, toimus ikka korralik pühitsemine. Siis vajus see tasapisi ära, jäid ainult lilled, kaart ning viimaks vaid õnnesoovid :) Mitte, et ma seda pidutsemist väga taga oleks igatsenud, kuid kena on, kui töö juures ikka asja meeles peetakse, arvan ma, ühendab rohkem gruppi. Nüüd, uue ülemusega on toodud tagasi ühine tordisöömine. Kuigi probleemiks on, et kellelgi pole täpselt meeles kooki tuua ;) Lahendusena on pakutud, et sünnipäevalaps toob ise koogi. Aga kes siis selle koogi kinni maksab? Siin on ikka kombeks, et sünnipäevalapsele tehakse välja, nii et koogi ise toomine võib muutuda pigem tüütuks kohustuseks. Mis tähendab, et oleme tagasi eelpool nimetatud kombe väljasuremise juures... Nokk kinni, saba lahti...