Invictus Games - Võitmatute mängud

Nüüd on küll omajagu aega mööda läinud, aga tahaks ikka enne aasta lõppu natuke mängudest kirjutada ja kuidas ma õieti sinna sisse sattusin. Kõigepealt pean ütlema, et ma ei saa enam tulevikus ühtegi spordivõistlust sama pilguga vaadata. Sest... olen kogenud seda, mis peaks olema omane kõigile võistlustele, või mis oli tavaline kunagi ammusel ajal. Või vähemalt ma arvan nii. Spordivõistlused peaks olema toredad kokkusaamised, kus inimesed oma oskused ja võimed proovile panevad. Need ei pea olema medalijahile üles ehitatud, kus peetakse täpset arvestust mis maa ja kui palju säravat metalli koju viib. Sest siis kaob ju ära sporditegemise rõõm. Invictus mängudes on ilmselgelt seda rõõmu veel alles. Ei tähenda, kui tubli või nõrk sa oled, ühtemoodi elatakse su tegemisele kaasa. Üsna tavaline on, et viimasena ponnistusi tegev võistleja saab vaat et suurema aplausi osaliseks kui võitja. 

Medalitseremoonial ei kuule kunagi ühegi võitjamaa hümni. Taustaks mängitakse mahedalt kõlavat Invictus mängude tunnuslugu. Sest võistlus ei käi riikide vahel või isegi erinevate sportlaste vahel, pigem käib võidukäik oma elu probleemidega ehk deemonitega, nagu ütleb üks Kanada võistlejatest, sõjaveteran, kes kaotas Afganistanis mõlemad jalad. Mängud ongi mõeldud neile, kes on sõjateenistuses vigastada saanud, ning kes spordi kaudu proovivad taastuda nii vaimselt kui füüsiliselt (nõnda palju kui seda vigastustest sõltuvalt teha saab). Mitmed riigid ei vali oma sportlasi mitte nende tulemuste alusel, vaid arvestavad, kui palju mängud nende paranemisele kaasa aitavad. Ja nõnda kõlab Invictuse hümn kõigile, kes on ainuüksi sellega, et nad üldse treenivad ja osalevad, mingeid oma deemoneid võitnud.

Nüüd ütlen veel midagi, mis tundub minulegi väga kummaline, kuid mille peale ma hiljuti äkki mõtlesin. Ma ei oleks ennast mängudele appi pakkunud, kui ma poleks vastamisi seisnud oma "deemoniga". See tähendab, kui üks kasvajapoiss poleks otsustanud minus endale kodu ehitada, siis ilmselgelt oleks ma lihtsalt oma sissetallatud elurada edasi käinud ja mängudel ainult kõrvaltvaatajaks jäänud. Äkki isegi mõnele võistlusele läinud, kuigi pead ma ei võiks anda. Aga see hetk, kui mu kiiritusravi oli eelmisel kevadel lõppenud, olin just sellises eluetapis ja meeleolus, et mingit moodi samastusin "Ringvaates" nähtud Invictus  sportlasega. Tundsin, et seal on need sõdurid, kes on suutnud iseendaga sina peale saada, isegi kui nende elu jääbki mõjutama saadud vigastused ja psühholoogiline trauma. Tundsin, et ma olen ju tegelikult palju paremas olukorras, või vähemalt lootsin (loodan muidugi endiselt, et mingeid halbu muudatusi ei tekiks). 

Mu esimene mõte peale saadet oli lihtsalt uurida, millal ja kus täpselt toimuvad järgmised Toronto mängud. Et lähen vast vähemalt neile kaasa elama, sest mu kodu on ju samas linnas. Kui siis Invictuse veebilehelt nägin üleskutset vabatahtlikuks registreerida, ei kõhelnud ma hetkegi. Kujutasin ette, et saan ehk kusagil väravas pileteid kontrollida või hoopis mänguplatsil abistada. Ega palju küsimusi ei esitatud, ainult nimi, email ja keelteoskus tuli üles lugeda. Õieti anti valik keelte kohta ning nii tore oli leida eesti keelt ühe võimalusena. Tavaliselt seda sa naljalt ei näe. 

Ühe korra siiski kõhklesin ja kahtlesin, õieti küll lõi välja minu mugav "mina", kas ikka tasub end sellega siduda, kui sain sügisel teate, et portaal on avatud ja pean täitma tegeliku avalduse. Ainult hetk vestlust iseendaga, ja manitsust "Sa ju lubasid endale!" ning mu nimi sai kirja. Kui siis mõni nädal hiljem tuli email teatega, et rohkem sooviavaldusi ei võeta vastu, kuna vaja on vaid umbes 1500 inimest, aga avaldusi on juba ligi 6000; siis mõtlesin, et eks saatus tee oma töö. Loteriis ma tavaliselt võidukas pole, aga äkki veab ja mind ikka valitakse...

Vedas nii, et kui neilt vastuse sain, siis lausa kaks. Ühes oli ära määratud teatud päevad, millal intervjuule minna. Panin end siis kenasti kirja. Tunnistan, et siin oli jälle võimalus mitte reageerida, sest neil oli ju suur valik, kelle hulgast abilisi leida. Mul oli aeg olemas, millal kohale minna. Aga paar päeva enne seda tuli hoopis teine email, milles mind paluti järgmisel nädalalõpul intervjuuks platsis olla. Nimelt tahaks nad uurida, kas sobiksin Eesti võistkonna tugiisikuks. Nüüd olin muidugi segaduses (kuigi süda tegi sees rõõmsaid kukerpalle). Kas pean mõlemale intervjuule minema või ainult viimasele. Pisut kirjavahetust, ning lõplik otsus oli, et tulen ikka tugiisiku kohale kandideerima.

Ma pole muidugi kindel, kui palju neid eesti keele oskajaid kohal käis. Vestlus läks hästi. Või vähemalt tundus nii. Põhiline küsimus muidugi selles, kas ma saaksin poolteist nädalat töölt ära ning oleksin valmis järgmised kuud umbes iga nelja nädala tagant koolitustel käima. Olin kõigega nõus. Sest puhkusega ei peaks septembri lõpul palju muret olema. Kes sel ajal õieti puhata tahab 🙂 Küsiti ka, miks ma tahan aidata. Muidugi rääkisin kena jutu, kui tore oleks oma rahva esindajatele abiks olla, kuid nimetasin ka oma kevadist arutlust iseendaga. Peale seda pidin kannatlikult tükk aega ootama. Kuna ma ei teadnud, kas ja kui palju teisi eesti keele oskajaid võis intervjuul käia, siis mõtlesin, et mul peaks päris hea võimalus olema, kui just paar väga aktiivset tegelast meie ühiskonnast nende hulgas pole. Viimaks saabus küsimus, kas oleksin nõus kohta vastu võtma. Nüüd ma juba ei kahelnud hetkegi.  Meil ei lubatud väga sellest valjusti kõneleda, sest enamus pidid saama alles suve hakul teate, kas nad on valitud. Meie pidime hakkama veebruarist kuni septembrini kord kuus koolitustel käima. Juunis tulid juba kohale ka eri riikide esindajad. Nendega saime siis kokku. Kunagi hiljem meie juhendajaga vesteldes (kelle tunneb ilmeksimatult ta naha järgi ära), sain teada, et üsna palju oli neid potensiaalseid vabatahtlikke, kelle peamine ajend oli kuningliku printsiga kokkusaamine. Need võeti küll kohe nimekirjast maha :-)

 

Sügise keskel, nädal enne võistlejate saabumist, sain varahommikul õelt teate, et ema on oma viimasele teekonnale läinud. See lõi mu täiesti sassi. Mis ma teen?! Pisarad silmas mõtlesin, et vaatan ikka üle, kas saan mõnele lennule pileti. Et olla ema ärasaatmisel kohal. Õnneks leidsin lennu üle Islandi. Mille hind ei olnudki üüratu. Nagu teiste lennuliinide puhul. Pakkisin asjad ja pealelõunat olin juba lennujaamas. Neli päeva Eestis ja tagasi jõudsin kolmapäevaks, et neljapäeval juba sportlastele vastu minna. Omamoodi oli hea, et mõtted läksid kohe teistele radadele. Teisalt olin mures, mis saab siis, kui kõik justkui kohale jõuab. Muidugi on jõudnud... Ma võin täiesti ootamatutes olukordades tunda, kuidas pisarad silma tulevad. Keegi ütles, et võtab vähemalt aasta enne kui oled päriselt leinast üle saanud. Kindlasti oleneb, kui lähedane oli teistele radadele läinud inimene.

Kirjtuamata on veel see, et organiseerisin Eesti sportlastele bussisõidu Niagarale. Sest neil oli kaks soovi, näha ära Niagara juga ja kohtuda kohalike eestlastega. Tunnistan, et pole varem kunagi mingit ekskursiooni nõnda korraldanud, aga kokkuvõttes läks väga hästi. Tänu bussijuhile, kes oli mitu aastakümmet sama tööd teinud ja jagas häid näpunäiteid. Lisaks toimetas meid just sinna, kus oli kõige lihtsam ka ratastoolis sportlastel ligi pääseda.

Eestlastega saime ka kokku. Eesti Maja kohvikus. Võtsin Mari kaasa ja viisime nad siis kahekesi hotellist metrooga kohale. Hea, et ta kaasas oli, sest osa jäid ühel hetkel maha. Lisaks pidin tunnistama, et liftide paigutus ratastoolis olijate jaoks on ikka üsna kehvalt üles ehitatud. Saan muidugi aru, sest need on alles hiljem juurde pandud. Aga sildistus võiks natuke selgem olla... 

Eesti Majja oli päris palju rahvast kogunenud. Sealhulgas ka kindral Riho Terras. Kelle käest sain tänumedali. Mis mind pisarateni liigutas. Suur-suur aitäh!

Mõlemad sündmused said teoks suuresti tänu kahele toetajale: Toronto Eesti Ühispangale ja AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised). 

Ilmad olid mängude ajal suviselt soojad, st liiga soojad! Täitsa uskumatu, kui tagasi mõelda. Kahju, et Eesti Maja kohvikus polnud korralikku jahutust. Olime nagu kilud saunas :-)

Siin väike kokkuvõte mängude ajal kirjutatust. Ma ei hakka kõike kenaks ümmarguseks jutuks sättima. Muidu ei jõua kunagi selle postitusega õhtule. Mängudega olin seotud 21.septembrist kuni 1.oktoobrini.

Hommikul kahe võistlejaga Jaaguar-Land Rover võidu- ja takistussõidule. Kus Eesti poisid jäid neljandaks. Vanem tütar tuli hotelli, kust kahekesi viisime suure seltskonna Eesti Majja kohtuma siinse rahvaga. Eesti veteranid olid väga rõõmsalt üllatunud, kui palju noori kohal oli. Ütlesin siis, et enamus minu endised õpilased, olen neid vist hästi kasvatanud :-D Hästi liigutav oli kindral Terrase poolt mulle kingitud tänumedal töö eest, mida ma ju tegelikult alles tegema hakkan. Loodetavasti ei peta ma kellegi ootusi/lootusi. 

Õhtul suurejooneline avamine. Mida oodates, sai "tagaruumides" võistlejatega niisama lobisetud. Etendus oli ja ei olnud ka... Kanada peaminister Justin Tudeau ja prints Harry said oma silmaga üle vaadatud. Paistsid kenad härrad, kes oskasid väga hästi sõnu seada ;-) Tegelikult märkasin peaaegu et pisarat kuningliku kõrguse silmis, kui teda mängude algatajana kiideti. Mäletan, et talle ei pidanud meeldima, kui sellega seoses talle liiga palju tähelepanu pööratakse... 

Sügis... aga suvekuumus nii suur, et terve suve pole nii sooja ilma näinud. Muidugi pidi siis toimuma kergejõustiku võistlused, keset kõrvetavat päikest. Istusin tribüüni asemel hoopis enamus aega võistlejate varjualuse all. Ja ajasin nendega juttu. Saades taas kord kinnitust, kui vahvad nad on! Eriti olin liigutatud ühest võistlejast, kes avas end päris palju mulle. Vanuse poolest oleks ta vabalt mu poeg võinud olla... 

Nägin seal istudes ka härra printsi ära, kes turvameeste saatel võistlusi ootavate veteranide vahel käis. Üks turvadest astus lausa meie katuse alla päikse eest varju, kui meie vastas olevad ukrainlased printsiga pilti tegid. 

Vaatasin seda etendust kõrvalt, ise samal ajal ikka kenasti ühe eestlasega juttu edasi rääkides. Sest pole ju ometi viisakas juttu katki jätta, et siis pühenduda inimese põrnitsemisele, kes ainult sünni pärast nii kõrgele tõstetud on. Korraks ristusid meil pilgud, kui pea kogu tralli poole pöörasin. Meist kõndis veel mingeid tähtsaid tegelasi mööda, aga neid ma ei tundnud. Mis pani mind mõtlema, kui mõttetu see teise inimese kummardamine ikka on :-D (juuresolev foto ei ole minu oma, pealegi hoopis tennisevõistlustelt, kus eestlased ei osalenud).
Kergejõustik, päev üks. Jaune Engel kolmas koht kettaheites. Ergo Mets jooksis 400m finaali. Eestlastest entusiastlikud fännid tõmbasid endale kohaliku reporteri tähelepanu, sest elasid kaasa kõigile võistlejatele. Tiimi kapten Margus Hoop vastab küsimustele. Ilm on meeletult soe, üle 30 kraadi. Igaüks leiab võimalusi, kuidas end jahutada. - Kuumus jätkab oma võidukäiku. Olin hommikul golfiväljakul, kust sain kalli kaasa abil kergelt tulema. Et siis koos kergejõustikustaadionile minna. Seal oli vist keegi pähe saanud, sest võistlejate ootealale sisenemisel toimus nüüd metalliotsijaga kontroll. Ootasin kuni viimane võistleja oli lõpetanud (kahjuks ei läinud tal nii nagu lootis) ja sõitsime kõik hotelli. 

Sealt jalutasin tõstmise võistlustele, kust eestlased jälle neljanda koha said. Mingi neljanda koha needus on vist peal :-) Nii vahva oli aga päeval, kui poisid mulle Eesti värvides kummist käevõrusid jagasid. Et kas mul ikka kõik võimalikud variandid olemas on.Ütlesin, et eelmisel päeval toimunud suure transpordijama pärast loobus Itaalia võistkonnaga töötanud naine oma kohast. (Natuke saan aru, sest me oleme ju vabatahtlikud, aga teisalt ei saa asju nii südamesse võtta.) Nimetasin, et vaadake ette, ma võin ju ka otsustada, et nüüd aitab. Aga nad ei tahtnud sellist juttu kuulatagi :-D

Jäin hommikul hotelli ratastooli ootama, mille eile tellinud olin. Üks eestlastest andis oma kangusele järele ja arvas, et nii on kergem. Kergem ka saatjateks, kes ei pea tema järgi ootama. Aga tooli ei tulnud ega tulnud... Uus kõne firmale, kes kinnitas, et tuleb! Lõpuks siiski läksin viimase bussiga rattasõidule. Buss oli selline õnnetu olemisega koolibuss. Aga ees sõitis politsei mootorratta seljas ning lisaks veel kaks, kes siis ristmikel liiklust sulgesid. Inimesed kõnniteedel sirutasid kaelasid, et näha, kes tulemas on 😀 Olime ainult kaheksakesi bussis. High pargis oli lausa kaks eestlasest kaasaelajat! Nii umbes kümnest tuhandest kohalikust eestlasest... 

Õhtul CN torni, kuhu oli eraldi kutse viiele sportlasele ja kahele asjapulgale igast riigist. Lisaks mõnele minusugusele abilisele. Hotellist ainult 1,5km, mis aga ratastoolis või ühe jalaga pole kerge ette võtta. Õnneks oli üks kohalik eestlane nõus aitama. Torni juurde jõudes tuli välja, et peame kõndima piirdeaia sees, mille ääres tihedalt inimesi. Kõik prints Harryt ootamas. Väga imelik tunne, osa plaksutasid vigastatud veteranidele. Mis oli armas. Aga samas oli kummaline nõnda justkui punasel vaibal olla. Peab vist eriline tüüp olema, kes seda naudiks 😉 Väike armas kogunemine suupistete ja veiniga. Mängude patroon pidas kõne ja käis siis meie vahel ringi. 

Mul oli samas huvitav vestlus Eesti võistlejaga, kel kerge vene aktsent. Nii tulihingelist eestlast naljalt ei leia! Teine põnev vestluskaaslane oli üks grusiin. Kes eelistas kindlalt inglise keelt vene keelele. Mis minu jaoks niikuinii kergem 😉 Peale seda veel kärmelt sõudevõistlustele, kus Eestile kaks kulda ja üks pronks kaela sadas. Võistlus ergomeetril oli palju põnevam kui üldse oskasin oodata! Ühe- ja neljaminuti sõit. Prints oli ka vist ära tüdinenud meie olengust ja istus ka seal 😀 

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, kui põnev on sisesõudmise võistlus. Eriti kui mitu eestlast võistlustules ja neile medaleid kaela riputati. Kaks kulda ja üks pronks! Pole paha!!!!! - 

Otse kodust High parki rattasõidule, kus ainult üks võistleja Eestist, Janno Lepik Tegin pärast temaga lühikese intervjuu. Tema heaks on loodud tahtejõu toetusüritus, et muretseda talle oma käsiratas. Ta kaotas mõlemad jalad isetehtud lõhkekehale astudes... Milline kena inimene! Ja armas naine ja tore vend, kes ka siin talle toeks on. Kodus ootavad 8-kuused kaksikud. Tõeline eeskuju, kuidas elus edasi minna, kui võiks väga kergesti oma elu üle halada...  Esimene päev minu jaoks päevade virr-varris, kus sain vara koju. Ainult imelik tühi tunne oli sees. Justkui kiirelt rongilt äkki maha astutud, kui hoog on ikka sees...

Ujumise eelvõistlused. Kaks eestlast homses finaalis. Üks neist oma suureks üllatuseks. Hommikul ütles, et ta selline ujuja, et kui teised lõpetavad, siis tema alles alustab ☺️ Tegelikult esines ta ülihästi.

Hommikul otse kodust meile suht lähedale asuvasse jäähalli. Seal peeti maha sõbralik võistlus kelguhokis. Igalt maalt kaks esindajat, kumbki erineval pool. Enamusel polnud spordialast aimugi. Mõni nägi jääd esimest korda elus. Aga peale kiirkursust polnudki nad kõige kehvemad. Mäng lõppes sõbraliku viigiga. Kahtlustan, et need mõned, kes kindlalt teistest üle pea, tegid kindlaks, et mäng just nõnda lõppeks 😉 Üks hetk tundsin end natuke tähtsamana, kui jooksin Eesti võistleja juurde, kus sain küll kinnituse, et kriimustus jalal ei tähenda siiski haiglasse sõitu ☺️ 

Õhtul ujumise finaalid. Eestlasest noormees võitis lausa kolm medalit eri aladel. Teine ja kaks kolmandat kohta ujumises. Mitte, et keegi arvet peab, aga 8 medaliga koju minna pole sugugi halb. Mul on ka tunne, et ei saa enam ühtegi spordivõistlust vaadata, ilma et mõtleks nende mängude peale. Kus sportlik ühine vaim on valitsejaks. Kus mujal näed sa seda, et viimastena lõpetajad saavad suurema aplausi kui võitjad. Kus võitjad tagasi tulevad, et innustada mahajääjat... Ma loodan südamest, et need mängud ka sellisteks jäävad. Et nad ei muutuks samasuguseks medalijahiks nagu paljud teised. - 

Mängudele sai ametlikult head aega öeldud. Kümme päeva siblimist ja sagimist, aga ma ei vahetaks seda millegi muu vastu. Nii palju kohtumisi uute toredate inimestega, nii palju huvitavaid vestlusi! Milline imeline tahtejõud ning sihikindlus peitub meie endistes sõdurites. Kindlasti kannan seda endas eeskujuna edasi! -

Ja ongi kõigi nende toredate inimeste lahkumise päev. Kuidas küll võib nii lühikese ajaga saada nii omaseks... Lausa kurb neid lennujaama kaasa minna. Sain hulga kallistusi ja kutseid Eestisse tulles neile külla minna. Eriti armas oli kollane Invictuse lipp "I am master of my fate", millele kõik olid oma nimed kirjutanud. Koju jõudes oli küll selline tunne, et tahaks sama rongi peale tagasi. Aga eks elu lähe ikka omasoodu edasi. Natuke kardan järgmist nädalat, sest siiani on mõtted muust väga hõivatud olnud. Viimastel, natuke aeglasematel päevadel, olen tundnud, et hakkan murduma. Ei saa seda leina sugugi nii kergelt kõrvale lükata... 😕 

Mõni on küsinud, miks Invictus mängudel osaleb nii vähe riike (17)... Tegelikult peaks selle üle hoopis rõõmustama, sest osalevad ju ainult need, kes on sõjateenistuses viga saanud... Selliseid mänge poleks tarviski, kui maailm ainult oskaks ilma sõdadeta üksteisega läbi saada. Aga ilmselgelt jääb see ainult unistuseks. - Sigimine-sagimine on nüüd läbi, võistlejad kodus ja hotell vanas vormis. Tunnistan, et ei osanud oodata, kui positiivselt mõjutasid mind kõik need, kellega kokku puutusin. Kindlasti muutus minus midagi... - Täitsa kummaline on pärast nii intensiivseid päevi lihtsalt olla... 

Ma tean, et järjekorras on veel hulk asju, aga ma ei kiirusta. Võtan tänast päeva päris rahulikult. Ma arvasin ka, et pühapäevaga lõppeb meie grupi aktiivne läbikäimine, need, kes me otse eri riikide võistkondadega tegelesime. Aga... võta näpust. Ei saa me üksteiseta olla. Juba hommikul tegi telefon häält, et keegi on sõna võtnud. Enamus neist, kes täna tööl tagasi, tunnetavad, kui palju parema meelega nad hoopis sportmängudega seoses tehtut jätkaks. Ma ei ole tööl, kuid kardan, et mõtleks täpselt samuti. Huvitav, kuidas ma ei tundnud ühelgi päeval, et ma ei taha kohale minna. Isegi, kui väsinud olin... 

Viimaks üks foto, kus ma printsiga koos ühel pildil, kui mind üles leiad :-D Tegelikult on fotol pereliikmed ja sõbrad, kes sportlastel toeks ja abiks.

Kui keegi ikka veel otsib, kus ma olen, siis lõpetan teie piinad. Olen vasakul üleval nurgas koos ühe saatjaga, kes on sinises jakis, minul tema kõrval must jakk. Moodustame toredalt sini-must-valge kombinatsiooni. Lippu polegi vaja ;-)