Karatevõistlused Panameerika mängudel

Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)

Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D

Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!

Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)