Sudokud ja ristsõnad

Käisin nädal tagasi Tartus (st ikka Torontos, aga Tartu College'is), kus kohal külalised Eestist. Üks on suur ristsõnade koostaja ja toredate lasteraamatute autor Tarmo Tuule (kes on ka Eesti lauamängu looja) ning teine sudoku maailmameister (õieti küll seekord hõbemedalimees) Tiit Vunk (kes vabal ajal siiski ametniku tavatööd teeb). 

Kui paljud meist on õieti mõelnud, kes täpselt koostab ristsõnu või kust tulevad sudokud. Tänapäeva noor võiks kohe öelda, et arvutid suudavad selle ära teha, ning loomulikult AI. Ning tõesti suudavadki, kuigi nagu spetsid nimetasid, siis saavat isegi sudoku puhul kohe aru, et inimese käsi pole seal mängus olnud. 

Kujutan ette, et ühendades ristsõnad lisaks eesti keelega ja meie kultuuriga, on arvuti koostatud tulemus üsna nadi. Nii et mõned töökohad on veel tõenäoliselt päris pikalt turvaliselt olemas. Kuigi... kui palju on neid vaja, on juba iseküsimus ;-)

Huvitav fakt veel. Kui Kanadas ja paljudes muudes maailmanurkades on kasutusel klassikalinee ristsõna, kus ruudustik ees ning küsimused all reas, siis Eestis eelistatakse juba ammu skandinaaviapäraseid lahendusi, kus küsimus on peidetud ruutude sisse. Kuigi sel puhul peab koostaja olema väga nutikas, et mõne sõnaga oodatud lahenduse jaoks vihje anda. Saime ka teada, et nii Soome kui Rootsi pidid vägikaigast vedama, kumb täpselt sedatüüpi ristsõnad välja mõtles.

Mina muidugi küsin hoopis, kust ristsõnad üldse alguse said :-) Tuleb välja, et millalgi 19.sajandil Inglismaal koostati neid üsna algelisel kujul. Esimene trükitud mõistatus ilmus aastal 1913 New York World väljaandes. Koostajaks 1890ndatel Ameerikasse läinud briti kodanik Arthur Wynne. Sealt edasi mõeldi 30ndatel välja lauamäng Scrabble. Üldse olevat päris raske leida antikvariaadist väljaantud ristsõnu. Samas napsasin pildi mõnest, mis meile vaatamiseks toodud ja mille lahendamine oli ammusel ajal pooleli jäänud. Eks enamasti lahendati ära, nii palju kui osati, ning sealt rändasid need tulehakatiseks.

Mina ise olen ristsõnu natuke ikka lahendanud, kuid põhiline aeg jäi ikka 80ndate lõppu. Kanadas pole ma nendega rinda pistnud, välja arvatud, kui Eestist mõne kaasa tõin. Nüüdki veetsin peaaegu terve eilse õhtu ristsõnadega, mis loengult kaasa sain. Päris tore oli oma peakest vaevata, kuigi mõnes asjas jään korralikult jänni, sest pole nii kodus kõigega, mis Eestis toimumas või toimunud.

Olen mitu aastat pea iga päev mänginud Wordscapes mängu telefonil, kus etteantud tähtedest on vaja sõnu moodustada. Alguses oli ikka päris raske, kuid ajaga lähed osavamaks. Tihtipeale märkan, et kui olen väsinud, siis ega nii kergesti ei taba võimalikke sõnu ära. Nad on mingeid ekstra vidinaid juurde lisanud, et meelitada rohkem mängima, ning raha ka kulutma :-) Kuna mulle samas mäng väga meeldis, siis käisin ühel hetkel raha ka välja, et reklaamid üles ei hüppaks. Õnneks pole see tellimisega seotud, nagu mitmed rakendused nüüd järjest välja tulevad.

Sudoku mäng on mul ka telefonis, kuid ainult mõned kuud. Mingi aeg mängisin, aga millegipärast tüdinesin. Kui Kirke ütles, et tema mängib, siis otsustasin ise ka tagasi selle juurde tulla. Arvestades, et kõige kiiremad lahendavad sudokut sekunditega, siis mul on pikk tee ees. Kiireim olen olnud oma kuue minutiga :-) Samas eks sõltu ka sellest, kuidas numbrid ette antud. Ma olen ikka alagja tasemel. Kui sudoku meister Eestist rääkis, kuidas ta enam ei "loe" numbreid, et vaadata, mis puudu on, vaid "näeb" kohe ära, siis pidin kaasa noogutama. Olen sama hakanud enda juures märkama. Üks-kaks, vahel kolm numbrit reast või kastist taban kiire peale vaatamisega. Nii et hoidke ette, tulevane maailmameister on seemne idanema pannud ;-)

Kringlid 2

Olen nüüd pisikest näppu pidi veetud kringlimaailma. Mitte et ma just sellest suurt äri ootan, aga kui küsitakse, siis olen palju paremini valmis taigent kerkima panema. Kuna ma tundmatutele kõnedele ei vasta, siis tegin kiiresti hoopis gmaili konto: eestikringel. Ma vist ei saa väga originaalusega kiidelda :D

Olen suutnud lõpuks enda jaoks välja kujundada retsepti, mille puhul tean, kuidas tainas käitub, ning tean umbes, kui kaua kõik aega võtab. Siiani ei olnud kunagi täielikult rahul, mis sest et tulemus maitses hea. Mu pere ei saanud kunagi aru, miks ma nii rahulolematu kogu aeg olin. Pagari moodi olen ka valmis varakult ärkama, et õigeks ajaks kõik valmis saaks. Õnneks ei ole ma seotud mingi 9-5 tööga. Nii et jõuan une tasa teha küll. Ja ei tasu veel retsepti küsida, las jääda hetkel "firma saladuseks" ;-)

Eile küpsetasin kaks kringlit Eestist külas olnud välisministri vastuvõtuks. Kindlasti ei ole minu kringlid väga traditsioonilist laadi, milles ainult rosinad ning mis minu meelest lihtsalt magusad saiad. Mina panen erinevaid täidiseid sisse ning palju kardemoni. Kuigi eks võiks ju safraniga ka teha, kuid kõik on maitse asi, ja siin lähtun täiesti enda maitsest :-) Samas kaneeli-pähklikringel on vast kõige rohkem kindla peale minek, kuigi pean tunnistama, et mulle meldib, kui sees on juustu-küüslaugusegu (vaata kõrval pilti, tegin pika saiana, sest nii oli lihtsam transportida, ning ümmarguse kringli kujul all). 

Juhtumisi sain tänu ühispankade päevale tavapärast kringlit (ühe lätlasest pagari toode), ning minu pere arvamine oli, et nad eelistavad loomulikult minu oma. Ega mis neil üle jäigi öelda, sest äkki ma muidu kodus enam ei küpsetagi. Ning nii Toomas kui Mari on väga maiad selles osas. Hetkel on nad lausa väga ära hellitatud, sest olen kodus oma retsepti trimmimisega päris mitu tükki valmis vorpinud.

Omamoodi hea tunne on see taignaga jändamine, seda sõtkuda (kuigi alguses kasutan ikka masinat) ja tunda, kuidas ta minuga justkui kaasa elab. Tabada hetke, mil tead, et jahu pole rohkem vaja lisada. Muidu on tulemuseks üks raske ja tihke käkk. Koogi küpsetamine on hoopis midagi muud. Kui oled kõik ained õigetes kogustes ja õiges järjekorras kokku seganud, siis palju enam viltu ei saa minna. Pärmitaignaga on omamoodi kergem, aga samas võib tulemus ettearvamtu olla. Eriti kui näiteks pärm sinuga koostööd ei taha teha. 

Siinjuures pean ütlema, et olen Kanadas alati kuivpärmi kasutanud, sest teist lihtsalt pole saadaval. Kusagil poola või ukraina poes, jah, aga selleks ei hakka ma ka iga kord sinna kohale sõitma. Tavalise saiataigna sisse, mis öö läbi kerkib, võib kuivpärmi niisama sisse raputada, sai kerkib nii mis mühiseb. Kringlitaigna jaoks panen pärmi siiski sooja piimaga lahustuma, või peaks ehk hoopis "elustuma" ütlema :D Mõni paneb ka suhkrut juurde, aga minu meelest täiesti mittevajalik. Äkki saavadki need pärmipoisid korraga liiga palju head liiga suures koguses.

Kringlitaignasse läheb veel toasooja võid, aga ka natuke õli. Osa piimast asendan keefiriga. Kõik aitab kaasa, et kringel kauem pehmena püsiks (kui midagi muidugi veel alles jääb). Olen lisaks hakanud valmis küpsetist suhkruveega pintseldama. Just nii nagu ma kunagi ema õpetuse järgi tegin. Ma ei teagi, miks ma vahepeal selle sammu ära jätsin.

Ja siin on üks mu viimastest üllitistest, erinevates astmetes. Tuhksuhruga pole ma kokku hoidnud ;-)

Vanad fotod uues kuues

Vahel jääb mul ette fotosid, mille kvaliteet pole eriti kiita. Mõned lausa mu enda omad ;-) Aga siin on üks, mis postitatud FBs (allpool) ja mis millegipärast haaras mind endasse. Neiu silmad on kuidagi nii erilised, vaatavad teadjana sulle otsa ja lausa puurivad sinust läbi. Ning ma mõtlesin, kui kergesti saab selle näo tuua tänapäeva, isegi kui soeng ja riietus vanaaegne. 

Loomulikult pidin proovima tema portree selgemaks teha, sest ega neist programmidest eriti puudus pole, mis teevad pool tööd sinu eest ära (vaata esimene foto). Lisaks on olemas rakendused, millega on veelgi toredam mängida, sest saad muuta kõike muud alates taustast ning soengutest, rääkimata meigist ning riietusest.

Ma ei teagi, mis see on, mis paneb mind süvenema nendesse vanadesse piltidesse, kus inimesed ise on ju minu jaoks täiesti tundmatud. Proovin pugeda nende hinge ja mõtelda nende mõtteid. Nii nagu ma mõnda majamuuseumi külastades katsun end panna endiste elanike kingadesse ning hetkeks sukelduda nende ellu. Ma olen ju Luxebourgi ühes tühjas lossisaalis lausa mõned valsisammud teinud. Kui kusagil kaamerad üleval olid, siis valvuril võis olla väga lõbus mind vaadata, ning õhtul söögilauas rääkida kiiksuga turistist :D Aga ma usun, et minusuguseid on veelgi, eks?!

Foto naisest, kes sündis 15.juunil 1886 ja suri 3.veebruaril 1971. Frances (Frannie) Virginia Lee Harrisel oli kokku lausa kaheksa last, kellest kõige viimane lahkus manalateele aastal 2006. Foto ise on tehtud umbes 1903, kui ta pikk elu alles ees. Võime ainult ette kujutada, milline see täpselt oli. Ega eelmise sajandi alguses asjad sugugi kerged polnud, kui just varakamast perre ei sündinud või sattunud. Mõlemad sõjad tuli üle elada, ja kuigi USA pinnal otseselt sõda ei käinud, siis nii nagu nüüdki näha, siis suuremad konfliktid, kuhu riigid on kaudseltki kaasa haaratud, mõjutavad meie eluolu. Teine foto on leitud näoraamatust, kus ta on vist mitu tiiru erinevatel seintel ära teinud. Ning ma ei imesta, sest see pilt on tõesti lummav.

Ja siin siis mõned variandid, kuidas ta võinuks näha välja, kui elaks rohkem kui sada aastat hiljem. Ehk näeb just nõnda mõni tema lapselaps või lapselapselaps välja :-) Mulle endale meeldib kindlasti see patsidega foto, milline sulle?

Ja peaaegu oleks unustanud Barbie versiooni :-)

Reis Rootsimaale 5 - Stockholm

Nüüd olen ma viimase päeva juurde jõudnud. Olime Visby sadamas juba imevarastel tundidel, kuna praam, millega pidime päev varem tagasi "purjetama", oli katki läinud. Ärasõit sai suuresti teoks tänu meie reisijuhile, kes ilma ühegi südametunnistusepiinata (või ehk siiski endale aru andes, mis teeb) istus oma järjekorranumbrist hoolimata, väikest segadust ära kasutades, sadamahoones teenindaja ette ning keeldus sealt lahkumast, enne kui meie tagasisõit paigas pole. Arvestades, et ta oleks ette pääsenud ei tea millistel öötundidel, ning suure tõenäosusega oleks meie lahkumine veel mõne päeva võrra edasi lükkunud, siis lõpp hea, kõik hea. Isegi kui on vaja hirmvara silmad lahti teha, peale seda, kui oled ainult mõne tunni saanud neid kinni hoida.

Stockholmis olime arvestatust muidugi hulga varem kohal. Mis tähendas, et saime etteplaneerimata bussiekskursiooni ning vaba aega vanalinnas kolamiseks. Aga... kui ma bussist välja astusin, sain aru, et ma ei käi mitte ühtegi sammu. Ma olin ilmselt kuidagi väga halvasti istunud, sest puus ei andnud üldse liikuma. Saatsin õe tema lapselastega linna peale, palvega mulle valuvaigisteid tuua (märkus mulle, et need võiks alati nüüdsest kaasas olla), ning jäin kuningalossi ette madala posti najale toetudes paigale. Oli küll väga kurb minu jaoks. Välja arvatud, et nägin ära mingi vormis tegelaste paraadi (mul pole aimugi mis puhul see toimus). Proovisin siis aegajalt jalga liigutada, et see "üles äratada". Kuni ühel hetkel tundsin, et oh, õnne! ma saan jälle astuda. Milline kergendus! Kes küll oskaks ära seletada, mis mu sees toimub - mul on küll mingi ametlik diagnoos ka, mida ma täpselt ei mäleta :D Ma tean, ma tean, mind ootab ees ilmselgelt ühel päeval puusavahetus. Aga ma olen ka natuke kangekaelne, ning proovin seda ikka edasi lükata (arsti soovitus). Samas mitte liiga kaugele, kuni mulle öeldakse, et mis see vanamutike uue puusaga tegema hakkab :-)

Aga jätame selle tervise üle kurtmise. Liikuma ma sain, ning nõnda ma siis jalutasin, hästi ettevaatlikult sammudes, mööda vanalinna tänavaid. Ühest poest ostsin sünnipäevakingi õele (seal rääkisin rootsi keeles ning jutu see nimetasin, kuidas Kanadas on tore küll, aga Eestis oleks hea tagasi olla, mispeale minust vanem daam vaatas mulle kohkunult otsa, ning arvas, et praeguses sõjalises olukorras mitte just väga tark mõte). Teisest poest sain hästi kena lillekujulise kausi. Mul polnud ju sünnipäevakingitust Kirke jaoks. Sellega juhtus veel üks poolnaljakas lugu. Sest kui ma Torontosse jõudsin, olin kausi kotist võttes kohe nii ära pannud, et see kindlasti katki ei läheks. Mispeale unustasin oma suurepärase mõtte momentaalselt ära (pakkisin kohvri lahti peaaegu, et peale uksest sisenemist... ei soovita, eriti kui ajavahe su pea sassi on ajanud). Kuna ma ei leidnud enam kinki üles, siis arvasin, et ilmselt jäi see Eestisse. Lasin siis seal toa läbi tuhnida, sest ma mäletan, kuidas pakkisin veel viimasel minutil mõned asjad ümber... aga mida polnud, seda polnud. Kuni mul siin üks külaline käis, ja ma salvrätikuid kapist võttes nägin, ahaaa... õigus, jah :-)

Stockholmis olin viimati väga-väga ammu. Vanalinn on muidugi kena ja armas, kenam kui Visby minu jaoks. Kuigi Tallinn on siiski üle kõige. Isegi ühed noored juutuuberid, kes paljud Euroopa linnad läbi käinud, arvasid just seda. Muidugi võib alati ka väita: maitseasi ;-) Stockholmis on hulgaliselt väga kitsaid tänavaid, mis omamoodi salapärased ja meelitavad edasi astuma. Aga seal puudub meiemoodi Raekoja plats, st platse ju on, aga meil on see kuidagi just paraja suurusega, mitte liiga väike ega liiga suur oma paraja suurusega majadega. 

Tallinn tervitas meid tagasisaabudes päikesepaistelise ja sooja ilmaga. Meie pealinn on ikka nii kena (ja loomulikult kodune). Võime küll väga uhked oma linna üle olla, eriti kui mujalt saabuda.

Tegelikult läks ju meil hästi. Sest kui oleksime päev varem tulnud, oleks meie reis käinud läbi Helsingi. Tallink ei sõida iga päev Rootsi vahet, vaid üle päeva. Minu meelest võikski kogu reis niikuinii üks päev pikem olla. Germalo reisid peaks selle natuke ümber mõtlema ;-) 

Siin on olemas Stockholmist väike kokkuvõte (viimane sellelt reisilt):

Reis Rootsimaale 4 - Visby

Nüüd jõuan lõpuks Visby juurde. Õieti küll külastasime seda kohe teisel päeval, aga kuna meil tekkis bussiga sekeldusi, siis anti meile veel kolmandal päeval vaba aega, et seal ringi kolada. Eriti veel arvestades, et neil käimas keskaja päevad. Küll on lahe, et ma nägin ära Tallinna omad ning siis juba sattusin hoopis Gotlandile. Keegi oli kiitnud just seal saarel toimuvat. Ja ma pean ütlema, et Visby annab siin küll Tallinnale kõvasti silmad ette. Terve linnarahvas (või vähemalt just nõnda tundus meile) kandis keskaegseid rõivaid. Nii vanad kui noored kui päris pisikesed tegelased. Samas sain aru, et tegelikult toob see festival inimesi kokku mujalt Rootsist, ning lisaks veel Euroopast. Nii mõnigi oma käsitöö müüja teatas, et on näiteks Saksamaalt või Taanist või ei tea veel kust. Muidugi tähendab see seda, et rahvast on palju, ning söögikohtades ja peatuspaikades raske vabu kohti leida.

Söömise osas läks meil samas nii hästi, et saime iidsete müüride vahele muistse toidu sarnast rooga maitsma. Ning selle valmistaja ja korraldaja oli lausa eestlane, kes oli pisikese põngerjana oma perega Rootsi elama tulnud. Eesti keelt ta igal juhul mõikas, kuigi ta töötajad ei tahtnud meie keelest aru saada :D

Lisaks väiksematele keskaegsete üritustega seotud paikadele, oli neil ka terve plats pühendatud keskajale. Sinna tuli küll nüüd pilet lunastada. Ilmselt oleks võinud terve päeva seal veeta, sest midagi oli kogu aeg käimas. Ainult meile ei jäänud enam õhtutundidel eriti midagi silma. Kõige selle juures võiks vabalt ka keskaegsed rüüd selga tõmmata. Et veelgi rohkem osa saada ja olla. Sest nõnda jääd igal pool sinust pilti teha tahtvate turistide jalgu :-)

Visby ise linnana on muidugi vanu maju äärest ääreni täis. Muistsed müüridki osaliselt alles. Aga ma pean ütlema, et Tallinn on ilusam. Ma ei teagi, miks ma nõnda mõtlesin. Kas sellepärast, et olen oma linnaga rohkem harjunud. Või ongi nii ;-) Isegi Stockholmi vanalinn on rohkem minu maitsele.

Kes Visbyst eriti ei tea, siis kõige tähtsam fakt on kindlasti kunagi 12-14 sajandil Hansaliidu keskuseks olemine. Siit käis ikka kõvasti kaubandust läbi, kuni lõpuks tuli katk pahandust tegema, ja taanlased tulid relvadega, ja mereröövlid segasid laevade liikumist, ja nii edasi. Kuni Lübeck võttis juhtiva rolli tagasi, ja lõpuks kogu asi muidugi kokku kukkus. Aga just siit tegutsedes pandi alus teistele Hansaliidu linnadele, nagu näiteks Tallinn, Riia, Gdansk, Tartu. Sakslastel oli ikka täielik monopol.

Gotland on üldiselt rootslaste jaoks üks hea suvitamise paik, aga miks ka mitte eestlastele ;-) Seal on tõesti kena ja rahulik olla.

Siin video Visby linnast: