31.08.07

Naeratus


Siin see meie Mari nüüd on - oma uute breketitega. Pealepanek oli läinud kergesti. Tal lasti valida, millist filmi samal ajal vaadata, sest asi võttis kauem aega. Mina proovisin lugeda ooteruumis samal ajal ajakirja, mis ei tahtnud hästi õnnestuda, sest ma olen osanud oma kaela kuidagi läbi tõmmata.

Hommikul ärkasin kange kaelaga, viisin Olevi hokilaagrisse, vaatasin pisut pealt, mida nad seal tegid (muidugi külma areeniga) ning läksime Mariga poest läbi. Niipea kui poodi sisse astusin käis kaelast meeletult terav valu läbi, peale seda ei saanud isegi väiksematki liigutust teha, valu oli nii tugev, et peaaegu võttis silme eest mustaks. Kassa juures vaatasin tiigrisalvi (vanast ajast tuttav), küsisin, kas see võiks aidata. Korealasest poeomanik soovitas hoopis mingeid jaapani plaastreid ning oli nii lahke, et pani mulle kohe need peale. Kojusõit oli huvitav, sest ma ei saanud ju oma pead pöörata... Kuidagi koju ning siis jala ortodonti juurde, sest ma ei olnud võimeline rooli taha enam istuma. Ei saagi aru, kuidas asi nii hulluks läks. Eks on varemgi seda kanget kaela olnud, enamasti ikka talvel. Praegu arvan, et ma poleks tohtinud suveriietuses hokiväljaku saalis istuda...

Peale seda, kui Mariga valmis oldi, pidime koos vaatama lühikest filmi, kuidas nüüd oma hammaste eest hoolitseda. Mari kurvastuseks peab ta loobuma nii mõnestki toidust, mis võivad kergesti breketeid lõhkuda. Eks vaata, kui hästi meil see õnnestub, samuti hammaste pesemine. Nüüd on suus ju nii palju häid kohti, kuhu pahad pisikud end peita võivad ning hammaste kallal närima saavad hakata.

Mari paistab enam-vähem rahul oma breketitega. Tegelikult ei paista need sugugi väga halvad suus - ta valis musta ja tumesinise värvi, hambad on valged ja nii saamegi kokku meie lipu värvid. Hetkel kurdab ta valu vähemalt ühes hambas ja loomulikult häirivad breketid eriti tagumiste hammaste juures. Võtab mõnda aega harjumist, et enam seda mitte tähele panna...


Mina sõin kodus valuvaigisteid sisse ning seadsin end liikumatult voodisse. Kuna hommikul olin väga vara juba üleval, siis kippus muidugi uni peale. Niipea, kui uni võimust võttis, oskas mu pea ikka naksti liikuda ja mul jälle pisarad valust silmas. Lõpuks seadsin teise padja kuidagi toeks, et ma mitte ülearuseid liigutusi ei teeks. Mari oli väga armas, tegi "Kraft Dinner" (makaronitoit) ning tõi mulle ka. Küll on imeline, kui lapsed juba nii suured on, et emmele abiks saavad olla. Eks see nii ongi, emmed aina vananevad ning igat sorti haigused, mis vanusega kaasas käivad ronivad ligi, nii saavad tugevad terved lapsed appi tulla...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.