Viimati sai seal lastega käidud, kui nad palju väiksemad olid ja muusem just-just avatud. Kõige toredam mälestus on mul aga sellest, kuidas ma tol korral ukse ees ootasin oma tüdrukuid järele (nad jäid mõni samm maha omavahel mängima) ja kuidas muuseumi uksed lahti läksid ning pikk vanahärra välja astus. Õieti oli ta eriti viisakas ning astus lausa kõrvale osutades, et ma võiks lahkelt siseneda. Selles vanahärras tundsin ära meie endise prsidendi hr.Meri! Mina ei saanud loomulikult kuhugi minna, sest lapsi ju omapead jätta ei saa :) Hiljem küll oskasin mõelda, et äkki poleks ta pildist ära öelnud. Aga tol hetkel sellised asjad pähe ei tule. Ma ei ole muidugi ka väga selline, kes kuulsustega tahab ühe foto peale saada :D
Aga see selleks... Nüüd olime jälle platsis ja loomulikult sai Kirke palju rohkem aru, mida inimesed kunagi üle pidid elama. Istusime korraks maha ka põgenemise videot vaatama, mis osutus kuidagi väga hingeminevaks, pisarad hakkasid iseenesest voolama. Kui ebaõiglane võib ikka elu olla, kuidas kõik normaalne võib nii kergelt peapeale pööratud saada...
Natuke lõbusama poole pealt... Allkorrusel oli väike ruum, kuhu sai sisse minna ja kujutada ette, kuidas omal ajal vangid sinna "järele mõtlema" pandi. Mis muidugi väga lõbus ei ole. Aga kui seal ringi vaatasime, kuulsin äkki kopsimist pisikesest ruumist. Arvasin et meiega samal ajal külastamas olnud kaks noort last teevad nalja ja läksin ust avama. Oma üllatuseks astus sealt välja laste isa ja tema suuremaks üllatuseks avastas ta mingi võõra daami teda päästmas :D Lapsed tegid nalja küll, aga isa arvelt :D Kirke sättis end ka lühikeseks ajaks sinna sisse ja välja tulles tunnistas, et päris kõhe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)