Olen viimased kaks kuud suuri muudatusi oma toitumises teinud. Peapõhjuseks terviseprobleemid, millest ehk natuke hiljem kirjutan. Söön nüüd mitu korda päevas väiksemaid koguseid ja kaks-kolm tundi enne magamaminekut on mu viimane toidukord. Õhtusöögiks on mul põhikomponendiks pildil kujutatu, st hästi palju erinevaid juurvilju, mis ma vähese oliiviõliga kuumal pannil läbi praen. Võtan ainult natuke kartulit või riisi või nuudleid kõrvale, oleneb, mida ma teistele teen. Kala ja kana on meie laual nüüd ülekaalus, vahel ka (enamsti isetehtud) hakklihast toidud, millele segan sisse hautatud ja püreestatud ube. Pidupäeval taine sealiha. Supp on kindlalt iga nädal menüüs. Pühapäevahommikustest pannkookidest juba kirjutasin (ma ei ole aga väga liiale läinud ja kui on vahukoort, siis võtan ikka maasikatega :) Hommikul sööme Mariga seemnemüsli (retsept Nami-namist). Panen enda omale keefiri ja Marile jogurtit peale, lisaks mustikaid ja kaneeli (Tseiloni oma, mis pidi natuke parem olema). Olen palju lugenud tervislikust toitumisest, ja kuigi ma panen mitmeid asju kõrva taha, siis täiesti hulluks ma ka ei kavatse sellega minna. Teisalt poleks ma arvanud, kui palju võib nautida nii suurel hulgal "rohelise" söömist :) Armastasin patustada palju juustuga ja eks ma olen ka paras maiasmokk. Sellele olen proovinud kriipsu peale tõmmata. Kuigi jälle mitte täielikult. Aga... kui nüüd võtan juustuviilu või shokolaaditüki, siis oskan seda palju rohkem nautida, sest luban neid endale palju harvem! Enne kippus pisike kuradike seal kusagil vasaku õla juures sosistama, et võin ju kohe uue järele kõndida, kui vana otsas.
Olen nende kahe kuuga umbes viis kilo alla võtnud. Mitte et ma kunagi üle kaalu oleks olnud, jäin oma piirinormide sees sinna ülemisse otsa. Nüüd oleks hea, kui jõuaksin kuhugi alumise piirimärgi ligi. Ja ma ei kiirusta sellega, sest mulle pole kunagi mingid dieedid meeldinud. Olin kuidagi leppinud, et kaal on nii nagu ta mul oli. Riideid sai ju poest vastavalt suurusele osta ja mitte põdeda, miks seelik enam ümbert kinni ei lähe. Kurtsin Tomile hiljuti, et jube jama, ostsin just sügisel paari pikki pükse ja nüüd ei tea kohe, mis teha, sest need on laiaks jäänud. Tomile tegi see kurtmine nalja, sest tavaliselt ju ollakse pigem rõõmsad, kui kõhurasv kokku kuivab :) Ma olen vist liiga praktiline :D
Kas mul on olnud kerge neid muudatusi sisse viia... Mõnes osas ei, mõnes jah. Kuna ma ei pea dieeti, vaid olen muutnud kogu elustiili ja selle mõttega, et ma ei tohiks kõrvale kalduda ning peaks nõnda ikka elu lõpuni elama, siis mingil määral on see kerge olnud. Kõige raskem oli alguses õhtusest söömisest loobuda. Siis oli ju nii hea tee kõrvale üks või kaks või kolm juustusaia süüa. Ja magustoiduks ikka midagi veel peale haugata. Tühi kõht õhtul andis ikka päris kurjalt märku. Aga siis läksin välja koeraga hästi pikale jalutuskäigule ning see mure kadus ära. Hommikul oli jälle palju parem enesetunne, kuigi õhtul võisin küll mõelda, et ei suuda vastu pidada.
Ma poleks kunagi arvanud, et võiksin sellise kannapöörde teha. Aga kui valikuks on tervis või tervisehädad, siis pole just raske sundida end ümber mõtlema. See on täiesti võimalik :)
Väga tubli! Kas menüüd korrigeerida aitas mõni toitumisnõustaja või ise leiutasid?
VastaKustutaKas Aluseline toit sinu terviseks By Natasha Corrett...
VastaKustutaMa hakkasin ka umbes taolist toiduvalikut järgima ja kuu aja pärast hakkasin teravamalt maitseid tundma.
Millest teete supileeme, ise vahel tahaks?
tervitusi!
P.S. Kena oli teid vaadata kanal 2-s.
tervitusi, meil ka kevad hilineb.
Asjaosalisena võin kinnitada, et see juurikate nämm on väga maitsev aga tekitab hirmsasti kõhutuult:) Seega globaalsele soojenemisele (metaan oluliselt hullem kasvuhoonegaas kui CO2) mõeldes olen sunnitud piirama rohelise kogust ja hakkama vist ise rasvast nõrguvaid sealihatükke salaja praadima :P
VastaKustutaMenüüs tegin muudatusi täiesti iseseisvalt. Mingid juhtnöörid sain arstilt, aga internetist olen kõige rohkem abi leidnud. Mõne raamatu olen ka läbi lugenud. Mu arst soovitas kaalujälgijaid, aga nagu Tom ja üks mu sõbranna ütlevad, olen parasjagu kange ja järjepidev, et suudan ise endaga hakkama saada :D
VastaKustutaAitäh soovituse eest. Panin end e-raamatukogus järjekorda. Loen praegu igat sorti kirjandust ja siis teen endale sobivaid valikuid. Ma ei taha midagi peale suruda. Kõik peaks võimalikult loomulik ja meelepärane ja muidugi kasulik olema. Ega ma muidu ei peaks vastu ja oleksin vana juures tagasi.
Supileeme keedan vahel kontidest, mida lihapood "koerakondiks" müüb või mõnikord lausa annab ära. Mõnikord lõikan kanakoibadelt liha ümbert ja keedan kontidest leeme. Juurde koorega sibul, porgand, loorber, pipart, veel midagi, mis käepärast. Podiseb vaiksel tulel ikka mitu head tundi. Aga ma ei põlga ka ära puljonigikuubikuid, kui aega ja viitsimist pole. Tavaliselt ei kasuta kunagi selles vahekorras, mis soovitatud, st panen ikka rohkem vett. Ja mu supid on sellised tummised, st vedelikku on justkui maitseks :) Saab kenasti kõhu täis.
Eks selle rohelise peale üleminekuga peab ettevaatlik olema. Soovitatakse ka vähehaaval harjutada suuremate kogustega. Ma ei saa küll samamoodi kurta nagu Tom :) Tunnen end väga hästi. Samas ei saa minust kunagi taimetoitlast. Annan aru, et oleme ajalooliselt ühed kõigesööjad. Liha ei peaks aga olema meie põhiroog.
TT-le: näiteks rohelisi smuutisid, puuvilju, toorsalateid jms soovitatakse süüa eraldi toidukorrana. Põhjus see, et roheline seedub kiiresti ja kui ta satub sooltesse koos mõne kauem seeditava toiduga (nt peale kopsakat praadi süüa õuna), jääb see kõhtu pidama ja käärima. Nii rääkis minu tuttav toitumisnõustaja.
VastaKustutaMulle aedviljad meeldivad ja söön neid igatmoodi. Üheks lemmikuks on muskaatkõrvitsa ja bataadi püreesupp, kuhu aluse teen sibulatest või porrust ja vahel pekise singi kuubikuid ka, oleneb, mida juhtub kapis olema. Peotäie hirssi, kinoad või läätsesid ka, et tummisem saaks. Maitsestad vastavalt soovile, kas eesti- või idamaiselt.
VastaKustutaKuumutatud kale (salatkapsas?) on ka maitsev lisandiks või omaette riivitud juustuga. Igasugune kapsas on üldse väga hea ja annab erinevaid asju teha sellest.
Avokaadot sööksin lõpmatuseni!
Spinatisupp apelsiniga on maitsev. Porrusupp keedetud munaga, nämm.
Edu Sulle igal juhul!
Tubli tüdruk! :) Mina soon juba mitu aastat vaga tervislikult aga ohtuti nokin ikka pahkleid voi puuvilju voi midagi hullemat peaaegu kuni magama minekuni :| Pean ka mingi 'distractioni' valja motlema!
VastaKustutaTegelikult on supid mulle alati meeldinud, ükskõik millised. Aga lastega on natuke raske, nad ei taha igat suppi süüa. Kirke on nõus küll kõik nahka panema, kui ainult klimbid sees on :D Ma pean vist klimpe eraldi keetma hakkama, las siis paneb supi sisse :D Millegipärast ei meeldi ülejäänud perele ka püreesupid, mdia mina aegajalt hea meelega teeks ja sööks.
VastaKustutaMrsB, ma tean küll, kui supertervislik oled :) Ma ei suudaks nii tubli olla! Jooksmine on viimane mida tahan teha. Nüüd saan oma puusa kaela ajada, miks ei suuda joosta (koeraga jalutades oskasin selle mõni aasta tagasi ära väänata ja aegajalt annab ikka tunda). Ega seal polegi retsepti, kuidas näksimist ära hoida. Armastasin ju ka kangesti seda teha - hästi natuke mandleid ja rosinaid luban ikka veel endale, peaasi, et paar-kolm tundi magamiseni jääb. Jalutamine aitab, koeraga peab niikuinii väljas käima. Aga aitab ka, kui mul on varadad käes. Tavaliselt kuulan raamatut või vaatan mõnda saadet samal ajal. Nii ununeb ära, et võiks midagi suhu pista. Üldiselt olen aru saanud, et ega see õhtune söömine nii paha polegi, kui seda mõistlikkuse piires teha (mida ma kindlasti ei teinud :). Mina lihtsalt pean nüüd võimalikult tühja maoga tudile heitma.
Mulle tundub,et tervislikkusega on siin liiale mindud...Massihüpnoos.
VastaKustutaOleks ainult massihüpnoos, oh, kuidas sooviksin seda!
VastaKustutaAga nagu nimetasin, olen valiku ees, kas lasen tervisel manduda või teen midagi selle nimel, et ma ei muutuks oma tervisehädade pärast täielikult ravimitest sõltuvaks. Kui lühikese aja jooksul saad kaks väga tõsist diagnoosi (millest ühks ilmselt geenidega kaasas ja teine selline, millest polnud varem kunagi kuulnudki, kuid hirmutab esimese hooga lausa segaseks), siis jätkub mul õnneks küllalt palju mõistust ja sihikindlust, et arste kuulata ning midagi ette võtta. Mis tähendab väiksemaid söögikodi, toidulaualt teatud asjade väljajätmist, õhtul tühja maoga magama minekut jne. Ka kaalukaotus on oluline, kuigi üldse mitte sellepärast, kuidas ma välja näen. Ikka sellepärast, et "tähtedesse kirjutatud" (ehk eelstaadiumis oleva) haiguse tekkimist võimalikult kaugesse tulevikku lükata.
Ma loodan, et anonüümne kommentaator kunagi ise samasse olukorda ei satuks, sest seda ei soovi ma kindlasti mitte kellelegi.