Arutasime eelmisel nädalal oma töökaaslastega seda emakeele õpetamise/õppimise asja, kui kodumaalt kaugel elatakse. Mitte ainult eesti keele suhtes. Näiteks tuli jutuks mitmed soomlased, kes lastele ei taha sugugi oma keelt õpetada - isegi kui nad ise seal sündinud ja üles kasvanud, sest sel pole mingit mõtet. Muidugi võib eriti väikeste keelte puhul võtta sellise seisukoha, aga samas pole ma veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks oma vanemate peale hirmus kuri olnud, et tal on mingi keel lapsepõlves muuseas selgeks saanud. Pigem olen näinud neid (ja mitte ainult eestlasi), kes väga pettunud, et ema-isa seda kunagi teinud pole. Ning kui siis oma juured avastatakse, siis on palju raskem vanemas eas keel korralikult selgeks saada.
Emakeelepäeva auks tegin ka e-etteütluse, kuigi tükk aega hiljem :) Ei läinudki nii hullusti! Kokku tegin kaks viga. Millegipärast jätsin küsimärgi esimese lause lõpust panemata ning mõttekriips jäi ka välja. Nii et arenemisruumi on ;)
Saabusin äsja Rootsist, kus oli Läänemeremaade projekt (Eesti, Läti, Leedu, Saksamaa, Rootsi), kus meie kool on juba aastaid osalenud. Puutusin seal kokku segaperedest pärit nii õpilaste kui õpetajatega. Üks noor keeleõpetaja oli soome-inglise päritolu. Tema tundis küll kahetsust, et isa polnud talle omal ajal soome keelt õpetanud. Samuti oli pettumusnoote kuulda selle noormehe hääles, kellele ema polnud lapsena eesti keelt õpetanud. Mina arvan, et iga keel, mida inimene oskab, teeb maailma selle inimese jaoks avaramaks. Pealegi on eesti keel ses mõttes tore keel, et selle baasilt on kergem õppida teisi võõrkeeli. Selle mõtte käis välja mu tütar, kes islandi keele õpinguid alustades aitas oma kursusekaaslasi, mõistmaks islandi keele nüansse. -K-
VastaKustuta