08.03.14

Ühispangad ehk laenu-hoiuühistud Kanadas

Juhtus nii, et mõni nädal tagasi külastas Reporter meie panka Torontos. Tegelikult oli lugu keerulisem, aga oskasin neile soovitada, et siinoleku ajal oleks tore sealt läbi astuda, sest just siis tähistasime päeva, mil pank ametlikult 60 aastat tagasi oma "uksed" avas. Õieti uksi ju polnud, sest kogu pangandus käis kohvrist, mis õhtul kenasti koju hoiule viidi :) Tänaseks on varad kasvanud üle saja miljonini ja liikmeid on kusagil viie tuhande ringis. Kuigi oleme ühispank ehk uuemal ajal Eesti mõistes hoiu- laenuühistu, siis pakume täpselt samu teenuseid, mis iga teine suurpank. Muidugi selle vahega, et põhiteenused on täiesti tasuta.

Vaatasin pisut kommentaare, mis video juurde tekkinud on ning kurb hakkas, kui lugesin asjadest, millest inimestel aimugi pole. Kõigepealt kinnitan, et eestlased üle maailma saavad konto avada, kuigi selleks peab ise kohale tulema. Kui mõttekas on siiski mujal maailmas kontot omada, on iseasi. Kui soovid investeerida, siis ehk jah, kui aga igapäevast pangandust teha, siis läheb see ikka lõpuks kalliks. Sest raha peab kuidagi siia jõudma, ja tean, et välismaksed ei ole mitte just kõige odavamate killast. Nii kaob igasugune kasu ära. 

Kahjuks ei tähenda konto omamine meie pangas laenusaamist, mille  kohta oleme aastate jooksul päris mitmeid küsimusi Eestist saanud. Selleks on vaja siiski omada elamis- ja tööluba Kanadas (mitte Kanada passi!). Meil on ka olnud neid inimesi, kes Eestist külla tulles (eriti siis, kui SEB oli veel Eesti Ühispank), ootasid, et me saame raha välja anda nende Eesti kontodelt. Üks sai lausa nii kurjaks, et ehmatas siin sündinud noore teenindaja ära (kes palus mind siis kiiresti appi). Ta peaaegu karjus, et me valetame, ja peame kohe raha talle kätte andma või siis ütlema, kui palju tal kontol on. Võttis natuke veenmist, et me ei ole mitte mõne Eesti panga filiaal vaid täiesti omaette üksus, mis allub Kanada finantsmaailma seadustele ja reeglitele.

Kui meie liige elab Kanadast väljaspool, siis mõned aastad tagasi pidime vastavalt Kanada ja välisriigi omavahelistele kokkulepetele teatud protsendi makstud intressist kohalikule maksuametile toimetama (Eestis oli see 10%). Nüüd seda kohustust enam ei ole. Intressitulu tuleb aga ikka ära näidata oma tuludeklaratsiooni täites, sest meie käest läheb kogu info Kanada maksuametile, kes ilmselt selle edasi saadab (ma pole seda kontrollinud, aga tean meie liikmeid, kes on saanud Eestis kirja, mis nõuab välismaise tulu deklareerimist, tundub, et varem seda polnud, kui me osa tulust maha võtsime).

Ühispangad ehk hoiu-laenuühistud said alguse juba 19.sajandi keskel Saksamaal (tundub, et ühispanga nimetus oli juba vabariigi ajal kasutusel ühistegevusliku finantsasutuse märgistamiseks, sellepärast jään ikka selle nimetuse juurde). Esimene ühispank (credit union) Kanadas avati 1901. aastal Quebecis. Algatajaks Alphonse Desjardins, kelle nimeline ühispankade kett tegutseb endistviisi väga edukalt. Mitmed ühispangad tekkisid peale teist maailmasõda, kui immigrandid avastasid, et pangast polegi nii kerge laenu võtta või abi saada, sest puudus krediidiajalugu. Kuna erinevate rahvaste esindajad hoidsid kokku, siis sündisidki poolakate, lätlaste, leedulaste jne pangad. Kuna üksi on muidugi väiksel pangal raske kõiki reegleid ja muid finantstegevusi korraldada, siis on olemas ühispankade keskused (üleriigiline ja provintsi tasemel, kusjuures Ontario ja Briti Kolumbia omad ühinesid hiljuti), mille kaudu saab erinevaid teenuseid, mis lihtsustavad pangandustegevust. Mis ei tähenda, et see keskus omaks midagi, nad pakuvad ainult teenuseid. On neid ühispankasid, kes on pikalt ka ise oma rada ajanud, kuigi see pole mitte kerge eriti praeguses majandusruumis. Viimasel ajal on needki järjest ühinenud keskusega. Teine muutus on selles, et väikesed ühispangad ei jõua ajaga kaasas käia ning lähevad kokku suurematega. Ontarios on nende arv vähenenud kümnekordselt... Mis ei tähenda, et nad ikka endiselt head pole :)

Ühispanga loomisel ei ole alati rahvus olnud oluline. Neid moodustatakse ameti alusel (politsei, õpetajad, tuletõrjujad, postitöötajad, jne) või piirkonniti. Igal ühispangal on oma juhatus ja oma põhikirjad, kuigi riiklikke finantsnõudmisi tuleb muidugi väga täpselt jälgida. Näiteks olid Toronto Eesti Ühispank ja leedulaste Parama (ma ei tea teiste kohta eriti) siin kaua aega suletud teistele kanadalastele - nad olid rahvusel põhinevad pangad. Lubatud olid vaid abikaasad ja elukaaslased, kel teinepool eestlane. Mõni aasta tagasi hääletati peakoosolekul aga pangad lahti kõigile Ontario elanikele. Lisaks kadus ära piirang, et ainult Ontarios elavad eestlased võivad liikmed olla. Tulgu või Marsilt meie uksele koputama :) Aga ühe korra ikka peavad koputama.

Kas ühispangad on populaarsed Kanadas... Jah ja ei. Üle 40% inimestest pole rahul suurpankade teenindusega. Pole siis ime, et mitu aastat järjest on teeninduse koha pealt just ühispangad esikoha napsanud. Need, kes tulevad üle ühispnka ei vaata enam kunagi suurpanga poole tagasi. Huvitav on näha, kuidas eriti kanadalased, kes on meile liikmeks tulnud, ei jõua ära kiita, kui rahul nad meiega on! Eestlased võtavad vist seda enesestmõistetavalt :) Samas on neid, kelle jaoks credit union, tekitab tunde, et küsimuse all on trade union ja ametiühingutega nad tegemist ei taha teha. Sellepärast on paljud ühispngad läinud seda teed, et nad kaotavad oma nimest ära need kaks sõna (kasutatakse kas lühendeid, näiteks DUCA või lihtsalt mingit nime, Alterna Savings). Ühispangad on rohkem populaarsemad Briti Kolumbias, terves Kanadas on aga 46% elanikest ühispankade liikmed Wikipedia järgi. Muide Iirimaa juhib oma osalusega, tervelt 75% on ühispankade liikmed! USAs 44%. Täitsa huvitav, kui palju neid Eestis on. Kardan, et mitte eriti, sest nähes peaaegu halvustavad arvamist, et see eestlaste pank seal Kanadas on ainult hoiu-laenuühistu, siis tõenäoliselt pole eestlastele veel kohale jõudnud, et tegelikult tasub selle üle uhke olla!

Sest hakates liikmeks, ostad osatähed ja saad üheks omanikuks kõigi teiste seas. Profiit ei ole kõige tähtsam, kuigi nii palju, et ikka elus püsida, on hea. Ja kui kasum tuleb, siis selle jagame kohaliku eestlate tegevuse toetuseks (Toronto Eesti koolid, lastead, laagrid, organisatsioonid), pluss kõigi hoiustajate ja laenuvõtjate vahel. Kas saab veel midagi paremat maailmas olla :) Ja sellepärast on lausa karjuvalt valus, kui mõni otsustab oma laenu kinni maksamta jätta, sest ühispank pannakse suurpankadega ühte potti arusaamaga, et kõik pangad on ju rikkad. Tegelikult varastad sa iseendalt ja tõmbad alt kõiki teisi, sest selle võrra väheneb panga tulu, mis jagamisele võiks minna.

Ühispangad on siin mandril olnud väga innovaatilised. Just nemad alustasid näiteks deebetkaardi kasutamist! Kindlustusfirmad, kes tagavad hoiused juhul kui pank pankrotti läheb, tõstsid just ühispankadel limiidi sajatuhandeni iga isiku pealt mitu aastat enne seda, kui suurpankadel. Pensionifondidel polegi limiiti, mis suurpankadel endiselt peal on! See näitab, kui palju usaldatakse, et ühispangad sigadustega hakkama ei saa :D

Siia veel lihtsustatud seletus, mida tähendab üks ühispank. Ütleme, et elas kord trobikond sõpru, kellel mõnel läks väga hästi ja mõnel just mitte nii eriliselt. Ühel päeval otsustasid nad koos, et panevad oma rahad kokku, et need, kel seda on saavad aidata neid, kel seda pole. Üheskoos istuti kokku ja otsustati, et kolme tilga vere asemel, paneb igaüks $20 kõrvale aktsiateks. Lisaks valisid nad endi seast viis isikut, kes lubasid vaadata, et kõik tehingud ausalt reeglite järgi tehtud saavad. Oma päevatööd nad ei lõpetanud, vaid käisid iga natukese aja tagant koos arutamas, kuidas asjad käivad. Kuna igapäevaselt oli vaja kedagi veel silma peal hoidma, siis palkasid nad isiku, kes siis oli kogu aeg asjaga kursis. Tema omakorda palkas veel töötajaid, just nii palju kui vaja, et kõik sujuvalt kulgeks (nemad on ainukesed, kes palka saavad). Ja nüüd asja juurde. Need liikmed, kel raha, investeerisid hoiustesse, mis maksis näiteks 5%. Ja need, kel raha polnud, said selle investeeritud hoiuse laenata näiteks 6% eest. Mõlemad pooled olid rahul, sest ühed teenisid ja teised said näiteks endale maja osta. Kui siis aasta läbi sai, vaadati kõik numbrid üle ning esitati peakoosolekul kõigile liikmetele. Kui numbrid plussis, jagati teenitud tulu kenasti kõigi vahel ära ja osa anti isegi mõne tegevuse toetuseks ja osa pandi tagavaraks. Samal koosolekul võidi arutada, mida võiks paremini teha, mida muuta ning vajadusel valiti ka uued nõukogu ehk juhatuse liikmed. Ikka vabatahtlikkuse alusel põhitöö kõrvalt pangal silma peal hoidma.

Nii see umbes-täpselt käib lihtsustatud kujul, kuigi ega seal ühispankade juures midagi keerulist pole :)

Kogu selle pika jutu lõpetuseks ütleksin, et kuigi mul saab varsti juba 23 aastat sellest päevast, kui ma panka tööle sattusin, siis mitte üks vägi ei viiks mind suurpanga juurde finantsteenuseid otsima. Jään kindlasti ühispankadele truuks isegi kui enam seal ei tööta (kusjuures need, kes tulevad suurpankadest ära tööle ühispanka, ei taha ka enam tagasiminemisest isegi mõelda, nii suur vahe on, kuidas suhtutakse töötajatesse, milline press peale pannakse). 

Ning kui peaksin oma elu Eestisse kolima, siis proovin üles otsida just mõne hoiu-laenuühistu, et seal liikmeks astuda! Äkki saan isegi kuidagi õla alla panna, et neid rohkem populaarsemaks muuta ;)

Ja veel, kui te satute panka, siis kahjuks ei ole ma juba aastaid "eesrindel". Olen kusagil tagapool peidus. Aga mind võib alati küsida. Tulen hea meelega peidust välja tere ütlema :D

5 kommentaari:

  1. Tere! Vaatasin ka seda saadet. Täiesti uskumatu kui tore ja kliendisõbralik süsteem, kahju lausa, et siin Eestis sellist teha ei saa.
    Väga-väga lahe. Õnneks ei ole ma muid kommentaare lugenud :)

    VastaKustuta
  2. Mind täitsa huvitab, kuidas sealsed hoiu-laenuühistud töötavad. Sest neil on täpselt sama põhimõte! Mine vaata järgi :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.