Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!
Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.
Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda.
Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)