Pere tagasi

Teisipäeval jõudis minu pere kenasti kohale ja minu unelemise aeg sai otsa (hüvasti rahu nautiv jooga harrastaja). Samas kippus elu juba liiga lihtsaks minema . Nüüd on septembri alguseni meie hooleks kümnene Olev Eestist (tuli Torontosse koos Toomase ja lastega), kes viimne aasta-poolteist on usinalt hokit mänginud (väga ebatavaline huviala ühele tavalisele eestlasele). Ja loomulikult on Kanada koht, mis tasub üle vaadata, sest see peaks vist kõigi hokimängijate Meka olema. Kõige kenam on, et talle sai organiseeritud kohaliku treeneriga tund, kes vaimustus noore poisi oskustest (ei uskunud, et ta nii vähe harjutanud alles on) ja ta saab ka nädalaks minna hokilaagrisse. Proovime siis järgmise nädala jooksul siiski pisut Torontot ja ümbruskonda näidata.

Õnneks on poiss väga kena ja viisakas, ei mingit virisemist. Lapsed saavad hästi läbi. Kirke oli juba kord pettunud, kus Olev on, kui ta liiga kauaks oma hokitundi jäi. Hiljem arvas, Olev võib neil vennaks jääda küll! Mina ütlesin Tomile hiljem, jah, miks mitte, see kõige raskem vaev on ju kellegi teise poolt ära nähtud !

Praegu oleme pisut väsinud oma pikast rattasõidust, mis tegime Ontario järve äärde. Tulime tagasi läbi High Park'i, kus sai Toronto parimal mänguväljakul mängitud (lapsed) ja ühe vene prouaga räägitud (meie), kelle pere kunagi samuti küüditamise ohvriks langes ning kes aasta aega on siin elanud. Ta hakkas meiega rääkima, sest arvas, et oleme norrakad, kuna ta õde pidi seal arstina töötama.