Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.
Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!
Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.
"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D
Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!
