Kirjanike päev

Millalgi 1986. aastal otsustas PEN Klubi, et 3.märts võiks olla kirjanike päev. Õieti küll jäin mõtlema, kui mitut asja haarab inglisekeelne sõna writer - eesti keeles võiks see olla ka kirjutaja, mis on üsna laiahaardeline mõiste, ja näiteks võiks iga blogija ka kirjutaja alla käia. Mõni ütleb, et kirjanikuks ei saa sa ennast pidada, kui x number erinevaid teoseid on trükikojast sinu nime alt valmis trükitud. Samas on mind pannud väga imestama siinsete inimeste reaktsioon, kui nad kuulevad, et mu raamat on välja antud. Oh, wow, you're a published author! kuulutavad nad justkui ühest suust. Arvestades, milline konkurents on üldse mingit oma loomingut raamatuna näha, siis tegelikult ma ei peaks imestama. Veel mõtlen ma kõigi nende luuletajate peale, kelle luuletused ehk jäävadki sahtlisse peitu. Kas nad on luuletajad või mitte? Millegipärast tundub neid kuidagi kergem luuletajateks pidada. Kuna mul on mõned luuletused ammu kusagil sahtlinurgas vedelenud, siis võiksin äkki hoopis luuletaja olla :-)

Aga, Petrone Print kutsus oma "minu"- ja muude lugude kirjutajaid üles natuke oma loomeprotsessi telgitaguseid avama. Ettepanek kirjutada "Minu Kanada" tuli millalgi 15 (juba!) aastat tagasi. Muidugi olin meelitatud. Esimese hooga. Aga siis jäin mõtlema, kas ma ikka olen õige inimene selleks ja kas ma saaks hakkama. Isegi kui ma kunagi koolipõlves õpetaja nõudmisel kirjutasin võimalikuks tuleviku ametiks kirjanik. Teised olid õpetaja ja juuksur :-) Õieti mulle meeldis juba väikesena kirjutada, alustasin mitut lugu, mis küll kunagi viimase leheküljeni ei jõudnud. Kirjandite eest sain pidevalt neljasid, seda küll vist rohkem kirjavahemärkide vigade pärast. Tolleaegsed õpetajad olid väga ranged. Neile sisu ei lugenud, peaasi, et keelereeglid selged olid. Alles ülikoolis toimus mingi imelik muutus. Mäletan seda esimest korda, kui eesti keele õppejõud Reet Vääri mu tööd väga kõrgelt hindas ja tõi isegi eraldi välja. Teemaks oli Andres ja Pearu, kumb oleks parem mees, või midagi sellist. Ma ei arva, et ta eriti palju arutlusi sai, kus Andrest ei kiidetutki taevani ;-) Aga mul oli palju häid argumente, miks Andres poleks olnud sugugi parem valik.

Oh, taevake, ma pidin ju siin Kanada-raamatust kirjutama. Nagu näha, siis võib mu mõttelõng väga kergelt ei tea kuhu suunas liikuma hakata. Kuni lehekülgede kaupa tühju juttu ja ei mingit sisu. Ilmselgelt oli see tol ajalgi väikeseks probleemiks, sest toimetaja manitses ikka ja jälle, et ühest või teisest asjast ei peaks kirjutama, ning muudkui lõikas mu kirjatükke lühemaks. Tegelikult panin ise ka lõpuks käärid sisse, et raamat mitte topelt nii paks poleks, kui ta lõpuks sai. Mõnest osast on mul pisut kahju. Eriti sellepärast, et me suuda neid esialgseid versioone enam üles leida.

Eks ma mõtlesin ka, et olin pisut teistmoodi valik siinsest elust kirjutama. Olin juba mitu head aastat siin elanud, kui teised kirjutajad ehk pigem vähem aega Eestist eemal olid olnud. Kui aga sai paika, et võiks valgustada ühe suurima väljaspool Eestit elava kogukonna elu ja tegemisi, ning mõte tekkis justkui erinevatest eluperioodidest üle minna, siis läks asi pisut kergemaks. Nõnda saigi ju alapealkirjaks: Eestlase eluratas Vahtralehemaal. Panin kirja võimalikud teemad, millest kirjutada ning hakkasin neid aga järjest ette võtma. 

Minu esimeseks kriitikuks oli ja on alati mu kaasa. Toomas on õieti selles osas väga-väga-väga hea. Ma kasutan teda siiani oma kirjatükkide ülevaatajana ;-) Kui mul oleks võimalus kell tagasi keerata, siis olekski pidanud teda toimetajaks pakkuma. Sest hea koostöö toimetajaga on samuti ülimalt oluline. Toomasel on olemas mingi omamoodi hea vaist, mis võib tulla ja öelda, et kuule, see ei kõlba, või ma ei saa nüüd üldse aru, mida sa proovid siin öelda. Ja isegi, kui esimese hooga võib olla tunne, et millest sa, Toomas, küll räägid, siis järele mõeldes, enamasti ma ka muudan või kustutan teksti.

Huvitav oli ka ootamatu avastus, kuidas ma kippusin mingeid sõnu liiga palju kasutama. Selle tõi Toomas välja. Ma muutusin lõpuks väga paranoiliseks, tegin terves raamatus otsingu just nende sõnade peale ning asendasin või muutsin lauseid. Eks kõneski kipu mõnikord parasiitsõnad võimust võtma, minulgi sama probleem. Kuigi olen õppinud neid märkama ning teadlikult vältima :-)

Omamoodi raske oli kirjutada mõnest teemast, mis ehk siinseid eestlasi ja kogukonda puudutasid. Olen olnud Eesti koolis õpetaja ja aastaid meie ühises pangas töötanud. Kus piiri tõmmata, et kellelegi haiget ei teeks ning vihanooli enda peale ei tõmbaks. Sest eks ma nägin seda maailma pisut teise nurga alt võrreldes nendega, kes olid Kanadas eestlaste perre sündinud. Teisalt jällegi on mul ülimalt hea meel ühe tagasiside üle. Üks vanem härra, kes sõja ajal Eestist põgenenud, tuli ja otsis mu eraldi välja, et öelda, kui palju talle mu raamat meeldis. Sest kirjutasin muuhulgas lahti ühe immigrandi probleeme, just nii nagu tema oma ajast Kanadasse tulles mäletab. Kas pole huvitav, kuidas teatud situatsioonide ja olukordade puhul ei mängi vanus ja ajastu mingit rolli.

Kirjutamisest veel, et kuigi mulle meeldib seda teha, siis mingil hetkel võib see muutuda justkui kohustuseks, mis võtab rõõmu ära. Eriti, kui toimetaja ootab järgmist peatükki, sest plaan oli enne 2010 olümpiat raamat poodidesse saada, ja pead pidevalt asju ümber kirjutama ;-) Siis läksin oma blogimaailma ja kirjutasin just nii nagu mulle meeldis, ning võtsin osa fotojahist :D See oli justkui mu maandamismoment. Muidugi polnud ka kerge kõike teha töö kõrvalt, lapsed olid mul sellised parasjagu varateismelised, kellega aegajalt tegelema pidi. Õnneks saime koera, nii et nad ei märganud (loodetavasti), kuidas ma peale tööd pidevalt arvuti taga istusin ;-)

Kui nüüd küsida, kas ma tõesti jään ainult ühe raamatu autoriks, siis tegelikult on mul olemas terve raamatu jagu lastelugusid, millega ma pole küll midagi teinud. Ning oma pisipreilit hoides hakkasin kirjutama ühte lasteraamatut - fantaasiat. Et talle natuke rohkem lugemisehimu sisse süstida. Algus tundub Toomase arvates paljutõotav, nüüd peaks ikka selle lõpuni ka kirjutama :-) Kas need lood ka kaante vahele saavad, ei olegi mulle enam nii oluline. Sest maailmas on nõnda palju toredaid raamatuid ilma nendetagi.

Esimene foto on aastast 2009, kui ma usinalt kirjutan. Või õieti valin mingit muusikalugu taustaks. Teine foto ka samast aastast, mul olid päris pikad juuksed ;-) Vist oli vaja mingit fotot ühe kirjatüki juurde, mis Eestis ajalehes ilmus.

Tervisest

Veebruari viimane päev, mida ainult üle nelja aasta saame näha, libises käest nagu terve veebruar isegi. Olen siin iga päev usinalt proovinud Kirkele oma häält anda. Kuid ta ei kipu karvavõrdki oma viiendalt kohalt liikuma. Nüüd hääletatakse 5 "parimat". Kuigi eks see ole konksuga, sest võid osta ka hääli. Ja mu neiu on leppinud, et meil väga kopsakat rahakotti pole.

Ja siis olen iseendaga tegutsenud. Kunagi ammu kirjutasin oma tervisest, kuidas mind kümmekond aastat tagasi pandi eeldiabeetikute hulka ning nüüd ütles arst, et suhkru tase on veres ikka liiga kõrge, et selles klassis edasi istuda. Kirjutas mulle tablette ja ütles, et normaalse inimese jaoks oleks mu kolesterooliga kõik hästi, aga diabeediga pean siiski mingit spets ravimit hakkama võtma. Vaatasime graafikut, mis näitas, kuidas suhkur mu tööstressiga koos tõusma hakkas, kuni olingi finišijoone ületanud. Ei saa ka unustada, et mul on veel eelsoodumus, sest ema pidi ravimite peale minema umbes samas vanuses kui mina alles "eelik" olin. Nii et hea seegi. Nüüd takkajärgi mõeldes, võis ka mu vanaema tegelikult diabeedi tüsistuste pärast siit ilmast lahkuda. Ta oli üle 60. Kes see 50ndatel peale sõda sellistele asjadele suurt tähelepanu pööras. Ma arvan.

Muidugi olin lõpmatult kurb arstilt seda diagnoosi saades. Mul oli tunne, et mu perearst oli siiski veelgi kurvem kui mina ise. Vist sellepärast, et ma väga ei imestanud. Ma polnud õieti suutnud peale rinnavähi tralli kuidagi tagasi õige ree peale saada oma toiduga. Väliselt võisin küll rõõmus olla, kuid sisemiselt oli ikka midagi katki. Kui siis ühel hetkel võttis töö peaaegu et öö ja päeva vahe ära, siis lendas juba regi täiskiirusel mäest alla. Viimastel aastatel oli söömine midagi, mis kuidagi kiiresti oli vaja ära teha, ning lihtne oli haarata mõni võileib ja edasi rügada. Eriti kui ma ise saia-leiba küpsetan. Värskest peast on see ju väga-väga hea ;-) Õnneks ma enda küpsetatud kringleid ja muud magusat palju ei söö. Parasjagu, et maitsen ära, kas on ikka hästi välja tulnud. Mulle meeldib pigem kogu see protsess, kui jahust ja veel mõnest asjast võib midagi imelist välja võluda. Kui suvel näiteks meie "põhisööja", Toomas, oli Eestis, siis pidin panema pool keeksi sügavkülma teda ootama :D Mina võtsin viilu ja Mari paar.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ega mul erilisi tunnuseid polnud, või vähemalt neid, mida ma justkui ootasin. Näiteks pidev janu. Mul oli pigem vastupidi, et jõin liiga vähe, mis ka pole hea. Aga, oli kindlasti üks imelik asi, mida ma viimasel ajal märkasin: mul vaheldusid väga suur soov ainult soolase või siis ainult magusa järele. Teise tüübi diabeedi puhul keha ikka toodab insuliini, aga selle toime on vähenenud, mis tähendab, et insuliin ei suuda aidata rakkudel suhkrut ära kasutada ning täita keha energiaga. Või midagi sinna kanti. Ja eks siis lähegi kõik paigast ära. Aju annab märku, et oleks vaja rohkem energiat, aga energiat saad ju toidust. Sina muudkui sööd, aga nälja tunne ei kao. Ja nõnda need kilod kasvavad, lisaks peab pankreas ja neerud kõvasti tööd tegema, kuni ära väsivad.

Kas ma oleks saanud seda ära hoida. Jah ja ei, sest meie keha on üks imelik organism. Kui ma oleks suutnud edasi minna sellega, mis ma 10 aastat tagasi alustasin, siis vähemalt oleks ehk saanud veelgi kaugemale täisdiagnoosi lükata. See oleks ka hoidnud kehakaalu rohkem normis. Eks ma ajasin need lisakilod mingil hetkel menopausi ja ealiste muutuste peale (mis ilmselt ka osaliselt tõsi). Muidugi oleksin siiski võinud tähelepanelikum olla. Normaalkaalu ülemisest piirist olin 3kg raskem. Selle olen kuuga peaaegu kaotanud, ainult toitumist muutes (ma ei oota kohe suuri muudatusi, 2kg kuus oleks hea tulemus). Tahaks tegelikult sinna normaalkaalu keskmistesse numbritesse jõuda, kuigi suuremaks eesmärgiks on vöökoha ümbermõõdu vähendamine.

Ma ei hakanud ka kohe rohtu võtma. Sest ees oli veel üks protseduur - mao ülevaatus. Kõige negatiivse kõrval tuli sealt siiski midagi, mis suutis mu tuju kohe mitmesaja protsendi võrra tõsta. Nad lausa helistasid mulle, mida ei mäleta neid enne teinud olevat. Helikobakteritest pole jälgegi. Ainult nende põhjustatud maohaavade armid. Ma ei pea uuesti kontrolli minema enne viit aastat! Muidu käisin umbes iga kahe aasta tagant. 

No-jah, diabeediravimiga on aga nüüd nii, et olen proovinud paar päeva ilma olla. Võtsin alguses neli tabletti, kuid see tegi eriti hommikuse olemise väga halvaks. Ilmselgelt oli suhkur liiga madal. Läksin poole peale, kuid tulemus polnud suuresti parem. Täna hommikul ärgates ei olnud enam tunnet, et minestan kohe ära ning et süda kargab kohe rinnust välja :-) Mul on aprillis kolme kuu järgne kontroll, eks siis vaata, kuidas ma tegelikult olen hakkama saanud. Ja, ei, mul ei ole veresuhkrumõõtjat. Omamoodi kardan seda, sest võin äkki jääda numbritesse kinni. Eks ma otsusta peale aprilli lõpus arsti juures käiku, kas peaksin selle muretsema. Jätkan ikka oma toitumise kontrolli.

Toiduga seoses võib tegelikult esimese hooga väga segadusse sattuda, mida õieti süüa ja mida mitte. Kui kõiki nõuandeid lugeda, siis minu meelest peale kapsa ja spinati ei tohiks midagi muud suhu torgata :-) Isegi porgandite kohta on väga vastuolulist infot. Õnneks on mu arst üsna asjalik; ma tean, et tal on sama tõbi küljes, lisaks on ta minust vähemalt viis korda ümaram :D Ta pakkus mulle suunamist toitumisnõustaja juurde, aga ma loobusin. Siis ütles, et kui loen toitude kohta, siis ei tasu kõike tõe pähe võtta. Et siiani on olnud väga palju soovitusi loobuda rasvadest jne. Aga neid ei peaks kartma. Et vaataksin pigem keto dieedi poole, mis on diabeeti põdevate inimeste jaoks päris hea olnud (põhimõtteks süsivesikurikastele toitudele EI). Pean ütlema, et mulle sobib. Kuigi ma vist liiga rangeks selles osas ei lähe. Sest mulle tundub, et kõige õigem on oma keha jälgida ning süüa (peaaegu) kõike kontrollitult. Välja arvatud kapsast, mida võid hommikust õhtuni kilode kaupa nagistada :D Mulle tegelikult maitseb kapsas, igas variandis ;-)

Liitusin ka ühe kanadalaste grupiga FBs, kust olen saanud palju häid mõtteid ja julgustust. Nii mõnigi on suutnud just dieediga tablettide pealt ära saada. Mõni on nagu mina, kellele rohud mitte kõige paremini ei mõjunud, sest olid kiiresti teinud toidulaual suurpuhastuse. Mõni loobus kohe ravimitest ja suutis kõik kontrolli alla saada. Aga on ka neid, kes minust poole nooremad, ning täielikus ahastuses... 

Kõige selle kõrval ei saa unustada, et see haigus on siiski progresseeruv. Sinu teha on paljuski see, kui kaugele suudad need halvimad stsenaariumid lükata. Ning tuleb ära unustada, et haigust on võimalik välja ravida, veel kahjuks mitte. Kui kehas on insuliinimasinavärk nässus, siis isegi kui ravimeid ei pea võtma, pead alati meeles pidama, et oled siiski haige. Elu lõpuni. See on midagi, mis peaks juba inimesele selgeks tegema, kui ta alles "eelik" on. 70% pidi ikkagi jõudma oma veresuhkrunäitudeni diabeedini. Ülejäänud suudavad seda oma elustiili muudatustega siiski eemal hoida.

Mul jäi ka silma kellegi mõte, et õieti oli saadud diagnoos tema jaoks justkui blessing in disguise ehk siis asi ei tarvitse olla sugugi nii hull, kui esmapilgul tundub, sest sunnib sind muutma ellusuhtumist ning enda tervise peale mõtlema. Meile kõigile kulub see ära, sest ega diabeet pole ainuke haigus, mis sind kimbutama võib tulla. Me kõik oleme mõne asja jaoks rohkem altit, ikka nõnda, kuidas meie geenidesse see kirja pandud on (välja arvatud, kui ümbrus oma mõju avaldab, siis pole ka heast elustiilist mingit kasu).

Pilt on arstikabinetist, veel ei tea ma, mis ta mulle ütleb, kuigi aiman :-) Mõtlesin hoopis, et ma olen siin nii palju aastaid käinud, miks mitte üht fotot klõpsata.