Jõululaupäev

Sel aastal siis nõndaviisi kuuekesi. Ikka tuttavad inimesed ja kaks kutsat kõik pidulised. Süüa ikka eestlastele omaselt seaprae ja verivorstide ja hapukapsaga. Verivorste ma seekord ei teinud, sest avastasin sügavkülma nurgast veel mitu vorsti eelmisest aastast. Eks ma natuke muretsesin, kuidas välja kukuvad. Mähkisin peekonit ümber. Igaks juhuks, kui nad äkki liiga kuivaks osutuvad. Tulid väga head välja. Maitsesid täpselt nii nagu mäletasin. See tähedab ikka hästi. Ma panen ju rohkelt maitseaineid. See aitab palju kaasa :D Pealegi, kui üks 90nene daam arvas, et pole paremaid varem saanud, siis võin endale õlale patsutada küll ;)

Magustoiduks sai kahe piparkoogi vahele piparmündi-shokolaadijäätist pandud. Ja üks mascarpone-pohlakook sai valmis. Pole kunagi mascarponega midagi teinud. Ja tahtsin proovida. Tuli hea, kuid arvan, et jään pigem kohupiima ja kodujuustu juurde edaspidi :P Pealmise tarretise osa tegin soomlaste Lapponia pohlaliköörist, natukese vee ja suhkruga segatuna. Mari arvas, et kook on hea, aga imestas, kas ma olen pannud alkoholi tarretisse :D Pakkus siis seda Kirkele ja Tomile. Kirke oli pea terve öö üleval olnud (kohe seletan miks) ning arvas, et ei taha praegu alkoholiga tegemist teha.

Jõulujalutuskäik sai kenasti ära tehtud. Väljas kõigub temperatuur nulli ümber, kuid see pole jõudnud kõike lund ära sulatada. Nii et maa on ikka valge. Panime lausa lumehange küünlad põlema. Ma ei lase palju pilte endast võtta, aga seekord palusin, et jäädvustada mu toredat fliismütsi-kübarat, mille suvel suusamäel ostsin. Hästi soe ja kerge ja tegelikult väga lihtsalt tehtud. Ei pea ju kootud mütsid alati peas olema :P

Väike ülevaade ka jõulustest tänavatest. Kas meil pole uhke jõulukuusk maja ees! Juba sellepärast ei vaja me midagi tuppa ;)

Koju jõudes keetsin piimakohvi ja kakaod. Mitte, et väljas väga külm oleks olnud, aga ikka on mõnus seda juua. Eriti nii nagu mina teen, vahukoort törts otsa. 
Ja kõige selle kõrval võis vaadata, mis jõulutaat toonud oli. Nüüd siis sai välja hõigata, miks Kirke ei maganud (ja Mari pahameeleks ei tahtnud peo ülessättimisega üldse tegeleda), vaid väikse päkapikuna proovis oma heegeldamist lõpetada. Ta tegi Marile Pokemoni mütsi :D 
Mari oli muidugi imestanud, miks Kirke, kes kunagi oma ust ei lukusta, äkki kedagi sisse ei lasknud. Nüüd aga oli nii õnnelik, kui õnnelik sai olla. Kahekesi arutasid nad siis, kuidas see heegeldamine käis ja jagasid nippe. Kirke oli lausa pidanud õpetuse ostma, kuigi tegi ikka oma väikeseid muudatusi selles. Kirke peas on Mari heegeldatud üks Pokemonidest (see ülemine müts). Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas need mu neiud nõnda üles kasvanud on, et teismelistele omaste pahanduste tegemiste asemel istuvad nad kodus ja heegeldavad :D

Kirkele kinkisin Jokeri kuju. Mõni postitus tagasi oli ju palju juttu, kuidas ta kostüümi endale sai ja juuksed ära värvis. Siiani on tal veel need natuke rohelised :) Mari kinkis talle veel AMD videokaardi, mille oli saanud töö juurest päris tasuta. Nii et Kirkel tekkis jälle kange kihelus arvuti kokku panna. Marile veel minu poolt pealuu-karp, mille puhul Kirke oma professionaalse pilguga kindlaks tegi, et anatoomiliselt ei kõlba need hambad mitte kuhugi :D Emmel-issile nipet-näpet, nagu lastelegi. Pole ju need kingitused sugugi olulised. Õieti ongi need enda tehtud asjad palju suurema väärtusega. Eriti kui tead, mida teine tahab.

Nõnda siis seekord meie jõulud... Kuni järgmise korrani.

Kaunist jõuluaega!

Jagaks siin mulle saadetud
JÕULUDE VÕLUJOOGI RETSEPTi,
mis kuluks vist meile kõigile ära ;-)

Naudi oma elu! Just sellisena, nagu see on! Kohvitassi jagu uudishimu segatakse kannutäie unistustega ja lastakse sel seista otsustavuse kausis öö aega.

Jook valatakse suurde potti, millel on tugev põhi. Vähehaaval lisatakse kuumust ja segatakse aegamööda. Ära liiga pikalt keeda, et joogi tundlikkus ei kaoks.

Lisa kiiresti rõõmusid ja usku heasse elusse. Näpuotsaga juurde tunnustust ja paindlikkust.

Armastuse ja andmisrõõmuga võib jooki julgesti ja hirmuta tarvitada ka seltskonnas. Klaasi servale pannakse päikesekarva lootuse kroonlehti...

Meie kodus juba kolmandat aastat aga kuusepuud ei ole. Ainult kuuseoksad, mis hüljatuna tänavaäärde jäetud. Ja mõned kadakaoksad, mis ma maja eest kasvavatelt põõsastelt harvenduseks lõikasin. Nad toovad meile jõulurõõmu. Suurim tunnustus aga tütarde sõbrannalt, kes arvas, et just selline jõulune kaunistus meeldiks temalegi oma koju ;-)

Eesti ja inglise keel... estinglish?

Pole ammust ilma midagi jälle kirjutanud ja joonistanud. Aga täna tekkis torisemise tuju, isegi kui kogu asja vastu on täpselt nii mitmel inimesel huvi nagu kõrvaloleval pildil (leitud internetisügavustest) :D 

Mulle sattus ette üks kommentaar Kuku raadios kuuldud vestluse kohta. Juku raadio köögilaud (80). Teemaks oli radikaliseeruv islam Euroopas, suletud põgenikekogukonnad ning sellest tulenev kiire maailma muutumine ja raju polariseerumine. Veidi juurde ka muud: radikaalsuse kiirest süvenemisest, burkadest, naiste ümberlõikamisest, vaimsest terrorismist jm. Kaasakõnelejaks Kairit Khadija Nassir - Eesti moslem, nagu teda tutvustati. Ta on üle kümne aasta Eestist eemal olnud ja päris head asja ajanud. Ainuke kurb asi oli, et ta eestikeelse jutu sisse lipsas pidevalt inglisekeelseid sõnu. Nägin teda ka Terevisioonis, kus sama asi juhtus. Mu 80+ ema ütles, et ei saanud jutust aru ja ei kuulanudki siis enam. Mis siis sellest heast vestlusest kasu on, kui on hulk neid, kes seda kuulata ei saa. Teinekord tasub siis juba subtiitrid alla panna (tavaline paljudes riikides isegi kohaliku keele jaoks, kui kõne on arusaamatu) või raadiomeestel kiire tõlketöö teha, nagu teles seda reporter proovis. Aga nüüd kommentaarist tuleneva vestluse juurde. Siin ta on, kõigile kenasti kättesaadav, kel huvi on:

Ülle: Tore on, aga nii riivas kõrva selle Eesti moslemi keelekasutus, kus vaid iga kolmas sõna oli emakeelne, ometi nimetas ennast eestlaseks! Sellega võrreldes suuorr kiirtus Anton Aleksejevile, kes "ühe ööga eesti keele ära õppis" ja oma mõtteid ka täiesti korrektses eesti keeles väljendada suutis, pealegi laheda aktsendiga (seda siis eelmises saates). K. Nassiri jutt jäi inglise keelt mittevaldavale kuulajale arusaamatuks.

Juku-kalle Raid: Ma arvan, et ta on siiski jummala tubli!

Heleriin: Ei ole mingit mõtet luua mingit pingerida keeletaju ning mälu põhjal. Tubli Aleksejev elab ikkagi Narvas, Eestis, töötab igapäevaselt ERRile. Kairit seevastu Sotimaal ja Iraagis, kus eesti keelega pole abs midagi peale hakata. Väärib tunnustamist, et ta peab oluliseks tegutseda ka Eestis, oma palgatööde kõrval tulla ning jagada oma kogemust moslemite ja Islamiga. Eks kui tal oleks võimalus rohkem käia ja pikemalt jääda, tuleks ka õiged sõnad õigel ajal meelde. Ma töötan samamoodi multikultuurses keskkonnas ning kui tuleb peale pikka pausi hakata kasutama vene keelt, siis vahel on kõvasti pusimist. Ma tahan öelda seda, et hoidke ja tunnustage inimesi, kes tunnevad Islamit (nagu ka teisi religioone ning kultuure) ning oskavad seda avada. Nende inimeste kaotus vaesestab eestlaste inforuumi ning mitmelultuurilisest dialoogist võib nii mõneski situatsioonis kujuneda tubli monoloog.

Juku-kalle Raid: Aleksejev ei ela Narvas, vaid Moskvas.

Heleriin: Oi, Ma Ei teadnud! Siis A tubli ruudus!

Mina: Kuidagi liiga tavaliseks on muutunud eeldus, et kõik saavad inglise keelest aru. Aga ei saa ju. Selline keelekasutus on puhas inimese mugavus. Küllalt on eestlasi, kes sündinud inglisekeelsesse keskkonda ja kelle eesti keel pole just kõige tugevam, kuid kes kunagi ei lase inglisekeelsetel sõnadel kõnesse sisse lipsata. Jälgivad väga, mida ja kuidas ütlevad. Või siis paluvad, et talle öeldaks, kuidas sõna eesti keeles on. Ma tean seda oma kogemusest (mu enda lapsed näiteks). Kahju, kui oma emakeel nõnda ära unustatakse või õieti ollakse lohakas. Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. Ma olen rohkem kui veerand sajandit Eestist ära olnud ja kontrollin oma keelekasutust, kui Eestis käin. Nüüd on muidugi peaaegu koomiline, kui palju inglise keelt Eestis kõnes kasutatakse. Ma hoidusin omal ajal isegi OK ütlemast :-)

Heleriin: "Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. " Sellist lauseehitust kasutas Matthias Johann Eisen oma raamatus "Esivanemate Ohverdumised" u.100 aastat tagasi.

Mina:  :-D Pean ütlema, et ma ei tunne üldse puudutatuna. Päris lõbus :-) See on see häda, kui eestikeelsest keskkonnast nii kaua eemal elada ja suhelda nende eestlastega, kelle keel on oma rada arenenud. Kõik kipub külge jääma. Või on probleem selles va internetis, kus proovid ühe näpuga telefonis kiiresti vastuseid trükkida ;-) Vähemalt inglise keelt ma vahele ei torka, kuigi oleks lihtsam. Ja minu vanaaegsest Eesti keelest saab isegi saja aastane aru või natuke nooremgi, kes pole inglist õppinud :-P
Üks huvitav asi veel. Kunagi sattusin Tartu-Tallinn bussi peal kõrvuti noormehega, kes oli 2 aastat nõuka sõjaväes teeninud. Ta rääkis eesti keelt vene aktsendiga, sest polnud saanud oma emakeeles kõneleda. Tundis sellest piinlikkust. Aga samas ei juhtunud kordagi, et ta oleks venekeelseid sõnu kasutanud. Mul on ka üks sõber, kes on pea 20 aastat eestlastest üsna eemal elanud. Tal on inglise aktsent, kuid taas kord pean ütlema, et inglisekeelseid sõnu ta vahele ei torka, kuigi oleks mugavam. Ta on üks nendest, kes lahkus nõukaaja lõpus. Kord üle pika aja Eestist tagasi tulles rääkis naerdes, kuidas ta sõbrad arvasid, et ta eesti keel on 80ndatesse pidama jäänud. Huvitav teema keeleteadlastele ;-)

Nõnda siis... Kui millestki muust kinni pole haarata, siis rünnata hoopis uue külje pealt :D Või olen ma tõesti nii kaua eemal olnud, et estinglish on täielik norm Eestis. Ja minusugused vanamutid pidagu suumulk kinni?! Huvitav... Kardan, et ma pole ilmselt veel maailmakodanikuks saanud. 

Ja enne, kui siin mõni tarkpea liiga uudishimulikuks muutub ning leiab mu blogist tõlkimata juttu, siis minu blogi on minu monoloog. Teen ja räägin nii kuis hing ihkab (kahjuks pole mu ema arvutitega sina peal, kui oleks, siis sellist apsu ei juhtuks, Tomi vanemad aga mõistavad parasjagu inglise keelt). Vesteldes võhivõõra eestlasega olen aga hoopis teise suhtumisega. Kujutan ette, et sama teeksin mõne intervjueerijaga, kui peaks selline asi juhtumisi ette tulema :D Hoidun vahel peaaegu kramplikult/teadlikult inglise keelest eemale. Kui ta just siin Torontos minu kohalik sõber pole või töökaaslane, sest siis olen lubanud enda jaoks lohakust. Töö juures aga on nõnda palju lihtsam, sest eriti nooremate puhul tekib aegajalt probleem eesti keelest arusaamisega... Teisalt on isegi nemad, minu suureks üllatuseks, väga püüdlikud. Ja võimalusel hoiavad eesti keelest kinni. Nii nagu minu lapsed, sest et kuidagi võõras on ema-isaga või ema-isa-vanustega inglise keeles rääkida :D

I rest my case nagu moodsas estinglishis öeldakse ;) 

Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.

Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Hingede päev

Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Roheline soeng

Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.

Pokemon Go

Meedia kipub avaldama kõige ekstreemsemaid juhtumeid ja liiga negatiivne olema, kahjuks. Ja see mõjutab üldist rahva arvamist. Mitu uudist on osutunud ka juba kas valedeks või on mõned naljavennad teinud videosid, mida on tõe pähe võetud (nagu Torontos metrooliinil kõndija, mis iseenesest üldse tark tegu polnud). Vähem räägitakse mängu positiivsest mõjust. Nagu minu tüdrukud ütlevad, kas parem on arvuti taga toas istuda ☺. 

Üks üle 50nene vähiravi lõpetanud naine, kellele soovitati palju kõndimist, leiab, et ta poleks sellega hakkama saanud, kui poeg poleks talle mängu tutvustanud. Ega ma isegi naljalt niisama ei kõnniks, kui koeri kodus poleks. Teine üle 80nene mängib pojapoja telefonil, lubas kohe ka endale muretseda. Tema meelest tore nii paljusid väljas näha - minagi imestasin hiljuti, kui palju noori tänaval näen, süda läks lausa soojaks. Mõni mängib lausa perega. Keegi arvas, et mängu võiks fitness rakendusena reklaamida. Soovitatud 10 tuhande sammu asemel päevas kõnnitakse kaks või kolm korda nii palju. Lisaks on lugusid, kuidas suhtlusprobleemidega inimesed justkui avanevad imeväel. Mitmed on kõvasti kaalu kaotanud! Muidugi, kui toas logelemise asemel kilomeetrite viisi kõnnitakse! Kui keegi näitabki näpuga, oh, kui kole arvutisõltuvus, siis tuleb arvestada, et vähemalt nüüd nad liigutavad end toas istumise asemel 😁 

Ja nagu mu tütred ning nende sõbrad ütlevad, siis enamus mängijaid jäävad siiski normaalsuse piiridesse, jälgides ümbruses toimuvat. Ullikesi leiduvat igal pool ja nendega võib muudes olukordades veel imelikumaid asju juhtuda. Keegi võiks statistikat teha, kui palju õnnetusi nii ja nii mitme mängija kohta ;) 

Muidugi on kahju, et ainult mingi mäng suudab meid liikuma panna, kuid kõige suurem üleüldine probleem on esiteks selles, et arvutid/telerid on meie ellu tulnud oma heade külgede kõrval ka halbadega (mängusõltuvus), mis meelitavad inimesi päevade viisi ekraani ees istuma (millele ma ei näe mingit lahendust, sest inimene on üldjuhul väga mugav, isegi Pokemoni mäng huvitab meid vast mõni kuu ning vajub siis enamuse jaoks unustuse hõlma); ja teiseks, et me oma lapsi lõpmatult kaitseme. 

Kui keeraks kella tagasi aega, mil mina laps olin (nii umbes pool sajandit tagasi). Iga vaba hetk sai õues ringi joostud. Ja lisaks tuntud mängudele oma mängusid leiutatud. Kui selle aja tõstaks nüüd tänapäeva, siis kujutan juba ette, millised pealkirjad meedias esilehel oleks... Minu mängukaaslastest on kaks oma mänge mängides surma saanud, üks neiu väga raskelt vigastada (õnnelik õnnetus võib lõpuks siiski öelda) ja teised, mina kaasa arvatud, lugematuid kordi kergemate vigastustega koju longanud. Mõni olukord minu enda lapsepõlves ajab külmajudinad peale, takkajärgi targana ei tahaks küll et oma lapsed sedasama oleks teinud :D Aga enamus meist ju kasvas üles. Loomulikult ei kirjutatud tolle aja ajakirjanduses sellistest õnnetustest. Keegi ei teinud kära, kui ohtlik õues omaette mängimine on, kuidas oleks parem, kui keegi meie tegevust kontrolliks, veel parem kui kodus istuksime ;) Sõnu ikka loeti peale, aga kes neid sõnu jõudis kõiki meeles pidada... Looduslik valik toimis. Nii nagu mu enda tüdrukud irooniliselt mainivad, kui keegi targutab, kuidas Pokemoni mängimine elu ohtu seab.

Nüüd siis on üks mäng välja mõeldud, mis paneb igas vanuses inimesi oma pepu sohvalt üles ajama, ja meil on kohe katastroof käes (ok, ma liialdan natuke, aga ikkagi...). Huvitav on muide see, et nii nagu mängu tootja on näinud Pokemoni mängude kasutajate vanust kasvamas, siis sama on juhtunud nüüd. Väga palju on 30neseid, kes nostalgitsevad esimest videomängu. Minu tüdrukud ja nende sõbrad mäletavad rohkem Pokemoni multikaid ja kaarte, mida koguti (nad mul kohe 19 ja 21). Isegi sai nende kõrvalt ju telekat vaadatud :D Peaks ka nostalgitsema hakkama ;)

Ma ütlen kohe, et ma ei kaitse ega tee seda mängu maha. Olen üsna neutraalsel seisukohal. Lihtsalt kõige negatiivse kuulmisest lõpmatuseni tüdinenud. Sest olen veendunud, et enamus mängivad täiesti arukalt. Mul on peaaegu et tekkinud hoopis mõte ise mängima hakata - kuigi mu arvutimängude mängimise isu ammu kadunud - , et sellest fenomenist paremini aru saada 😁 Eks ma annan teada, kuidas mul siis läheb :P

Kaunist jaanipäeva!

Viimaks üle väga pika aja, peaaegu ütleks et vahet on olnud paarkümmend aastat, ja ma olen jälle jaanipäeva aegu Eestis! Loomulikult põleb lõke siin palju heledama leegiga ;-)

Eurovisioonist

Oh, taevake, ei teagi, kust kohe alustada! Suuri eksperte ja teadjaid tuleb uksest ja aknast ja sealt, kust oodatagi ei oska :D Kõigepealt, taevake küll, jätke Eesti lugu rahule! Kena laul oli! Veel kenam hääl. Positiivse hoiakuga laulja. Ja kui millestki muust pole enam kirjatada, siis on vaja tema riietus ja liikumine hambusse võtta. Mõni teeb lausa oma arust andekaid paroodiaid, millele agaralt kaasa noogutatakse. Nagu oleksid need seigad üksi ära määranud, kas pääsed parimate hulka või mitte. Laul ja laulja hääl olid täiesti kõrvalised... Kurb!!!!

Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.

Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!

Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.

"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D

Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Minevik. Olevik. Tulevik?

Vaatan üle vanu fotosid ja proovin mingit korda luua. Minu lapsepõlves muidugi nii palju pilte ei tehtud kui tänapäeval. Ega meie lastestki (õnneks) alguses neid just liiga palju pole. Panen õnneks, sest kes neid jõuaks kõiki vaadata ;-)  Vanasti sai pildid kenasti albumitesse ritta seada, tänapäeval kaovad nad vaikselt aruvtimällu. Kust vast nii kergelt neid välja ei otsigi.

Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!

Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.

Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda. 

Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D  Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

Kirke töid

Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 

Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.

Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

Mis edasi peale gümnaasiumi

Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

Fabulous Fabula ehk lugemisvõimalused

Mingi aeg tagasi sattusin uue rakenduse - Fabula - peale. Õieti küll jagas keegi kena eestlane promokoodi, millega sai kuu aega Fabulat tasuta kasutada. Põhimõte on selles, et kindla igakuise maksu eest võid lugeda raamatuid täpselt nii palju kui jõuad (võid ka ette maksta kolme või kuue kuu eest, odavamalt muidgugi). 

Mis mind kõige rohkem köitis, oli võimalus lisaks eesti keelele ka soomekeelseid teoseid valida. Olen ammu mõelnud, et võiks natuke oma soome keele teadmisi raamatute lugemisega lihvida. Rootsi keelega ma ju seda teen juba. Fabula pakub tegelikult ka läti-, inglise- ja venekeelseid teoseid. Kuigi viimase puhul polnud minu meelest valik eriti suur. Peaaegu olin juba valmis ka mõne selle ette võtma :D Kuigi kirillitsa puhul läheb mul see lugemine kuidagi aeglasemalt. Harjutamine teeks loodetavasti meistriks. Tegelikult olen kõige rohkem üllatunud, et suudan rootsi keeles lugeda üsna sama kiiresti kui eesti- või inglise keeles. Soome ei valmista ka probleeme. Suur SoomeTV vaatamine juba väiksest peale pole niisama mööda külgi jooksnud :D

Veel Fabulast. Rakendust saab muidugi kasutada nii õunatoodetega kui Androidi seadmetega. Mina laadisin maha oma tahvlile. Kus ma aga enam eriti raamatuid ei loe, sest eelistan pigem lugerit. Aga kui muud võimalust pole, siis tahvel käib kah. Rakendust ise on kerge kasutada, raamatuid hea otsida teemade kaupa. Kuna neid veel tuhandeid pole, siis on lihtne midagi sobivat leida. Uued teosed tuuakse eraldi välja. Igast raamatust saab 10% enne maksmist lugeda (kui pole veel muidugi liitunud).

Nii et jäin rahule oma kuuga. Ma ei tea, kas Fabula just sama rõõmus oli, sest lugesin kuu ajaga umbes-täpselt kolmteist raamatut läbi :D Kuna mul on järjekorras mitu raamatut lugeris, siis ei kiirustanud kohe uue kuu eest raha välja käima. Leian aga, et aastas paar korda võiks ikka seda teha! Kusagil oli promokood "paabel", mis lubaks kaks nädalat kasutada. Ma pole kindel, kas see töötab. Võib ju proovida ;)

Avastasin veel ühe lugemise võimaluse, kui siin Fabula kohta googeldasin. Elisa Raamat on samasugune rakendus, aga ainult eestikeelsete raamatute jaoks. Proovida võib tasuta kahe nädala jagu. Valik on väga suur! Tundub, et suurem kui Fabulal. Aga Fabula oma kasvab pidevalt, suur pluss minu jaoks on muidugi soome keele olemasolu. Eestikeelseid saab ka Keskraamatukogu kaudu laenutada, kuigi seal pole see valik ka alagi kõige viimase peal.

Maksmine tundub Fabulaga lihtsam. Elisa puhul peaks olema vist Eesti pangakonto. Nii palju siis lugemisest. Suurepärased lahendused, eriti kui elada kaugel Eestist ;)

Tagurpidi fotosid...

Fotojaht

Sel nädalal otsime tagurpidi fotosid, eelmisel nädalal vaatasime valgusesse... Piiluge siia ja tulge osalema. Või lisage Instagramis oma fotole #fotojaht_tagurpidi

Valguse foto püüdsin kinni ühel viimastest lumistest päevadest, kui hommikul Mariga metroo poole sammusime.

Kas tuled külla...

Talv koduhoovis

Sel talvehooajal ei ole selline talvine pilt väga tavapärane olnud. Aga sain ikka ühe ära napsatud. Järgmisel nädalal peaks veel natuke lund tulema. Aga hoolimata viimase aja külmadest päevadest on juba tunda kevadehõngu. Päike särab eriliselt soojalt.

Presidendiball

Vaatasin minagi külaliste vastuvõtmise ära. Ja mõtlesin, väga viisakas ju, et peo peremees ja perenaine igaühele tere ütleb. Huvitav, mida USA president teeb. Kas annab terekätt kõigile, kui peole kutsub. Kujutan ette, et peaks ju tegema. Kuigi nii uhket pidu ta ju ette ei võta. Isegi 4.juulil, kui tähistatakse iseseisvuspäeva. Samas olen kindel, et kui neil olekski midagi sarnast, siis võetaks sealgi külaliste rõivastus ette. Nagu kõigil telerites ülekantavatel üritustel, mis enamasti küll näitlejatega seotud :)

Mina tegin ka oma ülevaate :) Ja jõudsin järeldusele, et mul pole aimugi, kuidas targad moekriitikud suudavad välja tuua ainult mõne kleidi. Minu meelest oli enamus neist väga kenad! Sain kokku üle 90 pildi tuhande foto hulgast. Ülemisele fotole ladusin ritta mõned, mis võiksin isegi selga panna. Puha mustad toonid, mille üle mu lähedased väga ei imestaks ;) Ja minu meelest oli sõdurimundris paar peo kõige kenam üldse, isegi presidendipaari kõrval, nii ma otsutasin iseenda tarkuses. Kaspar Taimsoo, Eesti sõudja, oma kaaslasega. Pean veel ütlema, et Evelin Ilvese kleidid on rohkem meelde jäänud. Aga ma arvan, et Ieva Ilves prooviski pisut tagasihoidlikumalt esineda.

Palun, siin umbes 50 kleiti, mis üks ilusam kui teine. Suur muster oli julge ja põnev! Kui kõigil muidugi sellised oleks olnud, siis vast oleks kirjuks läinud. Aga miks ka mitte kirju peopidamine :P  Lisaks valisin veel välja natuke kogukamate daamide kleidid. Kes minu meelest olid väga maitsekalt ja kenasti end üles löönud. Millegipärast kiputakse neid mitte tähele panema :D

Alumisel fotol on vasakul pool rahvrõivastes külalised. Mulle meeldib, kui tullakse nii. Või kui kasutatakse rahvuslikke motiive, nagu mõned paremal pool. Eriti meeldis paremal pool sinine kleit, mille vöö oli kootud! Haapsalu salli mustriga, nuppudega ja puha! Võtaks ka selle kleidi ;) Minu meelest võiks rohkem rahvariideid olla. Kuigi ma jätaks põlled koju, kui just need ilusti tikitud ning kaunistatud pole. Valge põlle tagant ei paista kaunid seelikutriibud välja :)

Kokkuvõttes ütleks aga, et mis tähtsust sel on, mis kellelgi seljas on. Peaasi, et on kena ja puhas :P Naisterahvana on muidugi põnev kõike vaadata, aga ma olen ammu juba proovinud kriitikanooled kõik kenasti kotti jätta, olgu see siis rõivastus või välimus või hoopis midagi muud. Välja arvatud, kui asi tõesti kriitikat väärt, näiteks liiga kriitiliste kriitikute kritiseerimine ;)

Veel tahan öelda, et mulle meeldis väga kontsert! Üks parimaid, mis aastapäeval on esitatud :)

Kõik fotod on Delfi lehküljelt. 

Magusat vabariigi sünnipäeva!

Nägin kellelgi kommidest "lippu" ja pidin loomulikult idee näppama enda tarbeks :-)  Kõige alla valged piparmündikommid, siis mustad aniisikommid ja kõige otsa sinised šokolaadimunad. Minu lemmikuks... aniisi omad.

Sõbrapäev

Päev möödus väga rahulikult. Korraks sai koertega õues käidud. Ei olnud nii külm kui eile. Eile oli kohati tuulefaktoriga -40C. Tegin väikese jalutuskäigu raamatukokku. Ja sain valmis süstikpitssüdame. Mõtelsin, et sõbrapäeva puhul peaks ikka midagi temaatilist tegema :) Kinkisin südame kallile kaasale, kuigi süda on ju ammugi ära kingitud :P