03.08.07

Tulekahju


Täna põles Eesti Maja Torontos. Kliki siia, et hüpata „Eesti Elu” kodulehele - seal on pilte (millest ma siia väikese kompositsiooni tegin) ja video.

Kella järgi pidime kohe-kohe panema panga uksed kinni ning rõõmsalt koju minema, et pikka nädalalõppu nautida, kui Ülo, Eesti Maja mänedzher, meile üle ukse hõikas: Tulekahju! Kõik peavad kohe majast lahkuma! Esimene mõte oli, kas meil on mingi planeerimata õppus, kuid Ülo, kes on alati väga rõõmsameelne ja viskab hea meelega nalja, oli kuidagi eriliselt tõsine. Mõni kõhkles isegi siis, mida täpselt teha, kuid siis ma juba kamandasin ise, et välja. Panime kiiruga seifid kinni, haarasime oma asjad kaasa (kuigi hiljem tuli välja, kes oli oma võtmed üles jätnud, kes oma telefoni, kes oma raamatu - mina muidugi viimast , kahetsesin, et jätsin meie fotoka sahtlisse, kuid siis ei olnud enam aega mõelda) ning kiirustasime välja. Koridor oli juba tugevat suitsu lõhna täis. Ning üsna kohe, kui olime tänaval, kuulsime tuletõrjeautode sireene. Siinse kombe kohaselt, kui oled 911 helistanud, ilmuvad kohale veel kiirabi ja politsei. Õnneks ei läinud kumbagi meil vaja.

Ega palju rahvast majas polnud - ainuke, kelle pärast oleks võinud rohkem muretseda, oli suvelaagri lapsed, kuid need olid ka kenasti majast välja saadud.

Huvitav oli nii lähedalt jälgida tuletõrje tööd. Näiteks oli ukse ees sisse ja väljaminemise kontroll. Tal oli lausa sellekohane silt rinnal ning ta korjas kõigi nende tuletõrjujate käest, kes sisse läksid ära nende nimesildid, mis siis kenasti tema käes oleva plaadi külge kinnitati. Kõigi meeste kuubedel oli nende nimed suurte tähtedega kirjas (nagu oleks nad hokimängijad). Tundsin kaasa nendele, sest sellise suvise kuumusega, oma rüüsid kanda ei ole kindlasti mitte mõnus. Kummaline oli see, kuidas neid tuletõrje autosid järjest juurde tuli. Aga kui kohal olnud tuletõrjujad kätega näitasid, et neid rohkem vaja ei ole, siis sõideti muidugi edasi. Ilmselt peavad nad kindlaks tegema, et asjad ei ole mitte käest ära läinud.

Muidugi oli kohal mitmed uudishimulikud, kes muretsesid, mis toimumas on. Rahustasin mõnda, et ega pangaga sellepärast midagi ei juhtu, sest ega info ei ole ainult meie ruumides tallel. Üks ligi saja-aastane vanahärra, meie kauaegne liige, viskas nalja, eks ta siis tule ja küsi pärast oma miljoneid tagasi ega meil pole ju kusagilt järele vaadata, kui vähe tal tegelikult kontol raha oli. Mina arvasin, et nii muutub meie väike pank suurpangaks - vähemalt paberitel - kui kõik nii kavalad on. Samas oli ligi kiirustanud lähedal elav naine, kes küsis, kas ta võiks meile vett tuua. Meeletult armas!!! Ja kuigi ma alguses arvasin, ta ei peaks sellepärast end vaevama, oli mul tõeliselt hea meel ta käest hiljem pudel värskendavat vett saada. Muuseas sai ka pangandust teha. Üks noormees oli ukse peal tagasi hoitud, kui ta just enne panga kinnipanemist tahtis sealt läbi hüpata. Õnneks oli see vaid tsheki deponeerimine kontole, mida me kahjuks alles teisipäeval saame küll teha.

Alguses arvasime, et asi läheb kiiresti. Meil oli omamoodi lõbus, viskasime nalja, miks tuli lahti läks - meie panga intressid olid nii kuumad, et maja lausa süttis sellest - ning tegime kommentaare kenade tuletõrjujate kohta (miks küll vorm mehe/naise seljas ta palju huvitavamaks muudab?). Tuletõrje hakkas juba oma asju kokku korjama. Tulekahju Eesti Maja kontoris oli kustutatud, kuid siis avastati, et see on edasi pööningule hiilinud. Nüüd läks jälle suureks rabistamiseks lahti. Arvasime, et kõigil pole mõtet sinna ootama jääda, mille peale meie uus panga president osutas meist mööda minevale limusiinile, näe teie transport on ka kohale jõudnud. Osa ei saanud lahkuda, sest nende autod olid maja taga parkimisplatsil kinni ning nad pidid ära ootama, kuni tuletõrje masinad lahkuvad. Mina ja veel mõned seadsid sammud kodu poole.

Jõudsin just koduuksest sisse astuda, kui Krista helistas, nad on sisse saanud ning pank on täiesti korras. Ainult Eesti Maja kontor pidi päris õnnetus seisukorras olema. Nagu Ülo ennist tänaval arvas, tal ei ole vist enam seinu oma toakeses.

Kõik see toimunu tundub olevat muust maailmast ja ma loodan, et midagi sellist ei puudutaks mind enam kunagi nii lähedalt. Meil oli õnne, et tuli nii kiiresti avastati. Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks saanud Eesti Majast, kui see oleks juhtunud eeloleval pikal nädalalõpul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.