Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kogu saaga algas mul viimase mammograafiga juba märtsis. Kuna mind on juba kümme aastat tagasi kord (õieti küll kaks korda, teist oli vaja, et servad puhtamaks saada) lõigatud, või õieti lumpektoomia tehtud, siis pidin suurema riski pärast uuesti vähiga kokku puutuda igal aastal käima uuringutel. Kõik on aastatega nii palju lihtsamaks tehtud, et kui oled juba sõeluuringute- või kontrollgrupis, siis pane lihtsalt aeg kinni ja mine kohale. Varem oli vaja alati arsti saatekirja.
Igal juhul kutsuti mind peale rindade plaatide vahele surumist (viimast korda!!!) uuesti tagasi, et ultraheli teha. Seda on mul paar korda varem juhtunud, et väikese kahtluse pärast olen uuesti platsis. Kuid siis on need valehäired olnud. Nüüd nii lihtsalt ei läinud. Olin pikali hämaras ruumis, kus üsna tõsise olemisega tehnik põhjaliku ülevaatuse tegi. Lõpuks kutsus kohale radioloogi, kes veelgi tõsisem ja ütles...
Pea vastu, kõik saab korda. Tundub, et sul on head arstid olnud.
VastaKustutaSellisel ajal on väga oluline, et sul oleks pere toetus, nii vaimses plaanis kui füüsiliste probleemidega. Sinul on sellega vedanud.
Mõtlen oma puusaopi peale ja kuigi ka mul on pere ligidal, kardan ikkagi, kuidas ma hakkama saan. Lisaks pean enne mammograafis käima. Eelmisel aastal käisin sõeluuringul, kõik oli korras, aga paari kuu pärast läks üks rind valusaks. Võtsin siis uue saatekirja mammograafile, aga seal öeldi, et nad nii tihti ei tee. Oleksin võinud ju ultrahelis käia, aga valu läks üle ja nii see jäi. Ikkagi kardan, et seal on midagi ja siis jääb puusaopp teisejärguliseks.