Naeratus

Siin see meie Mari nüüd on - oma uute breketitega. Pealepanek oli läinud kergesti. Tal lasti valida, millist filmi samal ajal vaadata, sest asi võttis kauem aega. Mina proovisin lugeda ooteruumis samal ajal ajakirja, mis ei tahtnud hästi õnnestuda, sest ma olen osanud oma kaela kuidagi läbi tõmmata.

Hommikul ärkasin kange kaelaga, viisin Olevi hokilaagrisse, vaatasin pisut pealt, mida nad seal tegid (muidugi külma areeniga) ning läksime Mariga poest läbi. Niipea kui poodi sisse astusin käis kaelast meeletult terav valu läbi, peale seda ei saanud isegi väiksematki liigutust teha, valu oli nii tugev, et peaaegu võttis silme eest mustaks. Kassa juures vaatasin tiigrisalvi (vanast ajast tuttav), küsisin, kas see võiks aidata. Korealasest poeomanik soovitas hoopis mingeid jaapani plaastreid ning oli nii lahke, et pani mulle kohe need peale. Kojusõit oli huvitav, sest ma ei saanud ju oma pead pöörata... Kuidagi koju ning siis jala ortodonti juurde, sest ma ei olnud võimeline rooli taha enam istuma. Ei saagi aru, kuidas asi nii hulluks läks. Eks on varemgi seda kanget kaela olnud, enamasti ikka talvel. Praegu arvan, et ma poleks tohtinud suveriietuses hokiväljaku saalis istuda...

Peale seda, kui Mariga valmis oldi, pidime koos vaatama lühikest filmi, kuidas nüüd oma hammaste eest hoolitseda. Mari kurvastuseks peab ta loobuma nii mõnestki toidust, mis võivad kergesti breketeid lõhkuda. Eks vaata, kui hästi meil see õnnestub, samuti hammaste pesemine. Nüüd on suus ju nii palju häid kohti, kuhu pahad pisikud end peita võivad ning hammaste kallal närima saavad hakata.

Mari paistab enam-vähem rahul oma breketitega. Tegelikult ei paista need sugugi väga halvad suus - ta valis musta ja tumesinise värvi, hambad on valged ja nii saamegi kokku meie lipu värvid. Hetkel kurdab ta valu vähemalt ühes hambas ja loomulikult häirivad breketid eriti tagumiste hammaste juures. Võtab mõnda aega harjumist, et enam seda mitte tähele panna...

Mina sõin kodus valuvaigisteid sisse ning seadsin end liikumatult voodisse. Kuna hommikul olin väga vara juba üleval, siis kippus muidugi uni peale. Niipea, kui uni võimust võttis, oskas mu pea ikka naksti liikuda ja mul jälle pisarad valust silmas. Lõpuks seadsin teise padja kuidagi toeks, et ma mitte ülearuseid liigutusi ei teeks. Mari oli väga armas, tegi "Kraft Dinner" (makaronitoit) ning tõi mulle ka. Küll on imeline, kui lapsed juba nii suured on, et emmele abiks saavad olla. Eks see nii ongi, emmed aina vananevad ning igat sorti haigused, mis vanusega kaasas käivad ronivad ligi, nii saavad tugevad terved lapsed appi tulla...

Raamaturiiul

Abha Dawesar „That Summer in Paris”
Raamat oli mul kaasas, kui me nelja lapsega (Olev ja Kirke hiinlasest sõbranna Chen-Chen) Marineland'is käisime. Lasin neil rahulikult kõiki lõbusõite just nii kaua nautida, kuni nad ise tüdinesid ning minu juurde teatama tulid: lähme nüüd edasi. Mina ise lugesin pargipingil, kuni üks möödaminev papa küsis mu käest, kas siinne suvi on samasugune kui Pariisi oma... Ma ei saanud esimese hooga aru, miks selline küsimus, siis osutas ta mu raamatule. See pani mind mõtlema meie suvedele ja ma ei saa loomulikult üldse mitte võrdlusjooni tõmmata teosega, mille sees mu nina parasjagu oli.

Suvi on igal pool just selline nagu sa ta enda joaks lood, kes su ümber on ja kui palju sa lased end häirida ilmast (viimase puhul pean ütlema, et ma pole kunagi olnud väga õnnetu, kui terve päevgi vihma sajab - lähen isegi siis hea meelega välja!). Samas oleme ära hellitatud siinsetest suveilmadest, mis ikka päiksepaistelised, kuigi meie jaoks liiga kuumad kipuvad olema.

Ma ei saanud kohe edasi lugeda ning mõtiskledes jäin vaatama inimesi, kes mu ümber käisid. Olin peaaegu valmis neid salaja pildistma hakkama. Nii huvitav oli jälgida erinevaid peresid, kes kiirustamas järgmise atraktsiooni poole, kes hoolitsemas oma lapsukeste eest. Kui tavaline on siin kiiresti naeratus näole manada pildi tegemise ajaks, aga vaadata neid eemalt oma 'loomulikus' olekus oli kui muuseumipingil maalide imetlemine.

Dawesar's third novel is a contemplative, sensual, and literary melange exploring the ways in which love and sex affect one's artistic muse. Booker and Nobel Prize winner Prem Rustum, 75, believes that he has written his last novel and, "in the absence of women, sex, and further mountains to scale," considers moving back to India. Prem visits an Internet chat room and meets Maya, a grad student obsessed with his novels. When they meet in person, Maya feels "like a very young flower receiving the first rays of the vernal sun." They travel to Paris, Maya on a fellowship to write her novel, and Prem, ostensibly, to visit a writer friend. There Prem flashes back to his most profound and problematic love, his incestuous relationship with his sister, which ended only with her marriage. As his feelings for Maya deepen, he longs for one more relationship of "pure feeling." Dawesar's artistic reflections occasionally lean toward the pedantic, but ultimately she delivers a provocative tale of love and the literature it inspires. Deborah Donovan

Victoria Clayton „Moonshine”
A witty, charming romantic comedy. Roberta is appalled to have to abandon her perfect life in London to return to the family home and look after her mother, who has taken breaking her hip as a sign to stay in bed all day reading romance novels. Her involvement with a married polititian may have been a direct consequence of this. When the inevitable scandal breaks, Roberta flees - and accepts a job as housekeeper to an eccentric family, and is summoned to their family home -- an enormous castle in the Irish countryside. Arriving in Ireland, Roberta takes a hair-raising pony and trap ride in the driving rain to reach her destination: Curraghcourt. It is a grand and imposing castle, although it has fallen into a state of bad disrepair. And when she meets the family, Roberta begins to understand why. The owner is the dashing, whose wife, Violet, is lying in her room in a coma. His charming but vague sister is addicted to poetry; and his mistress Sissy has a private line to the fairies. Completing the family unit are Finn and Sylvia's three dysfunctional children. The novel follows Roberta's efforts to restore Curraghcourt and reform the wayward.

Kassid, kassid...

William Thomas „The Cat Rules”

From William J. Thomas, author of the runaway bestseller The Dog Rules (Damn Near Everything!), comes the perfect companion: The Cat Rules (Everything, Including the Dog!).

Hysterics and hijinks surround his handsome but devious companion Weggie, a clever little devil whose antics could cause the Pope to curse. The scourge of the screen door and a hockey player to boot, Weggie's story provides a spirited romp through life along the lake.

With essential “rules“ for successful human/cat cohabitation, including how to name your pet and rules for rookie owners, The Cat Rules is a must-have for anyone who loves (and occasionally scorns) their beloved pet.

The Cat Rules as they apply to play

Rule 1
Fully extended claws and completely bared fangs are signs that playtime is over.

Rule 4
More catnip? The neighbours already think we're running a grow-op.

Rule 6
You got yourself up there; you get yourself down. No, the fire department said next time they'd bill us.

Rule 10
It's called “fetch.“ Dogs love this game. Now can I rest for a while? Please?

Kiired päevad

Sünnipäevapidu lastele reede õhtul; migreen laupäeval; rattasõit Ontario järve äärde, ujumine ning High Park mänguväljak peale seda, kui jalad alla sain laupäeval; CN Tower ja Hockey Hall of Fame (kus ma väga tuhmilt vaatasin Stanley Cup'i - nii palju minu teadmistest hoki kohta) pühapäeval; loomaaed suhteliselt jaheda ilmaga (mis tegelikult sobib väga hästi selleks külaskäiguks) esmaspäeval. Täna oleme pisut rahulikumad, et hoogu võtta homseks sõiduks Niagara joa juurde ning Marineland'i. Lastel on tore olnud, kuigi eks nad väsi kergesti ära!

Panin siia juurde pildi loomaaiast, küll mitte loomadest vaid vee-olenditest (vastukaaluks kiiretele päevadele). Loomaaias on üles pandud huvitav näitus elusuurustest dinosaurustest, mis mootorite abil liikuma pandud ning mis rõõmsalt koledaid hääli teevad. Neid kujusid on kasutatud dinosauruste filmide väntamisel. Väga hea kvaliteediga - eemalt vaadates võid kergesti petta saada. Väljapanek on Torontos septembri alguseni ning annab tõesti hea ülevaate, kui suured need elukad tõeliselt olid!

Sünnipäev - lennupäev

Kirke pidas oma sünnipäeva lennuki peal. Olin talle teinud soovitud väikese jäätisetordi selleks ajaks, kui ta koju jõuab. Aga tuli välja, et tegelikult polnudki tal mingit isu selle järgi (eriti kui avastas moosi jäätise vahelt). Samas jäi loodetavasti talle meelde seitse tundi pikem sünnipäev - ajavahe Eestiga ning muidugi õhus olemine oma kümnendal sünnipäeval!

Pere tagasi

Teisipäeval jõudis minu pere kenasti kohale ja minu unelemise aeg sai otsa (hüvasti rahu nautiv jooga harrastaja). Samas kippus elu juba liiga lihtsaks minema . Nüüd on septembri alguseni meie hooleks kümnene Olev Eestist (tuli Torontosse koos Toomase ja lastega), kes viimne aasta-poolteist on usinalt hokit mänginud (väga ebatavaline huviala ühele tavalisele eestlasele). Ja loomulikult on Kanada koht, mis tasub üle vaadata, sest see peaks vist kõigi hokimängijate Meka olema. Kõige kenam on, et talle sai organiseeritud kohaliku treeneriga tund, kes vaimustus noore poisi oskustest (ei uskunud, et ta nii vähe harjutanud alles on) ja ta saab ka nädalaks minna hokilaagrisse. Proovime siis järgmise nädala jooksul siiski pisut Torontot ja ümbruskonda näidata.

Õnneks on poiss väga kena ja viisakas, ei mingit virisemist. Lapsed saavad hästi läbi. Kirke oli juba kord pettunud, kus Olev on, kui ta liiga kauaks oma hokitundi jäi. Hiljem arvas, Olev võib neil vennaks jääda küll! Mina ütlesin Tomile hiljem, jah, miks mitte, see kõige raskem vaev on ju kellegi teise poolt ära nähtud !

Praegu oleme pisut väsinud oma pikast rattasõidust, mis tegime Ontario järve äärde. Tulime tagasi läbi High Park'i, kus sai Toronto parimal mänguväljakul mängitud (lapsed) ja ühe vene prouaga räägitud (meie), kelle pere kunagi samuti küüditamise ohvriks langes ning kes aasta aega on siin elanud. Ta hakkas meiega rääkima, sest arvas, et oleme norrakad, kuna ta õde pidi seal arstina töötama.

Migreenid ja brokkoli salat

Hiljuti ilmus kohalikus lehes „Globe & Mail” artikkel migreenide kohta. See pani mind rohkem mõtlema selle peale, kas tõesti saaksin näiteks toiduga kontrollida, et peavalud mind nii tihiti ei segaks. Muuseas on märgitud teatud vitamiinide osatähtsust - magneesium, B-vitamiin (riboflavin). Uurisin kohe, mida täpselt peaks siis rohkem sööma, selle asemel et tablettide peale minna. Spargelkapsas (brokkoli) ja spinat paistavad olevat ühed väga head köögiviljad, mida võiks usinalt tarbima hakata. (Esimese kohta olen lugenud tema headest vähivastastest omadustest).

Huvitav on see, kuidas mulle on äkki meeldima hakanud hiina restoranis saadud brokkolisalat (kuigi pole siiani kunagi brokkolit eriti hinnanud). Paar nädalat tagasi, kui nägin poeriiulil värskeid Ontarios kasvatatud spargelkapsaid, otsustasin ise proovida samasugune salat valmis teha. Internet abiks ning avastasin lõpmatult palju variante salati jaoks. Korjasin siis erinevatest retseptidest selle, mis mulle kõige rohkem meeldis ning saingi valmis salati, mida olen usinalt söönud.

Kuna ma ei ole täpselt mõõtmeid võtndud, siis annan umbkaudse kirjelduse, kuidas seda teha. Ei pea täpselt kirjelduse järgi tegema, kuid rosinad peaksid ikka olema, annavad huvitava maitse ning on head südamele!

Soovitan proovida! Maitseb tõesti hea (vähemalt mulle!). Nüüd pean ainult midagi spinati tegemiseks leidma, kusjuures keedetuna on spinatist rohkem kasu!

Brokkoli (lillkapsa) salat

• ühe brokkoli õisikud (keeta või hautada just nii palju - 1-2 minutit, et need on ikka krõpsud ja mitte õnnetult pehmed; kuigi võib ka toorelt kasutada)
• kellele meeldib võib lisada ka ühe lillkapsa õisikud (tee samamoodi kui brokkoliga)
• 200 g peekoniribasid (vähem või rohkem, maitse järgi), mis on väikesteks tükkideks lõigatud ning pannil krõbedaks küpsetatud
• peotäis rosinaid (või kuivatatud jõhvikaid)
• paar supilusikatäit päevalilleseemneid
• pisut teravamaitselist riivitud juustu (Parmigiano-Reggiano)
• majoneesi, millesse segatud supilusikas-kaks veiniäädikat (Eestis võib see väga kange olla - lahjenda) ja pisut soola, kui soovid, või selle asemel hoopis mõnda teravamaitselist salatikastet

Sega kõik kokku ning pane mõneks tunniks külmkappi.

Head isu!

Raamaturiiul

Carl Hiaasen Nature Girl
Ma valisin selle raamatu soovitatud kirjanduse riiulilt ja tunnistan, tegin seda peamiselt kaanepildil oleva illustratsiooni pärast. Samas tahtsin lugeda midagi, mis on kerge ja humoorikas (mida see ka oli, kuigi tegevustik ning tegelaste omavahelised suhted muutusid üsna keeruliseks). Huvitav on, kuidas raamatu lehekülgedelt kerkib su ette isik, kelle mõttemaailm on väga lihtne, kuid samas kindlates piirides, mis paneb teda käituma just nii nagu ta tegutseb teatud situatsioonides.

Humoorikas lähenemine, kuidas kätte maksta nendele tüütutele müügimeestele (sel puhul küll väga ebaviisakas müügimees), kes sind pidevalt kõige ebasobivamal hetkel oma telefonikõnedega tüütavad.

Tomatid

Sel aastal on meil lõpuks aiamaal ka viinamarjatomatid. Siin kasvavad tomatid avamaal ja peaaegu nagu umbrohi, kui neil lasta kontrollimata kasvada. Siiani oleme ikka suuremaid tomateid kasvatanud, kuid naudin praegu seda võimalust peenramaalt väikesi punaseid kerasid korjata ning kohe suhu pista. Küll need on magusad!

Krevetiring

Leidsin selle retsepti internetist rootsi ajakirjast „Hemmets Journal”, mida ma ikka aegajalt piilumas ja lugemas käin.

Proovin retsepti tõlkida eesti keelde, kui kellelgi selle järgi isu tekib või on külmkapis asju, millest võiks midagi valmis keeta, sest need vist liiga kauaks seisma on jäänud (nagu mina). Leidsin, et krevette oli liiga palju ning võiks natuke peenemaks lõigata. Ma ei teinud sellist kena ringi ning suitsulõhe segasin sisse, selle asemel et väliskattena kasutada. Mul sai ühe inimese jaoks kõike seda liiga palju, torkasin pool sügavkülma. Loodetavasti kõlbab pärast süüa (st kui Tom tagasi jõuab).

Ise sõin toitu tomatitega, mille peale valasin sinihallitusjuustu salatikastet - ostsin väljamüügilt, äkki Toomasele meeldib, sest ta sööb meil ainukesena seda huvitavat juustu (üllatav küll, kuid kastmel on väga hea maitse!!!)

Vaja läheb:
400 g suitsulõhe (õhukesed viilud)
8 zhelatiinilehte (4 tl zhelatiinipuru, mille võib külma vette panna ja kohe üles sulatada)
800 g krevette ('hännakud' nagu vanades eestikeelsetes kokaraamatutes, mulle meeldib see nimi isegi palju paremini!)
1 sibul (ma kasutasin tavalist mugulsibulat, aga võib igasugust panna - oleks vist päris hea ka roheline sibul)
2 spl võid
2½ dl kohvikoort
1 kalapuljonikuubik (siin seda ma ei leidnudki, keegi ei hooli vist kalasupist )
2 munakollast
1 suur pihutäis tilli
2 dl vahukoort

Tee nii:
1. Määri vorm võiga ja kata lõheviiludega.
2. Pane zhelatiinileht külma vette likku u.8-10 minutiks
3. Lõika krevetid väikeseks (soovitan hästi peeneks). Haki sibul ja till.
4. Kuumuta pannil või ja lisa pisut jahu. Vala peale kohvikoor. Lisa juurde kalapuljongi kuubik ja lase keeda mõni minut kuni kaste pakseneb. Tõsta kõrvale.
5. Lisa paisunud zhelatiinilehed, sega kuni kõik on ühtlane ning lisa munakollased. Jahuta.
6. Vahusta vahukoor. Lisa krevetid, sibul, till jahtunud segule ning kõige lõpuks vahukoor.
7. Pane segu vormi ning kata pealt lõhelõikudega. Hoia külmkapis mõni tund.
8. Võta vormist välja. Võid keskele panna veel krevette ja muid mereelukaid. Juurde leiba ja salatit.

Head isu!

Õmblemine

Kuidas küll juhtub, et kangad, mis ostetud ja mille ostmisel head mõtted peas, kuidas nendest riietusesemd valmis peaks saama, kuidagi õnnetult kappi seisma jäävad... Ma ei hakkagi kõiki neid kangaid ja muid õmblemiseks vajalikke vahendeid kokku lugema. Aegajalt ikka mõtlen nendele ja luban, kohe-kohe võtan nad välja. Nii palju olen suutnud ikka ennast kontrollida, et ei luba enam kangapoe uksest ennast kergesti sisse astuda.

Leidsin selle toreda õblemisteemalise kollaazhi seinale panemiseks. Kasuta kõiki neid toredaid asju, mis juba lõpmatult kaua sahtlipõhjas peidus on.

Kõik need, kes tunnevad süümepiinu, et kodus nii mitu kangast oma järjekorda ootamas ja kange himu uus kangatükk osta, hoidke järgmisi soovitusi rahakoti vahel:

• It is a patriotic duty to support cotton farmers, textile mills and fabric shops.
• "Oh, it's not for me! I'm buying it for a friend!"
• It's on sale.
• I need extra weight in the trunk of my car for traction on snowy, icy roads. This is important, even in Florida and Southern California, as you never know when the weather will change.
• It's non-fattening.
• Like dust, it's good for protecting previously empty spaces in the house.
• Because it's there.
• It's much cheaper to cover the floor with fabric than new carpeting.
• The devil made you do it.
• It's the only remotely artistic thing I have ever done.
• I can't live without it.
• I have new shelves for fabric storage.
• It will go with some I bought last year.
• It's so pretty, and I'll use it some day.
• I want my daughter to have a proper inheritance.
• Without fabric, I would have nothing to do with my rotary cutter and my mat and my sewing machine.
• It does not promote tooth decay.
• It calms the nerves, gratifies the soul and makes one feel good.
• If I don't buy it now, I may never see it again.
• A large fabric stash is the sign of a creative mind.
• I owe myself a reward for that half-pound I lost last month.

Sünnipäevapidu Eestis

Eile oli Mari sünnipäev - pidu tehti muidugi tavakohaselt mõlemile, sest kümne päeva pärast on Kirkel tähtis päev, ta saab kümneseks. Toomas kurtis, et ma polnud sellest peost midagi kirjutanud. Aga ma ei olnud ju seal! Tegelikult oli kõik palju kergemini läinud, kui Tom oodata oskas - ta oli väikses paanikas, et on liiga palju rahvast kokku kutsunud, kuidas ta küll hakkama saab. Me rääkisime mitu korda telefonitsi, mis ja kuidas. Käskisin tal mitte liiga palju muretseda, kõik läheb korda.

Nagu Toomas mulle seletas, on ta palju tänu võlgu (Naabri-)Loorele, kes algul nõuga siis jõuga abiks oli. Minu preilid olid vast pool tundi oma kleite seljas hoidnud ning peale seda kiiresti püksid jalga tõmmanud. Kuidas sa muidu saad mööda puid ronida ja hundirattaid visata. Mari oli usinalt lastele mänge organiseerinud. Nagu Tom ütles, on Mari minu eeskujul palju õppinud, kuidas lastele asi põnevamaks teha. Küll oli seda kena kuulda, et keegi on märganud minu jõupingutusi laste sünnipäevade organiseerimisel. Teisalt olen alati palju lihtsamalt asja võtnud, kui meie eestlastest sõbrad oma lastega külas on. Ainult kanada koolisõpradele olen püüdnud siinse kombe kohaselt planeeritud pidusid pidada mängude, käsitöö või muu sellisega.

Hästi tehtud Toomas!!!

Raamaturiiul

Amanda Hesser „Cooking for Mr.Latte”
Lugu päriselust, kuidas „The New York Times'is” töötav Amanda Hesser (kirjutab toidu teemadel) tutvub oma tulevase kaasaga, kelle tituleerib Mr. Latteks, sest mehel on ootamatu komme alati peale õhtusööki just seda jooki nautida (tundub, et selline asi on midagi, mida ei peaks tegema, kuigi minu meelest võivad kõik nautida oma toitu just nii nagu neile meeldib) ja kes tegelikult on kirjanik nimega Tad Friend.

Väga lahe lugemine, mille vahele on lükitud retseptid, mida autor ise kasutab või mida tema sõbrad/restoranid pakuvad.

Need, kes tahavad ka pisut piiluda, mida ja kuidas ta täpselt kirjutab, võib klikkida sellele lingile, mis viib The New York Times'i kodulehele.

Tulekahju

Täna põles Eesti Maja Torontos. Kliki siia, et hüpata „Eesti Elu” kodulehele - seal on pilte (millest ma siia väikese kompositsiooni tegin) ja video.

Kella järgi pidime kohe-kohe panema panga uksed kinni ning rõõmsalt koju minema, et pikka nädalalõppu nautida, kui Ülo, Eesti Maja mänedzher, meile üle ukse hõikas: Tulekahju! Kõik peavad kohe majast lahkuma! Esimene mõte oli, kas meil on mingi planeerimata õppus, kuid Ülo, kes on alati väga rõõmsameelne ja viskab hea meelega nalja, oli kuidagi eriliselt tõsine. Mõni kõhkles isegi siis, mida täpselt teha, kuid siis ma juba kamandasin ise, et välja. Panime kiiruga seifid kinni, haarasime oma asjad kaasa (kuigi hiljem tuli välja, kes oli oma võtmed üles jätnud, kes oma telefoni, kes oma raamatu - mina muidugi viimast , kahetsesin, et jätsin meie fotoka sahtlisse, kuid siis ei olnud enam aega mõelda) ning kiirustasime välja. Koridor oli juba tugevat suitsu lõhna täis. Ning üsna kohe, kui olime tänaval, kuulsime tuletõrjeautode sireene. Siinse kombe kohaselt, kui oled 911 helistanud, ilmuvad kohale veel kiirabi ja politsei. Õnneks ei läinud kumbagi meil vaja.

Ega palju rahvast majas polnud - ainuke, kelle pärast oleks võinud rohkem muretseda, oli suvelaagri lapsed, kuid need olid ka kenasti majast välja saadud.

Huvitav oli nii lähedalt jälgida tuletõrje tööd. Näiteks oli ukse ees sisse ja väljaminemise kontroll. Tal oli lausa sellekohane silt rinnal ning ta korjas kõigi nende tuletõrjujate käest, kes sisse läksid ära nende nimesildid, mis siis kenasti tema käes oleva plaadi külge kinnitati. Kõigi meeste kuubedel oli nende nimed suurte tähtedega kirjas (nagu oleks nad hokimängijad). Tundsin kaasa nendele, sest sellise suvise kuumusega, oma rüüsid kanda ei ole kindlasti mitte mõnus. Kummaline oli see, kuidas neid tuletõrje autosid järjest juurde tuli. Aga kui kohal olnud tuletõrjujad kätega näitasid, et neid rohkem vaja ei ole, siis sõideti muidugi edasi. Ilmselt peavad nad kindlaks tegema, et asjad ei ole mitte käest ära läinud.

Muidugi oli kohal mitmed uudishimulikud, kes muretsesid, mis toimumas on. Rahustasin mõnda, et ega pangaga sellepärast midagi ei juhtu, sest ega info ei ole ainult meie ruumides tallel. Üks ligi saja-aastane vanahärra, meie kauaegne liige, viskas nalja, eks ta siis tule ja küsi pärast oma miljoneid tagasi ega meil pole ju kusagilt järele vaadata, kui vähe tal tegelikult kontol raha oli. Mina arvasin, et nii muutub meie väike pank suurpangaks - vähemalt paberitel - kui kõik nii kavalad on. Samas oli ligi kiirustanud lähedal elav naine, kes küsis, kas ta võiks meile vett tuua. Meeletult armas!!! Ja kuigi ma alguses arvasin, ta ei peaks sellepärast end vaevama, oli mul tõeliselt hea meel ta käest hiljem pudel värskendavat vett saada. Muuseas sai ka pangandust teha. Üks noormees oli ukse peal tagasi hoitud, kui ta just enne panga kinnipanemist tahtis sealt läbi hüpata. Õnneks oli see vaid tsheki deponeerimine kontole, mida me kahjuks alles teisipäeval saame küll teha.

Alguses arvasime, et asi läheb kiiresti. Meil oli omamoodi lõbus, viskasime nalja, miks tuli lahti läks - meie panga intressid olid nii kuumad, et maja lausa süttis sellest - ning tegime kommentaare kenade tuletõrjujate kohta (miks küll vorm mehe/naise seljas ta palju huvitavamaks muudab?). Tuletõrje hakkas juba oma asju kokku korjama. Tulekahju Eesti Maja kontoris oli kustutatud, kuid siis avastati, et see on edasi pööningule hiilinud. Nüüd läks jälle suureks rabistamiseks lahti. Arvasime, et kõigil pole mõtet sinna ootama jääda, mille peale meie uus panga president osutas meist mööda minevale limusiinile, näe teie transport on ka kohale jõudnud. Osa ei saanud lahkuda, sest nende autod olid maja taga parkimisplatsil kinni ning nad pidid ära ootama, kuni tuletõrje masinad lahkuvad. Mina ja veel mõned seadsid sammud kodu poole.

Jõudsin just koduuksest sisse astuda, kui Krista helistas, nad on sisse saanud ning pank on täiesti korras. Ainult Eesti Maja kontor pidi päris õnnetus seisukorras olema. Nagu Ülo ennist tänaval arvas, tal ei ole vist enam seinu oma toakeses.

Kõik see toimunu tundub olevat muust maailmast ja ma loodan, et midagi sellist ei puudutaks mind enam kunagi nii lähedalt. Meil oli õnne, et tuli nii kiiresti avastati. Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks saanud Eesti Majast, kui see oleks juhtunud eeloleval pikal nädalalõpul.

Polar Bread

Veel paar pilti polarbröd'i kasutamise viisidest, mis leidsin netist. Need on poest ostetud leivad. Minu omas on ilmselt rohkem rukkijahu ning 'molasses' (mis on ikkagi molasses eesti keeles - pruun suhkrusiirup nagu Saagpakk ütleb???) teeb selle samuti tumedamaks (muidugi valgustus foto tegemisel mängib oma osa... ).

Raamaturiiul

Kjell Eriksson „Princess of Burundi”
Imetlen ikka ja jälle, kuidas osa kirjanikke oskavad huvitava pildi luua erinevatest tegelastest. Tihtipeale olengi rohkem sisse võetud sellest, millised need kuritegusid uurivad inimesed ise on, mis ajendab kurjategijad ning mis paneb kõrvaltegelasi just nii käituma nagu nad käituvad. Loen huviga krimisarjasid samade tegelastega, sest nendes on näha uurijate karakteri arengut, mõrvalugu või mõni muu pahadegu jääb peaaegu kõrvaliseks. Pean ütlema, et siiani loetud rootsi autorid on mind kõige rohkem selles osas köitnud.

An ordinary crime novel is made extraordinary through Eriksson's exquisite character descriptions and circuitous plot. Former small-time crook Little John Jonsson is found brutally murdered, with clear evidence of torture. The Uppsala police force investigates and eventually identifies the killer. The author skillfully constructs the personality of each character, revealing, for example, the weaknesses inherent in policeman Ola Haver and Ann Liddell versus the hidden strengths of the victim's brother, Lennart Jonsson, and son, Justus. Haver leads the investigation while managing a strained relationship with his wife and an attraction to his former boss, Liddell. Lennart Jonsson's guilt and grief over his brother's death eventually destroys him, but not before he exacts his revenge (albeit unrecognized) and becomes a hero. Justus had a secret pact with his father that may have saved Little John's life had he shared it with his mother or the police. The likely suspect is a demented, pathetic person who knew his victim as one of his tormentors in school a period that haunts him in his adult life. The entangled relationships among the police, the victim, and the victim's family are compelling. Teens will be drawn to deconstruct the intelligent puzzle created by Eriksson, right down to the book's title. Claudia C. Holland, Chantilly Regional Library, Fairfax County, VA

Peaminister Torontos

Torontos juhtus külas olema peaminister Ansip. Võiks imestada, ikkagi peaminister, miks Kanada uudised sellest midagi ei räägi, aga siis seletas keegi, et ta olevat vaid eravisiidil - puhkusel ning nagu Eesti Majas oli väikesel kuulutusel ära märgitud: ta maksis ise oma reisi kinni. Vaevalt et ta soovis saada sellist uhket vastuvõttu Eesti Majas, mis talle eile korraldati ja kuhu pea kolmsada uudishimulikku kogunenud oli. Üks kohalik eestlane rääkis, kuidas oli kohale tulnud oma Eesti külalistega, sest see on pea ainuke võimalus peaministrit peaaegu käega katsuda.

Meil pangas oli eriline au päris lähedalt temaga kokku saada, sest maja manager tõi Ansipi pere loomulikult ka seda „maailma parimat panka vaatama” (kust sa leiad teise panga, kes lubab oma raha ilma igat sorti teenustasudeta kasutada???). Saime ilusti kätt suruda ja tunnistan, ta jättis VÄGA hea mulje. Tema abikaasa ja väike kümnene tütar olid kidakeelsed ning tundusid pisut ehk liiga ennast täis (mis võib aga olla täiesti väär arusaam), vastupidiselt Ansipile. Ta oli justkui nagu panka sattunud Eesti külaline (väja arvatud see, et tavakülalise auks ei tõmmata lippusid Eesti Maja ees üles), kellel huvi meie tegevuse vastu ning kellele hea meelega seletusi anname.

Proovisin pisut väikest Liisi kaasa tõmmata vestlusesse, sest vahel jäävad lapsed liiga kõrvale nendest täiskasvanute seletamistest. Paistis, et ega selle lühikese käiguga ei jõutud palju lapse lõbustamise peale mõelda. Saan täiesti aru, kui ikkagi riigipea olla. Mina muidugi sean (vahel ehk liiga) tähtsale kohale selle, kuidas lastele põnevaid tegemisi leida, kui reisimas oleme, aga ma ei pea muidugi oma pead vaevama, kellega milliste teemade üle vestlusi pidada. Soovitasin neil Marinelandi's käia, kus neil kõigil tore oleks.

Väga kena oli temast saata kingituseks Eesti Majale eesti autorite raamatute seeria (Eesti Mõttelugu), mille üle meie manager eriliselt rõõmus oli. Ansip ise sai palju raamatuid vastukingiks meie organisatsioonide ajalugude kohta. Loodetavasti jätkus tal ikka kohvris ruumi.

Õhtul peeti siis traditsiooniliselt meie organisatsioonide esindajate poolt kõnesid, millest enamus traditsiooniliselt väga igavad ja pikad olid (ainult gaidide ja meie panga esindaja sõnavõtud olid lühikesed ning toredad - panga nõukogu esimees oli öelnud, et tal paluti lõputult pikk kiri ette lugeda, kuid ta jätab siiski selle tegemata, annab hoopis kirjalikult kaasa lennukis lugemiseks). Siin on link videole Eesti Majas.

Ansip oli vastanud väga hästi saalist tulnud küsimustele. Ma ei oska kommenteerida, sest ise kohal ei olnud, sest samal ajal olin usinalt pangas tööl. Hiljem olin liiga väsinud, et sinna pikaks ajaks kuulama vaatama jääda.