Eesti 2014 - veinimuuseum ja -pood

Niisiis... kui paljud tallinlased sellest kohast teadlikud on :) Mina igal juhul nende hulka ei kuulunud (nagu päris mitmed teisedki, kellega juhtusin rääkima). Sattusime sinna väga juhuslikult. Kuum päev ajas otsima kohta, kust vett saaks osta. Märkasin Toompeal silti, mis kuulutas külma vee olemasolu. Vähemalt mina nägin seda. Kirke küll väitis, et vaata, seal on hoopis midagi veinist kirjutatud. Oli veinist ka ja kui sisse astusime avastasime imetoreda koha Toom-Rüütli tänava otsas, kus lahke noorhärra seletas, kuidas juba esimese vabariigi ajal siin veini tehti ning hoiti. Praegu on neil kätte saadud 10% kunagistest veinikeldritest. Ja meil oli võimalus nende väljapanekut uurima minna (jahtuma ka, sest keldris oli ju mõnusalt jahe)! Kunagi asus siin Luscher & Matiesen Veinitehas ja nüüd jätkatakse saja-aastast traditsiooni. Nägin nende veini ka vabaõhumuuseumis müügil. Siin on ajaloost juttu. Eriti tore oli see, et saime hoone siseõue, kust avanes kena vaade all-linnale. Olime just enne kurtnud, kui palju turiste tavapärasel kahel vaateplatvormil oli ja äkki sattusime täiesti privaatsele alale :)  Nii et astuge aga julgelt sisse ja avastage Eestit! Proovige ka veini, need kes seda hinnata oskavad. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu.

Eesti 2014 - okupatsiooni muuseum

Viimati sai seal lastega käidud, kui nad palju väiksemad olid ja muusem just-just avatud. Kõige toredam mälestus on mul aga sellest, kuidas ma tol korral ukse ees ootasin oma tüdrukuid järele (nad jäid mõni samm maha omavahel mängima) ja kuidas muuseumi uksed lahti läksid ning pikk vanahärra välja astus. Õieti oli ta eriti viisakas ning astus lausa kõrvale osutades, et ma võiks lahkelt siseneda. Selles vanahärras tundsin ära meie endise prsidendi hr.Meri! Mina ei saanud loomulikult kuhugi minna, sest lapsi ju omapead jätta ei saa :) Hiljem küll oskasin mõelda, et äkki poleks ta pildist ära öelnud. Aga tol hetkel sellised asjad pähe ei tule. Ma ei ole muidugi ka väga selline, kes kuulsustega tahab ühe foto peale saada :D 

Aga see selleks... Nüüd olime jälle platsis ja loomulikult sai Kirke palju rohkem aru, mida inimesed kunagi üle pidid elama. Istusime korraks maha ka põgenemise videot vaatama, mis osutus kuidagi väga hingeminevaks, pisarad hakkasid iseenesest voolama. Kui ebaõiglane võib ikka elu olla, kuidas kõik normaalne võib nii kergelt peapeale pööratud saada...

Natuke lõbusama poole pealt... Allkorrusel oli väike ruum, kuhu sai sisse minna ja kujutada ette, kuidas omal ajal vangid sinna "järele mõtlema" pandi. Mis muidugi väga lõbus ei ole. Aga kui seal ringi vaatasime, kuulsin äkki kopsimist pisikesest ruumist. Arvasin et meiega samal ajal külastamas olnud kaks noort last teevad nalja ja läksin ust avama. Oma üllatuseks astus sealt välja laste isa ja tema suuremaks üllatuseks avastas ta mingi võõra daami teda päästmas :D Lapsed tegid nalja küll, aga isa arvelt :D  Kirke sättis end ka lühikeseks ajaks sinna sisse ja välja tulles tunnistas, et päris kõhe...

Eesti 2014 - vabaõhumuuseum

Sattusime sinna vanade majade vahele päris õigel ajal, kui Leigarid oma pidu pidasid. See oli meil ka üks esimestest käimistest, nii et Heli jaoks kohe väga pidulik algus :) Minu tüdrukutele meeldis loomulikult väga külakiik. Sellel sai ägeda hoo üles võtta. Ainult Heli hoidis siiski tagasihoidlikult eemale.

Muuseumis oli ka eluringi teemaline kujundus erinevate talude vahel ära jagatud, sünd, surm, pulmad jne. Kahjuks jäid pulmad nägemata, oleks huvitav olnud, sest see oli Emmaste traditsioonide järgi (sealt kus mu ema pärit on). Surmatalus lasti lindilt koputusi ja siis hakkas äkki kume hääl hüüdma: "Maaari! Maaari!" Alguses ei saanudki aru, et vaimud Mari hõikasid. Proovisin "taluperemhega" nalja teha, kas siin on nõnda seatud, et külaliste nimed teada ning siis vaimud hõikavadki. Aga mees oli väga tõsise olemisega või õieti kiirustas lõunale. Viimane seik oli pisut imelik, sest taluuksed pandi lukku ning külalised võisid külastamisest suu puhtaks pühkida. Ei tea, kas seda kuidagi teistmoodi organiseerida ei annaks... Saan aru küll, et ega nad just palju raha oma töö eest saa, aga ikkagi...

Pean samas nimetama, et saime väga meeldiva kogemuse osaliseks, kui paari daamiga juttu puhusime, kes oskasid ajaloost huvitavaid fakte välja tuua. Hulgaliselt plusspunkte nendele töötajatele. Küll on hea, et nad parasjagu lõunal polnud :)  Nädala sees ei tasu ilmselt ka sinna külla minna, sest osa taludest on kinni...  Ei saa päriselt aru kogu sellest süsteemist. Ehk saaks rakendada rohkem vabatahtlikke sinna? Kooliõpilasi väikese tasu eest? Aga olen muidugi võhik sellel alal.

2014 Eesti - Tartu

Põikasin ka üle tüki aja Tartust läbi. Loomulikult jalutasime läbi teid, mis mul ülikooliajast tuttavad. Ühel hetkel avastasin, et oskan Tartu kohta vaata et veel rohkemgi jutustada kui Tallinna kohta :) 

Raske öelda, mis kõige toredam oli. Vast ülemistel piltidel kujutatud "seiklus" viikingilaeval. Tartu pakub sellist toredat ühispiletit, mis lubab külastada Ahhaa keskust, sõita viikingilaeval ja seigelda Tartu seikluspargis. Mul oli küll plaanis ainult teaduskeskuses käia, polnud alguses ka kindel, kui suur tung laevale, kas pääsengi sinna :) Kuid kokkuvõttes piisas vaid neljast, et jõe peale tiirutama saime. Hästi tore oli, eriti kui veel meid viikingite kombel sõudma pandi. Kuigi olime ikka päris algajad, sest millegipärast kippus laevuke pidevalt valele kursile. Mehed jutustasid laevaehitusest ja kus nad kõik oma paadiga käinud on, isegi Pariisi all vanade viikingite jälgedes. Nende ehitatud lodjaga võib muide ka pikemaid reise Peipsile ette võtta.

Ja loomulikult külastasime siis viimaks ka teaduskeskust, kus vist kõige rohkem meeldis mereteemaline väljapanek.

Sõime seal oma kõhud ka täis, mitte küll ülaltoodud fotodel kujutatud laua taga. Tahtsin lihtsalt nimetada, et toit oli väga hea, meile kõigle meeldis!

2014 Eesti - Pärnu

Meie pikemad reisid said seekord tehtud tänud Marile. Ta oli ju maikuust alates Eestis, koos Tomiga, kes võttis ette tüdrukule manuaalse käigukastiga sõidu selgeksõpetamise. Etteöeldes tekkis tagasi Kanadasse tulles väike probleem,  sest meil on kodus automaatkäigukastiga masin. Isegi Tomil võtvat natuke aega, et ümber harjuda ning ootamatus situatsioonis õieti reageerida. Aga see selleks. Pärnusse oli Mari ise valmis minema, sest tee juba selge. Ta oli vanaema-vanaisa sinna sõidutanud. Ja ega me sellest võimalusest ära ei öelnud. Juhtumisi oli nädalavahetusel toimumas gildipäevad, mis tõid pisut rohkem elevust linna. Tore oli. Kõige põnevamaks osutus siiski väikese zoo külastamine, kus roomajad ja ämblikulised elutsevad. Üks krokodill ka, kellega zoo järelvaataja lausa mängu demonstreeris. Viskas vett nina peale, mis tõi kroko vee alt välja ning andis talle võimaluse oma teravaid hambaid demonstreerida. 

Mõlemad tüdrukud olid seitsmendas taevas, et said endale boamao õlgadele. Maril tärkas taas kord suur huvi oma isikliku mao omamise suhtes ja eks ta on nüüd mind järjepidevalt pinninud. Siiani olen siiski vastu pidanud ja ei suutnud öelda :) Muide huvitava faktina seletas zoo omanik, et tihtipeale keelduvad mehed madu puudutamast, naised pidid palju julgemad olema. Ei tea miks...

Loomulikult sai rannas käidud, kuigi mina eelistasin pargipinki ja kudumist päikese käes praadimisele. Õieti tegid neiud ainult lühikese ujumistripi randa, sest pidime õhtul Ritsikuga kokku saama. Tore oli kohtuda, niisama lobiseda ja maailmaasju proovida ära lahendada, loomulikult jäid kõik otsad lahti :) Tundus, et tema ja minu neidudel oli päris hea klapp, tänu sarnastele huvidele (mis seotud rohkem Jaapaniga). Kahjuks ei trehvanud siiski järgmisel päeval gildipäeval pannkooke sööma minnes, kuigi hoidsime silmad lahti, oleks pidanud telefoninumbrit küsima... Veel üks tore, kuigi lühike kohtumine oli Linda ja tema tütrega, kes mõlemad elavad muul ajal hoopis Walesis.

Öö veetsime Tomi vanavanemate majas, kus praegu elab Tomi onu, vanahärra, kes hoolimata oma kõrgest east ikka arstina edasi töötab (oli/on tunnustatud kirurg). Hommikul jalutasime muulile ja esimest korda sain selle tipuni käia. Siiani on asi pooleli jäänud, sest kivid on liiga libedaks ning mina äpuks osutunud :) Tänu suurele kuumale ja madalale veele oli olukord palju parem, vähemalt minu jaoks! Võin uhkusega öelda, et sain hakkama! Ainult päike kõrvetas teravalt lagipähe. Pean ütlema, et ma ei peesitanud Eestis olles kordagi rannaliival, kuid Torontosse jõudes oli kena jume peal küll, mis sest et ma kipun pigem punaseks kui pruuniks minema. Lihtsalt päikest oli nii palju ja mina pidevalt kusagil väljas tolknemas.

Pärnu käigu sisse jäi ka Valgeranna seiklusrada. Ja eriti põnev oli minu jaoks kohtumine klassiõega, keda peale keskkooli lõpetamist näinud polnud. Tema imeilus talu Tahkurannas tekitas soovi kusagil samamoodi (või ehk pisut tagasihoidlikumalt, sest tal see rohkem külalistemajaks renoveeritud) end sisse seda. Andis palju insipiratsiooni küll :)

2014 Eestis - Haapsalu

Haapsalu lossi uued valitsejad :) 

Arvan, et oli kena algus reisile :) Väike armas linnake, mis on tõeliselt kauniks tehtud. Sattusime sinna, kui oli käimas jooga "suurlaager". Lastele tegi palju nalja, kui üle lossihoovi kõlas ühine "hmmm...."

Loomulikult sai lossis ringi kolatud. Mari sattus vaimustusse iidsest arstirõivast, mida kasutati katkuepideemida ajal. Toredad olid kõik need väljapanekud. Loomulikult hirmus palju trepiastmeid, mida me kogu reisi ajal kokku ei jõuaks lugeda :)

Kirke ei ütle kunagi ära teatraalse esinemise võimalusest :)

Haapsalus oli tore ringi käia. Pitsilises kuursaalis sai kõhu korralikult täis. Kõrvallauas istuv pere aitas mul pisut rootsi keelt meelde tuletada :) Parkisime auto juhtumisi pitsikeskuse ette, ei olnudki vaja seda kaugelt otsima minna. Üks Haapsalu salli raamatu autoritest juhtus kohal oelma. Oleks saanud ju autogrammigi minna küsima nagu üks lahke töötaja soovitas, kuid raamat oli mul ju Tallinnas. Kindlasti oleks palju küsida, sest olen ikkagi päris algaja pitsikuduja, kuid nõnda äkki ei tule ju midagi meelde :) Nancy Bush, kelle innustusel mina sallikudumise ette võtsin, olevat ka linnas. Kevadel tellisin endale kõik kolm Eestis viimaste aastate jooksul välja antud pitsikudumisteost (ühe neist küll inglise keeles, sest eestikeelne oli juba otsas) ja tassisisin need kenasti Kanadasse kaasa.

Pitsipäevale sel aastal ma ei jõudnud. Pean ilmselt järgmine kord oma Eesti-külastust nõnda seadma, et päev sisse jääks :)  Küsisin tüdrukute käest, kuidas neile meeldiks kootud pitsiline pulmakleit. Mõlemad arvasid, et oleks tore küll. Aga pean vist hakkama juba nüüd kuduma, kui tahan need valmis saada :D
Kahju, et ei saanud kokku imelahke Liinaga, kes Haapsalu külastuse kohta häid nõuandeid jagas. Ehk siis järgmine kord!

Reis tagasi

Esmaspäevane lennureis tõi mind koos Kirke ja ta sõbrannaga tagasi. Kolm ja pool nädalat läksid seekord eriliselt kiiresti, sest ei möödunud päevagi, mil ma poleks midagi ette võtnud. Ei mingit niisama puhkust ja lebotamist. Olin turist mis turist! Fotokas igal pool kaasas, nii et Kirke juba mu üle nalja hakkas tegema :)  Kuna aga H ema palus rohkelt pilte, siis püüdsin oma lubadust usinalt täita. Tom hakkas mul kohe kurtma, miks ma vähemalt pilte üles ei pane, kuid kokkuvõttes avasin vaid korra arvuti. Facebooki sai mõni pilt seinale, et armas kaasa liiga turri ei läheks :D  Kirke ei jõudnud siis nendel kordadel ohkida: "Ah, neid noori küll, muudkui oma Facebookis!" :D  Aga telefoniga oli seda lihtne teha. Teksti eriti seal toksida ei taha.

H jäi igal juhul rahule. Arvas, et kui kutsume uuesti, siis ta ära ei ütle. Vähemalt seegi hea. Sest eks mul oli vahel natuke raske temast aru saada, kas minu jaoks huvitavasse kohta minek päriselt neiule meeldis ka. Eks see väsitas pisut. Tutvustasin teda mõnikord kui oma kolmandat last. Ja ka kui Kirke koolisõbrannat. Ta oli ühel hetkel öelnud (st kirjutanud) Kirkele, et ma võiks teda tutvustada kui pere liiget :)  Selle peale otsustasime talle eestikeelse nime anda. Tiiust sai meie esimene valik, mulle endale meeldib Madli. Viimaks sai ta aga nimeks Heli ja et ikka uhkem, siis keskmisteks nimedeks Tiiu Madli. Heli muidugi on omamoodi mitmetähenduslik, sest ta ei räägi ju ;)

Lennureis ise läks vahejuhtumiteta võrreldes siiatulekuga. Igaks juhuks viisime kalli õe abil kohvrid päev varem lennujaama, eriti kui olin Estonian Air käest emaili saanud check-in kohta, mis jälle kord meid kolme alt vedas. (Mari oli juba selleks ajaks kenasti Torontos uue parema Finnairi lennuga :). Oli hea, et varem kohale ilmusime, sest esimene teade väga kena ja lahke teenindaja poolt oli: "Teie piletitel on mingi probleem!" Ta jalutas minuga Estonian Air piletikassasse, kus teine viisakas neiu teatas, et kõik peaks siiski korras olema ja ta võib meile ikka check-in ära teha. Ma tean, et nüüd peaks kõik elektrooniliselt toimuma ja lennujaamas võid 10 eurot abi paludes maksta, sellekohane silt on lausa letil üleval. Aga meie eriline olukord tühistas selle nõude ära (kena teenindaja nimetas, kui hea, et me kohale tulime, hommikul võib neil väga kiire olla ja kogu toimetamine võttis ikka tükk aega). Kas E Air tunnistas vea sellega enda omaks? Kuigi ma pole siiani aru saanud, kas viga oli nende, KLMi või firma viga, kelle kaudu piletid saime. Hetkel tean, et ei kipu enam KLMi lendudele, kui ümberistumised teiste lennukitele ees ootavad. Ühelt poolt oli hea kiire lend, sest ega meil polnud aega Amsterdamis ringi vaadata, pidime kohe järgmisele lennukile kiirustama, teisalt ei taha ilmaaegu närvipinget.

Praeguseks olen enam-vähem ajavahest üle saanud. Esimesel päeval ärkasin küll kell 2 hommikul, eks ma siis unelesin kuni ülesärkamiseni. Mind ootas ees pikk 11-tunnine tööpäev ja eks ma natuke muretsesin, kuidas vastu pean. Üllatavalt hästi kokkuvõttes. Järgmistel päevadel olin kell 4 üleval ja reedel juba kell 5. See ongi põhiline, mis juhtub siia lennates, ärkad hommikul mõnda aega väga vara. Nüüd pean läbi närima oma fotodest ja eks ma siis tasapisi postita neid siia. Nii jääb ehk Tomgi viimaks rahule ;)