Jõulukuu juttu

Kuna täna teine jõulupüha, siis alustame juttu sellest. Või õieti, mis juttu siin olla saab... Toronto on olnud kuu aega viiruse pärast jälle palju rohkem kinni. Ja esmaspäevast läheb veelgi rohkem lukku. See tähendab, et ainult hädavajalikud asjad on lahti, muuhulgas suletakse "raua- ja ehituspoed" ning koolimajja minek lükatakse edasi. Juba kuu aega on restoranid olnud suletud, ainult tellimuste peale töötatakse. Järjest kuulen, kuidas nad oma uksi kinni panevad... Me pole tavaliselt restos käijad, aga nüüd oleme nende toetuseks ikka midagi tellinud. Ette öeldes saime panga poolt väga kena kingituse - lubaduse katta teatud summa, mis kulutatud just sellisteks tellimisteks. Ikka selle mõttega, et ühistupangana on meile kohalik kogukond ja selle heaolu väga tähtis.

Jõululaupäeval maandus Kirke meie juures koos Taanieliga. Tuli tegelikult varem, et natuke aidata. Kuigi enamus aega istus küll Mariga tema toas :-) Siiski... mingi hetk nad ikka saabusid ning koorisid kartuleid ning seadsid laua üles. Ega ametlikult ei tohiks nad just meie juures olla. Peaks kodus istuma. Aga noh, nad on nagu meie pere pikendus. Ning ei meie ega tema ei käi eriti teistega läbi. Kuusepuud pole mul juba viis aastat olnud. Ikka jälle läksin kuuseokste teed. Olin valmis lõikama meie kahelt kuuselt, mis maja ees ägedalt kasvanud on. Aga Toomas avastas jooksuringilt tormiga mahakukkunud kuuseoksi, mis olid tänava äärde minema viimiseks tõstetud. Praeguseks pean ütlema, et hea valik. hetkel on juba päris pikad kuusevõrsed hakanud kasvama. Ise olen väga rahul oma sellise lahendusega, ning mingit igatsust kuusepuu vastu pole ;-)

Kirkele tegin ka pisikese kompositsiooni okstest. Mille ta siis oma korterisse sai viia. "Annetasin" mõned oma ehted. Kaasa arvatud kohalike kanada-eestlaste looming: päkapikk ja inglike. Nad müüvad oma ehteid tavaliselt suurel käsitöönäitusel, mis sel aastal muidugi ära jäi... Inglikesi on Leena teinud juba nii kaua, kui ma mäletan (st siis kui lapsed mul siin Eesti lasteaias käisid).

Aga jõuluõhtu juurde... Ilm oli pisut vihmane ja tuuline. Olime mures, kas saame ikka minna oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Nii huvitav on näha, kui oluline see mu tüdrukute jaoks on saanud. Isegi, kui Kirke nüüd omaette elab :D Tegelikult pole me seda kunagi vahele jätnud... Ükskõik milline siis see ilm ka ei ole. Lihtsalt kõige mõnusamad on need lumised ja pakasega õhtud, kui lumi saapa all krudiseb. Igal juhul andsime ilmataadile aega ilma seada, ning asusime aga usinalt söögi kallale. Traditsiooniline sealiha, verivorstid, hapukapsad, kõrvitsasalat, natuke praekartulit ja porgandit ka kõrvale.

Sealiha puhul proovisin ära soovituse, mida tänavu ETVst nägin. Panin pekisele poolele päris palju soola ning asetasin prae 200C ahju nii umbes pooleks tunniks. Siis võtsin välja, pühkisin soola ära ja lõikusin ruutudeks - kahjuks oli praad küll kamarata, maitsestasin liha igat sorti ürtidega. Panin hulgaliselt sibulalõikusid ja natuke õunalõikusid pannile. Peale veel mõni loorberileht, ning kõik see sai küpsetuspaberisse mähitud. Lisaks veel hõbepaber ka üle. Nüüd oli ahi natuke jahtunud, nii et 130C peal seisis liha umbes 6 tundi. Enne serveerimist panin veel grilli alla natukeseks. Igal juhul väga mahlane ja suussulav praad sai! Võttis ikka aega, et õppida, kuidas õieti seda teha...

Verivorstid olid taas kord minu enda tehtud. Kuigi peaaegu et poleks teinud. Kui siis sõbranna küsis, kas saaks minu käest vorste sel aastal, sest need on siinsetest kõige paremad, siis ärkasin justkui ellu. Pidin kiiruga leidma koha, kust saaks seasooli. Avastasin üsna lähedalt ungarlaste lihuniku, kes kinnitas, et tule aga kohale, küll ma saan ka sooli. 

Poekeses nägin väga tuttavat vorstirõngast letis... No täitsa verivorst, mis verivorst :-) Naine leti taga küsis, milleks täpselt mul neid sooli vaja on. Ütlesin, et verivorsti jaoks. "Ah, hurka!" oli ta väga teadlik... Minu jaoks ei öelnud see midagi, hiljem vaatasin, et ungarlaste verivorst! Pärast uuris veel sellise häälega, et mis ma siis teistmoodi teen, kui nende oma ei kõlba. Eks siis pidin seletama, et eestlased teevad ikka omamoodi, panevad teisi maitseaineid jne. Tol hetkel veel ei osanud öelda, et nemad kasutavad tavaliselt riisi odra asemel. Ja panevad ka rohkem siseelundeid sisse.

Vorstid olid mul jälle sellised väikesed pontsakad. Toomas arvas, et tegin neid justkui tervele armeele. Aga ega rohkem vist ei tulnud, kui alla 10 kilo. Tegelikult jagasin päris palju vorste ära lõpuks. Endale jäi vast pisut üle kilo. Parasjagu jõuluõhtuks ja ehk ka näärideks. Või siis äkki jaanipäevaks ;-) Pean nõustuma Toomasega, et ühed parimad vorstid tulid, mis ma kunagi teinud olen. Ainult jändasin rohkem, sest lõikasin suitsupeekoni väikesteks tükkides selle asemel, et hakklihamasinast läbi lasta. Mis tähendas, et ma ei saanud kasutada KitchenAidi vorstide toppimisel. See lihtsalt ummistus. Nii ma siis otsisin vana hea hakklihamasina välja ning jätkasin nõndaviisi. Ainuke häda sellega on, et segu ei saa palju korraga ette valmis panna. Parajalt võtab ikka aega. Muide... vaatasin just ühte siinsete eestlaste vorstiteo videot, ning sain aru, miks minu omad teistmoodi maitsevad. Ma ikka panen väga-väga helde käega igat sorti maitseaineid sisse. Ja keeduvette panen ka soola ning loorberilehti. Khm-khm... ma olen täielikult iseõppinud tegelane. Nii et ma ei tea, mis see õige ja mis see vale on. Aga meile maitsevad minu vorstid. Isegi Toomasele, kes kinnitab, et pole mingi "verivorstlane" ehk ta ei söö neid just kahe suupoolega... aga minu omasid võib täitsa süüa.

Magustoiduks tegin ühe venelaste retsepti järgi pannakota- ja mango-apelsinitarretist ning rummipalle. Viimase puhul tulid küll välja konjakipallid. Sest ma ei leidnud kodust rummi üles. Imestasin küll... justkui peaks olema. Kuubast nagu sai kaasa toodud. Oleks võinud muidugi Toomasele tööle helistada, sest loomulikult oli lausa kaks pudelit olemas. Kui ma nüüd siin hetk tagasi heldekäelisest maitseainete lisamisest rääkisin, siis ega ma polnud brändiga ka kitsi. Hiljem arvas Kirke, et ta sõi nagu ühte shot'i ehk napsu. Nii konjakised olid need :D Apelsinitarretisele sai ka Costa-Ricast järele jäänud apelsinilikööri lisatud. Ma pean ikka meelde tuletama, et ma ei joo endiselt. Aga magustoitu panen hea meelega alkoholi :-) Selle valge osaga läks mul küll natuke nihusti. Nimelt kasutasin vanillisuhkrut, kus olid vanilliseemnepuru sees. Ja kuna ma ei vahustanud koort, siis vajusid need kõik alla ühte kohta. Pildi jaoks ma muidugi peitsin koleda musta laigu ära. Maitset see ei rikkunud.

Õhtu kulges meil omasoodu... kuni märkasime, et vihm oli lumeks muutnud. Panime kutsadele papud jalga, sest muidu on neil üsna kehv mööda lögaseid tänavaid käia ning sättisime välja jalutama. Sel aastal on tõesti väga palju valgustusi majade ja puude küljes. Mul on tunne, et inimesed on tänu viirusele proovinud natukenegi rohkem rõõmu oma ellu tuua. Võib ka olla, et paljud on reisimise või teiste külastamise asemel oma kodus. Sel aastal on ka mingi komme tulnud, et paberkottidesse pannakse liiva, ning selle sisse väikesed teeküünlad. Ning need asetatakse tee äärde. Meie maja on küll üsna tagasihoidlik... Ainult küünlakolmnurk on aknal.

Koju jõudes avasime juba kinke. Nagu ikka polnud me üle võlli läinud. Üsna praktilised kingid kõigil. Kõik paistsid päris rahul olevat. Ja ega siis polnud muud, kui Kirke sättis end kodu poole. Imelik on nõnda oma last ära saata. Tavaline oleks ikka, et ta oma tuppa läheks ;-) Aga neiu on õnnelik just nii nagu ta nüüd on. Eks ma mäletan isegi, kui kodust välja kolisime oma pisikesse Saku korterisse, siis sellest sai ikka meie kodu. Vanemate juures on tore käia, aga koju on veelgi toredam minna.

Jõulukuust veel nii palju, et alati pole kõik väga head uudised. Mari ja Kirke sõitsid paar nädalat tagasi poodi ning sattusid liiklusõnnetusse. Mari tegi vasakulepööret ristmikul, kus on mõlemat pidi kolm rida, ning veel eraldi väike vasakulepöörde rida. Ta oli muidugi ristmikul väljas. 

Kollasega peatusid kaks kõige lähemat vastassuunavööndis olevat rida (siin on kollane palju-palju pikemalt kollane enne kui punaseks muutub) ja kuna tuli juba lõpuks punane, siis oli vaja eest ära minna. Kahjuks arvas kolmandas reas üks vanem härra, et ta võib ikka veel üle risti saada. Ja nõnda nad siis seal ninad kokku panid. Kindlustus ütleb küll selle peale, et süüd on rohkem 50-50, aga päriselt ei tähenda... Kõige tähtsam, et lapsed elus ja terved ning ei mingeid põrutusi ega muud. Auto on nüüd paranduses. Imelik on see, et kindlustus väitis nagu oleks Marile antud trahvikviitung hooletu sõidu eest (recless driving). Midagi sellist ei juhtunud. Politsei tegi oma raporti ja oligi kõik. Tundub, et see punasega sõitnud mees olevat seda oma kindlustusel väitnud... Äkki oli see tal juba ei tea mitmes avarii, ning kuidagi oli vaja end paremas valguses näidata... Kui tüdrukud lõpuks koju jõudsid, siis oli Mari täielikus madalseisus. Tegin meile kõigile ehmatuse peale sooja kakaod vahukoorega. Ning Kirke istus Mariga terve päeva koos. Nii armas oli näha, kuidas nad teineteisele toeks olid. Ja ega minu kallistustest ka ära ei öeldud ;-)

Ja ega muid uudiseid väga polegi... Igatsen oma pisikese hoolealuse järele. Viisin neile verivorste koju. Aga ta oli parasjagu lasteaias. Hiljem oli väga kurb olnud, kui kuulis, et olin käinud. Tahtis siis tädi Enet "täna ja kohe". Ilmselt peame siiski veel natuke distantsi hoidma. Mitte ainult viiruse pärast. Mul on tööd rohkem kui küllaga... Vähemalt mai lõpuni, kujutan ette. Ja peale seda ka...

Lõpuks veel väike pühadeaegne tervitus, mille ühe telefonirakendusega kokku panin. Muide, siin on ka näha, et Toomase toodud kuuseokstel on lausa käbid küljes :-) 

Karujuttu

Mõni postitus tagasi tõstati küsimus, kuidas nende karudega Kanadas ikka on. Kas nad on kujuteldav või pärisoht? Jah, mis ma oskan öelda... laenates vanarahva tarkust: parem karta kui kahetseda. Õieti küll ei ole vaja hirmuga metsa minema, kuigi parem ju on, kui oskad valmis olla, ning tead kuidas käituda. Kanadas on umbes 400 tuhat musta karu (üldse umbes 800 tuhat), 25 tuhat grislikaru (peamiselt ikka läänerannikul, kokku maailmas 55 tuhat), ja 17 tuhat jääkaru (maailmas 25 tuhat). Siin tore artikkel erinevatest karudest, keda Kanada metsades leida võib. Foto on samast artiklist: A black bear rests in a tree in Port Moody, B.C. (Photo: Darren Quarin/Can Geo Photo Club)

Mustad karud on Ontarios väga tavalised (kokku pea 100 tuhat). Peamiselt elavad nad küll põhjapool ja enamasti ikka metsades, kuid eks neid eksi ka inimeste pool asustatud paikadesse. Karusid on palju, kuid tegelikult on surmaga lõppevaid juhtumeid väga-väga vähe. Alates eelmise sajandi algusest Kanadas alla 50. Enamus nendest karud, kel kiskjaloomus ülekaalu saanud. Tavaliselt proovivad nad siiski inimestest eemale hoida, või siis vahetevahel piiluda, mida me ka teeme. Grislikaru (kes on tegelikult pruunkaru üks liik, nii et Eesti karu on täitsa tema sugulane) on natuke ohtlikum. Eriti, kui satud sügavale metsa, kus tema "ainuvalitseja". Jääkaruga pole ka palju nalja. Sest iga liikuv olend on tema jaoks saak. Nii et... kui metsa minna, siis tasub ikka meeles pidada, et keegi teine on seal valitsejaks. Ning kui elu kallis, siis hoolimata statistikast, kui vähe on siiski rünnakuid ja surmasid, siis vähemalt mina ei taha muutuda üheks numbriks statistikas ;-) Ja tasub ka meeles pidada, et kui soovid ikka ise oma toidu ära süüa (eriti pikematel matkadel) ja mitte näljasena edasi kõmpida, siis on hea mõte toit ööseks turvaliselt ära panna. Ja ega metsas eriti muud võimalust pole, kui toidukott kusagile kõrgele tõmmata. Ning ei mingit toidu telki jätmist või rasvapritsmetega kaetud kampsuni selga jätmist. Lisaks ei tohi unustada ka prahti. Kõik, mis metsa viid, pead ka tagasi tooma!

Nõnda siis lood siin metsades. Imelik on see, et esmakordselt kuulsin hoiatusi karude kohta siis, kui elasime Rootsis. Õieti oli see natuke üllatav, sest Eestis me vaevalt et mõtlesime karuga kohtumise peale. Kuigi esimene karu, mida looduses nägin, oli just Eestis ;-) Mõmmi oli alati kuidagi selline hea ja aeglase loomuga loom. Mõnes vanemas jutus olin küll lugenud, kuidas talumees karuga mõõtu võttis, kuid Eesti mets oli ikka kuidagi turvaline. Natuke rohkem tekitas ehk hirmu kohtumine hundiga. Seda vist jällegi pigem vist Jakc Londoni hundilugude põhjal. Nii et täiesti vastupidiselt kunagistele ettekujutustele Kanada metsadest, kus hundid kurjalt inimesi seirasid ja piirasid, ei mõtle ma eriti hundidele, kui matkama läheme. Ikka rohkem karudele ;-) 

Kas oleme ise karu siin näinud... Jah, mina õnneks ainult autost. Aga Toomas tüdrukutega ka nõnda, et karu tuli metsaservale vaatama, kas nad ikka temaga jagavad suppi, mis lõkkel podises. Ühel hommikul ärkasime ka üles nõnda, et oksale liiga lähedale tõmmatud toidukott oli läbi tuhlatud. Kuigi arvame, et seekord oli süüdlaseks pesukaru. Nii et sellised toidukotipuud telkimiskohtadel, kuhu karu vaevalt et kuidagi üles saab ronida, on päris hea lahendus. Puuoksa puhul peab kindlaks tegema, et mõmmi ei ulatuks alt kotti kätte saama ega siis ka ülevalt oksa pealt. Põhja pool linnades ja külades pole aga karu koduaias mingi haruldus... Mis tähendab, et kõik prügikastid peavad olema nende vastu kindlustatud. Nii nagu Toronto "võitleb" pesukarudega. Muide, kõige uuemad "pesukarukindlad" prügikastid on tähendanud seda, et loomade arv on vähenenud. Kuigi on ka neid nutikaid, kes on avastanud, kuidas prügikasti ümberlükkamine õiges suunas, tähendab kaane avanemist :-)

Põhjanaabrina presidendivalimistest lõunas

Ja millest muust siis ikka kirjutada koroonauudiste vahele kui presidendivalimistest 😃 Mida ma olen ühe silmaga jälginud, sest ikkagi lõunanaabrid. Kogu selle jandi peale oskan vaid öelda, et kuidas leidub inimesi, kes ei oska rahulikult kaotust vastu võtta. Ma ei tea, kas mul on lühike mälu, aga ei teinud seda eelmine kord Clinton, ega pole vist enamasti see küsimuse all olnud. Ok-ok... pidin ikka otsima minema. Ja tuleb välja, et on küll probleeme varem olnud: aastatel 1876, 1888, 1960 (Nixon ja JF Kennedy), 2000 (Al Gore ja Clinton). Ma ei hakka täpsustama, mis ja kuidas, aga siiani on Trump küll esimene, kes enne valimiste lõppu kuulutas end võitjaks ning hakkas nõudma hääletussedelite loetlemise lõpetamist. Sest loomulikult tegutseti ebaseaduslikult tema vastu. Olime Toomasega just vaadanud ära ühe filmi tema kasvamise ja kujunemise loost, ja ma pean ütlema, ma ei imestanud. Sest just selline ta ongi. Kuna ma olen ise väga lähedalt kokku puutunud inimesega, kellel on üsna sarnased iseloomujooned, siis saan täpselt aru, mis toimub. Ning kõnnin nüüd sellistest inimestest väga-väga-väga suure kaarega mööda. 

Ainuke, mida ma imestan, et ameeriklased nii napilt talle kaotused/võidu on andnud. Kas nad tõesti ei näe, milline inimene ta on? Või kipun ma unustama, et siin müügimehelik käitumine just see õige, sest viib sind suurte rikkuste juurde. Ning miks muidu Ameerikasse nii väga kiputakse. Sest see on ju suurte võimaluste maa, kus sa rikkaks saad 😉 Ma olen ka varem muidugi siin heietanud, kuidas ma reageerin inimesele, kes mulle mesimagusat juttu tuleb ajama, ning järgmisel hetkel, kui talle ei ütlen, sulle noaga selga võib torgata. Minu instinkt on kohe justkui samm tagasi astuda, ning ettevaatlikult kuulata, mis mulle räägitakse. Muidugi siis, kui ma kuidagi kohe minema ei saa 😄 Ühte või teistpidi... eks iga riigi rahvas vääribki oma valitsejat... Mis ei tähenda, et need, kes proovivad midagi muuta sellepärast halvad oleks. Aga... äkki oleks võinud natuke paremat selgitustööd oma kaaskodanike hulgas teha... Nagu mina proovin, kui olen hingega mõne asja küljes. Võib muidugi olla, et inimesed jooksevad minust suure kaarega ümber, et mu "jama" mitte kuulata 😂

Ma mõtlesin siia mõne Trumpi karikatuuri panna, aga eks neid leia niisamagi. Sattusin ainult peale ühele, milles naerdakse selle üle, kelle poolt ta abikaasa hääletab. See suhe on ka selline, mis paneb mõtlema... Näiteks, kas Melanie jääb ikka oma mehe kõrvale. Ja kas ta näeks väljapääsu, kui Trump ei valitaks presidendiks. Lihtsalt niisama mõtted... Mis võivad täiesti alusetud olla. Ja nad on oma kodus kõige õnnelikum ja paremini läbi saav paar terves maailmas. Täpselt nii rahul ja õnnelik nagu see päikeseprillidega koer metroopingil 😉

Koroonast, mängudest ja majadest

Ja aeg muudkui jookseb... Igal pool on nakatumiste numbrid tõusmas. Ning valitsused ilmselgelt mures, mida tähendaks uus laiahaardeline majanduse sulgemine riikidele. Ontarios on hetkel ainult mõnes regioonis karmimad reeglid käiku läinud... Torontos, Ottawas ja suur ala Torontost põhja ja lääne pool (kus elab hulgaliselt indialasi, pole just kena näpuga ühe rahva poole näitamine, aga tõsiasjadele vaja silma vaadata, sest nende kultuuris on ilmselt üksteisega tihe läbikäimine väga oluline).
Nii et üksteisest eemalehoidmine on ikka aktuaalne teema. Ma olen siin püüdnud ka omaette nohistades töötada ja tööl käia, aga paratamatult liigud aegajalt teiste hulgas ringi. Ja mõnikord lihtsalt unustad. Või ei tea, kuidas käituda, kui keegi su ees koperdab...

Edmontonis lahendasid kevadel mõned nupukad tegelased küsimuse, kuidas üksteisest eemal seistes monopoli mängu mängida. Lihtsalt vaja ümber bloki joonistada mäng valmis. Edasi vast käis kõik telefoni teel. Kuigi täringu veeretamisega oleks raskusi, või oli tegemist aumeeste mänguga. Pane tähele ka Baltic Avenue on olemas 😉

Muidugist mõista on kerge nõnda terved impeeriumid üles joonistada. Aga maailm on ikka nii kergesti haavatav. Me ehitame suured uhked majad, suured uhked linnad jne jne. Aga oleme jõuetud loodusjõdude ees ja inimeste lolluse ees. Ma olen jälginud mõnda instagrami kontot, kus pildistatud mahajäetud maju. Kevadel sattusin ka sellelel lehele. Ühelt poolt on põnev pildi sisse minna, pisidetaile uurida. Kujutada ette, kuidas kõik kunagi oma täies hiilguses välja nägi. Aga samas ka kuidagi kurb, kui inimelu sealt kadunud, ning kõik hooletusse jäetud. Eks ole Eestiski küllalt selliseid maju, talusid, mõisu. Kindlasti leiduks neid, kes oleks valmis asju üles putitama, kuid... asi jääb lihtsalt raha taha kinni. Ning tegelikult, kui palju meil elamiseks õieti vaja on. Kas tõesti meeletult suuri häärbereid? 

Millega seoses läksin uudishimust uurima, kui palju üks mu jalutuskäikudel ette jäänud häärber ka maksab. Maja on olnud aastaid üsna kehvas olukorras. Minu meelest elasid selle kolmel korrusel mingid hipid 😄 Leidsin need pildid vanade Google kaartide pealt.
Natuke aega tagasi aga pandi hoone müüki (alumine pilt paremal pool on juba ehitusjärgus ja järgmine aastast 1920 või sinnakanti) ning nüüd on uuesti For Sale silt ees. Peale väga-väga suurt muutust, mille kohta pildid allpool. Hinnaks ainult umbes $3.7 miljonit. Arvestades, et lisaks tuleb maksta kõva summa ka linnale land transfer tax jaoks, siis pigem ikka rohkem, kui küsitud hind.

Kindlasti küll mitte sama palju kui mõnes muus Toronto uhkemas rajoonis. Aga igal juhul mitte nii palju kui ma valmis välja käima oleks. Isegi kui mul see raha olemas. Sest ma pigem liigun minimaja omamise suunas. Nüüd tulevad pildid müügilehelt. Ja ma ei ole üldsegi mitte kade. Proovin end sinna elama kujutada, ning kohe ei oska üldse 😉 Vaadake nüüd, kogu mets on maha võetud ning maja välja ilmunud. Kõige põnevam on kogu asja juures see, et maja on 113 aastat vana. Ja osteti enne sõda 1934.aastal ära kellegi härra Theodore Pringle Loblaws vanema poja Alexander poolt. Need, kes siin elanud või külas käinud, teavad seda nime seostada suure toidupoe ketiga (kus meiegi tihtipeale oma ostud teeme). Ja kel huvi, võib Etobicoke ajalooseltsi kokkuvõtet lugeda siit. 

Kuna ma tean, et need pildid kaovad varsti ära, kui maja müüdud, siis panen endalegi mälestuseks väikese kollaazhi siia.

Mõni võiks ju mõelda, et olen nakatunud kadeduseussiga... aga vat ei ole 😄 Muidugi on kena kõike seda vaadata, aga ma pole selline, kes tahab elada majas, mis kajab mulle vastu. Ja mille korrashoidmiseks ilmselgelt vaja kedagi appi palgata. Mul on juba praegu raskusi, kui liiga palju võõraid majas on. Mis siis veel sellisel juhul rääkida. Päris huvitav oleks teada, mida inimesed enamasit arvavad. Kas selle kohta oleks mõni statistika tehtud? Millises majas tahaks elada...

Sügiskuu kokkuvõte

Nüüd juba pea kuu aega eelmisest postitusest... Olin vist nii läbi raputatud lapse väljakolimisest... või mitte 😃 Võib-olla sain hoopis hulga rohkem aega muude asjadega tegelemiseks... või mitte 😃 Igal juhul paistab laps olevat väga rahul oma uue elamisega. Ja emme süda on ka rahul, kui laps õnnelik. Kiisu-miisu Mangost on küll kahju, et ta nüüd Kirkega on, aga eks mul siis hea põhjus end külla suruda. Et vaja kiisule tere minna ütlema. Kirke on ühte magamistuppa oma nurgakese arvutitega sisse seadnud. Ega suurt vahet pole, välja arvatud see, et vaade pole enam meie rohelisse aeda. Siia torkasin nüüd Taani arhitekti nägemuse järgi kerkivale uuele linnaosa keskusele, mis peaks tema aknast paistvale platsile kerkima (seal oleks ujula ja raamatukogu, mis mõlemad meile meeldivad). Pole muidugi kindel, millal nii kaugele jõutakse. Sest praegu alles lõpetatakse suurte teede ümberehitust. 

Minul pole eriti midagi muutunud. Tööd on ikka üle pea. Varem ootasin jõuluaega, et ehk selleks ajaks on kõigega ühel pool. Nüüd ootan järgmisi jõulusid... Koroona on ikka kõik pea peale pööranud. Kanadas polnudki hetkekski hingetõmbeaega, nii nagu Eestis inimesed pea ära unustasid, et mingi haigus siin maailmas ringi käib. Maskid on kohustuslikud, just teatati, et Ontarios vähendatakse inimeste arvu, kes võivad koos olla, sest nakatunute arv on äkitselt jälle kasvama hakanud. Kindlasti on inimestes väsimus kogu olukorrast. Vaevalt et on kedagi, kes rõõmustab... 

Lisaks mahtus meil siia vahele pisipuhkus. Kui läksin Toomasega metsa. Pea sõna otsese mõttes. Sest plaanis oli telkida kohas, kuhu pääseb ainult jala. Kaardile pilku heites paistis kogu asi väga lihtsana. Kuni me kohale jõudsime. Esiteks suutsime õigest teeotsast rõõmsalt mööda minna, sest millegipärast arvasime tee minevat kohe ranna äärest. Ühel hetkel nimetasin, et see ei saa küll õige olla. Nii et seadsime aga sammud tagasi. Mis muidugi nii väga kerge polnud nagu ma siin rõõmsalt kirjutan. Tagasi minnes põikasin metsaservale, sest tundus nagu olevat võimalusena õigele matkarajale saamiseks. Enam-vähem, välja arvatud see, et oli vaja päris kõrgest rannaäärest üles saada. Ei hakka pikalt jutustama, sest Toomas on juba kõik kirja pannud (päev 1, päev 2, päev 3). 

Kokkuvõttes pean ütlema, et see on üks raskemaid radasid, mida vähemalt mina olen ette võtnud. Kahtlustan, et koerad ka. Kohati pidime upitama neid üles või alla, muidu poleks edasi saanud. Minu probleemiks on kahjuks see, et parem puusaliiges pole just kõige paremas korras. Õnneks siiski seekord mitte nii halvas nagu mõnikord, kui ma lausa sirgel maal lonkan. Keerulisemates kohtades pidin kaaluma, millisele jalale saan päriselt raskuse panna. Ning kepp, mille Toomas kusagilt üles korjas, oli tõesti suureks abiks. Öösel ei suutnud samas kuidagi head asendit leida... Puus ikka valutas... 

Aga kõigest hoolimata oli üks imehea paus kiirest tööelust. Mul polnud hetkekski aega mõelda töö peale. Mis ongi ju puhkuse eesmärk. Siin mõni pilt rannast, kuhu autoga ei pääse. Mööda vett vast jah... Ning siis ka, kui paarkümmend aastat tagasi Suurjärvistu veetase nõnda madal, et me mööda sedasama randa koos lastega matkasime! Ka sellest kohast läksime mööda!

Ja veel üks pilt telkimiskohast, kuidas toidukotid ja muud lõhnavad asjad (näiteks hambapasta) tõmmatakse üles, et karu ega muud metsaollused neid kätte ei saaks. Omal ajal ikka oli meil nöör kaasas, et puu otsa kotid tõmmata, aga nüüd on selline kaval asi välja mõeldud.

Ja mis ma veel oskan öelda... Kui siin pea ümber nurga on selline koht, siis milleks vaja Vahemere äärde puhkama minna ;-)

Natuke korterijuttu, natuke kolimisjuttu

Viimased nädalad on mul kibekiired olnud. Eriti muidugi see kõige viimasem. Kui Kirke välja kolis. Koos kassi ja oma poiss-sõbraga. Kõik sai õieti alguse juba talvel, kui tuli jutuks, kuidas mu neiule kolimine väga südamel. Aga ega veel ei saa... sest vaja natuke raha kõrvale panna. Ta on muidugi seda väljakolimise juttu sellest ajast peale rääkinud, kui keskkool läbi sai. Et läheb koos sõbrannadega. Muidugi ehmatasid neid ära tegelikud hinnad, ning nõnda jäid nii tema kui sõbrannad kenasti emmede-isside juurde koju. Nüüd on ta aga juba kaks aastat Taanieliga vastu pidanud, ning eks ma nägin isegi, kuidas neile meeldiks ikka omaette koos olla. Selle asemel, et meie kodus või poisi ema kodus "tolgendada". Niisiis... mõtlesin asja põhjalikult läbi, panin kokku kõik numbrid ja võimalikud tuleviku kulud, kutsusin kokku perekoosoleku ning ladusin kõik välja. Et kui me kõik kaasa aitame, siis saaksime osta korteri, võttes laenu meie väljamakstud maja peale. Noored maksaksid siis mul korteri kommunaalkulud, maamaksu - jah, seda tuleb ka maksta - ning laenu. Kokkuvõttes oleks kahe magamistoaga korteri üür ikkagi väiksem kui mis parasjagu turg pakub (Torontos umbes 2700, ja meie küsime 2000). Lisaks ei maksa nad seda kellelegi võõrale, vaid hoopis perele.

Hakkasime juba talvel Kirkega kahekesi ühe kanadalasest maakleriga ringi vaatama. Mitte väga kiirustades, aga samas mäletan, et juba esimene korter, mis nägime, oleks võinud just see õige olla :-) Õnneks me siiski ootasime. Pealegi saime pärast teada, et selle eest pakuti ikka kõvasti üle (685K). Leidsime ühe, mis mulle rohkem meeldis, kui Kirkele (ta ei olnud väga rahul köögi lahendusega), aga panime ikka pakkumise sisse. Olime kolme kõige kõrgema pakkuja hulgas... Lisasime natuke juurde... ja ikka ei saanud. Taas kord pean ütlema, et hea oligi. Selle rõdu avanes otse metroojaamale, kust ka bussid välja sõidavad. Ning müra oli linna kohta ikkagi natuke valjem kui meeldis. Samas, kui uksed aknad kinni, siis ei kostnud midagi sisse. Veel oli paar, mis panid tõsiselt mõtlema, kas äkki... Kuid ühe puhul olid kommunaalkulud ikka üsna suured, samas oli ka korter suurem, sest u 30 aastat tagasi ehitatud, kui ruumiga veel ei koonerdatud nagu tänapäeval. Teise puhul oli hind ikkagi natuke kõrgem, kui ma olin arvestanud, kuigi ruumi oli üllatavalt palju, arvestades, et maja vähem kui 10 aastat vana. Kuna nägin hindade tõusutrendi, tekkis juba tunne, et pean oma numbrid üle vaatama... Ja siis tuli muidugi viirus... Samal nädalal, kui kõik kinni läks, nägin ühte korterit, mis mulle üsna meele järgi. Ja hind ka hea (ma ütlen siia vahele, et arvestasin kusagil 600 tuhande dollariga). Aga siis enam ei lastud midagi vaatama, ning kogu tegevus läks varjusurma. 

Kuu aega tagasi alustasime jälle ringi vaatamisega. Kenasti maskid ees ja vajadusel kindad käes. Ning oh, imet, samasuguse plaaniga korter, mida olin viimasena silmanud, tuli müüki. Täitsa sobivas hinnas. Läksime tipa-tapa seda üle vaatama, ning meile mõlemale meeldis see kohe. Nii et egas midagi... pakkumine sisse ning terve õhtu natuke närvilist küünte närimist, ja viimaks oli teade käes, et kui nüüd raha ka ära maksame, siis oleme korteri omanikud. Esimese hooga mõtlesin, et ei ütle Kirkele enne, kui ta sünnipäeval, aga ma ei saanud seda head uudist temaga jagamata jätta. Tänaseks on kõik paberitöö tehtud, laen käes ja noored kolmapäevast juba oma uues kodus. Mis on siiski minu ja Toomase nimel, sest... nii on igaks juhuks siiski parem. Kuna siinne kooseluseadus ütleb, kui oled aasta aega koos elanud, siis kehtivad põhimõttelised täpselt samad seadused nagu ametlikult abielus olevale paarile. Ja kuigi Kirke on oma Danieliga olnud üsna kindlalt pikemat aega paar, siis kesse neid noori teab. Tüdruk on ju alles 23. Kuigi pean ütlema, et ma olin 24, kui abiellusin ja olen ikka sama mehe kõrval :-)  

Pildid on 15.korrusel asuvast korterist, kuhu paistab Toronto kesklinn, ning rõdu paremalt küljelt ka Ontario järv. Fotod tubadest võtsin reklaamlehelt. Praegu ei näe nad nii ilusad välja. Pigem väga sassis. Väljas on näha, et käib suur ehitustöö. Hetkel alles teede välja kujundamine, aga varsti ilmuvad sinna ka teised majad. Nii et vaade muutub. Samas on maja ees kolmnurkne pargike, mis ilmselt pargiks ka jääb. Nad  on meist vähem kui 10-ne minuti jalutustee kaugusel, kusagil seal puude vahel on meie majake. Ning karate jääb lähedale, vast 15-20 minutit jalutada. Ja loomulikult metroojaam. Kõik olulised seigad Kirkele. Vist see esimene pole nii oluline, kuigi ta loodab meilt vajadusel autot laenuks saada. Oh, mis tuletab meelde, et korteriga kaasas on väike panipaik parkimiskorrusel ja lausa 2 parkimiskohta! Millest vähemalt ühe võiks proovida välja üürida mõnele elanikule. Sest on ka kortereid, kus pole ühtegi parkimisplatsi.

Noored lootsid juba teisipäeval saada kätte võtmed ja sisse kolida. Aga lõpuks kujunes nii, et viisime kohale mõned hädavajalikud asjad, kaasa arvatud madrats, ning Taaniel jäi sinna magama. Ei tahtnud enam koju minna. Kirke ütles, et soovib veel ühe öö oma voodis ja toas olla. Mis nüüdsest pole enam tema oma, vaid Mari juba teatas, et tekitab sellest endale magamistoa. Mari on meil üsna kindlalt majas paigal, sest tal on raske oma maoga (ja tuleviku madudega) kusagil üüripinda leida. Aga ta maksab meile ju üüri - selle asemel, et kellelegi võõrale seda teha, ning aitab sellega laenust kiiremini lahti saada.

Päris kolimine toimus lõpuks kolmapäeval. Kui ma proovisin samal ajal kodust tööd teha :-) Päev venis sellepärast üsna pikaks. Toomas tõi renditud kaubiku koju, kui nad olid Tga käinud IKEAs voodit ja diivanit ostmas. Aga peale seda oli tal vaja juba tööle kiirustada. Mis tähendas, et arvestades Kirke vähest kogemust autoroolis olla ning T veelgi väiksemat, siis ütlesin, mis seals ikka. Pean teid sõidutama. Ja oh, imede imet. Sain sellega lausa suurepäraselt hakkama. Kortermaja laadimisalale suutsin ainult kõrvalpeegleid kasutades täiesti sirgelt suure masina tagaots ees ära parkida. Ning pärast uuesti veel oma maja ette ka. Kuna ma olen alati maja ees autol nina väljapoole jätnud (mida teised peres ka teevad), siis on mul see harjumus sees. Toomas vahel pahandab, et ta ei näe, sest ta ei oskavad peegleid nii hästi kasutada. Mari autoga on lihtne, sel tuleb lausa pilt ette, mida Toomas millegipärast ka ei oskavat kasutada... ma ei saagi hästi aru, mille järgi ta siis pargib, vist tunde järgi :D Pildiga seoses, märkasin teist korda korterimaja juures parkides, et kaubiku tahavaatepeegli nurka tekkis ka videopilt, mis kaubiku taga toimub :D See aitas muidugi veelgi rohkem. Hiljem rendiautot ära viies surusin paar korda jõnksutades masina täiesti korralikult ühe väikese auto kõrvale, nina väljapoole. Just nii nagu ta oli siis, kui me sellele järele läksime. Kokkuvõttes olin just selle osaga eriti rahul, st võisin ise endale õlale patsutada, et hästi tehtud. Sain hakkama millegagi, mille puhul ma väga kindel ei olnud, kuidas see kõik välja kukub. Ehk võin öelda, et olen oma isa tütar, kes oli eluaeg kaugliini bussijuht ;-) Aga, kes samas mulle ega õele peale ei käinud, et me load teeksime. Tol ajal polnud see ka nii tavaline, et naised roolis oleks.

Õhtul saatis Kirke mulle teate, et on õnnetu. Aga seda siiski naljaga. Ma kujutan ette, et ta oli väsinud, kõigi pakkide ja kastide ja kottide keskel, teades, et järgmisel päeval on tal tööpäev. Ilmselt oli tal vaja tema väikest kassi. Kuid kuna mõlemad pidid olema neljapäeval tööl, siis otsustati kassi toomine edasi lükata. (Õnneks võivad seal majas olla koduloomad). Nii saaks T, kelle oli vaba päev, temaga reedel terve päeva koos olla. Et ta harjuks. Nii et kassi viisime alles neljapäeva õhtul, kui neiu mul peale tööd sisse sadas. Suutsime kortermajas üles leida, kus meie parkimiskohad on. Kõige madalamal korrusel, ehk siis kolm korrust maa alla. Ja kõrvuti. Nii et ma isegi ei vaenud oma "suurepäraseid parkimisoskusi" kasutama, sest mul ju kahe auto jagu ruumi parkida :D

Nüüd on Kirke mulle Snapchatis igal hommikul pilte saatnud. Peamiselt kassist (üleval üks, ta kirjutab mulle alati eesti keeles, isegi, kui kirjavead sees on ;-) Ta lubas, et teeb minu lohutuseks iga päev mõne pildi. Ma ei arvanud, et mul natuke kurbust sisse jääb, kui laps ära läinud. Eriti arvestades, et ise olin see, kes kogu asjale käigu sisse pani. Aga eks me harju kõigega. Ning ühel päeval on see vist täiesti loomulik, et ta elab mujal oma elu ja meie siin oma. 

Märkasin ka, et Kirke sünnipäevast jäi kirjutamata. Põhimõtteliselt oli see nüüd üks kõige suurem kingitus talle üldse ;-) Aga istusime sünnipäevast järgmisel päeval aias ja sõime tellitud hommikusööki. Ning arutasime, et peaksime tegema kombe, kus nad üle nädala pühapäeval meie juures söömas käivad. Vaatame, kuidas see õnnestub.

Sünnipäeva- ja muud juttu

Olemegi juba augustis... kui meie pere poolel rahval sünnipäevad. Maril on nüüd turjal lausa veerand sajandit. Toomas siin ohkis ja ähkis, et oh, kui palju. Ma arvasin, kui kunagi saame öelda, et laps on pool sajandit siin ilmas elanud, siis võiks vast öelda, kui palju 😀 

Kingituste ostmine on ka kuidagi nii ja naa nüüd. Neiu arvab, et ah, mis tal vaja. Kui soovib midagi, siis eks ta ostab. Samas arvas, et tal oleks vaja auto tõstmiseks mingit vidinat (mis iganes selle nimi on) ning Toomasega arutati, milliseid tööriistu veel vaja oleks. Nii et fotol on õnnelik sünnipäevalaps oma kingitusega. Lemmikloom ümber kaela, ning emme kingitud just tema maitsele vastav t-särk. Selline ta meil siis ongi... Mingist "päris" tüdrukuks olemisest pole väga jälgegi. Kosmeetikat ei oma, mina olen poole hädaga ikka ühe ripsmetushi talle ostnud. Mu tüdrukud väidavad, et nad on nagu mina. Aga, ma ju ikka värvin vähemalt silmad ära. Mis sest et midagi muud näkku ei pane. Ainult seepi ja natuke kreemi, kui nahk liiga kuivaks läheb 😊

Ma siin üks päev mõtlesin, päris esimest korda kuidagi nii selgelt, et päris lahe oleks ju olnud, kui meie kõige vanem laps - poeg - oleks ikka meiega olnud. Kindlasti oleks olnud selline Toomase kasvu. Ja loodetavasti hästi asjalik. Ning äkki oleks isegi oma pere tal, kevadel saanuks ta ju 32. Aga elus on liiga palju imelikke keerdkäike ja olekseid, mis selleks ka kipuvad jääma. Nii et tunnen rõõmu oma kahest neiust. Toomasele olen niikuinii öelnud, et vähemalt Mari on justkui poja eest ka oma maailmavaadete ja suhtumisega ja mitte millegagi jänni jäämisega. Isegi mitte heegeldamisega. Nii et hästi mitmekülgne.

Plaanisime, et äkki saaks pidupäeva puhul kuhugi sööma minna. Kuid loomulikult on see asi natuke nii ja naa. Osa restorane on lahti. Kuid tihtipeale piiratult ning õues toitlustamisega. Vaadates õue, otsustasime, et parem ikka koju jääda. Väljas kallas aegajalt päris korralikult. Peale eelmise päeva suurt tormi (siin võib näha pilte), mis raputas terve linna puud läbi, nii et polnud vist tänavatki, kus vähemalt ühte oksaraasu maas poleks olnud, rääkimata suurematest okstest ja puudest, mis tänavale pargitud autode otsa lennutati. Igal juhul, otsustasime hoopis toidu koju tellida. Mida me pole kunagi varem siin teinud. Välja arvatud muidugi pizza. Aga häda ajab härja kaevu. Lemmik hiina restoran on ikka kinni (rootsi laua moodi on ju seal toidu jagamine), kuid samas on avatud tellimustele. Kui toit kohale jõudis, siis pidime tõdema, et seda sai ikka päris korralikult ja hoopis odavamalt, kui mis me kohapeal süües maksame. Imestasime, kui kiiresti kõhud täis said, ja et kas tõesti sööme all you can eat restoranis nõnda vähe. Toitu jätkus veel vähemalt kaheks järgmiseks päevaks. Samas pole me veel väga ameeriklasteks muutunud, kes hirmsasti süüa armastavad ;_)

Koroonauudistest nii palju, et Toronto on nüüd rohkem avatud, sest haigestumisi jäi järjest vähemaks. Aga need Kanada piirkonnad, mis esialgu kiirelt asjale jaole said, näitavad haigestumiste tõusu... On ka välja hõigatud, et peame arvestama maskide kandmisega vähemalt aasta kui mitte rohkem. Ja, ei, Kanadas ei vaadata kellelegi imelikult, kui neil mask ees on. Pigem võib teatud kohtades näha kõõrdpilke, kui mask ees ei ole... 

Ma arvan, et paljud on kogu olukorrast väsinud. Mina ka... kuigi minu probleem võib olla see, et ma töötan palju rohkem kui varem. Aga teised inimesed... ilmselt kogu see teistmoodi olek, ajab inimesed närvi. Ma käisin siin portugaallaste linnaosas kasse toitmas, sest pererahvas on reisil. Ja sattusin mingi erilise riiu peale. Kaks meest karjusid portugali keeles teineteise peale. Ise istusid kumbki oma autos. Ime, et nad autoninad vihaselt kokku ei pannud :-) Üks naine läks mööda ja karjus, et me oleme Kanadas... et võtke rahulikult. Nõnda siis meie pool praegused lood...

Maskiga või maskita 2

Nõnda siis... Viimaks juhtus see, mida ma juba vaikselt oodanud olin. Aga ma olin enam kui valmis. Tulin poest välja. Mask ees ning hoidsin teistest 2 meetrit eemale. Lükkasin käru auto juurde, mask ikka näo ees. Üks naine astus kõrvalautost välja. Ilma maskita. Tõstsin kotte autosse, kui seesama naine ütles: "Oh! Oled üks nendest, kes kogu selle jamaga kaasa läheb. Sest ega maskist ju mingit kasu pole. Näed lihtsalt tobe välja." Mul oli vastus juba ammu välja mõeldud, sest kujutasin ette, kuidas midagi sellist võinuks juhtuda. "Tead, ma tõusin hommikul 39.9 palavikuga üles (loomulikult polnud mul mingit palavikku), ja ma töötan väga lähedal sadade inimestega üsna kinnises ruumis (muidugi mitte). Nii et kannan maski rohkem sinu kaitseks kui enda. Kuidas oleks, kui ma võtaks maski eest ja kallistan sind kui vana tuttavat?" Astusin sammu lähemale ja hakkasin justkui maski eest ära võtma. Ta astus sammu eemale ning taganes järgmise pargitud autode reani. Läksin talle järele, samal ajal kui ta sammu kiirendas. Panin ka kiirust juurde, mispeale ta jooksma pistis. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus. Tahtsin teda ninast tõmmata... Just nii nagu ma praegu teid oma jutuga ninapidi tõmban. Midagi sellist tegelikult ei juhtunud... Aga võinuks ju 😉 Kopeeritud sõbra ajajoonelt.

Nõnda siis... Ma postitasin selle ühes FB grupis, mis juba mõnda aega natuke varjusurmas olnud, st pole enam "vanu häid aegu", kui paljud oma arvamust avaldasid. Ning millegipärast äratas see nii mõnegi. Eriti need, kes arvasid, et kogu see koroonaasi on 1) valitsuste poolt välja mõeldud, et saavutada... mida õieti... ma ei tea; 2) vaktsiinide süü (muide hispaania gripp on ka vaktsiinide süü); 3) võimalus sisse viia 5G; 4) veel mõned asjad. Lisaks prooviti mulle selgeks teha, kui kahjulik on maski kandmine. Ning et igasuguse mölaga ei tasuks kaasa minna... Ütleks selle peale lihtsalt... tule taevas appi! Õnneks ei lasknud ma end ühestki arvamusest heidutada ning olen ja tegutsen edasi nagu alati. Mul oli ka mingi imelik tuju, kus tahtsin igale midagi vastata. Esimese hooga üsna teravalt, aga siis tõmbasin kohe tagasi. Ning jäin viisakaks. Või natuke irooniliseks. Ning lubasin ka iseenda üle naerda. Midagi imelikku on õhus, sest olles teenindaja rollis, olen viimasel ajal üha rohkem märganud inimeste suuremat närvilisust, ning palju kergemat "katki minemist". Isegi mina "läksin katki" ühel hetkel, ning ütlesin telefoni teises otsas karjuvale inimesele, et ta ei peaks minu peale karjuma, ning lõpetasin kõne. Põrgusse ja sitale saatmised ei olegi midagi ebatavalist enam... Tundud, et praegune olukord ei mõju mitte kõige paremini isegi kõige parematele meie hulgast 😉

Ma pean ka ütlema, et aeg läheb selle praeguse pandeemia ajal eriliselt kiirelt mööda. Vähemalt minu jaoks. Võiks ju mõelda vastupidist. Sest kogu elu keerleb ainult töö ja kodu vahet, ning "suursündmuseks" on poodi minek. Aga sedagi proovime ju nii vähe teha, kui võimalik. Toronto kuumus ei kutsu isegi õue istuma. Õieti on mõned viimased päevad natuke paremad siiski olnud.

Muudest uudistest nii palju, et Ontario peaks liikuma kolmandasse staadiumi, kus avatakse pea kõik kohad uuesti, kuigi igat sorti ettevaatusabinõud tuleb kasutusele võtta. Toronto peaks veel ootama. Ning mõned teised rajoonid. Maskid on kohustuslikud, ning üldiselt hoitakse reeglitest kinni. Aegajalt kuuled mõnest, kes arvab, et tal on õigus vastupidist nõuda. Ning millegipärast arvatakse, et kui nende arvamus ka sotsmeediasse jõuab, siis inimesed on nende poolt. Selles nad aga eksivad päris korralikult. Ja neist saavad järjekordsed Karenid ja Kenid, kelle peale viltu vaadatakse. Ma ei tea, mis neil peas ringi käib.

Toomas on Eestist tagasi. Peab olema kaks nädalat isolatsioonis. Me saatsime siis ta keldrikorrusele. Ning proovime distantsi hoida. Tema jaoks on muidugi kummaline, et siin asjad on nii kuis on. Sest Eestis polnud ju haigusest õieti jälgegi. Siin aga kuuled juba, et haigestumisi tuleb juurde. Statistika ütleb ka, et üle poolte on nooremad, ning neist mitmed haiglas. Mul on tunne, et vanemad lihtsalt hoiavad kõigist eemale, kuna nad on nii ära hirmutatud. Ja kuhu sel haigusel ikka karata, kui noorte peale, kes on ilmselgelt väsinud kogu asjast. Noorena ju tahad ka rohkem teistega läbi käia, otsida partnerit jne...

Oh, ja Kirke kolib järgmise kuu keskel välja (mitte sinna kõrgesse torni, hoopis kõrvalmajja). Tema ei jõua ära oodata, ja mina mõtlen, kuhu tal kiiret 😊 Aga saan muidugi aru. Lähevad koos oma poiss-sõbraga, kellega on nüüdseks kaks aastat koos olnud. Mitte liiga kaugele meist. Vast 5-minuti jalutustee kaugusele, kohe metroojaama lähedale. Oleme siin kaubelnud, et kass jääks majja, aga jääme kaotajaks. Arvan, et talle polegi nii tähtis see, kui lähedane kass on, vaid see, et mingi tuttav hing kodust kaasa tuleb 😉

Pleasant and Polite Loonie

Nõnda siis kõlab minu Kanada nimi 😄 Siit kõrvalt võib igaüks endale oma nime välja valida. Minu nime selgituseks veel nii palju, et kena ja viisakas on muidugi iga kanadalase sõnavaras väga sügavale juurdunud, ja loonie ka, sest nõnda kutsume siin ühedollarist münti, millel on siinse põhjamaise linnu loon ehk kauri kujutis - jääkaur, järvekaur, punakurkkaur on kõik siin olemas (looniele võib ka muid tähendusi mõelda, kellel aga soovi).

1.juulil oli siis siin maal kõige suurem püha. Mis küll üsna tagasihoidlikult sai sel korral peetud. Sest ikkagi koroona... Kõik üritused olid virtuaalsed (nagu näiteks see siin). Ma pean küll tunnistama, et ega ma palju neid ei jälginud. Aga mis silma jäi, oli kena küll. Õhtul oli tänaval ja ümbruses ka elu natuke aktiivsem. Või õieti tehti palju rohkem koduõuel ilutulestikke. Õnneks pole meil ükski loomadest väga kartlik nende häälte peale. Sushi ju võiks, aga ta vist ei saa hästi aru, mis toimub ning elab rahulikult oma elu edasi. Koko on vist juba natuke kurt, nii et pole ka probleemi. Kuigi varem pole ka olnud.

Kanada päevaga seoses hüppas üles ka väike video Kanada kohta. Vaatasin seda ja mõtlesin, et jah... süda läheb sees küll soojaks. Kuidagi omane ja armas on see riik. Ma ei tea ka, kui kanadalaseks ma muutnud olen, kuid sorry! tuleb küll väga kergelt üle huulte. Ka siis, kui ma näiteks Eestis olen ja keegi mulle otsa komistab või varvastel tammub 😄 Mis teeb mu tüdrukutele väga nalja, sest nad ise püüavad Eestis olles väga tähelepanelikult jälgida, et ikka rohkem eesti keeles räägiks. Nii et palun, siin see on. Võib vabalt mõelda kaasa, mida Kanada sulle tähendab 😉

Muudest uudistest on kõige tähtsam teade, et 7.juulist peavad Torontos kõik elanikud kandma maski. See tähendab siseruumides, kus rohkem rahvast. 2.juulist muutus ühistranspordil näokatte kandmine kohustuslikuks. Kui viimasega on ka välja hõiganud võimalikud trahvisummad, siis esimese puhul antakse siiski inimestele vabad käed. See tähendab, kedagi otseselt trahvima ei hakata, kuid ma kujutan juba ette, kuidas inimesed ise hakkavad pahaseid pilke mittekandjate poole heitma 😊

Kanada on ka Euroopa Ühenduse poolt kuulutatud riigiks, kust reisijad võivad neile külla tulla. Oleme oma lõunanaabritega võrreldes tõesti hulga paremas seisus. Sellepärast jääb omavaheline piir ikka veel kinni. Eks näe, kas seda tähtaega lükatakse veelgi edasi. Ontarios räägitakse ka juba 3nda etapi alustamisest ehk siis veelgi rohkem majanduse elustamisest. Samas loen pidevalt erinevatest äridest või söögikohtadest, mis on pidanud oma uksed sulgema. Lihtsalt uskumatu, kui äkki ja ootamatult on terve maailm pea peale keeratud. Ainuke positiivne külg on üürihindade kukkumine Torontos (kesklinna keskmise korteri hind on 3tuhande pealt 2 ja poole peale kukkunud). Mitte et need hinnad oleks seal, kus võiks olla, aga ikkagi midagigi... Ma juhtusin nägema Economisti lühivideot, kus öeldi, et tegelikult see Ameerika unistus oma maja omamisest pole majandusele sugugi kasulik. Ning võrdlusena toodi Shveits, kus on kõige rohkem üürikortereid, ja me teame, kuidas sellel riigil ju läheb... Vaatasin, et Eesti on ka üsna kõrgel kohal kinnisvara omamise osas. Aga rentnike puhul oleks siis oluline ka nende kaitstus. Mis olevat Sheveitsis väga reguleeritud.

Mis veel... väga soe on jälle. Ja mulle see kohe mitte üldsegi ei meeldi. Järgmisel nädalal kisub niiskusega koos kusagile 40 kanti. Paar ööd on siiski olnud jahedamad. Nii et pühapäeva hommikul tegime Mariga 9km kõnni. 10neks koju jõudes oli higimull otsa ees. Ja koerad olid valmis porilombi tühjaks jooma. Sest juba läks palavaks. Nii väga ootan vihma. Ja jahedat ilma. Kui jälle normaalselt hingata saab. Muidugi nii palju, kui läbi maski seda võimalik teha on 😉

Komplimendid ja muud mõtted

Millalgi paar kuud tagasi, kui koroonaviirus möllamas oli ning lapsed koju sundis, sattusin ühe postituse otsa, milles isa jagas oma tütre ja ta sõbranna algatust. Nad nimelt otsustasid istuda koos maja ette ning hõigata möödujatele komplimente. Nagu näiteks: Sinu pluus sobib nii hästi su koeraga kokku! Ma ei tea, kas sul on mütsi all juukseid, aga kui sul need on, siis on nad ilusad! Sa peaksid neid kingi iga päev kandma, sest need panevad su silmad särama nagu päikesel! Sinu koera nägu on peaaegu sama armas kui mis minul oli, kui ma väike olin! 

Mitte kõik ta komplimendid polnud just väga läbi mõeldud, aga vähemalt ta üritas. Ning pealegi on ta ju alles koolitüdruk. Kes koroona pärast kodus istus. Vähemalt sel ajal ei olnud ta kompuutri taga 😉

Aga... eestlastena on meil ilmselt palju raskem ükskõik millist komplimenti vastu võtta. Kuigi, äkki ma olen liiga kaua ära olnud, ning lihtne "aitäh!" tuleb sama kergelt üle huulte nagu siin Ameerika mandril. Ma ise olen proovinud välja öelda oma mõtteid, kui näen midagi kena. Kuid ega seegi pole niisama "une pealt" tulnud. Ikka see kinnine eestlane peidab end minus. Samas pani väikese tüdruku mõttelend mindki rohkem mõtlema, kas ei peaks veelgi enam pingutama. Sest need väikesed komplimendid võivad teisel inimesel päeva hoopis päikselisemaks muuta.

Seoses komplimentidega tahtsin kirjutada ka ühest teisest artiklist, mis rääkis Itaalia arstidest ja meditsiinitöötajatest. Kuidas neid ülistati koroonaviiruse kõrghetkel, ning nüüdseks on nad natuke justkui ära unustatud. Võtame või iga õhtuse plaksutamise. Kas seda enam tehaksegi? Ning ilmselt ei kujuta me kunagi ette, mida nad pidid läbi elama ja nägema. Kuidas see kõik nende hingele mõjus. Isegi, kui mõni oskab targalt nimetada, et nad ongi arstid ja peavad sellega arvestama, siis millegipärast unustatakse ära, et nad on ka lihtsalt inimesed, kellel on tunded ja süda sees. Üks asi on aegajalt elada üle patsiendi kaotust, teine asi, kui neid järjest ja järjest iga päev näed. Mingil hetkel võib-olla oled "harjunud", aga ma ei kujuta ette, kui kaua nad nii peaks töötama, et seda võiks normaalseks nimetada. Tõenäoliselt, kui oled selle sees, siis teed, mis jõuad, kuni ühel hetkel tunned, kuidas stressitase on rohkem kui üle pea kasvanud. Ja eks igal inimesel ole ka oma "valulävi". Nii et ärme unusta medtöötajaid. Meil on neid ikka ja alati vaja. Ning mitte ainult koroona ajal. (Pildid napsasin ümbrusest, kus ikka veel sellised sildid üleval on). Võib vaadata ka Paolo Miranda fotosid med töötajatest siin Instagrami kontol.

Koroonaaja kangelasteks nimetati siin ka tavalisi töötajaid, kes tagasid kõigile meile teistele, et me saaks näiteks poest toidu kätte. Selle "tänutäheks" taheti neilt Ontarios ära võtta 6 riiklikku püha. Ma isegi ei saa aru, kes sellise mõtte peale tuli. Igal juhul peideti selline ettepanek kiiresti teiste paberite alla. Loodetavasti hästi sügavale. Sest inimesed! Oleme ikka inimesed üksteisele! Ja ütleme midagi ilusat iga päev 😊

Viimasel pildil leia üles kivike, mis esimesel fotol. Ka nii võib kenasid sõnumeid edasi anda 😉

Koolilõpp

Mul viskas näoraamatus just ette, et Mari gümnaasiumi lõpetamisest sai 7 aastat ja Kirkel 5. Ja nüüd on riburada hulk lõpetajaid, kes jäävad selle pidulikust osast ilma. Mitte et kõik alati sinna kipuvad küll. Nagu olen oma tüdrukutest aru saanud, aga enamus ehk ikkagi 😉 Et midagigi erilisemaks teha, siis korraldatakse pereringis pidu ning kõik, kes soovivad õnnitleda, sõidavad siis autodel lõpetaja kodudest mööda. Maja ette võib ka panna sildi, mis kuulutab, et siin majas on üks lõpetaja (vaata fotosid). Drive-by lõpetamised ja tähistamised on siin nüüd väga moes. Toronto Eesti Kooli kauaaegne juhataja, Edgar Marten, kelle käe all minagi töötasin ja kelle käest ma aastaks teatepulga enda kätte võtsin, tähistas maikuus oma 100ndat sünnipäeva. Tema on muidugi hea näide, mida tähendab, kui noortega nii kaua koos töötada. Mäluga on tal nüüd viimastel aastatel tekkinud väikesed probleemid. Aga veel mõni aasta tagasi tegi usinalt kepikõndi, ning käis oma "pruudiga" automatkadel. 100ndaks sünnipäevaks korraldati pikk autorida (kuhu ma kahjuks ei jõudnud) ning kõik koos sõideti eestlaste vanadekodu eest mööda, kus siis vanahärra kõigile lehvitades õnnitlusi vastu võttis.

Jaaninädal

Väga soe on meil olnud. Kohe liiga soe. Mida ma ei mäleta viimaste aastate puhul. Tundub, et asi ei lähe ka sugugi "paremaks". See tähendab nende jaoks, kes ei kannata sooja 😉 Kõige suurema uudisena siin Ontarios oli muidugi luba veelgi rohkem "lahti minna". Restoranid ja juuksurid avasid uksed, kuigi muidugi igat sorti ettevaatusabinõudega (juuksuris iseenesest mõista maskid ning siis veel uksel temperatuuri mõõtmine). Ma isegi ei proovi juuksuri juurde aega saada, sest nagu olen aru saanud, on nende kalendrid järgmised kaks kuud väga tihedalt oma klintide sasipeade korrastamistega täidetud. Ontario provintsi juht, Doug Ford, ütles, et ta ei lähe ka enne juuksurisse, kui asjad korras on. Ma siis ootan tema moodi, kuigi mul on natuke lihtsam pikad salgud taha kinni panna 😃

Ja siis oli meil jaanipäev. Mille puhul sadas vihma ja oli väga soe ning niiske. Ma oleks pidanud mõned puuhalud kuiva panema, aga ei mõelnud selle peale. Mari suutis küll vihmast hoolimata väikese lõkke välja võluda. Vorstide küpsetamise jätsin siiski tubaseks tegevuseks. Ning saimegi sellise väga lihtsa eestiliku toidu, ahjukartulid vorstide ja kurgisalatiga. Mitte sellise moodsaga, kuhu ainult õli pannakse või mingit kastet. Ladusin aga hapukoort ja tilli ning väga maitsev sai. Sõnajalaõit polnud ka vaja väga kaugele otsima minna, sest sõnajalad on otsustanud meie aias oma kodu leida. Ma ei vaidle neile üldse vastu, sest nad meeldivad mulle.

Kuna mul on nüüd äkitselt kohe mitu lätlastest sõpra tekkinud, siis jagan siin nende saadetud jaanilaulu, mis sest et päev juba läbi. Me ju pühitseme koos seda tähtpäeva. Ja üsna sarnaselt.

Ma olen saanud natuke kergemalt sel nädalal oma elu võtta. See tähendab, et pole olnud tööga palju seotud. Olin küll aga ühe päeva oma pisikese hoolealusega ning siis tõin ta paariks päevaks enda juurde. Kui pidime siis koju minema, teatas, ta, et ta võikski meie juurde elama jääda. Ning kui ma proovisin seletada, kuidas ma pean tööl käima, siis ütles, kuidas talle ei meeldi üldse, kui tädi Ene tööl käib. Noh, ega mulle ka ei meeldi, eriti kui veel saab korraks hinge tõmmata ning aru, kui hea on siiski ilma suurte vastutusteta elada. Samas tean, et kui töö sisse sukeldun, siis jälle ei kujuta muud ette. Tema kurvastuseks läksime ikka koju. Ja lapsevanematele lohutuseks, eks seda juhtu ikka, kuidas lapsed mujal end palju mõnusamalt tunnevad. Sest see on vaheldus, sest "vanaemad" on palju lahkemad ning lubavad rohkem, ning meil on ka kolm looma, kellega mängida ning lõpmatuseni väljas käia (ning sooja vihmaga ja päikesega imelist vikerkaart näha), pluss madu, keda paitada, ning suur aed, kus saab punaseid sõstraid korjata. Mul ei ole lapselast, aga ta on igati lapselapse asendaja. Ja eks mina ole talle ka natuke nagu vanaema eest. (Kaks pilti ka, esimene tema kodust, kus tal on ka tegelikult kaks kassi. Voodil on minu kootud haapsalu salli mustriga päevatekk. Teisel pildil on ta meie Kokoga, kes on juba 11 aastat vana. Pisineiu on juba 4, nii et sügisel peaks kooli minema. Ütlesin oma tüdrukutele, kas nad näevad nüüd, kui väikesed nad ise tegelikult olid, kui koolis hakkasid käima.)

Minu lastest on Mari endiselt kodutööl. Ontario valitsus on kriisiolukorda pikendanud 10.juulini (ma ei tea juba mitmendat korda seda tehakse), kuigi lõpuks sai nii Toronto kui selle ümbrus ka teise faasi oma avamistega minna. Ainult mingid kaks väiksemat piirkonda on veel valve all. Seal, kus töötavad väljastpoolt tulnud põllutöölised ja kus ei pööratud distantseerumisele erilist tähelepanud (võõrtöölised tulevad enamasti Mehhikost või Lõuna-Ameerikast, ega siingi pole kerge neid põllutöölisi leida... Mis saab küll maailmast, kui keegi enam põldu pidada ei taha...)

Kirke töötab enam-vähem kolm päeva nädalas. Vajadusel rohkem. Hetkel on ta sellegagi rahul. Eks me näe, mis hakkab juhtuma, kui inimesed rohkem välja tulevad. Ontario valitsuse juht teatas juba, et ta ei muuda maske kohustuslikuks. Sest nad ei jõuaks kunagi valvata, kas neid kantakse või mitte. Aga nagu olen varem öelnud, siis iga koht (nagu terve Markhami linnake, kus Mari töökohta asub) teeb oma otsuseid. Olgu see siis regionaalselt või väiksemas skaalas. Nagu maskid Toronto ühistranspordis. Ma pean muidugi ütlema, et mask ees sooja ilmaga pole mitte väga lõbus... Üle kümne inimese ei tohiks kusagil koos olla. Trahv on kuni 1000 dollarit. Õnneks on kuumade ilmadega siiski välibasseinid avatud. Ka üks meie lähedal. Piiratakse, kui palju basseinis tohivad olla, ning palutakse jätta ka kontaktinfo, kui äkki mõni seal haigust on levitanud. Mari juba teatas, et ta eelistab aias voolikust kastetud saada 😀

Mänguväljakud on endiselt suletud. Mis teeb lapsed kurvaks. Ka minu pisineiu. Jalutada ja joosta ja rattaga sõita ikka võib. Ja natuke sporti teha, peaasi, et liiga palju inimesi koos pole. Parkides teevad samas muret kodutud, kes oma telgid sinna püsti pannud. Sest nad otsivad kohta, kus viiruse eest pageda. Ega need varjupaigad just kõige turvalisemad ole, kui rahvast rohkem koos, mitte ainult viiruse pärast... nii et miks mitte vabas õhus kodu püsti panna. Telgid on ka püsti raekoja ees. Sest igat sorti protestijad on arvanud, et milleks koju minna, kui võib kogu aeg end "nähtaval" hoida. 

Rannad on inimestele avatud, aga tähtis on üksteisest eemal hoida. Mida väga raske ju tegelikult teha. Kui kõik tahavad vee äärde. Cobourgi linnake on aga selle lahendanud omamoodi. Nad plaanivad võimalust rannaaeg interneti teel kinni panna. Seda siiski õnneks tasuta. Hotellid hakkavad ka tasapisi uksi lahti tegema. Kuigi... reisimist ju õieti ei toimu. Või oodatakse vähemalt provintsisiseselt külalisi suurlinna, sest mujale pole palju võimalust minna. Vaevalt, et ei ida- ega läänerannik Ontario või Quebeci külalisi suurt ootab. Sest neil on asjad läinud palju paremini. Vist pole enam õieti ühtegi juhtumit. Ja juba pahandavad mõned linnakesed siin Ontarios, et torontolased on neil külas käinud ning viiruse tagasi toonud... No-jah... nii see paratamatult ju lähebki.

Ostukeskused on ka lahti. Igat sorti ettevaatusabinõudega. Suunanooled ja märgid maas, mis poole liikuda ja kui kaugel üksteisest olla. Avatud ollakse ka lühemalt. Ning kui eriti vanemale elanikkonnale meeldis käia ostukeskustes lihtsalt kõndimas, sest seal on jahe ja mõnus, siis soovitatakse nüüd ainult asja pärast sinna minna. Niikuinii on parem, kui suuremas ohus elanikkond siiski nii palju kodus püsiks kui võimalik. Sellega seoses jäi silma üks artikkel, milles öeldi, et vaktsiiniga ei tarvitse üldse head lood olla. Sest see ei tarvitse suurt aidata nõrgemaid...

Nii palju siis jälle uudiseid siitpoolt vett. Olge terved!

Vana või mitte ja mida mitte mingi hinna eest uuesti ei teeks

Mis on siis õieti "vana". Vana masin, vana kulunud tekk... Vana inimene. Aga kui vana on ikka vana inimene. Numbri poolest võib juba 30 tunda vanana 15 aastasele ja 70 täitsa noor 90sele 😉 Just nõnda olen märganud siin meie pisikeses pangas mitme generatsiooniga kokku puutudes. Aga tegelikult? Mina igal juhul olen avastanud, et mida vanemaks mina saan (ja mul on ainult mõned aastad 60neni jõudmisel), seda rohkem saan aru, kui palju see ennast "vanaks" pidamine on inimese enda peas kinni. Või on see pigem küsimus selles, kui palju suudad uuega kaasas käia. Ja ma ei ütle noortega sammu pidada, sest ega need noored ka vahel väga kangesti sammu ei pea 😉 

Ma olen vist mõnes mõttes natuke erand. Ja hoian oma suu kenasti kinni, kui mõni räägib, kuidas lapsed on tehnika vallas palju nutikamad. Muidugi on. Aga ma arvan, et ma olen ka üsna tark (või õieti olen selles osas tark, et kui ma vastust ei tea, siis lähen internetimaailma seda otsima). Veel natuke aega tagasi tulid nad pigem minu juurde oma küsimustega. Mari on kindlasti meie peres praeguseks muidugi kõige nutikam selles vallas. Sest ta töö on ju arvutitega seotud. Minu jaoks on aga lahenduse leidmine omamoodi väljakutse. Nii hea tunne on, kui suudan ise mingi keerulise asjaga hakkama saada. Või on küsimus hoopis selles, et olen harjunud üsna väikesest peale ISE toime tulema 😊 Ma olen väga halb abi paluja, kui seda on vaja inimese käest küsida. Palju lihtsam on leida üles erinevate programmide HELP nupp. Mõnele jääbki vahel vale arusaamine, et mu aju on tarkust täis. Aga tegelikult ei ole, saladus peitub ainult selles, et õigest kohast õige asi üles leida. Ühte või teistpidi, ei ole mul tunnet, et oleksin kuidagi ajale jalgu jäänud. Mul on pigem kogu aeg uudishimu, millega jälle välja on tuldud. Ning ma pean kõik (või vähemalt osa) järele proovima. Meenutuseks mõne aasta tagune noore sugulase südamest tulnud imestamine, millised rakendused mu telefonil olemas olid. Mis ei tähenda, et ma neid kõiki aktiivselt ka kasutamas olen. 

(Esimene foto on 80ndate alguspoolest, kui sain pisikese täditütre tütre vaderiks. Sama neiu oli "natuke" aega hiljem meie tüdrukute eest hoolitsemas, kokku lausa kolm aastat. Proovisin tehe monokroomsest pildist värvilist. Mis võib-olla tõesti muudab foto elavamaks. Ja mustvalge foto väga punaste huultega - ma muide ei värvi endiselt huuli ega pane põsepuna - on muidugi Snapchatiga tehtud. See on olemas, sest muidu ei saa Kirke käest eriti teateid ega fotosid, kui ta näiteks kusagil reisimas on. Ja sellega on vahel tore mängida koos pisikese hoolealusega.)

Oh, ja veel üks asi... mu laste parimad sõbrad on ka minu sõbrad. St sotsiaalmeedias. Ja enamus juba kooliajast (just näoraamatus). Uurisin hiljuti, kas nemad on mõne oma sõbra vanemaga internetisõbrad. Vastus oli ei... Kirke ütles, et ta saab ühe emaga väga hästi läbi, aga tema polegi sotsiaalmeedias ja siis nimetas, et sa oled lahe ema. Ja seda tunnetavat ka tema sõbrad. Huvitav tähelepanek minu meelest. Ja mida see siis tähendab. Et ma polegi veel suureks kasvanud? Ja kui asjad samas taktis lähevad, siis ma vist ei kasvagi 😄 Aga... ma olen ju siin varem välja hõiganud, kuidas ma tunnen end lastega suheldes palju mugavamalt. Ja ma ei karda nendega "klouni" mängida. Või oma "täiskasvanu imagot" kaotada või midagi sinnapoole.

Aja möödumisega seoses kuulsin hiljuti huvitavat küsimust: mida sa mitte mingi hinna eest uuesti ei teeks. Üks ütles, et ei läheks kunagi Berliini tagasi. Teine arvas, et ei sööks mingit toitu. Ei suitsetaks, ei sööks liiva, ei paneks aukudega sokke jalga jne.jne. Ja ma jäin mõtlema, mida mina ei teeks. Esimesena tuli kohe meelde kiik-karusell. Ma ei läheks kunagi uuesti ühegi karusselli peale 🙂 Ainult halvad mälestused on sellest. Samas on mu tüdrukud vist Toomase "kõhu pärinud". Nemad kiiguks või karussellitaks ükskõik mille peal. Siis võin mõelda veel mitme setme asja peale, mille puhul olen endale mõttes öelnud, et peaksin teistmoodi käituma. Aga käitun ikka omamoodi. Ja ma ei pane enam valgete riietega punast värvi asju pesumasinasse. Võttis tükk aega, et roosat värvi jakist välja saada. Ja nüüd ei tulegi midagi enamat korraga meelde, mida veel ei teeks... Võib vabalt pea tööle panna ja aidata kaasa mõelda 😉

Natuke ikka koroonauudiseid ka. Kuidas ilma saab. Nakatunuid on Ontarios nüüd enam-vähem alla 200 päevas olnud. Enamus ju siin Toronto ümbruses. Mis on linnast väljaspool elavad inimesed natuke närvi ajanud. Sest suvega tahavad ju torontolased minna põhja poole oma suvilatesse. Pidi lausa nõnda olema, et kui kohalikud näevad võõrast numbrimärki, siis näiteks kriibivad auto ära või teevad muud pahandust. Ega nad ei hooli, kes millal juba seal kohapeal on. Nagu mõned USAst siia jäänud kahe kodu omanikud. Nad pole lihtsalt Ameerikasse tagasi läinudki. Kodanikuna ju saaks, aga ilmselt tunnevad nad siin siiski turvalisemalt. Sest nagu ühest artiklist lugesin, siis lõunanaabrite juures pole tegu mitte viiruse lainega vaid tsunamiga. Mis lihtsalt tuleb ja tuleb ja ei näita vaibumist. Eesti ja Euroopa näitajad on hulga paremad. Piir USAga on kuni 21.juulini kinni viimaste otsuste põhjal.

Torontos ja ümbruses on ikka veel juuksurid ja restoranid kinni. Vaatame, mis järgmine nädal toob. 2.juulist peame ühistranspordis kohustuslikus korras maske kandma. Mida praegu juba paljud teevad. Enamus poode nõuavad ka seda (mõni paneb isegi ajalimiidi, kui kaua võid nende poes olla). Ontarios maske siiski kohustuslikuks ei muudeta. Tegelikult ollakse siin üsna ettevaatlikud. Ning isegi kui asjad justkui võiks paremini olla, siis keegi ei taha lubada mingeid suuremaid kontserte, spordiüritusi või niisama kogunemisi. 1.juuli Kanada päeva pidustused on ka juba suures osas veebimaailma viidud. Ja see on ju peale jõulude üks kõige suuremai üleriigilisi pidupäevi.

Mina proovin järgmine nädal natuke lebomalt võtta, sest kirjade järgi olen puhkusel. Mis jätab ikka veel päris mitu nädalat (mu nädalad on ametlikult ju neljapäevased), mille peaks välja võtma... Ega täpselt ei tea, kust seda aega võtta, et puhata 🤔