Meie pikemad reisid said seekord tehtud tänud Marile. Ta oli ju maikuust alates Eestis, koos Tomiga, kes võttis ette tüdrukule manuaalse käigukastiga sõidu selgeksõpetamise. Etteöeldes tekkis tagasi Kanadasse tulles väike probleem, sest meil on kodus automaatkäigukastiga masin. Isegi Tomil võtvat natuke aega, et ümber harjuda ning ootamatus situatsioonis õieti reageerida. Aga see selleks. Pärnusse oli Mari ise valmis minema, sest tee juba selge. Ta oli vanaema-vanaisa sinna sõidutanud. Ja ega me sellest võimalusest ära ei öelnud. Juhtumisi oli nädalavahetusel toimumas gildipäevad, mis tõid pisut rohkem elevust linna. Tore oli. Kõige põnevamaks osutus siiski väikese zoo külastamine, kus roomajad ja ämblikulised elutsevad. Üks krokodill ka, kellega zoo järelvaataja lausa mängu demonstreeris. Viskas vett nina peale, mis tõi kroko vee alt välja ning andis talle võimaluse oma teravaid hambaid demonstreerida.
Mõlemad tüdrukud olid seitsmendas taevas, et said endale boamao õlgadele. Maril tärkas taas kord suur huvi oma isikliku mao omamise suhtes ja eks ta on nüüd mind järjepidevalt pinninud. Siiani olen siiski vastu pidanud ja ei suutnud öelda :) Muide huvitava faktina seletas zoo omanik, et tihtipeale keelduvad mehed madu puudutamast, naised pidid palju julgemad olema. Ei tea miks...
Loomulikult sai rannas käidud, kuigi mina eelistasin pargipinki ja kudumist päikese käes praadimisele. Õieti tegid neiud ainult lühikese ujumistripi randa, sest pidime õhtul Ritsikuga kokku saama. Tore oli kohtuda, niisama lobiseda ja maailmaasju proovida ära lahendada, loomulikult jäid kõik otsad lahti :) Tundus, et tema ja minu neidudel oli päris hea klapp, tänu sarnastele huvidele (mis seotud rohkem Jaapaniga). Kahjuks ei trehvanud siiski järgmisel päeval gildipäeval pannkooke sööma minnes, kuigi hoidsime silmad lahti, oleks pidanud telefoninumbrit küsima... Veel üks tore, kuigi lühike kohtumine oli Linda ja tema tütrega, kes mõlemad elavad muul ajal hoopis Walesis.
Öö veetsime Tomi vanavanemate majas, kus praegu elab Tomi onu, vanahärra, kes hoolimata oma kõrgest east ikka arstina edasi töötab (oli/on tunnustatud kirurg). Hommikul jalutasime muulile ja esimest korda sain selle tipuni käia. Siiani on asi pooleli jäänud, sest kivid on liiga libedaks ning mina äpuks osutunud :) Tänu suurele kuumale ja madalale veele oli olukord palju parem, vähemalt minu jaoks! Võin uhkusega öelda, et sain hakkama! Ainult päike kõrvetas teravalt lagipähe. Pean ütlema, et ma ei peesitanud Eestis olles kordagi rannaliival, kuid Torontosse jõudes oli kena jume peal küll, mis sest et ma kipun pigem punaseks kui pruuniks minema. Lihtsalt päikest oli nii palju ja mina pidevalt kusagil väljas tolknemas.
Pärnu käigu sisse jäi ka Valgeranna seiklusrada. Ja eriti põnev oli minu jaoks kohtumine klassiõega, keda peale keskkooli lõpetamist näinud polnud. Tema imeilus talu Tahkurannas tekitas soovi kusagil samamoodi (või ehk pisut tagasihoidlikumalt, sest tal see rohkem külalistemajaks renoveeritud) end sisse seda. Andis palju insipiratsiooni küll :)
See Heli tundub alati nii tõsine piltidel..
VastaKustutaPaar postitust tagasi sai natuke pikemalt räägitud temast. Siis ehk saab ka aru, miks ta nii tõsine on.
VastaKustutaOlgu siis, mina ei leidnud sellist postitust.
VastaKustutaTundsin lihtsalt huvi.
Eks see kadus pika teksti sisse ära, seal kus reisiist Eestisse kirjutasin.
VastaKustutaTal on valikuline mutism, mis tähendab, et ta elab justkui oma maailmas ja püüab suhtlemist võõrastega vältida - ta räägib ainult oma emaga ja tuleb välja, et ta isegi ei kasuta mitte kõigiga paberit ja pliiatsit (Kirke on ainuke tema koolisõprade hulgas). Ta ei vaata õieti inimesele silmagi. Samas oli mul hea meel, et püüdsin ta naeratuse Tartu Ahhaa keskuses kinni :) Sest ta on tegelikult kena tüdruk!