Kuidas saime 24-tunnise alkoholi ostu keelu...

Kui keegi oleks mulle enne eelmist suve teatanud, et LCBO (ehk kohalik riiklikult kontrollitud alkoholipoe kett) ei müü sulle veini, sest alaealised lapsed on kaasas, siis oleks ma arvanud, et ta ajab täielikku udu. Aga just nii juhtus meiega! Tahtsin juba tookord sellest kirjutada, aga Tom jõudis väga põhjaliku ja värvika aruande teha (loe siit) ning siis otsustasin, et ootan ära, mida LCBO mulle vastab. Sest kogu asi tundus nii jabur, et loomulikult kirjutasin neile, pärides aru, miks me nende löögi alla sattusime.

Lühidalt, hüppasime LCBOst läbi Eestist tulnud sõbranna ja Kirkega, sest õhtul pidid külalised tulema. Soovitasin eestlannal osta Eestisse kaasa jääveini ning lisaks valis ta veel midagi. Kuna meie olime Tomiga ostudega valmis, läksime maksime pudelite eest ära. Kirke jäi sõbrannaga. Kui nad kassasse läksid, küsiti Kirke käest ka isikut tõendavat dokumenti, mida tal muidugi polnud (ja mille peale Kirke väga ära ehmatas, kinnitades, et tema ei joo! Tegelikult on mu mõlemad tüdrukud sellised, kes keelduvad isegi konjakiga immutatud torti söömast :) Kuna müüja kahtlustas, et pudelid võivad olla mõeldud Kirkele, siis keeldus ta raha vastu võtmast. Tom arvas, et mis jama, astus autost välja ning läks tagasi poodi, et ise need kaks pudelit kinni maksta. Aga selle peale läks nali lahti... talle keelduti müümast, sest loomulikult oli siililegi  selge, et ta viib need Kirkele! Mingid seletused, et autos on juba ostetud pudelid (üks sama marki, mis sõbranna pidi ostma), ei aidanud. Eks Tom lonkis kurvalt tühjade kätega välja ning oli juba autole tuure peale panemas, kui otsustas, et nii ikka ei saa. Ta läks asjale selgust saama. Asi läks nii kaugele, et juhataja tuli välja, kes muidugi astus müüja selja taha, ning mingit müüki ei toimunud. Nii palju siis sellest. Tasub Tomi lugu lugeda muidugi :)

Mina olen vahel selline usin, kes ei taha asju niisama jätta ja kirjutasin LCBOle. Eks nüüd annan vastustest aru, mil kogu see lugu uuesti jutuks tuli (ja siin lühemat või kauemat aega elanud kaasmaalasi kahtlevalt pead vangutama pani), kuidas Kanadas võib juhtuda, et alaelaiste lastega alkoholipoodi tulnud vanemad võivad sama targalt tühjade kätega poest tagasi kõmpida ja kangema kraami ostukeelu peale saada. Kaalusin isegi lehte kirjutada, või vähemalt läbi kohaliku eestlaste ajalehe asja valgustada, aga pisikeseks mõtteks see tookord jäigi.

Kõigepealt muidugi küsimus, kas me üldse enam tohime sinna poodi oma nägu näidata või võime elu lõpuni alkoholist suu puhtaks pühkida. Vastuseks: meile ei müüda mitte midagi 24 tundi peale seda, kui keeld peale pannakse (keelaja on loomulikult kassapidaja, sest selline üliuhke õigus talle juba antud on). Lisaks nimetati, et kauplustes on kenasti korvid ja kärud olemas. Parem on kui lapsed/teismelised üldse pudeleid ei katsu või oma abi ei paku nende kandmisel. Veelgi parem on, kui me riiulite vahel jalutades nendega ei räägi, sest võib jääda mulje, et me arutame, millist pudelit meie võsukesed tahvad kodus proovida! Muidugi teeb võõras keeles rääkimine asja veelgi keerulisemaks, sest poetöötajad ei tarvitse aru saada, millest jutt käib :)

Kui seda lugu töö juures rääkisin, siis keegi ei uskunud, mis juhtunud oli. Üks minuvanune siin üles kasvanud naine, kes on nelja lapse ema, rääkis, et kui tema alkopoodi läheb ja lapsed kaasas, siis on ta lasknud neil küll pudeleid hoida. Nad on isegi arutanud, millist sorti osta, mis isale näiteks meeldiks. Siiani pole tal kordagi mingit probleemi tekkinud. Kui selle koha pealt LCBO esindajal küsimuse esitasin, peale umbes kahekast emaili, mis ma temaga vahetasin, jõudsime tagasi punkti üks, st ta kirjutas mulle sama jama, mis esimeses kirjas, et ei tohi katsuda ja ei tohi rääkida. Samuti ei vastanud ta mulle, miks oleks nimetatud poe juhataja lubanud Tomil osta mingit teist marki veini, aga mitte seda, mis Eesti sõbranna välja valinud oli. Nagu Tom ütles, neil polnud ju vastuseid :)

Selle peale tüdinesin kogu asjast väga ära ning teatasin, et minu meelest pole ta mitte väga hästi minu üles tõstatud küsimust lahendanud. Olles ise iga päev teenindaja rollis ja tihtipeale veelgi keerulisemaid probleeme lahendamas, olen päris hästi õppinud asjadele lähenema :)  Sellega jäi meie imetore kirjavahetus minu suureks kurvastuseks katki.

Umbes kuu aega hiljem teatas teine töökaaslane, et nägi LCBO poes kirja, milles paluti alaealistel pudeleid mitte puudutada :D  Ime et seal polnud juurde lisatud, et nad peaksid oma suud ka kinni hoidma.

Mis on siis minu järeldus kogu sellele loole. Tõenäoliselt oleme väga kahtlase välimuse ja olekuga isikud, kes proovivad oma järeltulevat põlve alkoholiga mürgitada. Juurde lisatud foto alusel otsustades võiks ju nendega nõus olla. Kes siis vaevalt pooleaastase Beebi-Mari õlleklaasi taha istuma sätib :D
Kui järele mõelda, siis on meil õnnestunud kuidagi nii, et kangemat kraami käib Tom enamasti üksi ostmas. Kui oleksime lastega olnud, siis oleks meil vist tõesti keeld peal, kuni lapsed 19 saavad, sest ei või iial teada...