Siin on Mari ja Kirke Olevit lennujaamas ära saatmas. Olev oli tõesti nagu kolmas laps meie peres. Pean tunnistama, et siiani pole ma kunagi tundnud mingit ebamugavust või privaatsuse riivamist, kui mul keegi majas on elanud (peamine kogemus muidugi Jaanikaga ja teiste lapsehoidjatega). Olen kõiki võtnud kui pereliikmeid ning ma loodan, et nad on samamoodi tundnud (vähemalt ei ole keegi just kurtma tulnud, aga kas keegi üldse seda teeks...)
Teisipäeval oli lastel esimene koolipäev. Kirke viiendasse klassi ja Mari seitsmendasse. Mari oli pisut murelik, sest seitsmendast algab 'high school' - junior high ja ta polnud kindel, kuidas täpselt leida üles, millises klassis millise õpetajaga. Päev enne sai siis kiiresti sõbrannale helistatud ning lubadus antud kokku saada kindlas kohas, et siis koos asja uurida. Asi oli muidugi palju lihtsam, kui kogu see muretsemine väärt oli!
Tavaliselt on koolihoovis välja pandud toolid, millel klassinimekirjad kuni kuuenda klassini, kõrval klassiõpetajad (enamasti on nad terve päeva koos oma klassiga õpetades erinevaid aineid, erandiks on prantsuse keel, laulmine, kehaline kasvatus, vahel veel midagi). Iga uus aasta on lastele üllatus - sa ei tea, kes su klassikaaslased on, kas saad oma parima sõbraga taas kord kõrvuti pinki nühkida (kuigi see on ka väga raske isegi kui samasse klassi satud, sest õpetajad panevad lapsed ise paika, kes kellega) ning põhiõpetaja muutub samuti aastast aastasse.
Mõnes mõttes on mul kahju, et see nii käib - ei tarvitse kujuneda sidemeid, mis aastatega ainult tugevamaks lähevad, teisalt on mul hea meel näha kui paljude erinevate lastega mu tüdrukud sõbralikult suhtlevad. Põhimõtteks ilmselt ongi kasvatada lastes oskust läbi saada ükskõik kellega. Ja kasvatada ühtse kooli tunnet. Lapsed tunnevad nii nooremaid kui ka vanemaid koolikaaslasi, sest teatud tasemel käivad vanemad lapsed nooremates klassides lugemas - neil on oma lugemissõbrad.
Sellest hoolimata kas oled samas klassis või mitte kujunevad oma sõbrad, kellega saab siis koos mängida vaheaegadel - lõunatund on tõesti tund aega, mille sisse mahub söömine ja mäng, viimane pea alati väljas (ainult paduvihm ja lumetorm hoiavad lapsed sees). Kirke sõbranna Chen-Chen on seekord teises klassis ja ka Mari kaksikust sõbrannad pole taas kord temaga koos, aga see ei sega. Peale kooligi saab vahel üksteise juures mängimas käia.
Hetkel on mõlemad oma õpetajatega rahul. Küsisin Kirke käest, kas õpetaja riidleb ka, kuid ta ütles, ainult siis, kui me räägime. Maril oli päris palju kodutööd kaasas. Üks nendest inglise keele grammatika, pidin oma ajud korralikult üles soojendama, et need ammu õpitud põhimõtted kusagilt ajusoppidest välja noppida ning Marile natuke selgemaks teha - olen avastanud, et vahel aitab eesti keelega võrdlus. Samas olen kuulnud, kui vähe tegelikult siin pööratakse tähelepanu inglise keele grammatikale. Eks näe, kui hästi Mari on kooliaasta lõpuks edasi arenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)